Tere õhtust ja klassikaraadiokuulaja osa saade nimega nüüd muusikat, ka mina olen saatejuht Tõnis Leemets. Ja meie tänase saate kangelane on see mees, kes praegu minu jutu taustal koos Jan karbaretiga musitseerib. See on norra klahvpillimängija, helilooja, muusikaprodutsent ja plaadifirma omanik Jens puge Veseltoft. Mees, kelle muusikat me oleme siin Eestis võinud juba aastaid kuulda heliplaatide vahendusel. Nii Vesel Tofti endale plaadifirma Island Records, heliplaatide kui ka suuremate saksa plaadifirmatäisi ämbrecordsio Äkt Music heliplaatide vahendusel. Aga nüüd hiljuti kahetuhandenda teise aasta Jazzkaare festivalil oli meil võimalus tugevuselt opti muusikat elavas ettekandes vahetult kuulda. Oll leidis pugeda sõltub ka aega, et ajada minuga pisut juttu ja vastata minu küsimustele. Paraku on see intervjuu tehnilistel põhjustel haihtunud. Aga eks ma püüan siis täna õhtul mälu järgi natuke vahendada teile pugevaselt opti mõtteid elektroonilisest muusikast, jazzmuusikast, nende ühendamisest ja muusiku ning plaadifirma omaniku raskest tööst Norramaal. See oli pala pealkirjaga Ivan liiday taanst Jon karbareki plaadilt Troits. Karborek mängis saksofoni ja kõige muu eest hoolitses puge Veseltoft. Oslos sündinud iseõppijast. Džässmuusik. Selle iseõppimise kohta olgu öeldud nii palju, et kuigi tõepoolest formaalset muusikaharidust ei ole pugev tofut kunagi saanud tegutses tema isa samuti jazzmuusikuna, mängis kitarri ja andis siis noorele pugeda. Pisut muusikalist algharidust. Ja tõsi on seegi, et mõisa ei mänginud mitte ainult džässi, vaid igasugust kergemuusikat ja ei andnud pugele mitte ainult muusikalist haridust, vaid ka kasulikke õpetussõnu Velux, nagu näiteks see, et Norras ainult džässi mängida oleks sama, mis Nevada kõrbes lainelauasõitu harrastada. Ehk siis üsnagi võimatu ja mõttetu ettevõtmine. Nii et isa soovitas Pukkel mängida igasugust muusikat, mida tooga tegin. Millalgi 90.-te aastate alguses panid tema musikaalsust ja improvisatsiooni oskust tähele norra vanem põlve džässikorüfeed ja kutsusid teda oma ansamblites mängima. Näiteks on ta koos mänginud aaril Tondersoni, Terje rüptoli, Jan karboreki ja Jon Kristian seniga. Eriti kahte viimati nimetatud meest kiitis puge väga. Just Jon Christensen. Trummar pidi olema selline mees, kes tegeleb aktiivselt ka noorte talendikate džässmuusikute avastamise ja toetamisega. Umbes samal ajal 90.-te aastate alguses Sai algusega pugevaselt opti koost. Lauljatari Sitsalendreseniga mis on olnud väga edukas ja kestnud juba päris kaua, nad on koos musitseerinud juba neljal plaadil, millest kaks on tuua plaadid ja seitsialendraseni viimase plaadi anda. Joe andis juba välja, siis seal tohti, isiklik plaadifirma. Seitse lendresenist rääkides ei hoia kiidusõnu kokku. Ta räägib sellest, kui musikaalne on seitsmel kui ja tuua partner ja kui sügavad ja kujundlikud ja kaunid on tema inglisekeelsed tekstid. Inglismaal elanud inimesena valdab siit seal seda keelt väga hästi. Ja võib-olla kuulaksime nüüd siis näitena siit salendreseni ja buke Veselt opti koost tööst. Palo, nende teiselt tuua plaadilt 1998. aastal ilmunud plaadilt juplex raid. Selle pala pealkiri on kolmi. Nii lüüriliselt musitseeris siis pugevaseltoft koos oma duo partneri rändressoniga. Plaadildi hüppeks roid, muide sedasama plaadifirma Music Oll on põgebeseltoft andnud välja ka sooloklaveriplaadi Schweining andma ei pea nõu. Ja kuulates seda tema sooloklaverimängu või siis neid ilusaid duette, mis ta on salvestanud koos seitsialiga. Tundub vahel lausa uskumatu, et ta tõepoolest ei ole kunagi klassikalist klaverit õppinud. Küsisin seda tema käest ja ta väitis, et tõesti nii see on, et tal on lausa kahju, et ta ei ole eriti hea noodilugeja ja ei valda klassikalist klaverit väga hästi. Seetõttu piirdub ta selle mängimisega hobi korras kodus, kui keegi ei näe. Ja kuulab meeleldi klassikalist klaverirepertuaari. Põhiliselt tuntakse pugevaselt tohti, siiski mitte. Kui. Kammerdžässmuusikut vaid kui tantsud, jazzi tegijat. Ja oma põhiliste muusikaliste mõjutavatena nimetab ta ka kõigepealt ööbi hänkoki eriti just Bangkoki 70.