Tere olen Alo Põldmäe ja tänase arhivaarselt lavastuste järjekordse saate. Pühendan ühele päris hiljutisele mahukale Te, olete selle Ameerika ühendriikidest, see on New Yorki eesti helikunsti keskuse arhiivile. Selle saatis teatri- ja muusikamuuseumile helikunsti keskuse kauaaegne juhataja ja praegunegi juhataja Juta gurman, kellele siinkohal ütlen teatri- ja muusikamuuseumipoolse suure tänu. Praegu kuuldud pala mängis Aga Käbi Laretei kes on ka olnud tihedalt seotud helikunstikeskusega New Yorgis ja ta esitas Eduard Tubina tsüklist neli rahvaviisi kodumaalt esimese osa valss variatsioonidega. Kui Eesti taasiseseisvumisjärgsetel aastatel on väliseesti muusikat käsitlev materjal täienenud eelkõige muusikaga Nende endi kodudesse kogutud materjalide arvel siis kõnealune saadetis on esimene just väliseesti muusikainstitutsiooni poolt kogutud arhiivimaterjale. Ja see sisaldab kümneid mappe materjalidega väljapaistvatest muusikutest. Mahukas on helikunsti keskuse enda muusikalist tegevust vastav osa. Need on kokku kogutud aastakäikude kaupa erinevates nappides. Siin on kontserdikavad, siin on kirjavahetus, siin on palju fotomaterjali. Kõige suurem osa sellest arhiivist moodustavad muidugi USAs tegutsenud praegu tegutsevad Eesti muusikud. Nende materjalid. Siin on näiteks dirigendi Endel Kalami, viiuldaja Eevi liivaku koorijuhi organisti meetod, Kuke pianist Olga plaksi, laulja ja muusikategelasi Jutab gurmani viiuldaja Karmen prii Berentseni laulja Iivi patrassoni, dirigent ja pianist, maja roost, Uusbergi ja veel mitmete teiste mapid materjalidega. Lisaks USA-s tegutsenud eesti muusikutele on siin veel huvitavat materjali Kanada ja Euroopa erinevate riikide Eesti muusikute kohta. Nii on näiteks siin napid ida Aav-Loo Otto Märtsoni, Eeva Wilson, Märtsoni, Dagmar Kook kari Milvi Laidi Naan Põllu selja Aumere kohta. Kavatsen tänasest ratas pühendada aega Milvi Laidi ja Tseeli Aumere materjalidele, aga sellest siis veidi hiljem. Kuidas ja millal siis tekkis eesti helikunstikeskus New Yorgis? Alljärgnevad faktid, millest ma siin räägin? Olen ma saanud Avo Hirvesoo raamatust kõik ilma laanen laiali, see on raamat, mis sisaldab arvukalt faktilist ja ajaloolist materjali väliseesti muusikute kohta. Kui statistilised kogumikud näitavad, et 1950. sest tal oli USA-s 10000 eestlast siis pärast Saksamaa põgenikelaagrite likvideerimist 1950. aasta paiku kasvas järsult põgenikevool USAsse. Nii et 1960 oli Ameerika ühendriikides 20000 eestlast aastal 1980 koguni 26000 inimest. Kui aga võrrelda seda arvutist balti riikide põgenike arvuga, siis on need arvud muidugi väikesed. Nii oli näiteks 1980, USA-s lätlasi 92000, leedulasi aga koguni 742000. Ometi on USA eesti pagulaste protsent võrrelduna Kodu-Eestisse jäänud elanikkonnaga küllaltki suur USA enda elanike arvuga võrreldes aga siiski kaduvväike suurus. Kuna USA on territooriumilt väga suur riik, siis eestlased elasid ja elavad praegugi hajutatult üle kogu maa. Ja see takistas oluliselt eestlasi koondavata keskuste loomist. Kohe pärast teist