Kell on kaks, läbi, kaheksa minutit, jätkub saade siin Me oleme stuudios endiselt peeke Pedaru ja meie tänane külaline, Tiit Pruuli. Tere Tiit. Alustame siis sellest mõnusast mahedast palakest, mis siin algatuseks kõlas, et millega tegu on. Miks sa selle valisid? Ah jaa, see lugu, nagu kõik aru said, räägib meile lõunamere idüllilist ja see on valitud kunagi 40.-te aastate lõpul välja tulnud muusikalist taustast sihvik. Ja valisime ta sellepärast, et et just just mõned päevad tagasi jõudis katamaraan Nordea koos Marko ja Jaaniga lõunamerre ja nad on teinud nüüd siis oma esimese peatuse prantsuse polüneesias. No Tiit, Tiit Pruuli siis ettevõtja ja maailmarändur, räägi, no ütleme, sellel sellel loo põhjal võis arvata inglise keeles, et et need, palun, eestlased on seal küll juba taltsutatud nad inimesi nii-öelda pintslisse pista. Antropoloogid väidavad, et viimased inimesed nii-öelda tõestatud inimsöömised, viimased inimesed söödi ära kuskil viiekümnendatel aastatel, palun eestlased, pärast seda ei ole, ei ole inimsöömist seal enam olnud, nii et karta karta üleliia ei tasu. Rahvaiidolid siis Tätte ja Matvere ehk saavad, ütleme üles üle sellest kohast, aga, aga, aga miks mitte üle seal vist oli ka mõnus nautida seda, seda kohapeal, et ilmselt on kätte jõudnud siuksed, tõelised paradiis, Likud hetked. Nojah, lõunamerele. Lõunameri on olnud ju juba juba sajandeid kõigi maailmaavastajad maailmaränduri selliseks romantiliseks balevuseks või, või sihtkohaks, kuhu, kuhu lõpuks tahetakse jõuda nende türkiissiniste, laguunide ja, ja kollaste liivarandade peale palmide palmide alla. Nii et, et tal on jah, mingi mingi juba sümboli ja fluidumi väärtus ja ma olen ise polüneesias palju palju rännanud ja natukene uurinud ka polümeer Polüneesia mütoloogiat. Nii et tegelikult kohtab seal nagu lisaks sellele, et sa võid rannal muretult vedeleda, on seal ka väga palju põnevat kultuuriloolist, mille pärast tasub näiteks lihavõttesaarele sõita. Mul on lihtsalt meeles, noh ma ei, mitte ainult sellepärast ma ei räägi, ma tahan näidata, kui tark ma olen, aga mul on meeles, et kulukuu oli, oli kohaliku keele järgi seal vist tähendas ma näen valgust või midagi sellist, nii et et selliseid teadmisi, Jaanus, kuigi haridus. Nii, aga ausalt öeldes, miks sa tiit üldse noh, kui sa oled käinud seal palju, et, et kas, kas, kas ei ole nagu tekkinud mõtet, et seal ei üldse nagu pesa sisseseadet seal vist ei ole ka väga kuidas seal see seismelised, see värk on, et vaata seal põhja poole jääb nüüd noh ma seal on kaugel, on see jaapani ei ole suurem asi, aga. Ja ütleme niimoodi, et ainuke tõsine oht, mida mõnedel Polüneesia saartel võib võib kohata peale siis orkaanide, mis ikkagi sealt korra aastas üle käivad enamikes kohtades on see, et osad saared vajuvad, et kui sa valid endale elupaigaks saare, mis parasjagu vajub, noh reeglina see vajumine on küll üsna märkamatu, aga ikkagi, eks ole. Et et siis võib lihtsalt juhtuda, et su kodu on ühel päeval vee all, aga muidu on tõesti palun eestlased hästi-hästi rahulikud, rahumeelsed ja, ja, ja oma, usun ühed sõbralikumad inimesed maailmas üldse. Kui nüüd Tõnu küsimust edasi aretada, et miks sa ikkagi oled jäänud Eestisse staap, see kodu on sul Eestis, et kas, kui see käib maailmas ringi nii palju ilusaid ahvatlevaid koht, et ei ole tekkinud tahtmine sinna või tänna kas siis nagu teine kodu luua või, või lihtsalt isegi ka pidama jääda mõneks ajaks? Ma ju oma nooruse rumalusest kunagi ka mõtlesin, et noh, võiks võiks siin või, või seal olla, aga, aga mida, mida aeg edasi, seda, seda, seda selgem on minu jaoks, et ma noh, nii-öelda pikemalt või, või rääkimata sellest, et päriselt kuskile kuskil eestist ära võiksin olla kõik, kõik, kõik muu ju juured läbi läbi sõrmede ja seljaajusõprade ja perekonna ja, ja kõige kõige kultuuritausta on, on nii palju siin, et mina seda, seda elu ette ei kujutaks, et ma kuskil mujal päriselt oleksin. Ja peale selle vaata Eestimaa vist pigem nagu kerkib, eks ole, et, et seal tuleb nagu, nagu juurde nad mitte palju, eks ole, läbi aasta võta mõni mõni millimeetriga. Küsisime kuulajatelt ka ja kallid kuule, et kui teil on veel arvamusi, kommentaari, mõtteid, meie foorum on lahti raadio kahe kodulehel, et mis on need paigad Eestis, mis neile kuidagi eriti südamelähedased on, mis nad on tõesti ilusad, sellised siseturismipärlid, mida nad huvitavat teistele, et mis sul endal sellised tõsised lemmikud siin on. Mina olen teinud. Et oma pere ja paari sõbra perega juba aastaid igal suvel jalgrattamatku Eesti saartele alustasime suurematest saartest, eks ole, nüüd, mingil hetkel me jõudsime sinna, et, et et selgus, et väikeste saarte jaoks ei ole enam mõtet jalgrattaid kaasa kaasa vedada, et pole