-te aastate eksperimente süntesaatoritega heliefektidega näiteks plaadil Secstanud aga samuti ka uut elektroonilist muusikat, Titroti tekkinud teoussi ja saksa plaadifirma kompost Records artist. Ning 1995.-le aastal moodustas puge. Projekti, millega esitada tantsulist jazzi ühendada elektroonilisi ning akustilisi instrumente. Selle projekti nimeks sai niukene Nov, džäss ehk džäss-i uus reaktsioon. Aga seda ei maksa nüüd võtta surmtõsise kuulutusena, et nüüd on mingi täiesti uus lähenemine. Väljamõeldud tegemist on pigem ikkagi vaimuka vihjena pil leevendusi, palale, käskand sapiens. Ning kui projekt oli loodud, siis selleks, et selle projekti muusikat välja anda rajas pugev sõltumatu plaadifirma. Island Records. Kuuldes sõna plaadifirma, kujutasime ikkagi endale ette mingit asutust, mingit kollektiivi. Olin suhteliselt üllatunud, kui sain teada, et selles plaadifirmas on tegelikult tegevat täpselt kaks inimest uge ise ja siis tema sõber, kes mängib põhiliselt saksofoni ja hobi korras, kujundab ka plaate. Kogu selle ülejäänud. Plaatide levitamise reklaami promotsiooni eest hoolitseb suurfirma polügramm, kellega sääsland Records on saanud sõlmida väga soodsa lepingu. Ja kui ma küsisin, et kas suurfirma kuidagi muusikute õigusi ei kipu ahistama, nende vabadusi piirama, ütlema, mida tasub välja anda ja mida ei tasu välja anda, siis väitis pugeja, et ei ole sugugi nii. Suures plaadifirmas leidub inimesi, kes siiralt armastavad muusikat. Ja Tal on väga mugav ja selle plaatide levitamise ja müümise köögipoolega ise üldse kokku puutuma. Näiteks oli ta meeldivalt üllatunud, kuuldes, et Tšaslandi plaate müüakse ka Eestis. Aga kuulaksime nüüd siis selle niukene, sepp, sünoptik ja asi samanimeliselt läbimurdeplaadilt, loo pealkirjaga põuem. 1995. aastal salvestatud muusika kohta, aga lapse ikka väga moodsalt. Sellist muusikat esitab siis tuge Veselt opti projekt niugantsepsonov Chas puga ise ei tõtta loomulikult nagu enamus muusikuid seda omaloodud muusikat kuidagi lahterdama, sellele mingeid stiili nimesid andma. Tema ütleb lihtsalt, et see on elektroonilise akustilise muusika sulam. Mida see kahtlemata ka on. Muusikakriitikud on palju sõnaosavamad. Nemad nimetavad sellist muusikat küll New tša siks, küll elektroChasiks, küll sääs Hausiks. Ja pole üldiselt kiidusõnadega kitsid. Arutlevad koguni selle üle, kas see ongi siis nüüd jazzmuusika, tulevik ja homne päev. Minule isiklikult meeldib selle sulami juures, mida bukeselt opti. Ansambel loob eriti just see, et kui siin pannakse kokku elektrooniline muusika ka ja Chas, siis rõhk on ikkagi enamasti Tšassil. Napilt võib-olla vahel. Ja seetõttu ei sarnane see projekt mõne teise sääsous projektiga, mille kõlavad Jabiidid ja rütmid, on väga uhked, aga kui on vaja soolosid mängida, siis läheb asi natuke piinlikuks. Igal juhul orbiidid ja rütmid on selle bändi puhul väga head. Seda avastasid kohe pärast esimese plaadi ilmumist ka mõned maailma parimat tiitleid, nagu näiteks piiresson Ozepad hilja või New Yorgi kultusliku Body and Soul klubi püütšeid. Nad võtsid selle plaadi kohe oma plaadi kohvritesse playlisti. Nagu ka niukene Chase järgmiselt laadid, šheer, vinge moving. Ja koos George piiressoniga on niukene käes ka korduvalt Londoni klubides üles astunud. Seda plaati on samuti kuulanud näiteks John Scofield, mille tulemused on ka juba kuulda. Scofieldi bändis mängib nüüd ka šampleri mängija. Ja kõige ilusam legend on võib-olla see pugeveseltofti enda suur eeskuju ja mõjutaja ööbi Hancock olevat enne oma viimase plaadi salvestamist šnitti võtmiseks läbi kuulanud päris mitu sääsland Recordsi plaati. Igal juhul ilutses bukeselt tohti ja Nils Petter Molveri pilt New York Timesi ajalehes. Kui Ameerikaalsesse kriitikud kurtsid, et eurooplased tulevad ja teevad ära. See oli lugu niukene viimaselt plaadilt moving. Seda lugu võis kuulda ka Tallinnas viimasel Jazzkaare festivalil, kuigi loomulikult ei kõlanud ta seal mitte täpselt nii, sest niukene sõprade seas on ikkagi improvisatsiooniline ansambel. Nende