maailmasõda organiseeritigi algul rohkem kohalike keskusi. Ja 1980 elas New Yorgis tema ümbruses näiteks 5000 eestlast. Sama palju oli umbes Californias New Jersey osariigis ligi 3000 eestlast Illinoisis 1500 Floridas 1200 1000 inimese ringis oli Connecticutis ja oh aias. Esimesed sammud eestlaste organiseerimiseks tehti Eesti majade ehitamise või ostmise näol esimesena, siis New Yorgis, siis Miamis, siis Los Angeleses edasi Sii pruukis pooltimooris Jaminaapalises. New Yorgist kujunes suurim eestlaste keskus, sest siia koondus valdav osa kultuuritegelasi. Ja muidugi on loomulik, et rahvuslike organisatsioonide loomine toimus just seal, kus oli kõige rohkem eestlasi. 1948 hakkas New Yorki silma oma eelkõige uus pagulastele mõeldud nädalaleht Vaba Eesti sõna. See leht oli väga vajalik uutele inimestele. Siit said nad ju teateid töökohtade olemasolust ja võimalikkusest eluruumide või korterite rentimisest, abirahadest ja ka sugulaste tuttavate olemasolust. New Yorgis jätkas ka ilmumist Eesti ajakiri, meie tee, mille algusaastad olid juba 20. sajandi algupoolest nõndanimetatud vanade eestlaste aegadest. Nii Vaba Eesti sõna kui meie tee olid 1940.-te aastate lõpul ainsateks eestlasi koondavaiks trikki silmuvateks keskusteks. Alles veidi hiljem, 1950.-te aastate algul hakkasid tekkima muud institutsioonid ja muud ajalehed, ajakirjad. Ja siis, 19. juulil 1956 asutati New Yorgis Eesti helikunstikeskus. Selle põhikirjast loeme tema loomise eesmärkide kohta järgmist. Eesti helikunsti keskuse eesmärgiks on eesti helikunsti igakülgne tutvustamine ja propageerimine kirjas sõnase helis. Rahvusliku heliloomingu ergutamine, võistluste, auhindade ja muu abil. Muusika, inimeste järelkasvu soodustamine, helitööde Sophia koostamine, kirjastamine ja ettekandmine, autorikaitse küsimuste korraldamine, eesti muusika arhiivi loomine, rahvuslike muusika tähtpäevade esiletõstmine, muusikafondi loomine ja kaasaaitamine meie muusikaorganisatsioonide tööle. Tsitaadi lõpp. Helikunsti keskuse asutajaliikmeks olid laulja Liidia aadre dirigent Endel pianist, Juttavascase harski, koorijuht August Ruut ja klaveripedagoog Olga plaks. Esimesse juhatusse kuulusid August Ruut, Olga plaks, Jüri Täht, Juta Gorman Manivald Loite Endale võlaJuttavaska olev Berendsen ja Ludvig juht. Tegelikult algusest peale töötas tegeliku juhina Juta gurman. Tema hoolde jäi ka Eesti muusikaarhiivi loomine ning korraldamine. Eesti helikunstikeskuse juurde tekkis veel juurde Eesti kultuurifond ja õige pea ka Kesk-Lääne noortekoondis. Algusest peale hakati jagama preemiaid edukamatele eesti muusikutele. Niisaid Laurale kraatideks helilooja Juhan Aavik, helilooja Leo Virk, Hous, helilooja Kaljo Raid. Siis organism metatari, noor kukk ja mitmed kollektiivid. Näiteks New Yorki eesti naiskoor New York, eesti meeskoor ja teised. Alustati Balti muusikaseeriaid ja alguse sai see bostonist. Initsiaatoriks oli seal Endel Kalam ja selle raames on esinenud terve hulk välis-Eesti väljapaistvaid muusikuid. Need on siis Karmen Prii selja Aumere, Evi