lihtsalt sõita kuskil, aga puhtalt nagu sümboli mõttes me siis alati tassime ühte jalgratast kaasas. Et tegu oleks ikkagi jalgrattamatkaga. Aga jah, Eesti väikesaared ja laiud on, on see, mis mind on Eestis väga-väga võlunud, viimasel ajal liit põhimõtteliselt siis jalgrattamatkale, jah, jah, just jalgrattaviin matkale. Sa oled käinud mitmeid kordi ka ümber maailma, et laevaga lennuk ka autodega Rolling Estonians, ma sain aru, et üle-eelmine aasta käisid mingil intensiivsel ümber maailma reisile, oled sa kokku arvutanud, institeks, mitu korda sa oled ümber maailma käinud ja mitmes riigis sa oled siis üldse kokku käinud? Ma hakkasin neid riike kunagi. Kunagi arvutama puhtalt edevuse pärast muidugi, eks ole, kui ma lugesin, lugesin ühest, ühest briti ekstreemturistist, kes on kirjutanud ka ka näiteks raamat maailma kõige ohtlikumad kohad ja, ja siis ta ütles seal taga on, et ta on peaaegu 100. riigis käinud. Kui mu oma arvutamisega jõudsin 100-ni välja, siis võisin öelda Jens ja, ja lõpetasin selle arvutamise ära, nii et eks neid natukene üle 100 100 on, aga ma pean kohe ütlema, et see ei ole nüüd kindlasti väärtus omaette või see, mille pärast minna, et saada see viisatempel passi või, või nööpnõel kuskile kaardi sisse, et ma, ma olen nüüd siin käinud. Võtame Austraalia, Ingrid, mida sa hästi tunned, eks ole, kui kui ma võiksin öelda, et olen Austraalias käinud Sydneys näiteks, eks see ei tähenda, et ma Austraaliat absoluutselt tunneksid, et et tähtis on ikkagi see, et mitte, et sa oled kuskilt kohast läbi tuisanud vaid vaid vaid õppinud seda maad tundma, eriti nagu nagu näiteks Austraaliat, mis kui suur ja paljude erinevustega maaniat sellesse süvenemine, mis on palju lõbusam ja, ja harivam, kui lihtsalt kuskilt läbi tormata on, on see, mida mina teha tahaksin. Aga mitte tiiru on tulnud praegu peale gloobusele. Maakerale neli, neli, neli tiiru võib lugeda, mis on nagu korraga tiirud tiirud ära ära tehtud, siis jah, aga lisaks sellele lennuki ümbermaailma purjetamise ma olen osalenud ka ka teistel eestlaste ümbermaailma hüppamistel. Sealsamas prantsuse polüneesias olin ma kuu aega, kui jahtlaev Marta kapten Hillar kukega oma ümbermaailma reisi sooritas, olin seal vahetus madruseks ja, ja nüüd siis sellel aastavahetusel olin, olin vahetus madruseks norde all Kariibi Kariibi meres, nii et olen lisaks oma maailmareisidele hinganud sisse ka teiste korraldatud ümbermaailmareiside õhku. Kas Kariibi tahtsin küsida, et kes seal selle Bermuuda kolmnurka ka sinna ma ei julgenud sinna sinna või ongi niimoodi, et ikkagi arvestatakse ka sellega või ei noh. Arvestatakse, millega arvestatakse purjetamise puhul, arvestatakse eelkõige klimaatilistes tingimustega hoovuste orkaanidega. Ja teiseks loomulikult jah. Nüüd lähen Bermuda näitele, et arvestatakse sellistel reisidel ka mõistagi sellega, kui ohtlik ühes või teises kohas võib olla. Alates kodu kodu kodusõdadest kuni kuni röövimis juhtuda nii välja, eks ole, millega, millega tuleb arvestada, kui sa lähed kuskile keerulisemasse paika maailmas. Nojah, sina tegelikult ongi ju see, et sina oled ju pereisa, kolme lapse isa ja nii edasi ja nii edasi. Mingi mingi poisike oleks kindlasti, noh, võtaks nagu rohkem nagu ei ole sellist, võib-olla noh, alalhoiu instinkti. Tõkkeks aastatega tuleb, tuleb aastatega, muidugi, samas ma ütlen, et pumpoi poisikesed, arvest pea peaksid arvestama ka sellega, et neil on vanemad ja, ja sõbrad, kes neid väga-väga tagasi ootavad. Väga põnev, kuulame vahepeal muusikat, siis jätkame reisijutte rännujutte, mis meil järgmisena kõlama hakkab, maailma muusikast. See on nüüd tangi toopat, ongi, see on üks lihavõttesaare punt, et on üks kahest ansamblist, mis lihavõtte saarel on nende, nende poistega, mul õnnestus pärast nende menukat kontserti ühes ühes ühes pubis sõita öö otsa autokastis mööda saart ringi ja ja noh, ei saa öelda, et meie laulsime, nemad laulsid, ma püüdsin ka kaasa ümiseda, igatahes oli väga meeleolukas öösel lihavõttesaarele. Nii kõlab siis lihavõttesaare muusika bänd, millega koos meie tänane külaline Tiit Pruuli on autokastis musitseerinud. Ja mitte ainult tähendab vist ilmselt ta paniga mingit jooki ka seal, mis jooki seal nagu siis tarvitad, polüneesias. Traditsiooniline jook, midagi lihavõtte saarel vähe juuakse Agankava, see on ühest taime juures tehtud, noh, selline ta ei ole narkootiline, aga joovastav joovastav, joovastav rööve. Jah, vanasti tehti seda veel niimoodi, et naised korjasid need juured maast üles, puhastasid ära ja siis närisid läbi, sülitasid selle saaduse kaussi ja sinna kallati siis vett peale ja tehti, tehti seda jooki, nüüd on muidugi palju moodsamad, aetakse lihtsalt läbi hakklihamasinad, juured. Autentne. Aga, aga, aga