Tere hea klassikaraadiokuulaja. Just äsja kuulsite ühte lühikest katkendit, muusikalist helisev muusika ja helisalvestus pärineb aastast 1972 ja selles muusikakatkendis soleeris koos Ellerheina tütarlastekooriga nooruke laulja Vivian Kallaste neiupõlvega Vivian Laane. Kuidas sirgub ühest noorest neiust Peri laulja ja laulupedagoog? Sellest tänane sünnipäevahõnguline saade räägidki ja minu saatekülaliseks on laulja ja laulupedagoog Vivian Kallaste, kes 19. oktoobril tähistab oma väikest sünnipäeva. Saatekülalisega sai kokku lepitud, et kellel on huvi teada saada, millist sünnipäeva Vivian Kallaste tähistab, et siis jäägu neile väikeseks koduseks ülesandeks. Aga ennem kui annan sõna saatekülalisele, kuulame tema esituses ühe laulu Robert Schumanni laulu tsüklist meeldid. Jah, ma arvan küll, et ega ma ei mäletagi ennast muud teinud olevat, kui laulnud, mul on mälestuseks jäänud üks aukiri või diplom, seal ma olin veel kolme aastane, olin omavalitsuse lasteringis solistina esinenud, sain tunnustuse osaliseks. Mul ema laulis raadio segakooris ja isa mängis Estonia orkestris. Nii et mul on nagu loodetavasti geenides ka midagi olnud. Esimene muusikakogemus selline suurem, tõenäoliselt oli see laulupidu. Kas ma nüüd päriselt täpselt mäletan, see oli 60.-te aastate kandis, ma võisin olla niuke kuskil nelja-viieaastane. Ja siis mängis veel Estonia orkester ka laulupeol, nii et me terve perega läksime ja meeles on see, et mulle õmmeldi rahvariided ja siis hakkas tohutu paduvihm, laulupidu jäi seisma ja kõik, siis tulid lauluväljakult, tilkusime, kõik õnnelikud. Kas see võis olla 60. aastal? Noh, siis ma olin neljaaastane ja ma käisin laste muusikakoolis, õppisin viiulit, aga suurest laiskusest jäi mul see küll lõpetamata. Minu viiuliõpetaja oli kurt Brinkmanni ja mul on sellest ajast niisugune mälestus, viiuliga oli kõik tore, aga mul juhtus olema selline omamoodi klaverit õpetaja, nimesid nimetamata, nii et ma jõudsin selle ajaga peaaegu klaverit vihkama hakata. Ja siis kuidagi puperdama. Teet tuli peale ja kõigest sai nii kõrini, et lasin vanaemal viiulikasti kooli ära viia kõige viiuliga ja jätsin asja katki sobival hetkel mulle sobival hetkel. Mis koolis sa Tallinnas õppisid? Ma alustasin 50.-st keskkoolist, mis kohe mõne aasta pärast läks üle vene kooliks, jätkasin 40 neljandas siis me kolisime mustamäelt kesklinna, siis ma õppisin ühe aasta, siis kaheksanda klassi 20 esimeses ja keskkoolis olin 20 teises keskkoolis muusikaklassis. Jõudsin rännata ühest koolist teise millal hakkasid päriselt nii-öelda tõsisemalt tegelema laulmisega. Ma arvan, et siis, kui läksin konservatooriumi ettevalmistuskursusele aga enne seda ma olin ju laulnud terve esimesest 11. klassini Ellerheina lastekooris, nii et ma arvan, et see käib ka tõsise laulmise hulkade eesti kindlalt konservad tooriumi periood, kes oli sinu esimene pedagoog, Ženni, Siimon. Ja siin on, siin on selline ilus mälestus, et ta oli kunagi tõenäoliselt võib-olla seitsmendas-kaheksandas klassis meil koolis kirjand teemal, kelleks ma tahan saada ja ma kirjutasin kirjandi, tahan lauljaks saada ja ja kirjutasin seal kirjandasid, näen unes, et, et minu õpetaja Jenny Siimon tõenäoliselt minu jaoks ainukene ainukene mulle teadaolev lauluõpetaja oma teise nimepidi teadnud, aga teda küll kuidagi pärast juhtus, et olin tema juures Talleks, tõsi küll siis juba pensionile, nii et edasi õppisin ma Tiiulewaldi juures koolipõlves, kas olid agar Estonia teatrikülastaja ja ma olin Estonia teatrikülastaja, kuna mu isa ju seal töötas? Mul on lapsepõlvest meeles, et pühapäeva hommikuti ma olin peaaegu alati teatris ning pandi istuma sinna orkestriauku otsesele barjääri ette, nii Stahlist seda näha ei olnud. Ma ei tea, võib-olla siis ma olin noh, silma all, et ma millegi muuga kavasti tegelenud siis nii et tegelikult üsna väiksest peale ma vaatasin pühapäeva hommikusi etendusi ja mulle meeldis rohkem vaadata balletti. See oli kuidagi silmale ilus vaadata ja kergemini arusaadav. Jättis kujutlusvõimele ruumi laulmisega. No nii, et tavaliselt kõige tähtsam oleks nagu aru saada