Tere, klassikaraadio kuulajad, teie päralt on nüüd muusikatund mis sedapuhku siin ja praegu pühendatud teemale 10 aastat hiljem. Olulisemateks märkideks ses saates selles tunnis on üks nimi ja kaks aastaarvu, mainis Davis 1000 926991 selle tema orjaks ja tänase saatemuusika kokkupanijaks. Ma olen olnud mina, Tiit, kus need ja võib-olla, et need kaks nime nii juhuslik kui nende kõrvuti esinemine mais Davise ja minu oma ongi, võivad muneda, kuulajas tekitada. Kas siis valjusti välja öeldud, ainult mõttes kerkinud küsimuse? Kaua on võimalik, kaua võib, kas mitte üks kord küll ei saa teha saateid Manstein muusikast? Selleks, et Susan eetrivalgel mail ja tema erinevate aegade teemad džässimuusikat ligi poole sajandi vältel kujundanud teemad ja muusikat on nii üks eriline põhjus kui üle üldisemaid. Mõlemale osutab mõneti tsitaat, mis lubatu kui ette lugeda pärinev Bricky kriitikult Vitševad kukilt mehelt, kes ilmselt Jessi kriitikute seas röntgen Euroopas kui Ameerikas üks laiema silmaringiga mehi ja mais Davise muusikatki läbisel erinevate perioodide. Ehk väga kenasti seal on võimeline hindama olnud tsiteerita, küsis malts, Davis lihtsalt keeldub lahkumast. Mees on aastaid mullas, aga ikka hõljuta. Džässmuusika kohal ongi nagu väike tore vaim. Tema heli plaadistused on kõikjal üha paljunevad ning Mailsi nime on väga soodne ja kena ja trendikas jutu sisse poetada. Ükskõik mis muusikas oled klassik, džässimängija või rokkartist tsitaadi lõpp. Ja nõnda ongi mõist Davise muusika, iseäranis tema 60.-te lõpu ja 1970.-te alguse ansamblimängud oli siis, kui plaadiesitusi sidusid omavahel kokku täiesti ime tavalisel moel kaasaegse helikunsti häbematult erinevaid ilminguid. Nii selliseid, mis Aafrikast kui Euroopast, kui ameerikamaalt pärit, said kokku populaarne eksperimentaalne muusika Michtok hauseni, Hendrix KUS laist Tony Ahmad jamaal modimingut keeldasid Mainzi käes, oleme muusikute mängus tihti jäljendamateks sõlmedeks, millesarnaseid, hilisemal ajul haruharva kuuldud on. Rääkimata sellestki, et Mailsi hili seoseid ja leiutatud liiteid pole kuigi märkimisväärsel määral suutnud lahti muukida ja edasi arendada. Peaaegu ükski arvukatest eeskujuvõtjatest järeltulijatest aga üritatud ometigi olnud ja neid üritusi mansi, teemade ümber mängimisi nõndanimetatud remiksisid, töötlusi kuuleb selleski nüüd muusikatunnis päris mitut. Selles ootavas, muide trompetihüüd, mis ei olnudki maisteemisi kadunukese enesepuhutud puhunud, oli selle madala Leosmi ameerikamanni trumpetist mõnevõrra eraklik. Ühtpidi improvisaator, teistpidi džässi akadeemik kitarrist Henrik Faizeri. 1990.-te lõpul avaldatud maiseid ribudilt. Mail oligi pärita teema tegelikult ka mittemaise eneseteema. Teema, mille algust me kuulsime, mis praegu tasakesi lahti kerib, on maestro Davis kolmas meie suur esivanem. Maestro Davis. Kurat, äntsuste tollest teemast Me pisut higiseks küll hälbime. Laseme maisel endale tema trompetit kõnelda. Ja sissejuhatuse lõpetuseks veel nõnda palju, et aastatuhandevahetuse aeg tundus ilmselt olevat paljudele muusikutele väga kohane või siis tagumine hetk teha oma muusikat reveranss kadunud maisi poole. Ilmus neid tribuutplaati sid ja töötlusi, ilmasconsi enesemuusikaväljaandeid väga ohtrasti laiendatud ja kommenteeritud kujul. Raamatuid tuleb trükist siiamaani ikka maisiteemaga tegelevaid džässiajakirjanduse jõudsid aastatuhande vahetumist kokku korjata mitmeid vestlus ringisid, kuhu tõmmati ligi väga erinevatel aegadel mais ansamblis mänginud muusikuid. Ning talle 1998. aasta lõpu paiku kust see ette loetud Richard Gucci tsitaat võis mõjusi. Euroopas kerkimas ka reklaamplakatitel tema äratuntavat veidi kõveriku siluetti trompeti ka reklaamplakatitel, mis tahtsid tähelepanu tõmmata Apple'i firma kompootritele ja mille reklaami hüüdlauseks oli, mõelgem erinevalt, fentifrajad ilmselt suutis seda teha aastakümneid. Ja nüüd lastagu siis kõnelda maisel enesel nimetata kui enne seda ehk veel üht ühte fakti, olgugi juhuslikku ja tühist ehk eestikeelset raadiomaastikult. Kahetuhande Ta on ta 2001. aasta Euroopa uudistundides ja klassikaraadioga tähendab, on mingi juhuse läbi valitud saated nende lõpetama kui tekstiosa lõppenud 1980.