see mõju on, on täpselt selline nagu sajandeid tagasi. Ka erinev sellest, kui sa jood, ma tea viina või viskit vaid vaid see, kuidas me ütleme, see joo, joo, joove on, on kuidagi niisugune, noh, ütleme ma ei oskagi mahlane ja lainetab nagu suur vaikne vaikne ookean, nii et saia ja purju ja ka lollusi tegema ega midagi, aga lihtsalt hõljud vaikselt. Ma ei, ma ei soovita seda kodust. Me ei soovita ühtegi sellist asja ma kuulajatele, vaid ainult sellest lugeda ja kuulata raadiost. Nii ma saan aru, et sul on, ega sa oled ikkagi rahutu, et sellist aega, et passid kuude kaupa kodus ikka naljalt ette ei tule, et järgmine reis on sul juba plaanitud, kavatsed sõita kuuks ajaks Venemaale, Kamtšatka-le siis Moskvasse ka, et mis sind sinna viib? See on tegelikult üks Teet Margna teleprojekt, millega, millega seoses me sõidame siis rongidega läbi läbi Venemaa. Moskvast alustame ja läbi läbi kogu kogu Siberi, Vladivostoki ja, ja lõpuks veel Kamtšatka-le välja välja ka, nii et et loodame, et meil endal tuleb põnev, põnev kogemus ja ja loodame, et midagigi õnnestub sellest lindi peale ka saada ja teistele näidata. Rääkides Venemaast, siis on märkimist väärt sündmused, koor esiraamatu ERR-i koostöös on ilmunud selline huvitav teos nagu Ülo Tootseni kahe mere vahel ehk omal jõul läbi Venemaa, et väga huvitav raamat, selline ajalooline tagasivaade, et räägi natuke sellest. Raamat nii-öelda kahele lugeja grupile, esiteks vanematele inimestele nagu mina võib-olla väike nostalgialaks, nimelt 1976. aastal saatis siis Eesti Televisioon oma kolm reporterit ekspeditsioonile pommile, paikalamuuri, magistraalide suurele komsomoli löökehitusele, mida tollal tehti ja ja nad sõitsid siis peaaegu pool aastat džiibiga tollase džiibiga vas läbi läbi Siberi, Siberi, mülgaste ja Kaug-Ida taigas haiglate ja, ja tegid sellest siis hulkade hulka telesaateid, mida, mida mõned ehk veel mäletavad, aga teine pool sellest raamatust pakub kindlasti huvi ka kaasaegsele lugejale, et selle raamatu toimetas ja tegi kadunud Ülo käsikirja nii-öelda trükikõlbulikuks. Jaanus Piirsalu, Päevalehe kauaaegne Venemaa korrespondent ja varustas sellega siis hulgaliste kommentaaridega, et just need inimesed, kes sisesed aega ei mäleta, saaksid aru, mismoodi see tollane Venemaa siis välja nägi, mismoodi see reisimine välja nägi ja mis nendes kohtades praegu toimub. Jaanus on ise need kohad enamasti kõik kõik läbi käinud ja ja siis kommenteerinud, et mis, mis, mida seal praegu näha võib ja üllatus-üllatus. Väga palju muutunud ei olegi ikka kõik need mülgas mülgas teed ja venelaste külalislahkus. Viina joomine ja üksikud Siberi külad, kõik see on täna ka alles. Ja kogu see kogu see Venemaa Venemaa-temaatika on ka reisijatele võin mani natuke turismiäris osalejana öelda, jälle populaarseks muutunud, noh, üks asi on, see kuulus vodka trein, mida, mida lääneeurooplastele müüakse, eks ole, rong siis Venemaalt kas Mongooliasse või Hiinasse läbi läbi Venemaa, aga ka eestlasi järjest rohkem sõidab, sõidab läbi Venemaa, me ise tegime umbes analoogilise reisikirjanik, Olev Remsu ka paar aastat tagasi läbi ja ja, ja olev kirjutas sellest ka ka täitsa vahva reisiraamatu. Pakume kuulajale ka võimalust saada siis Ülo Tootseni raamatut mere vahel ehk omal jõul läbi Venemaa, mis on tõesti väga laheneb pildid, siin on ka selline täiesti haruldane materjal ikkagi, ma saan aru, et vähe, mis on sellest säilinud, igatahes tihe, tihke ja tahke materjal väärt lugemist ja uurimist ja küsimus on siis järgmine, et mehed hakkasid Eestist sõitma, kuhu nad Venemaal siis lõpuks välja jõudsid, kas A Novosibirski p, ik, krud Irkutskis, võitsee, Vladivostoki, kirjutage sõnumisse märgusena R2, jätke tühik, õige vastus ja saatke see numbrile üks, viis, üks, kaks ning võite siis võita selle raamatu. Ja olen ise ka kohe erutunud selle Venemaa teema peale, kuulun ise ka nende inimeste ringi, kes omal ajal tähendab vaata ei saanud kuhugi mujale ja, ja sai ikkagi Nõukogude liidus ikkagi natukene siis ringi sõidetud ja testi tähendab, noh, ma kujutan ette, et neid inimesi on palju, kes omal ajal nõukogude ajal said reisida ja vaata siis, kui nad, see nii-öelda iseseisvumine, taasiseseisvumine tuli siis paljud, tõesti, ma, ma kujutan ette, et ei olegi jõudnud peale seda enam Venemaale ja see huvi, mis seal tegelikult nüüd on, on toimunud ja, ja seda ise näha või sealt uuesti läbi käia ilmselt oleks oleks päris päris suur. Et see on kahtlemata, selles valguses on see raamat põnev ja muidugi need reisid Ja see on täiesti õige, et see, see natuke nostalgiline, idasuunaline Nõukogude-suunaline turism on, on taas taas tärkamas, mis on, mis on omast kohast ju väga. On kindlasti ja, ja noh, ma ütlen ise, noh, Peterburis