ka, millest käib jutt, lapsel on raske jälgida, seda. Kaan meeles talvemuinasjutt näiteks ilus, mis seal olid lastepärased, need olid huvitavamad muidugi. Aga ma nägin. Ma nägin ka, veetlevad leedid sealtsamast, august, see on mul selgelt meeles, oli huvitav, kas siis mõtlesid ka, et vot, et ma tahaksin lauldavad seda osa? Mul ei olnud mingeid selliseid unistada, ei osanud midagi unistada, tahtsin, tähendab mis ma tahtsin, ma kogu aeg laulsin, mulle väga meeldis laulda ja netiga suurema, tunnistas, et tulid ikka pärast, siis kui me õpime juba hakkasin. Palun meenuta natukene konservatooriumi aega, kes olid õpetajad, kellega koos õppisid kõige eredamad mälestused? Ma ei oskagi kohe niimoodi äkistrit ütelda. Kõige eredam mälestus oli minule. Kuidagi, mida vanemaks lähen, seda seda paremad mälestused temast on siis tegelikult me ju natuke kartsime teda ka või on vist natuke palju, ütlesin talle nii. Tal oli nii hea õpetaja ja ta oli nii tohutult nõudlik, et tema, ta oli rõõmsameelne, alustas tundi ja ta võis nagu sekundi jooksul täielikuks kõuepilveks muutuda, kui keegi oli jätnud midagi tegemata või. Ma õppisin tema juures kaks aastat ettevalmistuskursustel ja. Ma arvan, et, et koguma solfedžopagas tegelikult pärineb põhiliselt temalt, sest et õpitud sai hullumoodi ei jõudnud me iial nii kiiresti kõike teha, kui tema oleks tahtnud. Ja solfedžo on väga tähtis, kui ja on. Ja ma ei saa seda praegustele õpilastele, ei suuda sugugi selgeks teha, et see ongi tegelikult ainult lauluhääl ju ei tee kellestki lauljat, see on meil töövahend. Edasi hakkab olla, kui oled õppinud oma häälega ümber pehmedist, sinust peab saama muusik. Ja mis muusika see on, kes ei tunne nooti ja kes ei loe vabalt nooti ja kes ei suuda klaveril iseenda lugusid nagu toetada ja selgeks õppida seal olematu lauluõpetajad Tallinnas meie ajal oli seal minu õpetaja oli ju Tiiule valt, siis aga sel ajal õpetas veel professor Tiit Kuusik õpetes Linda Saul, täiesti legendaarne ja erakordne lauluõpetaja. Siis oli Viktor Gurjev ja meie meie kateedri juhataja oli Ljudmilla Aia õige, Elsa Maasik oli siis veel viimaseid aastaid õpetas, aga kui me lõpetasime, siis teda enam ei olnud, aitäh, et reas. Milline oli 100 konservatooriumi õppimisaeg? Mul on teatavasti tohutu vajadus palju rääkida, nii et küllap ma oma õpetajate ütlesin jutuga ka palju. Lihtsalt kõiksugused, mõtted, emotsioonid ajasid nii üleääred sajandi õnne laulma hakata, kui kõik oli vaja nagu ära rääkida. Kas kooliajal sai ka palju esinetud? Jah, sai palju esinetud tõesti? Viimastel kursustel oli minu kontsertmeistriks Riina Gerretz, erakordne, erakordne pianist. Ja, ja siis tema oli nii kena ja ja võttis mu enda seltskonda. Me käisime filharmoonia ja siis olid need brigaadid käisid mööda Eestit ringi, nii et ma sain nagu oma kõikvõimalikke kavasid igal pool juba enne katsuda publiku peale laulda, sisse laulda, nagu öeldakse. Me tegime Kikendi Kökis isegi väikse soolokontserti temaga koos viiendal kursusel, kui korraks veel minna tagasi konservatooriumi. Ka telekas õppisid koos Eugen Antoniga ja siis meie muusikakoolis Tartus õpetab Leen Asuik. Tema oli ka meie kursusekaaslane, neid lõpetas üldse viis. Mis on saanud ühest tenorisse, on teadmata, ta läks ära piiri taha ja üks meie kursuse lauljanna on nüüdseks juba lõpetanud teist korda ülikooli on väga, vägagi edukas psühholoog. Meeldiv võimalus on pakkuda teile kuulata ühte helisalvestust, mis pärineb aastast 1982 mille Vivian Kallaste lõpetas Tallinna konservatooriumi ja tema esituses kuuleme katkendit ooperist Carmen. Tallinna konservatooriumi orkestrit juhatab Bella Pärs. Kas juba konservatooriumi ajal oli teada, et, et sa oled metsosopran? Ahjaa, ma arvan, et kui ma sinna sisse astusin, olin ma selline Alt päris Alt ma arvangi, et ma olengi Alt, tegelikult laulsin ele linnas terves 11 aastat teistelt tänu ja ma olin ennast ka juba nii osanudki kinni laulda, et oli imet õpetel leevaldaselt üle kangutasid naeructagemal juurde, treenisin noh, ma usun, see oli mul kogu aeg olemas on, ei osanud seda lihtsalt enam kasutadagi seal seal