-te aastate veidi Chezzonlik maisimuusika. Väga tihtipeale. See teema, mida maitsnud ise mängib, on 70.-test ja kannab nime Black sättinud. So what on mõist niiviisi üks armastatumaid teema esid 1905.-te aastate lõpust. Praegusel juhul mängivad seda suhteliselt originaalitruult, kui välja arvata 20. sajandi lõpus koostate stuudio disain ja mõni valitud vahetus instrument. Kaks sakslast Friedman ja Adma Paat, ühtekokku Flandscher ja nii eraldi kui koos elektroonilise muusika tantsu lähedasematele. Ehki otsingulisematele aladel tegutsevad tegelased. Kõik need töötlused, ümbertöötlused ümber, salvestused interpretatsioonis, remiksid miksidelemikside remiksi, tere viiksin, mida 1990.-te lõpuaastatel marsimuusikaga sagedasti ilmus. Panid aeg-ajalt, miks ja kas küsimusi esitama ses mõttes, et miks mikspärast siis ja kas üldse võiks küsida mõne töötluse valgel oli mõtet Mailsin muusikat, kõike seda materjali, mis niigi suurepärane ja vahest lausa erakordne ette võtta ja punnistada, ümber vormida. Sest enamasti peaaegu eranditult ühegi üritaja püüdluste siiruses ja tihti ka enamiku muusikalisest kõrgtasemes pole olnud põhjust kahelda. Ent muusikaline tulemus ei kipu värskusest ega omal ajalisest näolisest tihtipeale märku andma ning jääb täiesti mõõdu või ühe terve mõõdu asemel lausa mitu maisi. Originaalide alla. On mõistagi ka erandeid jääks kõik töötlejad nagu on välja tulnud, on leidnud enesele lemmikperioodi, mida käsitleda ja ümber vormida. Morfüsion, ameerika maine, kaasmaalane, kahvanäoline trompetis, ansambli juhtinud mootor ja muuhulgas ka Hollywoodi filmidele helikirjutaja. Oma Sainanud võib projektiga ehk pihta saanud olemusele ning sellele maisiolemusele suutnud lisada ka oma isikupärase käekirja. Margisse vedas, õmbel mängis maisiteemasid. Just nimelt 1960.-te lõpus Poomi mitu aastat kontsertitel ja harjutas neid keskeltläbi paar korda kuus kõige nende kahe aasta vältel. Seejärel võeti umbes samasuguse praktika järel, nagu ma Davis ja tema produtsent teomaszeero salvestasid 60.-te lõpus seitsmendate alguses albumeid nad ohtralt kontsertsalvestused ja nendes stuudio prisma läbi vormiti kokku heliplaat. Margishemi Sainanud või projektilt on pärit samanimelise maise algmingi, üks teemasid kitsa Paupletail. Nüüd nüüd muusika eetris, võib kuulda järgnevalt kolmes erinevas versioonis ja viimasena tsirka kümnekonna minuti pärast ka ma iseenese 1970.-te kontserte esituses. Nüüd on enam-vähem. Teema keerles kolmel kujul veetri, viimati võib-olla kõige ajastu ehedamal dokumentaal samal moel mailis jänese sexteti mängituna kontsert võtte seitsmendast märtsist 1970 ette kantud filme Eestis Ameerika idarannikul. Tänaseks tõid, mis ei püsinud seesuguses koosseisus. Roos sisaldas endas muusikuid nagu bassist Holland Korea klahvpillidel, intersaksofoni del chect, Janet trummar ja pisi repressioonimängija. Moreira. Kontsertvõte on esmakordselt leti valgele jõudnud 2001.-na aasta suvekuudel ja duubel. Kaksikkontsert kannab nimetust it's about tib mõisi kontsertesitust. Heliplaadilt võis kuulda seda ümberdisaini, mille Mailsin muusikale mitmetele teemadele aastaist 1960 90 74 ei andnud vahepeal pill Läsmel seisund, mees, kes on ilmsesti nõus kokku eksima ja halvem, lahku enam-vähem kõike seda, millele lähedale teda lubatakse ning mansi muusika puhul lubati teda lausa nende stuudio ema lintide ligi, millelt mais ja produtsente omaszeero kukku mikser. Albumid, nagu Tšehhihuviline on neid mitukümmend aastat tundnud, on veel todapuhku. Miks need kokku heliplaadi nimega pantalazza näitas üles ehk suuremat diskreetsust. Muude multimuusikaliste moen Marannakuliste projektide puhul aga kuivatatud sai, Läspeli valiks, sisaldas aastaid 1960 970. Teisedki on oma lemmikute leidmisel lemmikperioodid Nende valimisel üsna täpsed ja valivad olnud. Nõnda on Espool kuuldud Morkisham oma heliplaadil kasutanud just nimelt 60.