lood ei kõla kunagi kaks korda järjest täpselt samamoodi. Tõesti oli lausa lust vaadata, kuidas terve ansambel kaasa arvatud Thatcher hiilgas, mängis Lotte. Reageeris täpselt ja kiiresti. Ansambli juhi puge märguannetele. Pugenud üldse seda meelt, et juba ammu ei ole elektroonilised pillid mingit kohmakad vahendid vaid et need on täpselt sama reaalsed ja sama kergesti juhitavad kui Kõik teisedki pillid. Seda piisaval Tallinna kontserdilaval oli muidugi ka. Kadedaks ajavalt hea vaadata. Kell oli seal Fender, rõhudes elektrile koerrohked. Veel ka üks väike Apple Macintoshi sülearvuti. Mitmete tarkvara süntesaatoritega. Ja see pult, mida ta laval oma klahvpillisignaalide miksimiseks kasutas, oli selline, millega üks keskmine ansambel võiks kontserte anda. Aga aitab nüüd sellest tehnilisest köögipoolest. Pealegi tundub mulle pugevaseltov, ta ei ole ise sugugi moodunud tehnika friik, kes arvaks, et muusikat peab tingimata tegema elektrooniliste vahenditega. Kui ma küsisin talt, millised on sääsland Recordsi plaadifirma tulevikuplaanid, siis sain teada, et tulemas on päris mitu akustilist delt koguni uus sori nimega õhustik, see võis. Ja kui ma küsisin, milline on siis järgmise kõige noorem ma Norra jazzmuusikute põlvkonna muusikaline maitse siis sain teada, et tegemist on omamoodi friisassiga jälle. Kuigi loomulikult mitte selle 60.-te aastate stiilis Friidjassiga vaid uue vabaimprovisatsioonilist muusikaga, mis kasutab ka juba neid uusi kõlasid ja tehnilisi vahendeid, mis meid ümbritsevad. Ilmselt siis umbes samasuguse muusikaga, mida teeb trummar Audun Clive kelle plaadi on samuti sääsland välja andnud. Viimati kuulsite lugu pealkirjaga Freim vöök. Norra trummari Autanud live ja tema ansambli esituses. Väljaandjaks siis pugevaselt opti, firmad, jahesland, trikoodings, mis on üks väga produktiivne firma. Eriti arvestades. Firma koosneb kahest inimesest, kui ma ei eksi, siis kõige produktiivsema kuu jooksul andis firma välja ei rohkem ega vähem kui viis plaati. Seni on see firma välja andnud ainult oma muusikat ja ma küsisin puge käest, kas see on tal põhimõte, et kui ta näiteks satub Rootsis või miks mitte ka Eestis kuulma mõnda väga head ansamblit, kas ta ei või seda põhimõtteliselt oma plaadifirma all välja anda. Selle peale vastas ta kõigepealt, et Rootsis ei ole ühtegi ansamblit. Ning seisis pisut tõsisemalt, et tal ei ole sellist põhimõtet. Ta ei ole selle peale kunagi tegelikult isegi mõelnud, sellepärast et see muusika, mida ta välja annab see lihtsalt jookseb talle ise kätte. Seda teevad tema sõbrad, kellega ta niikuinii oma kodulinnas pidevalt suhtleb ja läbi käib. Ja ta ei suru neile kunagi ka oma isiklikku maitset peale, vaid kui ta peab muusikut piisavalt heaks, sest ta lihtsalt laseb sellel oma firma all endale meeldivaks plaadi välja anda. Muusika, mida praegu kuulate? On välja antud küll plaadifirma akt Music poolt lindistatud on see buke peselt tohti kodustuudios põgenev rumm. Kus salvestatakse ka enamus teadlane rekordsegi toodangust? Se stuudio nimi tõlkes puge tuba, tekitab ettekujutus, et tegemist on mingi pisikese ärkli või keldristuudioga tegelikult olevat, vot see on väga suur ruum, kus saab edukalt salvestada ka bigbändi kui vaja. Ja see olevatki buke Vesel Toftil. Lähiajal plaanis. Orkester, mida praegu kuulata, on aga Norras elava Kambja mehe Miki Tuije orkester, Kuzzbukeselt oht ka klappidel klahvpillidel kaasa lööb. Selles rahvusvahelises ja multikultuurses koosseisus musitseeris pugeveseltoft koos Brasiilia lauljatari mar Luimi randaga. Samuti on pugel olnud meeldiv võimalus teha koostööd Silbertuschilliga väga kuulsa brasiillase, ka kes ühe oma oldi kliendis taas Oslos koos Norra muusikutega. Kui ma ei eksi, siis selle plaadi pealkiri oli Osoldi Oslo ehk Oslo päike. Tänane nüüd muusikasaade lõpeb kauni palaga kus Jon karbarek mängib saksofoni, Merilin maa suur löökpille ja mitmekülgselt andekas põge Veseltoft. Akordioni. Tõnis Leemets tänab teid kuulamast ja annab teile sõbraliku soovituse. Käes ja plaadifirma Tšasland endale meelde kõike head kuulmiseni.