Liivak, Hive patrasson, naan, põld, EP karike Jürima, Ingemar Korjus, Elizabeth koks, Käbi Laretei, majalt Uusberg, Kroos Juttavaska, Dagmar kokker, Tõnu Kalam, Endel Kalam, Boris Björn Baker ja nii edasi ja nii edasi praktiliselt kogu väliseestlaskonna muusika paremik. Nüüd kuulame veel Käbi Laretei esituses Eduard Tubina tsüklist neli rahvaviisi minu kodumaalt teist osa viljategemise laul. Käbi Laretei esitas teise osa viljategemise laul Eduard Tubina tsüklist neli rahva viisimine Kodomaat. Nüüd tahaks tutvustada eesti helikunsti keskuse juhatajat Juta gurmanit, kes selle arhiiviteater muusikamuuseumile üle andis. Juta Gorman on üle 50 aasta jooksul jätnud sügavad jäljed eesti muusika arendamisse Ameerika mandril. Tänavu sügisel üheksakümneseks saav Jetta Gorman sündis Vana-Vändras õppis Tallinna pedagoogika, mis siis Tallinna töölisteatri teatrikoolis. Ja 1940 lõpetas ta Tallinna konservatooriumi Aleksander portugali lauluklassi. Ta esines Eesti ringhäälingus solistina ja lühikest aega töölisteatris näitlejana. 1944 põgenes ta koos kahe poja ja abikaasaga Saksamaale. Ta sai kiiresti edasi minna USAsse tänu elektriinsenerist abikaasale, kes omas juba pääst USAs sealset kodakondsust. Kohe sealsamas Ameerikas jätkas gurman lauluõpinguid New Yorgi muusikakolledžis ja alustas esinemisi raadios televisioonis. Põhilised ülesastumised kontserdilaval olid eesti kogukonna üritustel. Kui aga 1956 asutati New Yorgis Eesti helikunstikeskus asus Juta gurman aktiivselt Eesti muusikute kohta käive andmebaasi kogumisele USA-s. Ta hakkas ajalehes vaba Eesti sõna valgustama eesti muusikute esinemisi ja hiljem eesti helikunsti keskuse ettevõtmisi. 1973.-st aastast sai Juta gurmanist helikunsti keskuse esinaine ja teadaoleval andmetel on ta sellel ametipostil ka täna. Juta gurmanni teeneid eesti helikunsti jäädvustamisel on ära märgitud 1982. aastal. Eesti kultuurifondi laureaadi tiitel klikka võtaks täna kätte siis kaks esimest toimikut. Need on siis selja Aumere ja Milvi Laidi oma. Kõigepealt siis selja aumerest. Tema tagasihoidlik mapp sisaldab kirju võtta gurmanile Šveitsist lehti artikleid. 1919 sündinud selle Aumere oli Johannes Paulseni kuulsusrikka viiulikoolkonna esindaja. Sellesse koolkonda kuulusid juba kolmekümnendail aastail möödunud sajandil. Vladimir Alumäe, Karmen prii Liivak ja paljud teised. Et selle aumerel väga vedas, sest kui ta põgenikuna 1944 Rootsis lõpus suunati ta otsekohe abiorganisatsioonide poolt kontserdireisile Rootsi linnades. Sealt äratas suurt tähelepanu ja juba 1945 toimus Stockholmi kontserdihoone päikesesse Realis soolokontsert, kus klaveripartneriks oli Olav Roots. Fakt, et Rootsi juhtiv kontsertorganisatsioon sõlmist selja aumeraga kohe lepingu tähendas tema aktsepteerimist tippsolistina. Aasta hiljem samas kontserdisaalis toimunud kontsert oli aegsasti välja müüdud ja arvustused kiitvad. Karjäär läks kiiresti tõusuteed. Helilooja Eduard Tubin, kes oli sel ajal samuti Rootsis ennast sisse seadnud, pühendas amerale järjest oma teoseid. Ja esinemisvõimalusi tuli