Head kuulajad mõni kuu tagasi tutvustasin teile heliplaati, millel kõlas Richard Straussi muusika Glen kuldi esituses. Täna mängib kuld teile, Richard Wagneri loomingut. Glen kuldist on palju kirjutatud. Tema intervjuusid, raadiovestluste tekste ja plaaditutvustusi on alati põnev ja intrigeeriv lugeda. Kahjuks küll mitte eestikeelses kirjanduses. Nii et need saaksid meil laiemalt tuntud olla. Seepärast tahaksingi kuulajaga jagada mitte ainult muusikat vaika kuldi kohta loetud. Ja ehk ei ole üleliigne põgusalt tutvustada ka tema muusikute olulisemaid tahke. Glen kuld tuli muusika juurde väga vara. Kolmeselt alustas ta klaverimängu seitsmeselt astusk Toronto Kuningliku konservatooriumi, mille lõpetas 14 aastasena. Samal aastal oli ka tema debüüt suure auditooriumi ees ja toimus esimene plaadistus firmale Colombia. Bachi Kolberg variatsioonidest. Algas tema kontsertpianisti karjäär, millesse ta ise suhtus algusest peale teatud vastumeelsusega mis aasta-aastalt aina süvenes. Kuuldeliselt oled kuulsaks mitte üksnes ainulaadse Bachi mängijana vaid interpreedid, kes viimastel minutitel enne kontserdi algust võis selles hoopiski keelduda. Üheksa-aastase kontserttegevuse järel teatas ta, et loobub avalikest esinemistest ja jätkab vaid stuudio pianistina. Ta väitis end vihkavad reisimist, eriti aga toda hüsteeriat, mis kursusi kõikjal ümbritseb ning mis takistab tõelist muusika tegemist. Publik oligi hakanud, kuuldi esinemisi ootama nagu tsirkus tähendusi. Põhjuseks tema mitmedki veidrused. Ta istus väga madalal, silmad peaaegu klaviatuuri kõrgusel. Tal oli alati kaasas oma klaverituul sageli ilmuste lavale üleriietes ja sõrme otsesteta kinnastes sest kartis haiglaselt küll käitumist. Tal olid komme häälekalt kaasa laulda, seda võib kuulda heliplaatidelt. Ki kuld teadis, et see ei meeldi paljudele, kuid väitis, et vaid nii võita täielikult anduda musitseerimisele. Kriitikud leidsid, et see kõik on kerge kuulsuse jahtimiseks. Tema elu peaaegu muutlik Tabula Rasa stiil oli paljudele mõistetamatu. Tema side maailmaga toimis peamiselt telefonitsi. Kuuldi meelest oli häiriv ja mõttetu kohata inimesi isiklikult. Ta magas päeval ja töötas öösel ja enamasti kesköistel tundidel tekkis ka vajadus vahetada mõtteid sõpradega ja pühendada neid tundide kaupa oma uutesse ideedesse. Kuld oli täis paradokse ühtedele näista muusikalise šõumehena teistele muusikale pühendunud preestrina. Ta ei käinud kunagi kirikus, kuid luges ööde kaupa religioosset kirjandust. Tema muusikalised eelistused ja antipaatiad hämmastasid nii mõndagi. 60.-te keskpaigast kahanes tema kontserttegevus oluliselt ja algas viljakas stuudiotöö. Kuld oli veendunud, et tehnika loob piiritud võimalused ja annab kunstnikule aega ja vabadust teostada oma nägemusi parimal moel. Tänu sellele võime meiegi osa saada tema klaverimängumaagiast ka Wagneri muusika kaudu. Wagneri loomingusse, eriti hilisesse suhtus ta enda sõnul, kui parandamatu haige lähedased teadsid tema öistest privaatsetes Wagneri pidustustest mil ta kirglikult ja tundide kaupa mängis muusikat ooperitest. Plaadifirmal tekkis idee midagi neist ka salvestada. Esimese teosena oli plaanis eelmäng ja Isolde armu surnud Kristjanist Ei soldest. Kuid kuld ei tahtnud konkureerida listi Jahansbon tüülovi Trascriptsioonidega listi ja üldse 19. sajandi virtuoosse klaverimuusikat on ta