aldi maailmas kogu aeg elades niiet metsosopran Ma arvan, et see on teatri pärast nii läinud. Ega ilmselt ei oleks ka teatrist saanud töödki, kui oled ainult Ailt nõuab natuke rohkem ulatust, lihtsalt mida laulsid konservatooriumi ajal, millist repertuaari? Absoluutselt kõike, see on Tiiulewaldile au, see, see, mismoodi tema pidevalt uut repertuaari otsisin, ma ei tea, laulsin selliseid asju, mida, mida kaugeltki kõik seal koolis ei laulnud, me, tema võttis vaevaks lihtsalt otsida lugusid, et oleks huvitav ja, ja midagi uut jälle. Nii et kaasaegsest muusikast kuni kõige kõige kaugemate aegadeni välja. Mäletad, mis aasta oli, millal lõpetasid Tallinna konservatooriumi 1982 ja mida edasi tegid edasi ma tulin Vanemuise teatrisse. Mul oli siis selline tunne, et ma ju olin juba selleks ajaks jumal teab kui palju laulnud, nagu ma ütlesin, ja ma mäletan juba kolme aastasest peale, et ma olin laulnud ja ma olin laulnud Ellerheina kammerkooris ja siis Tõnu Kaljuste kammerkooris raadiusega kooris olin siis juba nagu alti rühma solisti ametikohal ja siis mulle tundus, et lagi oleks teater või noh, see on midagi sellist, mida veel eluski teinud ei ole. Natuke olin nuusutanud, sest Prokofjevi kihlus kloostris Estonias oli meie diplomietendus ja ma sain sellise erilise lavastajaga nagu ansiinov. Tööd teha Vanemuise aeg. Vanemuise teater tulid siia 1982. aastal. Milline oli esimene töö Vanemuise teatris? Jajah, see on kaelamurdev, minu õpetaja ütles, et ma olen hulluks läinud, ma laulsin siin teatrikülastajate konverentsil, tutvustatakse uusi tegelasi ja laulsin Maarjat sansooperist Simpsonite Lila ja seal oli kadents, mida võis laulda läbisiibe molli ja kuna sisse iive moll mul nagu välja tuli siseeris kõlar kohe ütles, et aga miks sa ei võiks pessi laulda ooperist purgia? Veske, Shin? Noh, ega siis ei ole ainult selles ühes kõrges noodis muidugi küsimus. Aga nii hakkamist täis olin ma küll, et ma hakkasin seda õppima ja siis ma käisin oma õpetajale Tallinnas ette laulmas ja ta ütles, et noh, pole viga hakkama. Ehk siis tegelikult oli see soprani partii, nii et sealt hakkas juba tegelikult minu hullus peale, et ma nii nagu ma terve elu olen seal teatris olnud, et ma pole iialgi suutnud millestki ära öelda. Iseendale kogu aeg tegelikult halba tehes, aga aga huvitav on ikka, tähendab teatri ise on nii palju huvitav ja rollid on niivõrd huvitavad, et mingil hetkel jah, kahjuks olen ma teinud mööndusi siis nagu laulmise osas või? Sulle meeldib laulda kõike ja, ja olen ka seda kõike teinud. Ma arvan, et ei ole mõtet elada, elada viiskend. Ta tõi 60 aastat öelda, et no tähendab, see võib olla ka auasi, et ma võin öelda enne surma, et ma olen diate 60 aastat heas vormis olnud. Mina arvan, et tänapäev, eriti nüüd, kui on meil Eesti vabariik, kapitalism ja muusikutel praegu siiski väga raske läbi lüüa. Mida ma olen teinud, seda ma olen teinud, nii mõtlen ma. Mul on vanaduspäevadel, mida meenutada, mul on olnud huvitav kogu aeg, meenutame natukene Vanemuise teatriaega, esimese aasta rollid on mul meeles sellises pess ja Keru piinu Figaro pulmas, Hendrik Kerge lavastas. Aga siis vahepeal mul sündis tütar. Ja siis ma mul oli hirmus kiire kohe kohe tööle minna. Lapsekäru oli teatris õue peal. Ja laulda tahtsin siis tuli. Ma arvan, et see oli Raimoga ohvrist Olga. Tegin seda vist ainult kaks korda, sest loomulikult ei pandud teatritseni kinni, kui mina lapselapsepuhkusel olin. Aga ma ikkagi sain seda teha. Siis järgmine, väga huvitav töö on mul meeles, oli konsul minutiga, on seal see oli, see oli minu meelest üks üks huvitavamaid oled, mida ma üldse teinud olen, sekretäri osa ja partneriks oli mul Silvi vestlen. Era, erakordne näitlejanna niisugustes sisseelamisvõimega, et et temaga kestubleerisid asi sellele nii selgelt tuntav hist rolli mõttes ja sisseelamise mõttes vahe. Et, et, et ootasin, kui tema mängis, see oli vapustav raske pisaraid tagasi hoida, nagu öeldakse, oled ise laval ja teine samasugune elamus mul temaga koos oli õde seelika Putšiini. Enne enneolematu, enneolematult hea näitleja. Mainisid, et sündis tütar