Tere õhtust, head kuulajad. Me kohtume teiega klassikaraadio nüüd muusikasaate alguses kohta hämariku hakul enne pimedust. Minu nimi on Tiit Kuznetsov. Tunnista Lausasti, et see, kes on läinud saatekavast tänase, nüüd muusikasaate pealkirja, on seda silmanud, õieti. See ongi tõepoolest nii see langevarju või vihmavarjuna üle tänase muusika valikumis kaunikesti kireval rippuv teema nimetus on, on ainus ja parim, mida saatetegija oskas leida. Või õieti on selle saate nimetus nimelt sest ise pole ainsatki näinud, tegemist on tsitaadiga. Ainus seesugune, mis aitab seletada sedalaadi muusikavalikut. Tegemist on jah, tsitaadiga lause tükikesega või isegi praegu terve lausega, kui seda pikemalt ette lugeda, mis kuulub ühele ameerika maisele kolleegile. Inimesele, kes muusikast kirjutab seda arvustab laagi ühes arvatavasti plaadiarvustuses, kui mälu ei peta, kõneles muusikast. Mida ma küll ei mäleta, millisest nimelt nõnda et ainus asjaolu, mis segab teda, takistab teda, seda muusikat, kummituslikuna viirastuslik, kuna kirjeldamast on see, et ta pole ise oma elus ainsatki viirastust ega kummitust kohanud. Nõnda siis, nagu öeldud ja üles tunnistatud, on tolle tsitaadi autor esmane väljaütleja anonüümne paraku hetkel, sest igasugune tõsine Tustimise töö mööda erinevaid kirjalikke muusikaallikaid ei toonutada arvustust ega autorit päevavalgele. Kahjuks tulemusi aga toreace tollest plaadi arvustusest on ometigi olnud visa saate tegijad meelest pidama minema ja see on siis, kui nii tohib öelda, kummitanud mind tänaseni sõnas küll pealegi minagi tunnistama, et tihtipeale on käsi pisut kahelnud kirjeldamast ise loomustamast mõnudki muusikapala, viirastuslik või kummituslikuna. Sest tõepoolest pole minagi ühtki naist, olevusist või asjust. Aga kummitustega viirastuste fantoomidega, kas otsesemas või metafoor temast tähenduses tuleb tänastest muusikapaladest tegemist siiski. Esimene seesugune versioon toon või kombinatsioon tõelusest viirastuslikkusest välja mõelisest kujundlikkusest kuulub ja saab ette kantud Meryanf kooli poolt daami poolt, kes teab omast kogemusest suurepäraselt, mis tähendab olla kord kiiresti ja heledasti praksuva leegiga põledes elades popik, toon ja kõigi poolt kummardatud kurioosne kurikuulus kuju ja pärast seda just nagu iseenese habras vari, vaid ehkki paljude meelest tundub Marian festivali muusika viimastel aastatel selle daami õitsema seast tehtuna hoopiski ehtsam ja ehedam. Nii või teisiti, ükskord elame me jälle nii-kui-ini, kinnitab määrin. Festival. Vaimude valdusela, kummituste kant, seesugust nimetust kannab see muusika teema originaalis nimega Gostlenud. Seal kusagil Gost londias võiksid justkui viirastada vahel kuuldavale tulla näiteks Natasha atlase niiduk Connori hääled. Aga võib-olla selles selles, palun, kas Priit algumikus tervenisti nimetatud vaimude valdusalaks selles palas Nataša atlaste sihilik Pokonnarit ei ilmnenud? Muusika puhul kummituslikkusest viirastuslikkusest kõnelemine tähendab tihtipeale vaid seda, et kõneleja arvates nõnda lummuslik või võlukond aga mitte alati Juvist, vahest kõnelejad, aga ka need, kes muusikat teinud tahavad tihtipeale ja mitte üksnes teemade nimetuste kaudu mõista, et nad tõepoolest ka millegi muuga ühenduses olnud ja ühendus nende meelest ehk reaalsem kolm kui see tegelikkus, milles ärkvel olles kõik aeg