järjest juurde. SeljaAumere esituses kuulane Eduard Tubina kapriczat. See on loodud 1945. Ja klaveril saadab selle aumeret ilma näärep massin. See salvestus on tehtud Marie Underi 100. sünniaastapäeva tähistamiselt Stockholmis Eesti majas 27. märtsil 1983. Nii kõlas Eduard Tubin nakkab bridža selle Aumere ja ilma massini esitades. Esimesed kolm aastat Rootsis möödusid selle aumerele väga aktiivselt. Ta andis 25 sooloõhtut üle terve Rootsi. Eks ikka. Olav Roots 22 korda oli võimalus soleerida praktiliselt kõigi Rootsi orkestrit, aga palju kordi toimus salvestusi Rootsi raadiole. Tähelepanu äratas ta samuti Taani muusikaüldsuse silmis ning taanlased kutsusid teda esinema 1948 Kopenhaagenisse Beethoveni kontserdile. Selline tõus oli erakordne ja see sai teoks tänu heale õnnele ja eelkõige ikkagi tohutule tööle. Selle Aumere esines meelsasti ka pagulaseestlaste üritustel. Näiteks pakaniini viiulikontserti esitas ta koos eestlastest koosneva amatöörorkestriga, mida juhatas ja organiseeris Verner Nere. 1948 toimus pikem reis Inglismaale. Samuti Olav Roots, aga ka aeg-ajalt Dagmar kär, kes sel ajal elas Inglismaal. Lisaks solisti tööle mängis selle Aumere Rootsi raadio sümfooniaorkestris esimese viiulirühmas ja samuti kindrali keelpillikvartetis. 1958 sai ta Rootsi Kultuurkapitali stipendiaadina minna enesetäiendamisele Šveitsi kus ta äratas kohe tähelepanu ning kutsuti kursuste pedagoogide kammerorkestrisse. Festival Strings, lutsern. See orkester tegutses palju aastaid. Ta käis euroopaturneedel. Vahepeal oli selle Aumere koguni selle orkestri juhatajaks. Samuti esines ta sageli selle orkestrisolistina. Šveitsi kriitika kõrutas Tseeliat tänapäeva suurnimedega 1963 kutsutuid selja lutserni konservatooriumi õppejõuks, kuhu ta jäi 1966. aastani videoga siis perekondlikel põhjustel Rootsi tagasi minema. Stockholmis jätkas ta pedagoogina Urssviki muusikakoolis. Ja veel mitmed aastad hiljem valmisid soolokavad. Näiteks 1971 oli soolo Stockholmi kontserdihoone suures saalis. 1977 tegi aga uue salvestused Tubina teise viiulikontserdiga Rootsi raadiole. Sellesama kontserdi unistas Tseelia mere salvestada koos Neeme Järviga, kuid halvenev tervis tõmbas sellele salasoovile kriipsu peale. Lutsernis elatud päevadest pärinevad mitmed kirjad Juta gurmanile. Teisel märtsil 1963 kirjutab Tseelia muuseas järgmist. Tsiteerin tema kirja ja siis on mu juhatuse all lutserni kammerorkester ja sellega paar kontserti jälle ees juuni keskel. Orkestrit olen vintsutanud ja väntsutanud igal proovil kui saga jaksu On olnud ja tagajärjed tulevad ka pikkamööda. Tubin kirjutas meie jaoks ühe Concerto For Strings. Tore, et sai talt selle välja meelitatud. Nüüd olen orkestriga paar proovi teinud, vist on väga huvitav lugu ja kui hästi mängime, siis eesti rahvas saab seda lugu ühel plaadil kuulata. Ja oma pedagoogitegevusest kirjutab ta Juta Kormeline samas kirjas järgmist. Ma õpilased on kenakesed ja on teinud ilusaid edusammusid, neid on mul 22 tükki, paar on järge ootamas, et vabaneks mõni plats. Ja mai lõpul saab