ja sa abiellusid. Jah, võib öelda, et teil on teatriperekond. Abikaasa on balletisolist, Aivar Kallaste. Kuidas teie kohtusite, kuidas te teineteist märkasite? Annan kõigepealt Aivarile sõna. Märkasin ma, kivi on, niisiis kui ta laulis seda Carmenit oma lõppu kontserdil. Ja edaspidi siis, kui ta teatrisse tuli. Aga kokku viis min meid see laul hoovi minupoolne. Ma otsisin ikka head õpetajat, kes minust laulja teeks, siis arvasin ma lõpuks leidsin. Meie laulutund kestis pool tundi, kõige rohkem siis sain teada, et aitab igavest igaveseks mulle. Et lauljast lauljat minust. Ta ei saa, millised olid sinu tunded, kuidas sina leidsid, Aivari ta nüüd meenutab seda laulutundi, aga ta on ju nii järje kindel. Esiteks ma tahan öelda seda, et vaadake, kui palju Vanemuise teater oleks kaotanud, kui temast oleks tulnud üks keskpärane laulja, isegi kui see oleks õnnestunud. Ta on ju minu meelest. Minu arvamise järgi on ta niivõrd hea tantsija, et see on väga hea ja et ta ei hakanud ennast ennast eksitama millegi keskpärase maga. Nii arvan ma esiteks, aga tutvusesse puutub, siis küllap see tund jäi talle eredalt meelde, sest ta on niisugune hästi suur ooperifanaatik. Ja sellepärast küllap see oli talle valus, et mõni otse ütlesin. Aga ma vähemalt loodan, et kui mul oleks äkki tulnud pähe hakata laval tantsuga leiba teenima, et tal oleks jätkunud sama palju julgust mulle seda öelda, et ära ära püüagi, mitte aga Vivian on kindlasti laval ka tantsinud. Ja just nimelt hakkasingi mõtlema, et ma ei ole tegelikult ju kunagi öelnud midagi halvasti. Seda põhjustki pole olnud, sest need need tantsimised laval on olnud alati nauditavad ja mitte ainult mulle, vaid paljudele vaatajatele. Tantsimised olnud olnud on seotud opereti ja muusikaliga. Ma ei ole küll balletist tantsinud, mitte kunagi. Jumal tänatud, et laule laulnud. Olen bändi ema. Vivian on teinud kaasa mitmetes operettides ja üheks oli pool Abrahami operett Victoria ja tema hu saar. Ja sealt kuulame ühte meeleolukat duetti. Tippsolistid on viidanud kallaste ja Tõnu Kattai. Juttu oli ka muusikalist ja teiseks kuulame Aldonsa laulu muusikalist mees La Manchast. Vanemuise orkestrit juhatavad Endel Nõgene ja Lauri Sirp. Ja. Küll arvamiin talle poole. Jah, meil on tüdruk, budget, peegahjude, kus lippu laineid ja kas kes? Kuus. Ja ikka üks töödest ruum, et sul on nendest. Sülmus toredamaid tüdruku õigusi. Nad lähevad põlema ja põletavad, nii et lausa pingviin ja transfer. Üks. Üks siis on ja. Õitsema meie plikade laviin on. Kuidas suhtud kriitikasse? Ma pean tunnistama, et ma ei mäletagi enam mingit kriitikat, sellest on nii palju aega möödas, kui sellest on tõesti, ma isegi ütleks, et nõukogude aja lõpp ja uue aja algus võib-olla sai lugeda mingit sellist kriitikat, mis hoiada võis ka haiget teha, aga see iga igal juhul oli professionaalselt kirjutatud. Praegune kriitika on selline, et kui sa oled artikli läbi lugenud, siis sa siis sa ilmtingimata võid läbi lugedes öelda, et see oli vot selle inimese sõber, kes kirjutas. Sest et ilmselgelt kirjutatakse ära, seal tuuakse välja ainult selle inimese nimi ja see teatris laval on näitlejad ja lauljad, mitte keegi neist väärisegi nimetamist, rääkimata kriitikast. Ja see, kui keegi tark inimene nüüd oma eruditsiooni ajalehe veergudel näitab, see ka ei ole kriitik, nii et ma ei oska. Praegu on viimase, võib-olla kuue-seitsme aasta kohta mitte midagi öelda, Ale tundub see olevat, mis on Vanemuise kohta kirjutatud, küllap seal on üht, teist tõde, aga tõde, see on subjektiivne, see on selle inimese isiklik nägemus asjast. Aga ma ikkagi ütleks, et kriitika, see võiks ikkagi kuidagi noh, nagu tegijatele midagi öelda. Igaüks ju loodab sealt leida paar sõna enda kohta ja kui see ka natukene kriitilisem, võib-olla kui sa ootad, siis see on ikkagi rohkem väärt kui see, kui sind lihtsalt ei märgata. Mida sina oled oodanud kriitikalt, ma arvan, et artistile meeldiks kriitikast lugeda välja tunnustust ja see pole iga kord nii olnud, aga üsna üsna helde on ta minu arust küll olnud, midagi kohutavat ma sealt ei ole lugenud. Kolleegid Vanemuise