oled käinud, eks ole. Vaat Moskvasse ei ole ma isiklikult jõudnud, aga vat need seal on ilmselt suured muutused või noh, ütleme silmaga nähtavat muutust On kindlasti väga palju muutunud, seda vanasti oli Moskva ikkagi vene linn, nüüd on Moskva metropol nagu, nagu me näeme Ameerikas või Euroopas suur lindude puhul igal pool, nii et, et Moskva on minu meelest kaotanuna palju oma sellest vanast vene, vene, vene omapärast ja särast ja et seda ehedat venelikust näha, selleks tuleks jah, Moskvast ikkagi vähemalt paarsada kilomeetrit veel edasi sõita, et näha neid vene vene klassikalisi linnu. Jah, et noh, vähemasti Lenini mausoleum on vist jälle avatud, et sinna saab sisse astuda nostallikud allergikutel aga, aga on kuulda olnud, et vähemasti noh, Vene rahvuslased ei ole pealinnaga sugugi rahu, et läheb kav kaaslastega. No aga seda on seal palju, jah, ka ka kes, kes Kesk-Aasia Kaukaasia pärit inimesi on, on Moskvas muidugi täna täna väga palju ja neid nendest konfliktidest oleme me ka lugenud, mis seal siis nii-öelda vene vene rahvuslaste aia sisserändajate vahel on toimunud? Sul oli hiljuti veel üks põnev reis, nimelt Abhaasiasse, et koos kas käsikus Mart Laariga ma saan aru, et koos temaga savist koostad sel teemal raamatute Gruusiast, et teil on ju ilmunud mullu vist Ida-Preisimaa, mida pole nimeline teos, et räägi natuke, mis see projektidest? Jah, see on tõepoolest Kosovo vana Gruusiat, Gruusia sõba, sõbrand Mart Laariga paneme kokku ühte sellist kultuuriloolist reisiteatmiku Gruusia kohta, mis siis räägiks selle riigi aja ajaloost ja, ja ka nendest kohtadest, kuhu, kuhu tänapäeval seal tasub minna ja ja Abhaasia kuulub juure vähemalt Gruusia koosseisuga täna ja, ja sellepärast siis käisin, käisin, käisin ka Abhaasias. Mis oli, noh, üsna üsna kurb, reisis, mõnes mõttes on gruusia, eks ole, ei kontrolli Abhaasia territooriumit, seal on, kogu kogu, kogu on võib-olla palju öelda, oli ka oluline, võim on, on loomulikult Venemaa käes ja kui nüüd võrrelda olidki Nõukogude ajal, eks ole, kaks tuntud musta mere kuurorti meil batuumi, mis on selliseid Gruusia territooriumil adiaarias ja su buumi, mis on Abhaasias siis eelmisel aastal käisin tuumis linn, mis, mis areneb, õitseb Gruusias on tohutult palju uut turismiinfrastruktuuri ehitatud, sinna panustatakse tõesti hästi palju, et et välisturiste sinna tuua ja, ja esimene edu on ka näha. Ja nüüd vastupidi, Suhhumi ja need vanad kuurordid tõesti vahvad kuurordid, väga ilusad mereäärsed, kuurordid on suures osas veel kodusõja aegadest täiesti lagunenud, maha põletatud, varemetes mõned neist töötavad, aga, aga võtavad vastu põhiliselt vene turisti, mis iseenesest ei oleks ju halb, aga see on noh, selline vähem maksujõuline turist ja nemadki on nüüdseks avastanud, et neil on kuskilt Venemaalt palju lihtsam ja odavam lennata ka Egiptusesse või Türki ja saada seal palju parema teeninduse osaliseks kui, kui Haba Abhaasias. Nii et, et see oli jah, selles mõttes niisugune kurb, kurb reis näha, kuidas, kuidas üks rahvas, kes, kes püüdis ennast justkui vabaks võidelda grusiinide justkui võimu alt on, on nüüd sattunud hoopis hoopis nukras seisu vene võimu all. Jah, et mäletan isegi seda suhumite ja omal ajal nõukogude ajal ja mis seal olid veel need Kaagrad ja need suured kuurordid, kas seal sohu, mis oli ju vaata need kurikuulsad ahvide mingisugune kogukond, et see vist laiali. Ahve ahven ma ka enam ei näinud, küllaga kakra kohta tuleb öelda võib-olla nendest vanadest paikadest ehk kõige kõige elujõulisem elujõulisem täna põnevad kohad, mida, mida ma külastasin ka, olid eestlaste külad. Musta mere rannikule rändas ju 19. sajandil välja päris palju eestlasi ja, ja nüüd siis Abhaasia territooriumile jääb üks on tänagi veel elujõuliste olulist küla Sulevi ja Salme külad. Nüüd need, mis su kuumi lähedal on Est tonka ja teised, need on praktiliselt väljasurnud või seal elavad mõned üksikud eesti pered, aga Salmes, Sulevis on, on üle üle 100. Eestlase, noh, enamus neist küll enam eesti keelt ei räägi või räägib väga vähe, meil oli üks tore, tore juhus, mul seal hääletasin. Jaa, jaa. Pidas auto kinni, ma tahtsin edasi saada, sõitsime natuke, küsis kohe, et naat Estonia eestlane mille peale tõmmu poiss, kes roolis on, ütleb, et jaa ja mina olen ka eestlane, hakkasin naerma, ütles, et teeb nüüd head nalja ja siis läks talle mitmele eestikeelsele lausele ja selguski jah, et tema isa on armeenlane. Seal piirkonnas elab hästi palju armeenlasi ja ema ema eestlane. Viimati käis ta küll Eestis aastal 1982 küsis, kas Viru hotell alles ja mündi baar on alles, aga on, aga, aga jah, et need neid eestlasi eestlase järel eestlaste järeltulijaid on Abhaasias praegu kokku ehk paarsada Salmes Sulevis siis