siis kaks pidulikku õpilasõhtut korraldatud, kus tavaliste meil väga suurt publikumi osavõtt on ja siis tekib omalt, nagu oleks üks kana oma 22 pojaga. Puuduvad vaid värvilised munad ja liha. Ja ühes teises kirjas ütleb selja Aumere veel oma õpilaste kohta niiviisi. Pikapeale võib pedagoogiamet tõesti kõik kannatlik, kus inimeses proovile panna. Kuigi mulle iseenesest meeldib oma põrsakest rookida, nad on ka pea eranditult kenade eksemplarid tsitaadi lõpp. Ja 16. detsembri kirjas aastast 1963 räägib ta Juta gurmanile oma kõhklustest seoses Šveitsi jäämisega. Mu mees oli terve oktoobrikuu siin jaan suures Šveitsi vaimustust. Tahaks oma pensionäri aastat siin veeta. Ja sellepärast pean mina siin seda elu ette valmistama, aga mul on emakene Stockholmis ja tema ei taha siia tulla. Ja nii olen mina nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Et kuhu ma pean minema jääma siia Šveitsi või minema Rootsi. Siin on mul kenakene positsioon juba loodud ja ka nimi, aga Rootsis on see hirmussotsialismus ja maksude maksmine. Nivelleerub leitud elu. Niimoodi, armsad sõbrad, käib käsi Tseelial tsitaadi lõpp. Ja nüüd kuulaksime selja Aumere esituses Eduard Tubina viiulikontserdist number 12 osa, õigemini katkendit sellest allegro martsiaalevivache. See pärineb Eesti raadio poolt välja antud heliplaadil aastast 1998. Rootsi Ringhäälingu orkestrit juhatab Gunnar Stern solisti puldis selja Aumere uhke. Nii kõlas Eduard Tubina teise viilu kontserdi teine osa, allegro martsiaalevi patsi esitas selle selja Aumere Rootsi raadio orkestri saatel. Dirigendipuldis oli Gunnar Stern. Ja nüüd läheme siis helikunstikeskuse teise mapi juurde ja see on Milvi laidist. Siin on mitu kirja Milvi laidilt Juta gurmanile aastast 1000 963971 ja veel 1976. Siin on mitmeid artikleid Eesti ajakirjandusest, postkaarte ja mõningaid kontsertide kavu eelkõige seoses USA ja Kanada turnee ka aastast 1960. See oli oluline aasta, sest esimest korda Milvi Laidi esines väljaspool Euroopat ja eestlaste kogukond USA Lance Kanadas tegi seal talle suurejoonelise vastuvõtu. Korraldati kümneid kontserte üle terve Ameerika mandri. Klaverisaatjaks oli tunnustatud pianisti organism. Peter Paul Lüdig. Helilooja Mihkel Lüdigi poeg. Milvi laid on legendaarne eesti operetiprimadonna ja ta sündis 1906. sest tal ja kandis kaua aega nime Aleksandra Isak. Alles hiljem, kui ta hakkas tõhusaks täheks, võttis ta endale kunstnikunimeks Milvi laid. Milvi Laidi karjääriga kõrghetked möödusid aastail 1929 kuni 44 Estonia operetisolistina. Tal oli silmapaistev lavasarm ja silmapaistev hääl. Teda võrdsustada Tim maailma tolle parimate operetimuusika esindajatega keda kutsuti mitmele poole esinema. Teda paluti isegi filmidesse. Mõnikord leiti, Ta on isegi liiga esinduslik ja et liiga aristokraatlik väljanägemisega, seda rõhutati muide Ungaris mitmeid kordi. Nii et selline solist, tippvormis solist pidi põgenema Eestist aastal 1944, nii nagu teisedki paljud Eesti inimesed põgenes ta Soome kaudu Rootsi. Ja seal jäi tema pärusmaaks esinemised eesti