teatrist, kes on olnud sinu kolleegideks Noh, nagu me juba rääkisime, oli Silvi vestlen siis Olga Under, Anu lamp, Lehte Mark, kellel oleks pidanud tõenäoliselt panema rea kõige esimeseks inimeseks, sest. Ta on erakordne, erakordne laulja, kahjuks ma olen kuulnud teda laulmas, aga ta sel ajal oli pisut vanem inimene, laulis väga hästi, aga võib-olla mitte enam kõige esimeses värskuses. Aga tema eriline muusik on ta minu silmis ja ma olen kuulnud lindistusi tema varasemast ajast siis kui Vanemuises laulis Ani Tordik, Vallihein. Need on seal, see on maailmatase kahjuks nendest kõigist tema nägin Eevald torlikud, kes Kaipa pea varsti pärast minu tulekut siit ilmast lahkus ja ja lehte margiga oleme olnud terve elu kolleegidki aegu hiljem ta veidi muusikalitisel kaasa. No eriline on ta, nooremad kolleegid Eugen Antoni aia temaga me tulime koos Tartusse. See kuidagi on nii, et et nii nagu koos õppima hakkasime, nii töötasime koos sina koostaja lavastajatega, kes on olnud Ülo Vilimaa. Tema lavastas mulle kõige esimese selle purgia, pessimism mulle nüüd teatrile, loomulikult publikule, aga ma pidasin silmas, et minul oli see esimene tikk. Ja siis edasi jaga, konsul oli tema tehtud noh minu jaoks juba need kaks Geon metsosoprani jaoks on unistuste äralik karm ja ka selle lavastas Ülo Vilimaa mulle. Nii et Ta on üks tähtis mees olnud minu karjääri jooksul. Pärast seda tuli veel muusikal Oliver, sellel aastal ka Ülo ülima ja pagariproua, seal on küll pisut väiksem osa ka ikkagi ikkagi ta ikka nägi wind osade peal tänu talle selle eest Tav osatäitmine oli ka Verdi ooperis Valstav ja selle lavastaja oli Taisto noor. Just nimelt ja Taisto noor kuidas meil kõik kõige esimesena ja kui ma nüüd ei eksi, oligi see Putšiini tean seelik sonis kiki. See oli nii tore töö ja tõesti oli nii täpne, tal oli kõik nii läbimõeldud. Tal oli tunniplaan tehtud stseen stseeni kaupa, see oli meie kõigi jaoks nii suur üllatus, et sa tead, et sinu kellaaeg on vat ühest poole kaheni seal sinus stseeni aeg, ülejäänud aega oled sa vaba. Traditsioon näeb ette, et artistid peavad istuma seal neli tundi kui on tööaeg. Õhtul jälle kolm tundi ja pole tähtis, kas üldse peale saad või ei. Nii et mul on siis see kõige esimene asi, mis meelde jäi, sellest oli väga ilus lavastus ka. Vs Daff oli, oli meile kõigile väga suur pähkel, hästi-hästi raske, hästi raske ooperi- ja seal oli ka nii palju kaikaid, mis kippusid kodaratesse tulema kogu meie sellele lavastus seltskonnale. Need, see on õnn, et tuli, mul on hea meel selle üle. Katkend Giuseppe Verdi ooperist Valsta solistid Vivian Kallaste ja Jaan Willem Sibul. Vanemuise orkestrit juhatab Lauri Sirp. Välja. Aga Taisto noor lavastas ka vahepeal Traviata. Sellel ajal sain laulda väikest osa Flora kuigi ma olen alati mõelnud, et kui ma mu lemmik kooperand rajata ja sellepärast ma ütlen, et mul on kahju, et ma ei ole sedasorti sopran, kes oleks võinud üritatud Ravjaatad laulda, jääb unistuseks. Kas Anainas unistus? Noh, see on selline, mis kunagi ei täitu, aga mis täitusid näiteks Carmen, ma arvan, et neil oli kolm aastat see hooaja baas kolm hooaega ja ja mida siis üks metsosopran veel võib elult tahta, kui ta sellise peateos ära teinud, pigem mõtlen, et, et sealt edasi oligi õiget, tulid muusikalid ja ma ei tea, mul jäi veel tegemata. Mulle lootsin kogu aeg, et kasvõi sõnatu roll satub mul olema draamaetenduses, aga ei, seda on, ei olnud. Aga seest oled laulnud kammermuusikat ooperites, operettides, muusikalides ja suurfarmides ka. Hoia ja siis ma laulsin veel Rust akendega rokkbänd Peeter Volkonski bänd kirjutas mulle 12 Tysolti laulu, nii et mul on rokikogemus ka olemas. Hetkel laulan Savonlinna ooperifestivali kooris seal niisugune suvine laulmine. Vanemuise teatris ma praegu ei laula. Ja, ja kui ma nüüd aus olen, siis tegelikult oleks ka kooli kõrvalt seda väga raske üleüldse endale ette kujutada, et seda päeva kuidagi niimoodi sättida, et saaks tehtud kogu koolitöö ja siis sealt kõrvalt veel olla kunstiinimene. Tegelikult ei ole küll sinna sattunud mitte viimastel aastatel, vaid kuidagi