umbes umbes sadakond. Ma mõtlesin just, vaata. See oli hästi põnev kuulata, jah, aga, aga just endises Nõukogude ajast homme tuleb meil Kasahstani president külla, et sa oled Kasahstani ka sattunud, et mis huvitav päris päris mitmel korral suur ja rikas maa tundub olevat. Suur ja rikas ja, ja praegu väga kiiresti arenev maa, noh küsimused on kuhu, kuhu suunas väheneb ja, ja kõik see Kesk-Aasia piirkond on ju, on ju tuntud niuke autoritaarse valitsemisviisiga piirkond ja tegime möödunud aasta möödunud aasta jah, mitte nüüd seal aga möödunud aastavahetusel ühe ühe reisi jällegi kirjanik Olev Remsu ka sõitsime läbi siis suure osa Venemaa islamipiirkondadest ja ka Kesk-Aasia kõik endised liiduvabariigid Tadžikistani, Usbekistani, Türkmenistani, Kasahstani ja Kõrgõzstani ja, ja see oli, oli, oli jällegi päris vahva kogemus. Vaadata, kuidas siis kuskil läheb, Kõrgõstan neist kõige vaesem maa, jäänum? Oli oli, oli tõesti näha, et et inimesed on rusutud, ei ole sellist tulevikuperspektiivi, mis vaieldamatult on olemas, Kasahstanis, väga-väga rikkas paigas ja Kasahstani uus uus pealinn, noh, see on midagi, midagi ma ei tea. Kolossaalset, mida, mis mida, mille Nazarbajev on lasknud Sis kõrbesse ehitada nii-öelda, loonud endale eluajal tohutu monumendi. Nazarbajevil ei ole selliseid mingeid suuri hiiglaslikke noh, tema enda kuldkujusid, et vot Türkmenistanis Glen Bachi kujud jah, neid neid mega vaatasime, püüdsime ka mõnda pildistada kuldsed kujud siis keset keset linna paljude pildistamine on keelatud seal. Aga jah, sellist nüüd nii nii räiget isikukultust nagu Türkmenbashi ajal oli Türkmenistanis Kasahstanis muidugi ei ole, aga ikkagi inimesed kutsuvad oma presidenti papaks ehk siis lisaks ja, ja, ja, ja nad on väga-väga uhked ja ja, ja, ja tõesti noh nii-öelda tulevikulootust täis seoses seoses sellega, kuidas, kuidas nende papa on siis nende riigi jalule aidata. Ma mõtlengi, et kuidas sinna, kas rahvas saab ka ikkagi osa sellest nii-öelda rikkusest, mis neil tõesti on. Ma räägime Kasastamist, meeletud, eks ole ressursid seal, eks ole, energiaressursid, värvilised metallid, mis iganes, eks ole, ja Türkmenistani nagu rahvas, nagu osa seal on sellist populistlikku. Osasaamist üksjagu Türkmenistanis antakse sulle iga kuu mingi teatud hulka bensiini tasuta, sa saad gaasi tasuta, kui sa oled riigiametnik, saad sa korteri tasuta juhul, kui 30 aastat truult riiki treeninud, teenid ja, ja muidugi, kui tekib mingi konflikt sul riigiga, siis võetakse see korter sult kohe ära ja pead selle täismahus väga kallilt kinni maksma. Et, et loomulikult midagi, midagi jagub ka, jagub ka rahvale, aga kui me vaatame, vaatame nende riigijuhtide perekondi. Lapsed elavad enamasti välismaal, kelle lapsed on diplomaadid, kelle lapsed ajavad äri kõik või väga paljud olulised ärivaldkonnad, kommunikatsioon, mobiilside on perekonna või suguvõsa omanduses, nii et et selles mõttes on meie klassikalisest Euroopa demokraatiast asi ikka ikka väga kaugele. Teeme vahepeal väikese muusikalise pausi, mis on ka klassikalisest Euroopast väga kaugel ja mis meil mängima. Hüppame, hüppame tagasi, sinna polüneesias hüppame Tonga kuningriiki, nii et selles mõttes ta sobib ka Tonga kuningas on noh mitte nüüd diktaator, aga, aga, aga, aga autoritaarne juht kindlasti see, see plaat on, on mul toodud kaasa veel siis, kui elas kuningas Tupov neljas ja see anti välja tema 82. sünnipäeval, kuhu, kuhu ma juhuslikult juhuslikult sattusin, küll mitte pidulauda, aga, aga kogu saare elanikele oli, oli tegelikult kaetud pidulauda. Nii et ütleme, et me ei olnud kuninga lauas, aga, aga saime kuninga kuninga sünnipäevast osa ja ja, ja kohtusin seal ka ka printsiga, kellest loodeti tollal väga, et et saab siis järgmine kuningas. Aga, aga nüüd pärast uppu neljanda surma siiski tehti, tehti kuningas ühest teisest teisest pojast, keda ma kahjuks ei tunne, aga, aga laul on, on ilus ja räägib selle riigi pealinnas nupuallofast, mis tähendab tõlkes armastuse elupaik. Nii kõlab siis muusikat Tonga kuninga õukonnast, kell on kas läbi 39 minutit ja me räägime Tiit Pruuli kaja täna enne juba põgusalt tõstatasime teema reisikirjandus, et eelmine nädal anti siis välja mullused parimad reisiraamatud. Žürii võttis vaatluse alla 40 raamatut ja kolm parimat Sis Viivi Luige varjuteater, Aare Pilve, Rama taan ja Martin Kalamaailm nõudmiseni, et Tiit, räägi, kuidas seda reisikirjandust hinnatakse, et kui on 40 raamatut, kõik on ju nii põnevad inimene on kuskil käin midagi näinud, tahab seda teistega jagada, et mis on need kriteeriumid. Marjaks. Jah, me oleme nüüd teinud seda kolm aastat, et siis valinud välja Eesti parimad reisiraamatut. Eks selle tegevuse põhiline eesmärk ongi see, et reisimist ja, ja