kogukonna üritustel. Ta ei saanud oma kõrgtaset Rootsi laiale ringile kuidagimoodi esitada, sest Rootsis valitsevate suhtumiste kohaselt ei saanud võõrast riigist tulnud inimesele anda Rootsi keskmisest kõrgemat positsiooni suurust osa kultuuriinimesi. Pidigi siis Rootsis oma ande realiseerima, kas raamatukogudes või arhiivides töötades. Milvi laidil siiski läks suhteliselt hästi sest ta sai esineda Soomes väga heades rollides. Need olid aastad 1000 958000 959960 ja veel hiljem. Milvi Laid, keda peeti Viini seltskondliku elegantsi kehastajaks. Laval leidis hea kontakti tehtsaviinlasega endise Berliini ja Viini dirigendi järjest haukega ning temaga koos tegi Milvi Laid mitu stiilset operetti õhtul Stockholmis ja mujal üle Rootsi. Ja see tõi temale rootslaste hulgas tunnustust. 1956 oli aga esinemine esimest korda väljaspool Rootsit. See oli operetis. Victoria ja tema heliloojaks oli Abraham. See toimus Soomes ja talle anti seal peaosa. Esinemine toimus Tamperes. Edasi oli Helsingi rahvusteatris peaosa Kalmani Silvas. 1958 oli peasa Lehari pretis lõbus lesk Rootsi linnas veskil suunas. 1960 kutsuti ta jälle Soome esinema Joensuusse ning jällegi Abrahami opereti Victoria ja tema Hussar peaossa. Minu käes on üks tore seedee nimetusega legend Margna Milvi laid, selle on koostanud Jüri Kruus ja kuulaksimegi siit Imre Kalmani operetist Silva. Silva avalaulu. Esimesest vaatusest esitab Milvi Laid. See oli Imre Kalmani operetist Silva Silva avalaul ja esitas selle Milvi Laid. Nüüd on minu käes üks pakk kirju Milvi Laidi arhiivimapist ja need on kõik suunatud Juta Kormanile. Ja ma loeksin siit mõningad katked. 1960. aasta reis ka Ühendriikidesse ja Kanadasse jättis Milvi Laidi nii kustumatu mulje, et ta unistas sinna tagasitulemisest ikka ja jälle ja kogu aeg on juttu. Järgnevates kirjades sellest võimalikust uuest reisist aga võtan kätte praegu ühe kirja, see on kirjutatud aastal 1963. Oleks ka selle aegu tervena ette. Kallis, kulla Jutakene, andesta, et su ilusa kirjale vastan alles kuu hiljem, aga mu majas on olnud haigusi, õnnetusi, luumurdeid ja üks suur häda ajab teist taga. Iga mure. Katsub eelmisest üle olla. Lihtsalt pole tuju ega jaksu olnud, isegi kirjutada. Rõõmustan, tuled siia Rootsi siis teeme kokkusaamise ja kelle juures sa peatud, seda ma ei tea. Igal juhul oled teretulnud minu juurde. Mu kodu pole küll nii mugav kui sinu villas, sest elan üürikorteris, aga kuidagi saame hakkama, kui sa lepid. Loodaksin enda pool näha külalisena ja kuulda sinu tööst või üldse Ameerika naiste tegemistest oleks hea teada saada, millal sa siiapoole jõuad, siis teame ka selle päeva kinni panna. Ma arvan, et maikuus on siin ka väliseestlaste päevad sel puhul linnas päeva kohvi ja naisseltsi kokkutulek. Nii et tere tulemast Rootsi. Ma ei usu, et kunagi enam tulen Ameerikasse põhjenduslik külg, sest olen tööta ja abi ei kuskilt ja siis on mure, kuidas laululiselt vormis hoida, kui sissetulekud selleks puuduvad. Kahju, sest hääle poolest kõlbandma veel laulda ja nooruslikkust. Ja nägu annab