Ta ei saanud aru Eks ema hääl väriseb. Miks ema hääl väriseb, kui ta laulab, mu isamaa on minu arm. Miks ema seisab ja kogu rahvas seisab ja seisab okei laulma. Nüüd ta teab, aga on mures, kas ta lapsed saavad aru. Ja ometigi on tal kindel teadmine, on mull see kindel teadmine, et nad hakkavad aru saama, see tunne lihtsalt tuleb ühel hetkel. See on meie sees meie sünnist alates meie vanaisade ja vanaemade, nende vanaisade ja vanaemade ja kõigi nende soovist, kes meie tegemisi kaitsevad. Kes unistasid vabadusest, kes teadsid, et see tule. Me laulame täna emakeeles isa maast, mis sest, et hääl väriseb. Mis astet silmas, pisarad rohkem lihtsalt ei oska õnnelik olla. Ja hing laulab. Elagu elagu. Elagu ilukliima. Laulupeo üldjuhid on saanud kaela tammelehtedest. Härjad ja lauljad juubeldavad, pelgavad. Rahvast seisab püsti, lauljad seisavad püsti. Tunne on väga ülev. Tunne on lihtsalt sõnulseletamatult. See tunne, mida inimesed siin laulu karavalt tunnevad, on sõnulseletamatu. Raske on mõista kõike seda, aga mis tundub, on presidendil sellel hetkel praegu täpselt samasugused nagu igal eestlasel, kes siin viibiv või kes seda jälgib, televiisor või raadiosaadet? Kohutavalt kaunis olla selle maagiaga selle hetke rinna natukene teistsugune tunnede jälle tavaliselt alati. Selle nimel töötlemine viisaar. Et siis siia kopterile. See tunne, mis valitseb laulukaare ees tõesti ülev rahvas, ei taha see kindlasti niipea ära minna. Koorijuhid on saanud kaela, tammepärjad juhib võetakse nüüd õlgadele ning kohe hakatakse neid õhku loopima. Eri Klas, missugused on teie mulje praegusel hetkel ülevad midagi muud. Järgmise paari juhid, kellel on pärjad kaelas teie mulje, et sellel hetkel suurepäraselt saab olla midagi veel paremat või on laulupeotares seista kaelas ei ole kogenud maha jahtuma. Esimene emotsioon. Head läks korda, kõik huvilised, hea meel. See rahva poolt vastu võetud ees ja ausalt öelda ei olegi loota, et huvilisi on nii palju sellel päeval.