sellest huvitavalt ja hästi kirjutamist propageerida. Noh, mis on hea reisiraamat, kui maitsed on muidugi erinevad ja kõigil meil on oma oma arusaamine heast raamatust. Mina, mina ütleksin lühidalt niimoodi, et et selles raamatus peab olema minu jaoks nagu kaks poolt, esiteks ma tahan midagi teada saada. Ja teiseks, ma tahan saada emotsiooni. Noh, umbes nii ma ütlen ka, kui küsitakse, et miks, miks ma reisin siis võtame naljatledes kokku selleks, et või nõnda, et reisin selleks, et, et silmaring avarduks pulli saaks ja noh, natuke reisikirjandusega ka siis nõnda, et et ma tahan saada uusi teadmisi ja ma tahan saada ilusaid põnevaid emotsioone. Ja, ja see oskus nüüd ongi nõnda, et, et kirjutada, kirjutada see oma kogemus kokku niimoodi, et see, et need teadmised ei oleks mitte kuskilt entsüklopeediast maha kirjutatud või, või lihtsalt kuivalt edasi antud ja, ja et need emotsioonid, mis sinna kõrvale tulevad, ei oleks kistud või kunstlikud, vaid see asi, kui oleks, oleks tõesti võimalikult ehe ja aus, et ta, et ta kutsuks reisima, aga ka neid, kes tahavad sama samadesse kohtadesse minna, aga mitte ainult, et ta pakuks lustiga neile inimestele, kes võib-olla kunagi ei taha, keegi ei saa või ei tahagi kodust kaugele minna, aga aga see raamat nii nagu Martin Kala siin eelmises tunnis intervjuus ütles, paneb nad unistama nendest kaunika kaunitest ja kaugetest paikadest ja pakub, pakub teadmisi nende, nende võõraste maade ja kultuuride kohta, et need peaks heas reisiraamatus koos olema. Ja ma julgen öelda, et et nende viimaste aastate jooksul, mis me oleme reisiraamatuid reastanud, siis saak on läinud järjest järjest tummisemaks järjest paremaks. Reisikirjandus ei ole enam kuskil kuskil seal noh, ajaviitekirjanduse alumisel riiulil, vaid, vaid parimad reisiraamatut on, on ikkagi parimad raamatud üldse. Kui me võtame Viivi Luige varjuteatri või ka arbilve ramadaani, siis, siis isegi esimesel hetkel võiks öelda, et see ei olegi ju reisikirjandusse, on noh, jutumärkides päris kirjandus, need on, need on romaanid, eks, eks ole. Et, et see piir ühe prakt pragmaatilise praktilise reisikirjanduse ja ilukirjanduse vahel on parimate näidete puhul kadunud ja, ja see on minu meelest väga-väga-väga rõõmustav. Sa ise kirjutad ka mitmeid raamatuid, kas siis üksi või kellegi teisega koos, et olete, noh, neid on palju, mis sa oled teinud, nüüd ilmus uuesti raamat Eesti lipp ümber palli, mis siis räägib jahtlaeval lennuki ümbermaailmareisist ja üks teema, mida sa oled ka puudutanud, või kaks teemat, siis on tuhandenäoline budism, raamat koos Peeter Vähiga ja enne seda inimnäoline islam, et kui me korra pöörame pilgud sinna oriendi poole, et mis sulle nendest kahest suurest siis lainest, voolust, maailmanägemusest religioonist on kuidagi lähedane või see, mis tundub tuttavlik ja sümpatiseerib ja sobib sinu. Aga need raamatud on, on mõlemad, nii, nii budismi kui, kui islamiraamat on, on kokku pandud selleks, et tutvustada sellises lihtsamas lihtsamas vormis koos paljude piltidega kahte suurt maailma religiooni, islamit, Raamat ilmus juba tükk maad enne, kui, kui islami teema sai võib-olla maa maa maailma meedias ja ka Eestis sellise tähelepanu osaliseks, nagu ta poliitiliste sündmuste tõttu nüüd on saanud ja, ja, ja budismi raamatud pakuvad siis jah, sellist ülevaadet nende, nende religioonide või budismi ma isegi nimetatakse filosoofiaks nende põhimõistetest, põhilistest, rituaalidest ja aga nad ei ole kaugeltki nii-öelda teaduslikult filosoofilised teosed, vaid nad peaksid siis aitama. Ma ka tavalisi rändureid, nagu meie ise oleme, kes me võib-olla satume esimest korda tõsisesse islamikeskkonda, eks me oleme käinud Sharm el Sheikhis päevitamas, aga, aga kui me peaksime ikkagi päris omal käel läbi Iraani või, või, või Afganistani või, või Indoneesia või mõne teise suure olulise islamiriigi liikuma, et me teaksime, siis kuidas, kuidas käituda alates sellest, mismoodi käituda, eks ole. Ja, ja, ja saaksime paremini nendest inimestest aru sellest kultuurikontekstist, et miks nad siis sellised, miks nad siis sellised on, et mida, mida tähendab, kui, kui araablane karjub ja kätega vehib, eks ole, et see, see, see ei pruugi veel üldse olla mingisugune agressiivsuse märk või või noh, näiteks see, kuidas ma praegu istun siin jalg üle põlve, eks ole, kinga kinga tald Ingridi poole, et kui ma nii istuksin Araabia Araabia riigis sealsete inimeste vastas oleks, oleks äärmiselt ebaviisakas, eks. Et et jah, et on palju palju selliseid kultuurilisi tabusid ja reegleid, mida me mida me ei tea nendes riikides liikudes ja siis satume ebamugavasse olukordadesse sideme ups või kurrat, eks ole, et külon, lollid, kuidas nad ei saa minust aru, miks nad mind