Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna jälle luulest, tundub, et läheb võib-olla paljuks, aga tegelikult ei lähe üldse, sest et raamat, millest ma täna räägin, on väga-väga haruldane. Haruldane mitte selles mõttes, et seda ei oleks saada, vaid haruldane selles mõttes, et selle luuletaja sulest ei ole tükk aga ühte raamatut näha olnud. Ta on küll osalenud koguteostes ja kandnud luulet ette, küll telekas, küll kirjandusõhtutel ning üksikuid pudeleid on temalt ilmunud siin-seal kirjandusega, ajakirjades, aga oma raamatut, liiati veel nii paksu 200 leheküljelist ei ole temalt tükk aega mitte tulnud. Ja see autor on Karl Martin Sinijärv ning võib-olla see ka seletab, miks tal oma raamatut pole ammu olnud. Nimelt juhib ta juba päris mitu head aastat Eesti Kirjanike liitu ja olgem ausad, nii uhkelt kui see ka kõlab, on see ikka üks paras direktori töö. Ja ega selle kõrvalt naljalt palju raamatuid ei kirjuta. Aga nüüd on siis Karl Martin Sinijärv ühe teinud. Nimelt tegi ta oma 40.-ks sünnipäevaks, mis hiljuti oli raamatu nimega krimi tor null kuus seitse üks. Tagakaanel ta küsib, kes või mis seal krimi. Selliselt kõlas ainuke küsimus, mille olen kunagi Nemo turniiri tarkadele saatnud. Tuleb tunnistada, et targad ei mõistnud vastata. Küll aga valisid raske püstituse saate parimaks küsimuseks. Südamis esid, krimitor on, saab ilmselt iga kuulaja, kuidas nende raamatu hankinud, on ise uurida ja natuke ka selle sõna üle võib-olla seda kirja pandud kujul vaadates järele mõelda. Aga esialgu tuleb öelda, et krimitor on üks päris võimas koguja. Pole sugugi halb mõte oma 40.-ks sünnipäevaks midagi säärast teha. Nimelt on see selline omamoodi koguteos Sinijärve luulest. Siin on tekste nii varastest 80.-test aastatest kui ka varastest 10.-test siis selle sajandi 10.-test ja kõike, mis sinna vahele jääb. Ma usun, et väga paljudele kuulajatele on Karl Martin Sinijärv eelkõige seotud ETV kultuurisaate OP. Juhtimisega oli ju ikka päris tükk aega. Ma ei tea, kas ma nüüd eksin, aga võib-olla lausa 10 aastat selle saatejuht ja usun, et tema sõnaosavus ja selline keeleline nutikus jäi sealt paljudele silma kõrva. Ning täpselt sama kohtab nüüd ka raamatu lehekülgedel leidub nii sellist keelehuumorit kui ka kõikvõimalikes erinevates värsiskeemidesse süsteemides. Kirjutatud luuletusi on nii pikk Kemaid, Baraksemaid tekste kui on ka pisikesi haigukesi. Ja see kõik tervikuna moodustab sellise väga võimsa kompoti mis on täpselt selline luulekogu, et ega seda nüüd ühe õhtuga ka mitte kahega ja ma arvan, et ka mitte kolmega läbi ei loe. See on raamat, mis tuleb endal voodi kõrvale panna ja aeg-ajalt jälle mõni luuletus lugeda ja seda luuletust siis endas Eeesseegida. Üks näide. Vastupandamatu. Täna on mul maailmale ütelda nii mõndagi, näiteks vihma veel ei tule, aga ükspäev tuleb ta maailmale on mulle täna mõni sõna, ülejäänud vaene vilets, suisa rumal. Ma ei kuula sõnu neid. Aga hommik laekub ilus, sest et õhtu kaunilt läks maailm mulle, sõnab nõme, mina pärin temalt, miks kostab ilm, ei meeldi minul see, et oled täis, kui kuu. Tundub justkui selline absurdiluule, aga samal ajal ka veidi järele mõelda, siis on siin ju kõik väga konkreetne kõik väga elust võetud ja väga lihtne. Ja samal ajal keeleliselt väga nutikas see selline ehte, sinijärvelik, sõnajärg ja sõna kõla peale mängimine, see kõik on kuidagi tüüpiline tema, aga ma julgeksin öelda alati värske, ei lähe kunagi tüütuks. Nii et tegu on ühe igati väärika koguga ja ja tõesti sellise koguga, millest leiab alati midagi uut, seda võib lugeda vabalt, nii et ei loe mitte järjest läbi vaid seda lapates, loed näiteks läbi kõik pikad luuletused või kõik lühikesed või kõik pealkirjaga luuletused või siis vastupidi, kõik pealkirjastamata luuletused. Ja raske ongi selle kogu kohta rohkem midagi selles mõttes öelda, et Karl Martin on siia nüüd sisse pannud suure osa sellest mis on jäänud teistest kogudest välja või mis on tekkinud pärast teiste kogude valmimist. Ei saa siin rääkida otsesest temaatilisest ühtsusest ja ma arvan, sellele viitab ka see pealkiri, krimitor, mis mõjub absurdile väga sellisele isiklikkusele. Ja viitab ka loomulikult sellele Karl Martin Sinijärve kaubamärgile sõnamängule. Aga just see näiline kaos on see, mis teeb selle raamatu väga mõnusaks, leiab alati midagi uut ja ta on tõesti kuidagi selline totaalne luulekogu, võib isegi võib-olla nii-öelda, et kellel ühtegi teist luulekogu ei ole, siis hankige endale kindlasti see, et siit leiab nii palju ja nii erinevat. Ja ma olen kindel, et igaüks, kes seda raamatut lugenud, tal tekib kohe huvi selle vastu, et huvitav, kuidas küll igasugune muu luule välja näeb, kuidas veel on võimalik luulet teha. Selge see, et väga erinevalt ja lõpetan veel ühe Karl Martin Sinijärve luuletusega mis asub siin üsna raamatu lõpus ja mis sobib väga hästi seda teost kokku võtma. Esimene luuletus, esimene luuletus üle pika aja paneb pisut mõtlema, et on siis teda vaja. Küllap on, sest muidu teda tegema ei asuks ega teekski, aga seda teha ka ei tasuks. Head lugemist.