kõvasti kritiseerinud. Ometi laadistas ta elu lõpus listi seades Beethoveni viienda ja kuuenda sümfoonia. Läbirääkimistel plaadifirmaga toonitas kuuld kohe, et ei suhtuv Wagneri partituuridest orjalikult. Ta andvat endale aru, et klaver ei saa kanda üht akordi nõnda lõppu võtult kestvana kui orkester ega mängida seda crescendos dünaamiliselt kasvana nagu keelpillirühm. Seepärast julgeb ta aktiviseerida ja liikuvamalt mängida keskmisi hääli. Aga ikka Wagneri stiili ja muusika loomuliku rütmi järgides. Kuldlähenebki Wagneri muusikale tõelise kontrapunktimeistrina. Kuulame nüüd tema transkriptsiooni sellisest orkestratsiooni imest nagu Nürnbergi meisterlauljad. Eelmäng, mis klaveril esitatuna tundub peaaegu mõeldamatu. Kuldise kõneles muusika salvestamisest järgmist. Teos on nii kontrapunktiline, et kõik näib toimivat justkui iseenesest. Esimesed seitse minutit 10-st ei paku tehnilisi takistusi. Aga siis saabub hetk, mil tekib küsimus missugusest teemast peab loobuma. Nimelt kõlavat teose viimasel kolmandikul kõik teemad koos ja et neid kõiki korralikult välja mängida, läheks vaja kolme, nelja kätt. Ja siis jagasime partituuri kaheks. Priimuiassecondo partiiks. Salvestasin kõigepealt ühe, siis kõrvaklapid peas, mängisin sisse teise partii. Kuulaja märkab kindlasti, missuguse hämmastava, peaaegu lõbustava sünkroonsus on kuld saavutanud. Kõlas Wagneri Nürnbergi meisterlauljad, eelmäng Glen kuldi transkriptsioonis ja esituses. Ja Edasis siidrid idüll, mille kuldklaveriga salvestas 1973. aastal ja tema juhatatud Wagneri originaalversioon on pärit aastast 1982. Kuuldi varasemad harvad etteasted dirigendina said selle muusika plaadistamisega uue tähenduse. Kuld oli oma tulevikuplaanidest kõneldes öelnud, et pärast viiekümnendat sünnipäeva loobub ta klaverimängust ja pühendub dirigeerimisel tema tähelepanu köitnud partituurid hulgas, mida ta juba tõsiselt uurinud olid Brahmsi kolmas traagiline avamäng viiulikontsert Richard Straussi mete morfoosid. Schönbergi kirvastunud ö. Ma ei saa siinkohal küll kuidagi ütlemata jätta. Et need teosed kuuluvad minugi lemmikute hulka ja kuldi tõlgitsuses kuulaksin neid suure huviga. Sigrit idülli plaadistus sai aga tema luigelauluks. Salvestuse lõplik montaaž valmis juba pärast kuuldi surma. Kuulake nüüd kahte erinevat esitust. Kõrvuti kulgevana kuuldi klaveriseadet ja Wagneri originaali 13-le instrumendile. Usun, et kuulaja ei pahanda, kui muusikat pisut vägivaldselt liigendame. Oli koduski ahvatlev mängida neid kahte varianti võrdlevalt kuulakem esmalt kuuldi klaveri kõla üliaeglases tempos iga üksiku helitähenduslikkust pauside kõnekust, meloodialiinide hingestatud ja lõpuks kogu faktuuri selgust. Ja siis kõike seda juba Toronto sümfoonikute esituses kuuldi dirigeerimisel. Te kuulsite vaheldumisi kahte varianti Richard Wagneri Sigrid idüllilist Glen kuuldi klaveritranskriptsiooni ning helilooja originaalversiooni 13-le mängijale kuldi dirigeerimisel. Ja lõpuks veel fragment Wagneri Detroloogia Nibelungide sõrmus viimasest ooperist jumalate hukk. See kannab pealkirja hommikuhämarus ja siig Fredi Reini teekond. Klaveriseade autor ja esitaja on Glen kuld. Te kuulsite fragmenti Richard Wagneri deteroloogia Nibelungide sõrmus viimasest ooperist jumalate hukk pealkirjaga hommikuhämarus ja siig kri direini teekond. Klaveriseade autor ja esitaja oli Glen kuld.