poolkogemata. Ja sa oled laulupedagoog Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis, nii. Ja ma olen seal olnud nüüd juba 15 aastat, ma ütlen, et 16. aasta läheb aga alati teatritöö kõrvalt on mul olnud väga vähe õpilasi, sedasi üks, kaks või niimoodi rohkem ei jõua. Mis sind tõmbab pedagoogi juurde, vaat ma pean tunnistama, et alguses noh, see juhtus kuidagi nii, et keegi õpilastest tahtis vahetada õpetajat ja tuli teatrisse küsima, et kas ma ei tahaks, ma ka ei tea, miks ta seda tegi. Õnneks see koostöö laabus ja tal lõpetada, sest päris ilusti selle kooli ära. Nii et mu esimene katsetus läks õnneks, võib-olla ma selle pärast sinna, mind on seal nii kaua talutud seal koolis. Ja alguses ma ise ka ei saanud aru, miks me sellega üldse tegelen, sest laulmine oli sedavõrd huvitav mulle endale ja see võttis kogu aja peaaegu et esimesed aastad tundus mulle õpetamine lausa koorman olevat. Ja ma ütlen, et iga aastaga läheb asi huvitavamaks, sellepärast kõigest peab palju teadma selleks, et selle vastu huvi tunda. Mida rohkem asjast tean ja mida rohkem ma olen nagu õpetamist õppinud ja seda kogemust saanud, seda huvitavam on hääl on meil jumala kingitus, kellel ta on antud ja kellel ei ole ja annaks jumal kõigile tarkust sellest ise aru saad eosed, mitte oma elu ära rikute suurte unistustega, mis ei pruugi kunagi teoks saada, kyll. Aga kui seal siis on antud, siis teisest küljest tundub mulle jälle olevat suur kuritegu, kui ilusate häältega inimesed laisad ja ei viitsi ja tegelevad 150 asjaga. Nendes peavad tulema head muusikud ja pühendunud inimesed, nagu ma olen harjunud nüüd juba ütleva vanema inimesena, siis et laulmine on elustiil, see ei ole, see ei ole asi, mida tehakse tund, kaks või seitse päevas ja ülejäänud aja tegelen muude asjadega, nii-öelda seeria juures on mõtet tegelikult 24 tundi ööpäevas. Kui palju seal on praegu õpilasi? Neid on ülearu palju, neid on praegu hetkel seitse. Neid on palju ja ma usun, et edaspidi edaspidi ma arvan, et see peaks natuke vähem olema. Mul ei ole olnud sellist kogemust, mul oli kõige maksimaalsem kogemus, et mul oli neli õpilast ja seda oli teatritöö kõrvalt muidugi palju. Aga nüüd, kui mul on nagu aega ja siis ma arvasin, et, et olgu neid pealegi noh, rohkem aga ma vahel tunnen, et mul ei jätku energiat nii paljude jaoks, et siis siis peaks tegema korrektiivid tõenäoliselt, kust sina ammutad, energiat? Ma ei teagi. Ma ei teagi, kust ma seda ammutan, ise tuleb. Hitlen, kui mul teda on, siis ta on kuskilt tulnud, ma ei ole selle üle aru pidanud, aga ma iseenesest arvan, et, et kui ma nii palju aastaid laulja olnud, siis publikult tõenäoliselt oleme selle energia tagasi saanud. Ma arvan küll, sellepärast et kui kui nendele läheb korda see, mida mina laval teen, siis see on rõõm ja ja rõõmust tuleb energiaga ja õpilaste puhul ilmselt sama, kui ma saavutan. Kui ma saan nende käest midagi tunnis ette, mis on ilus ja mis on õige, see on, ma saan tagasi selle, mida ma olen püüdnud, noh, mida meil on oma energia neljandad ja neilt selle tagasi saanud. Ütleb abikaasa Aivar, kust saab Liivi on energiat ja nagu ta saate alguses mainis, et talle meeldib väga-väga-väga palju rääkida ja rääkida. Vaata, minule ei meeldi rääkida, oled siis hea kuulaja? Iga kord õige, ta on väga hea kuulaja märganud ise seda aastate jooksul, ükskõik kes tema poole võrdub kolleegidest töötas, tal on alati sellised väga väljendusrikkad, silmad ja noogutav, pea kuulamaks, mida talle räägitakse, aga kodus tihti kui tihti nüüd aga tuleb ette sedagi, et ma olen nagu rääkinud enda meelest midagi olulist ja pärast avastanud keegi pole nagu kuulnudki, mis ma rääkisin nagu seal nende kõrvust mööda läinud, aga see on võib-olla enda süü, sest nii palju räägin. Siis nad juba enam ei tee tähtsaid noh, ebavähem tähtsaid asju nagu endale selgeks, mis on vaja kuulata, mida mitte. Leiavad nagu nagu meie on ainult muusika muusika jah, see siiamaani tegelikult kuidagi on nii kujunenud, et lapsena oli see ju huviala, eks. Ja siis ühel hetkel see, mis laulja ja siis võttis tegelikult kõik mu aja välja arvatud