veel vaadata ka vanalt aitäh, et tuletasid mind New Yorki meeskoorile meelde, et olen veel olemas, musi sulle selle eest tervitama mehekest. Kui reisuks läheb siis sadamani, et kus sa viibid ja millal siia saabud ja kelle juurde tuled. Kallistan Milvi Boscriptum, kas sina laulad veel? Võtab paar laulu kaasa, ehk läheb vaja. Muidu on ka siin muusika ja teatritegevus, eestlastel nigelavõitu, sest kõik häda seisab rahapuuduses ja kõik on ametis oma igapäevase leivateenimisega. Järgnevalt kuulame Meeli Laidi, esitades Victoria laul operetist Victoria dema. Hussar. Helilooja. Ja see on sellelt samalt saidilt, millal komplekteerinud tiri kruus? See oli Victoria laul, operetist Victoria dema kar laulis Milvi laid. Nüüd veel mõningad katkendid Milvi Laidi kirjadest gurmanile. Ikka ja jälle on juttu unistusest tulla tagasi Ameerikasse laulma eesti seltskonnale. Kiri. Pean ausalt tunnistama et igatsen isegi lennata ja veel natuke laulda kaasmaalastele. Seda enam on rõõm, kui kuuled, et mõni sind kuulata tahab ja ootab. Lauluhäält ju veel on, kuid ma olen kartnud, et ehk oleks aeg Kanda võimalust noortele sest mu programm on ju moest läinud. Kuid noori tule ju kuskilt, sest kellelegi pole kannatust ja ka raha tõesti laulu õppida. Pealegi poplaulja ei vaja kooli. Nii arvab ta ise ja nüüd katkenud 16. detsembrikirjast aastast 1966. Tore oleks küll tulla ja veel nii viimast korda laulda oma rahvale ja sellega ka lõpetada, sest tuleva aasta saab 40 lauldud. Aga kõik seisab selle puuduoleva raha taga. Nii et ei tea, kas sõitu üldse tuleb. Mul on palju muresid, sest tööd enam ei ole, aga ema Eestis tuleb aidata. Ja nüüd veel üks katkend kirjast aastast 1969 18. aprill. Siin on juttu Jutan gurmanist, see kiri ongi suunatud Juta gurmanile, kuid Milvi laid ei suuda ära imestada. Tuttav gurmanni aktiivsust ja tema organiseerimisvõimet. Teatavasti Juttav Gorman oli ka Eesti naisliikumise juhte, Ameerika Ühendriike, kindlasti on seda ka tänapäevane. Tsiteerin kirja. Sa oled tõesti üks tublimaid energilisemaid naisi, keda olen kohanud. Sul huumorimeelt ka on, seda huvitavam. Tead, kullake, kui sa kõneled, siis haarad sa kogu saali oma võimusesse. Tore. Päikesepaistet on vaja ja sa oskad seda anda lihtsalt ja ausalt, kas sa laulad ka vahel? Kuidas olin New Yorgi meeskooriga, kas peeterpolüüdik, juhata teda nagu kuuldused mineva aasta liikusid. Aeg on muutunud, praegu seisab operetimuusikariiulil. Ma laulan nüüd ka eesti rahvalaule, mis pole minu ala, aga mis teha, keegi ei kirjuta moodsas rütmis. Vana Milvile, kes lendaks rütmitiivul nagu noored noored, ainult puusa õudsutamised. Odav kunst selle jätaks küll noorematele sest ma ei leia ühegi laulu noodis märkust kehalisteks, efektideks, kompaniist loob viisi, aga mitte gümnastika. Elasid hästi tervitama meeste lapsi. Milvi ja saate lõpetuseks. Pakun legendaarse Milvi Laidi, esitades Silva laule operetist Silva. Helilooja Imre Kalmann. See on teine laul Silvast. Ja sellega ma lõpetan, saate, ütlen teile kõike head, kohtumiseni kuulmiseni. Järgmine kord.