Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust, mis tegelikult üldse ilukirjandus ei olegi. Aga selle autoriga võib ilukirjanikuks nimetada küll. Tegu on siis raamatuga, mille nimi on süda võtab sõna ja mille on kirjutanud Rein Vahisalu. Rein Vahisalu on südamearst, aga kirjutanud ka ilukirjandust. Päris palju, populaarteaduslike just terviseteemalisi artikleid Eesti ajakirjanduses ja nüüd avaldanud siis raamatu, mis jah, räägibki täpselt sellest, mida Pealkiri ütleb nimelt südamest südame tervisest, südamehaigustest, südametoimest ja noh, muidugi südame tervishoiust. Tegu on sellise populaarteadusliku hästi kergelt kirjutatud raamatuga ja selle raamatu kirjutamise ajendiks võib vist öelda, on autori mure, sellepärast et eestlased suurt midagi ei tea üldse sellest mis asi see süda on. Ja sellepärast ei oska ka hoolitseda ei siis oma südame ega laiemalt üldse vereringkonna tervise eest. No see kõik kõlab nüüd võib-olla kuidagi hirmutavalt teaduslikult või hirmutavalt pedagoogiliselt, aga tegelikult on see raamat väga vahetult kirjutatud ja omamoodi ka võib öelda, ilukirjanduslikud kirjutatud. Igatahes kogu aeg annab endast tunda see et autor valdab ilukirjanduslikku keelt, ta oskab ka keerulistest asjadest kirjutada üldarusaadavalt ja oskabki selliseid tõesti väga spetsiifilised nähtused teha väga lihtsaks. Võib isegi öelda, et seda raamatut lugeda on natukene nagu lugeda, mingisugust, ma ei tea põhikoolitervishoiuõpetuse õpikut, selle vahega, et tekst ei ole niivõrd-kuiv. Vastupidi, see tekst on selline väga voolav, nõtke ja hästi ümber ütlev asju üldarusaadavate nähtuste kaudu seletav. Siin selle koha peal ma julgeksin muidugi kautorit natukene kritiseerida. Nimelt oma selliste mõistulugude ja ümberütlemiste ja jõhvemismidega läheb kohati nii kaugele, et tekib küsimus, kas ta ise ka aru saab, millest jutt käib pidevalt toota, näiteks näiteid autonduse vallast võrdleb inimorganismi ja auto ülesehitust ja katsub siis selle kaudu selgitada, et mis roll on südamel ja mis roll on vereringele. Kohati läheb see ikka eriti keeruliseks, eriti mulle, kes ma ise autojuht ei ole tundnud, teinekord isegi natukene liiga jabur, et no kas tõesti on vaja kogu aeg mingisuguseid automootorite osi mängu tuua, kui tegelikult, et jutt käib hoopis millestki muust. Samal ajal on muidugi need näited ajendatud ikkagi autori soovist oma teema võimalikult arusaadavaks teha võimalikult et lihtsalt nii-öelda kahe jalaga maa peal seistes lugejani tuua. Sest ma kujutan ette, et isegi kui enamik meist on koolis tegelikult õppinud seda, kuidas süda on üles ehitatud ja kuidas see toimib ja kuidas vereringe toimib ja võib-olla saanud ka mingisuguse ettekujutuse sellest, mis on näiteks südame rütmihäired või südame-vereringefunktsionaalsed häired siis kindlasti on esiteks need asjad suuresti meelest ära läinud ja vajavad meelde tuletamist ja kes viitsikski uuesti tervishoiuõpikut lugeda. Selles mõttes on ikkagi palju mõnusam, kui autor räägib nendest asjadest niimoodi muhedas arusaadavasse lihtsas keeles. Ja teine asi on muidugi juba spetsiifilisemad asjad. Usun, et inimesed, kes ise kokku puutunud südame, isheemiatõve või müokardi või kopsuturse ega ei tea nendest asjadest mitte midagi ei tea nende asjade põhjustest mitte midagi ega nende võimalikust ravist. Et need on juba sellised nähtused, mis kuuluvad spetsiifilise teadmise valdkonda ja selles mõttes on tõesti väga tore, et autor siin vähem kui 150-l leheküljel. Kõik need asjad siis ära seletab. Ja usun, et selle raamatu tee peal niimoodi lugemisväärseks. Kas see, et seda ei pea lugema algusest lõpuni, kes arvab, et tal on tegelikult üsna hea ettekujutus ühest või teisest aspektist olemas, võib lihtsalt vaadata seda peatükki, mis talle endale huvi pakub. Et raamat on siis jagatud, aga loogilisteks peatükkideks, mis algab siis see sissejuhatusega inimorganismi talitusse ja läheb siis lõpus spetsiifilisemaks, võttes läbi olulisemad laiemalt levinumad südamehaigused ja lõpetades siis südamehaiguste, ennetuse, riskitegurite loeteluga. See raamat on selles mõttes nagu väikene teatmeteos ja mis veel seda teatmeteose aspekti siis rõhutab, on kindlasti ka see, et siin raamatus on joonised, sest et kohati läheb ikka üsna spetsiifiliseks seletatakse väga detailseid asju lahti, sest et ilma nende algteadmisteta ei ole võimalik omakorda järgmisi asju seletada. Aga siis tulevad appi täiesti arusaadavad joonised. Ja nagu nendest joonistest veel vähe oleks, see noh, ilmselt on ka annavad raamatule veel lisa ka lugemisnaudingu mõttes näited siis autori enda arstipraktikast. Et nimelt toob siis Rein Vahisalu pidevalt ühe või teise nähtuse ühe või teise haiguse või teise sellise defekti kirjeldamiseks mingeid näiteid. Ja need on selles mõttes väga huvitavad, et ta ei jäta kõrvale ka mingi nähtuse uurimise ajalugu nimetab ära, kes on mingisuguse südame talitlushäire või, või lihtsalt mingi südame talituse momendi avastaja ja räägib ka teinekord lausa sellise justkui natukene doktor Houssi sarja meenutab tavadetektiivi võtmes, et kuidas algul arvasid, On see defekt või see viga inimesel, aga siis tuli hoopis välja, et kõik tegurid ei olnud teada ja see oli hoopis see asi, et ühesõnaga siin leidub päris palju erinevaid põnevaid kohti, mida tasub lugeda. Aga jah, tervikuna on see üks selline raamat, mida peaks ilmselt iga eestlane lugema, sest et ilmselt on meie seas väga vähe neid, kes tõesti ideaalselt toituksid ja elaksid piisavalt tervisliku elu ja ideeks ühel või teisel eluhetkel oma südamele ja vereringele liiga. Nii et see raamat on selles mõttes üks väga hea, kergesti loetav sissejuhatus ja ma arvan, just suvine aeg on kõige õigem aeg, millal mõelda senisest rohkem oma tervise peale. Head lugemist.