vastu ei võta olles tegelikult ise selle, mis kommunikatsiooni tekitanud Kuidas sa ise reisidel raamatutega, kuidas sinu suhe on reisidel raamatutega, et kui sa lähed rändama, kas sul on mõni raamat alati kaasas või sa loed raamatuid pigem siin olles reisidel? Ei loe, et kuidas. Mul on alati alati ikka midagi kaasas ka vastava vastava piirkonna kohta ja reeglina mitte nüüd lõunei Planet, mis, mis on ka väga hea raamat, aga, aga, aga noh, põhiliselt ikkagi nihukeste fakt faktoloogia jaoks, eks ole, et kus, kus süüa ja kust kust üle tee minna. Aga, aga oluline on see, et enne reisile minekut tuleb tegelikult see see kodutöö ära teha ja, ja ma julgen küll kinnitada, et see kodutöö tegemine on noh, kas just huvitavam kui reis ise, aga väga, väga põnev tõepoolest. Et reisil sa, sa ei jõua ju paratamatult kõike näha ja kogeda ja eriti kui see aeg on lühike, siis kui alles nii-öelda lennujaamas maha astudes hakkad avastama, et ohoh, kuhu nüüd minna või mida teha, siis sa oled lootusetult lootusetult hiljaks jäänud ja ma tean inimesi, kes kes, kes reisivad just nimelt nii, et nad ei taha sellega paiga kohta enne mitte midagi teada. Siin, Nordea, Nordea, Pootsmann, Jaan Tätte näiteks, kellega koos olen mitmel korral reisinud, Jaan ütleb mulle alati enne reiside, ära räägi mulle mitte midagi, ma ei taha teada, tema tahab siis seda ehedat äkitsi tulevad emotsiooni saada kätte seal kohapeal ja avastada nii-öelda avali silmade ja, ja, ja puhkpuhta lehena, puhta hingena, seda, mida ta seal näeb. Mina, mina olen jah, natukene teist tüüpi, et ma pean selle noh, nii-öelda teadusliku töö enne enne ära tegema, kui ma koha peale jõuan. Tiit, sa ütlesid ja et, et ikkagi noh, teadmisi ja tundeid, otsid sa reisilt, aga eks me, inimesed, oleme reisinud tihti ka selleks, et igast tavaari ja nudi kokku osta, sopatagi vihaselt, et ei rõõmsalt jah, et, et kuidas sinul on, mida sa nagu reisidelt nagu kaasa tood. Kuidas sul on summa taanid ikkagi täidetud meelde igasuguseid? Parem, aga mitte nii väga külla, küll Lagama, jah, püüan, püüan mingisuguseid. Ma ei nimetaks neid suveniirideks, aga, aga mälestusesemeid ka meega mee neid jah kaasa tuua, mis, mis ei pruugi üldse meened olla, noh Kambodža ma tõin kaasa näiteks riisi, riisi, sirbi mille ma ühe põllumehe käest ostsin. Lihtsalt sellepärast, et, et just samasugustega samasuguste silpidega löödi Pol Poti ajal inimesi surnuks, eks ole. Kuskilt Birmast tõi magada ilma kaasa ehted, mida, mida, mida ma nägin tütarlapse tütarlapse kõrvas, mis, mis mis ei olnud noh, nii-öelda turistipoest ostetud vaid, vaid vaid tüdruku vanemate enda enda enda tehtud ja rediseid kõrvastreeniseeri selleks kõik palju, palju, palju, palju ilusamini, aga, aga ühesõnaga jah, nendel nendel suveniiride minu jaoks või meenetel minu jaoks olema mingi mingi isiklik lugu või, või asi, mida ta, mida ta mulle tähendab või või, või, või meenutab üks väike nõrkus mul küll on, nagu päris ütleme, suveniiride vastu on, on erinevad maskid maailmast, aga, aga ka neid püüdma mitte kindlasti osta lennujaama suveniiripoest, vaid vaid noh, Aafrikast näiteks Togoni maalt võima liist olen, ma olen ma saanud mask. Suguharupealike enda käest või samamoodi on mul on mul mõned paapua Uus-Guinea patumaskid, mis, mis on siis noh, inimeste enda enda enda käest hangitud, mitte mitte kauplust. Jah, et lihtsalt lihtsalt ei istu seal lisaks siis abi on ilmselt ka odavam. See on nii-öelda käsitöömeistrile, tihtipeale ei ole seal vahel seda Seegi seegi on väga oluline, et et kui me suveniiripoodi poe poestama sisseostu teeme, siis kodus avastame, et neid in China võimeid. Meidin Taiwan on, seal on seal taga. Tuletan meelde, et käimasmänge Ülo Tootsen raamatule kahe mere vahel ehk omal jõul läbi Venemaa, põnev ülevaade ajalukku, tagasivaade ajalukku selleks vastake küsimusele. Et kui mehed hakkasid Eestist sõitma, kuhu nad siis Venemaal lõpuks välja jõudsid, kas A, Novosibirski, B, kutski võitsee Vladivostokis kirjutage sõnumisse märgusõna R2, jätke tühik. Õige vastus, võite ka oma nime lisada ja üks, viis, üks kaks on siis number, kuhu see saata meiega lähme nüüd edasi Bora Bora-le, ma saan aru, tiited, mis mängima hakkab, lähme pooraborale. Sellepärast, et et meie head sõbrad, Matvere-Tätte jõuavad teda umbes kuu aja pärast vooraborolena, nüüd nad on, on jõudnud prantsuse Polüneesia põhjapoolsetele saartele ja hakkavad siis sealt vaikselt alla alla Cruisima läbi toa, mooto saarestiku, siis seltsi saarestikku, kus asub siis ka Bora Bora-nimeline, kuulus kaunis saar. Emana. Rütme ja meloodiaid spora Boralt, kuhu siis ka meie kangelased tarte ja Matvere peaksid varsti kohale jõudma. Hoiame pöialt, et mine tea, eks ole. Aga Tiit Pruuli milline sinu selline