suvel üks paar kuud puhkust või poolteist ja kuidas see neil välja tuli. Ülejäänud aeg oli täiesti pühendunud, mis huviala sealt kõrvalt nii väga ikka enam on, kui sul on, aga mulle meeldib, mulle meeldib metsas käia ja seda, kui ma olen, see suvi jäi nüüd vahele, kuna ma olin seal Savonlinnas. Ma ütlen vahemärkusena Savonlinna kohta, et, et minust vist saab jälle täiesti andunud koorilaulu fänn, ma ei ole ammu ära. Noh, oli ju kunagi Ellerheina Ellerenia ja kammerkoor, Tõnu Kaljuste kammerkoor ka, ma ei ole nii hea tasemega kooris laulnud tükil ajal. Minule pakub see naudingut ja vahelduseks olla olla seltskonnaga koos, mitte üksi laval kõigi silme all kogu aeg. Ma pean tunnistama, et viimasel ajal teatris hakkasid mul juba nagu vahel närvid alt vedama, et et kõik ei õnnestunud enam nii nagu vaja. Et ilmselt on praegu see aeg mahavõtt väga, väga teretulnud. Aga seal laval juhtus minuga mõnelgi korral ma unustasin laulma hakata õigel ajal, sest ma olin nii jälgimas seda, mis laval toimus, mida solistid tegid, see, mida ma seal suve jooksul see poolteist kuud kuulsin, tulin ära sealt ja ma mõtlesin, et ma poolteist kuud käisin ringi, nii et iga päev oli mul mingi positiivne emotsioon või üllatus, see on, see oli enneolematu. Nii palju häid lauljaid kuulata, mehe esin kontsertitel. Me käisime perega, nad mul külas seal. Talinäitust. Samas no see oli, ma ei mäleta, millal ma oleksin saanud nii kaua järjest tegeleda ainult asjaga, mis, mis mind täielikult köidab ja ilma, et mul on mure, kas kodus on kõik korras või kas söök on laual või polnudki seda muret nagu vaja endale võtta. Millega teie tütar tegeleb, hakkab keskkooli lõpetama? Ta on tegelenud väga mitme asjaga, ta me ise nagu olles nagu muusikainimesed, siin suunasime Termsastki viiulimängule. See esimene raund lõppes meil sellega, et poogna nagu pooleks lõi, tal sai sellest harjutamisest nii kõrini, siis väiksena kes teab, kas uuesti viiuldama. Nojah, tal on praegu selline plaan sellega tegeleda. Aga mis nüüd puutub Meie lapse lauluhääles, siis see, see tuli kuidagi nii välja. Et kui ta oli väike, siis ta teadis juba mingi natuke üle aasta, tal oli niisugune meil kiiresti hakkas rääkima ja meil vanaema elas meie juures ja me mõlemad Jänedale, aga inimesed õhtul väsinud ei hakka aga kuigi kõrgelt häält üles. Tal olid kõik laulud peas, ühegi lauluviisi ei pidanud. Ja siis ta. Me panime ta prooviks Elleri koolis on see algastme ettevalmistusse, Veldi kuuse juurde ja, ja kõigele natukese aja pärast meie laps pidas briljantsed, Liisi, aga umbes oktav kõrgemalt hästi peenikese häälega. Selline minule niisugune üllatuseta viisi peab. Ja, ja nüüd on aastaid läinud nii, et ta pole selle laulmise vastu üldse huvi tundnud ja mina ei ole nagu siis ka üldse nagu sellest juttu teinud. Ja möödunud aastal äkist öeldakse mulle Miina härma koolis, et tal on ilus hääl. Siis siis oli koolikontsertkoori solist ja tuleb tunnistada, et tal tõepoolest ongi ilu seal. Niiet mine tea veel, äkki hakkab veel laulma. Tahaksid sa seda? Ma arvan, et see on tema otsustada lõplikult, ma olen ühesõnaga püüdnud talle kõige hullemad asjad ette joonistada sellest asjast, et illusioone ei ole vaja luua, sest et see, mida me ju laval, näeme seal asjade lõpptulemus. Aga see, missugune hirmus töö see on ja kui raske sinna lavale pääsete tänapäeval on. Seda peab teadma ja ma olen ikka arvanud, nii et kui sa oled piisavalt hull seda kõike teades ikka tahta lauljaks saada, et siis võib proovida. Millega hetkel tegeled ainult pedagoogi tööga, helleri muusikakoolis? Vot see ainult tähendab seda, et päevad hakkavad hommikul vara ja lõpevad õhtul hilja et mul päevad lähevad nii pikaks, juba praegult, et ma ei tea, kas me jõuaks sealt kõrvalt veel midagi teha. Kuid on kaks natukene olen aidanud Miina härma kooli kool keskkooli koori, nad palusid hääleseadet ja siis on Tartu noortekoor, kus ma olen ka teistkordselt kunagi alguses ka olin, aga teatritöö kõrvalt ei saanud seda teha. Proovid olid õhtuti, Endal on seal tagasi, nüüd tundub see kõik huvitavat ma ütlengi, et, et selleks peab olema