-te 70.-te vahetuse vahetult dolla see muusikanäiteid. Saadet avanud madala Leosmi ja tema partner, kitarrist Henrik Kaiser aga helistanud aastaid 1972 nii 75. No on õigus briti muusikalisele Olmo ränduri kriitiku muusikul David tuupil, kes ütleb, et mansi muusikale ilma eelarvamusteta lähenemine tähendab võimet leida tema niinimetatud erinevate loomingu perioodide vahel maid, seoseid, mis praktiliselt alati samaks jäid. Nii või teisiti. Nüüd on SÕNA taas kord maisil endal teemaga Kalüpso relima. Nüüd muusika on pärast ülimalt tihendatud polürütmelisi maade ja kas kaade jõudnud mõist Davisega koos pisut silutuma rahulikuma ja peaaegu probleemituna kõlava muusika juurde 1980.-te aastateni seesuguse maisini, mida otseselt mitte muusikasaadetes Matthias vaid teksti saadeti lõpuks kenasti ja probleemitult täiteks, annab kasutada ministrile pisut juttu eestimaisest eestikeelsest raadio maastikust. Aga maisiga seoses võib mõelda korraks ka telepildile. Eesti televiisorite ekraanidel Davist mängimas nähtud mõnel puhul pisut natukene nõndel tänuväärsetel juhtudel, kui neid filmilõike on kunagi erinevatele aegadel õnnestunud näidata džässisaadetes kõige enam kõige pikemalt viimasest ajast ikka veel aastatuhande vahetusest, meenub minule austraallaste vähendatud rezhissöör Rolf de heeri film pingu. 2000. aastal näidati seda austraallaste mängufilmi, milles Mailis Davis juba oma eluloojangu aastatel tegelikult mängis iseennast. Muusikud, kellel on nimeks antud küll Bill Gross Gutkis rääkis Mailstiivse häälega kõndistama kõnnakuga ja liigati mass Davis läbi-lõhki Jabikute Pariisis tema juurde nõu küsima tulnud noore muusikuga sõitis ta öistel Pariisi tänavatel. Rääkisime kähisemal häälel ja viibis ilmselt testi teleekraanidel kõige pikemalt. Kui seda on viimastel aegadel ette tulnud. Too film viis maisi heliribal kukkuda taas, mis selle kraaniga, kellega ta kunagi 1950.-te lõpus oli koos muusikat salvestanud dingo muusika, mis jälle Khani ja mansi tehtud kuulama selt üht põhilisemat teemat. Tõeliselt väljapaistvate kunstnike lahkudes. Pärast nende lahkumist tekib mahajääjaid tihtipeale mingi sundus tõsta üles vaidlusküsimus võtta arutluse alla niinimetatud mantlipärimise teema mass Davise surma järel 1991. aasta septembris. Ehk mantli pärimist ka mitmel puhul kõneks võetud ja tollele teemale osutamiseks võib tagasi tulla selle need muusikasaate alguses tsiteeritud briti kriitiku Richard Cooki sõnade juurde. Tsiteerimine neid teisest otsast siis korra veel. Aeg-ajalt tekib tahtmatult tunne mansi teemat taas kuuldes küsida kas, kas me võiks nüüd oma eludega edasi minna ja tegeleda? Palun palun väga millegi muuga. Sest mõistavisioni sama erakordne, kui ta oligi intelligentne, ta teadis ise suurepäraselt, seal on väljapaistev muusik, meie teadsime teda, tema teadis seda, seda teavad isegi hunt on Marshall Paldiskis küll elu lõpuaastatel maisile sõnas ja kirjas teatavaid märkusi lausus. No olgu, nüüd, kui me seda kõik teame, džässi kriitika eriti teab, siis võiksime me eriti Chessi kriitika jätta ehk mõistavici mõneks ajaks rahule. Võiks minna tegeleda millegagi Kuuga. Lähme, kuulame näiteks taglast. Tsitaadi lõpp. Ma arvan, et ei, taglase ameeriklane on ehk sama väärikas mantlipärija maisile, nagu võiks olla kunagi. Ehk näitab tulevik, eurooplane Nils Petter Molvar. Nende muusikaga me selle saate lõpetama mängima hakkab taglase mõist teisele pühendatud 10 aastase järel pilgu mani muusikaliselt kokku tikkus nüüd jälle kuulmiseni.