nagu lemmik ütleme, niisugune nagu liikumise viis reisil on, sest mina, mina mõtlen küll, et tore on reisidega kohale vedamine, jõudmine on hästi-hästi nagu tülikas vanast reisiti kah, jah, eks ole, Meretzi siis mööda raudteed võiks arvata, et sina, kui vana raudtee eilane armastad käsukest laadi möödub Ammy sõitma varsti. Ja see on tõsi, et rongiga sõites on mingi mingi vana aja romantika täitsa olemas, istud vagunisse maha, pakid oma toidukoti lahti, siis on sul seal keegi sõber, kohe kõrval. Tekibki suhtlemine nende kohalike inimestega, mis on ju üks reisimise eesmärke, et et mitte lihtsalt ise minna ühe monumendi juurest teise monumendi juurde vaid vaid seda maad õppida tundma läbi nende inimeste, kes seal elavad ja ja pikad rongisõidud annavad selleks väga hea võimaluse, julgen, julgen, julgen oma kogemusest. Absoluutselt ei jõua ära oodata, millal saaks noh, sinna noh, Varssavi või siis Berliin, eks ole, et räägivad ainult siiamaani küll sellel päeval tuleb ka, ma usun. Aga sina olid kui maailmarändur, et kuidas sa siis meie kaunist Eestimaad siis teistele tutvustad või, või noh, ma saan aru, et paljud ei teagi, et selline nii fantastiline koht üldse maailmamunal on, et mis need märksõnad on, kuidas sa siis kuidas sa siis räägid meie Eestimaast ja kutsud külla ja? Pall, paljud ei tea, on isegi pehme pehmelt öeldud, eks ole, et no esiteks jah. Ma olen nagu oma olulisematel reisidel ikka alati püüdnud kuidagi seda ka väikeseks kõrval missiooniks võtta, et et, et ka ka ka meie Eestit tutvustada. Kui lennukiga läksime teele, siis meil oli, oli ma arvan, üks sadakond kilo kaasas kõikvõimalikke Eestit tutvustavaid buklet materjale alates sellest, mis on eesti rahvustoidud, eks ole, kuni kuni kaasaegsete saavutusteni välja kõige lihtsam, mida ma alati teen, on see, et reisile minnes ma panen selga ühe ühe T-särgi, kus on maailmakaar ja seal peal siis eredalt välja toodud Eesti. Ja, ja noh, reeglina see särk ikkagi äratab, äratab nii palju tähelepanu või, või on võimalik jutusele särgi särgi abil edasi juhatada, et, et kõigepealt üldse paika panna, kus me oleme ja sealt siis edasi rääkida noh oluline. Tuleks tuleb leida mingisugune väike ühisosa, eks ole, et et kui sa lihtsalt hakkad rääkima, Eesti ma ei tea majandussaavutustest või, või, või, või ajaloost, siis see jääb kaugeks ja külmaks. See ühisosa võib olla ka täiesti vastandmärgiga, näiteks. Ma mäletan, kuidas Robinson Crusoe saar San Fernando seal oli, oli, oli selline juhus, kui kui me hakkasime merest rääkima, siis. Saar, eks ole, vaikses ookeanis ja rääkisid vaimustunult oma merest ja me hakkasime siis rääkima sellest, et ka meil on meri, aga vaadake, see meri külmub talvel ära, et seal peal võib kõndida ja seal peal veel uhkem võib nende ATV-dega, millega te siin saarel sõidate, et me saame ATV-dega jää peal sõita, seda nalja ja naeru oli, siis oli siis nii palju, aga, aga, aga oli leitud, see, see esimene huvitav punkt. Neil hakkas see maa huvi pakkuma ja pärast rääkisime Eestist veel nii-öelda juttu jätkus kauemaks. Kui tuleb ette, et keegi nagu midagi juba eestist teaks, eks ju, et ütled, were you from Estonia, onju, ja siis siis mis sealt vastu tuleb, et mis, mis on sellised mingid märksõnad või asjad, mida siis kiputakse teadma, et. See sõltub, sõltub väga palju, ma pean kahjuks ütlema, et pikka aega oli Estonia esimeseks märksõnaks uppunud parvlaev aga näiteks kui oli eurovisioon Eestis, see töötas väga hästi Ladina-Ameerika meerikas töötab jalgpall suurepäraselt. Et, et jällegi mingid mingid sellised asjad, mis kuskil kultuuri kontekstis on, on oluliselt ja jalgpall Ladina-Ameerikas on ju number üks asi, nii et, et selle järgi teatakse näiteks Eestis päris paljuski. Ütle lõpetuseks ka kuulajale, meil on siin jäänud täpselt minutike aega, et mis, mis sellised, mida tuleks silmas pidada, et oleks hea mõnus reis, et neid reisimisviise on nii palju, erinevaid eesmärgid on erinevad, aga mingi sihuke essents tuum, mis teeb siis selle reisiv, esimene asi. Ongi see, et tuleb selgeks teha, miks sa tahad minna, kas sa tahad minna lihtsalt puhkama, tööst vaba aega võtta ja olla kuskil mere ääres, rahulikult, siis on asi selge. Kui on mingid teised eesmärgid, püüdke väga täpselt sõnastada see eesmärk, kas sa tahad näha mingit erilist kultuuri, kas sa tahad matkata looduses, kas sul on etnograafiahuvi, et kui või, või tahad suurlinna shopata, kui see on selge, on suur osa eeltööst juba tehtud. Järgmine oluline asi on, kellega minna. Reisiedus pool vähemalt on reisiseltskond. Mida raskem reis, seda hoolikamalt valige oma oma reisiseltskonda. Kui need kaks asja on täidetud, siis olemegi peaaegu hea reisi juba valmis saanud. Suurepärane suur aitäh sulle, Tiit Pruuli.