aega ja ikkagi jälle pühendumist, et et asjadesse süüvida, siis need tunduvad huvitavad. Pealiskaudselt vaadatuna ei tundu elamusest seltsi huvitavad sinu tulevikuplaanid. Mina arvan, et need tulevikuplaanid on seotud Heino Elleri nimelise muusikakooli lauluosakonnaga, nagu olen seal, praegu on niimoodi natukene ülemus, nii et minu käes on õige vähe ka see Meie osakonna käekäik nii-öelda. Kuigi meil on nii väikeosakond, et ma ei ole küll võtnud julgust endale midagi üksi otsustada, vaid ikka ennem läbi arutada põhjalikult ja mida muuta tahad, seal ma ei tea, kas oluliselt muuta. Sest et vokaalpedagoogika vokaalpedagoogika, aga seal on üht, kui teist muuta, meil just oli suursündmus. Aasta tagasi mul õnnestub Tallinnas rääkida nõusse professor Ewa Märtson meie kooli tulema, nii et aasta varem siis talv möödus nii vaadatest, kust raha selleks saab ja nii, ja nüüd siis oli see kauaoodatud aeg käes ja see, millist elevust tekitada. Ma pean tunnistama, et küll kahjuks lauluosakonnas on üks väike osaga neid keda see ei huvitanud. Ja noh, eks elu näitab, kas nendest tulevad muusikud või ei, aga, aga suurem osa saal oli kogu aeg puupüsti rahvast täis, osavõtjaid oli rohkem kui ta iganes jõudis nendega töötada. Lõppkontsert oli meil ajaloo muuseumis Ülikooli ajaloomuuseumis pidulik ja ja kaunis ja ma ei tea, ma, ma arvan, et see oli kõigile paras emotsionaalne, positiivne süst. Ja ma loodan, et me, et me suudame seda joont jätkata, et, et need head õpetajad ja koolitajad saaksid meile koju kätte tulla, sest siis oleks võimalik nagu kõigil korraga sealt midagi saada. Ükshaaval käimine on ainult ühe inimese eralõbu. On nüüd, kui teist ma, mul on unistus, et siiski lauluosakonda tuleksid nagu ilusa häälega, seda kindlasti see on eelduseks, aga peale selle nad peaksid olema nagu fanaatiliselt huvitatud olema laulja ja muusik. Praegu tihti tuleb, et näiteks sisseastumis eksamil tuleb, tüdruk ütleb, me küsime, miks sa tulid. Aga ma arvasin, neli kooli sisse ei saa. Et ma olen piisavalt loll selleks, mille peale meeldiks vanempedagoog Aino Kõiv küsisid, kas teil on tunne, et lauluosakondade tulevad ainult lollid? No see on nagu nagu selline väike vahemärkus, et et noh, hea oleks, kui kui see muutuks siiski selliseks, et tulevad need, kes tõesti tahavad lauljaks saada ja võtavad sõnast, mis neile öeldakse, sel puhul, mida on vaja teha ja kuidas olla, et lauljaks saada. Loomulikult on sellel tulevik, millel siis veel seal hetke kunst või mis hetke hetke kunst. 19 oktoober on sulle sünnipäev, kuidas tähistad. Noh, ma arvan, et mul mõned. Mu ema tuleb mulle külla Tallinnast ja ma arvan, et mõned sõbrad ka ja ja see ongi kõik, mitte väga suurelt sünnipäeva soovid. Teavast soovin ma ikka soovin, ma soovin kogu endale ja kogu oma perele, et nad ikka terved oleksid. Läheks Aivar, mida soovid oma abikaasale praegu sellest lohust lahti, saarlased? Aitäh, Vivian ja ka Aivar, et tulite stuudiosse ja vestlesite minuga. Ja ütleme, et ennem ma pöörasin, rääkisime ju sellest, mis ma peale laulmise veel teen, hakkasin rääkima pikalt, Savonlinnast jätsin rääkimata seda juttu, et kõik aastat 15 16 vist juba oleme olnud koolimäel teatriliidu puhkekodus ja tegelikult nii kaua, kui ma seal olen olema, praktiliselt kõik päevad metsas on inimesi, kes tahavad olla rannas ja mina neid. Minul on seal palav. Närviliseks elan, parmud, sääsed, igasuguseid asju ujuda, mulle meeldib, aga, aga samas metsas tunde ja tunde hulkuda, mul on omad puud-põõsad kustelt Mullen, punapuravikke leida ta iganes, noh, see on selline, kust ma saan jõudu ja ja olen tükk aega sügisel terve ka see suvi, ma ei käinud metsas ja nüüd on näha, kuhu see välja viib. Jah, see on viinud selleni, et olid nõus tulema stuudiosse vet minuga meeldivalt vestelda. Tänan, ja veel kord, palju õnne. Vivian, aitäh. Selline oli põgus jalutuskäik laulja ja pedagoog Vivian Kallaste ka tema muusikamaailma. Tänan veel kord oma saatekülalisi ja ka teid hea raadiokuulaja. Saate pani kokku toimetaja Hedvig Lätt ja teda abistas helipuldis Meelis Michelson. Saadet jääb õpetama pyyden Kallaste.