elataks. Saate tegija ehk peaks õiguse mõttes tunnistama veelkord, et ajahetkel, mil isegi optimistlikult võttes rataste poole tema maisest elust läbi, on teispoolsuse kontaktid peaaegu teest puudu. Olekjal kuulda olnud inimesi, kes tõesti kõnelevad ja justkui arugi saavad, sellest mida nad kõnelevad teispoolsusest. Tihtipeale olla on mul ka tunne, et kõneldakse ainult kujundlikust keeles. Kõneldakse metas koorselt ja olemata seejuures ise õieti midagi näinud, tundnud või mistahes meeltega katsunud. Järgnev loominguline ühendus iseenesest tublid ja toredad inimesed. Helilooja härra maad ja briti grupp kokk 1000 Võnnisema ühises palas. Kummitusel pole kodu. Võib olla arvavad väitvat, et nõnda need asjad, olgugi et kummitusel tõepoolest kodu ei ole. Minul ongi seejuures kahtlus, et võib-olla peaks seesugust asja võimaluse korral hoopiski Haapsalu valgest daamist tuuri või võib-olla all kummitustel kodu. Ja nõnda kenad armsad muusikud, kui härral fotolt vinni skab olev. Nende vaimude ilm tundub pisut pisut kuidagi vere vajani ja väheveenev. Aga kodutu kummitus korraks pääseb nüüd muusika eetrisse ikkagi. Kui juba vaimude viirastuste, kummituste, kollide, kotermannide fantoomides kõigi nende nii-öelda reaalsesse olemasolusse uskuda siis sellest uskumusest tundub loogiliselt tulenevalt seegi et kõik nood olevused või vaimud, viirastused või kummitused jagatakse inimlikult kahte lehte. Ikka headeks ja halbadeks. Seesugune olevus, kes kõneleb umbes nõnda nagu praegu selle teksti taustal agressiivset tuksu muusika olevus kes teab, kui palju ta inimest üldse kuulda võtaks. Inimese liigi helgemad pead on aastakümneid väljendanud teatavat kartust esialgu fantastilise kirjanduse vallas. Et ehk tuleb kardetavasti kord aeg, kui inimese ülimuslikkust tehnilise intellekti poolt kas just jalge alla tallatud, aga troonilt tõugatud Tekmäe nimel on see grupp, kes endiselt jätava agressiivsusega edasi rühib, kuhu suunas, kas pigem reaalsuse või viirustuslikkuse poole? Igal juhul on deemon või deemonid on olevus selle teema pealiskirjaks deemon ilmsesti on päris kuri ja halb vaim. Võib-olla ta tehisintellekti on paljude inimese loomade jaoks kurjuse kehastus tehnitsisma aga kui muusikaline väljendusvahend, muusikatehnoloogia on paljude inimhulkade seas tublisti juuri ajanud, kinnistunud nii mõnegi muusiku jaoks on too kas siis metafoorne või päris tehnitsistlik vaim, kes muusikamasinates pesitseb sama hästi kui suur sõber vähemalt sinnamaale, kus asi lihtsalt muusikaga piirdub küllaga, olles samas tehnitsistlikus muusikas tolles nõndanimetatud klubikultuuris kõikvõimalikud Falto fantosmid, mis klubi inimeste peades tekkivat sedavõrd reaalselt küll et nagu on näiteks oma mahukas uurimuses kirjeldanud üsna üksikasjalikult Briti kriitik Simon Reynolds teatavad elektroonilised rütmisagedused. Samas, mis seal salata inimese organismis parasjagu tööd tegevat kirikut olid ju farmakoloogia, võivad 11 mõjutada küll nõndamoodi. Et klubi inimese peas tekivad fantasmiks tema enese jaoks väga reaalsed näivad ja teinekord ka kaunis kohutavad on. Üks 90.-te alguse. Kaunemaidjad maid, kui nii tohib öelda või lihtsalt mõjusamaid jõulisemaid tantsu Trace teinud ühendus haiplomics Bio Jens, ehk siis hüper või super reaalne kogemus. Võtan ette ja mängib meile pala nimega tõus üheksandale tasemele. Aga ükskõik, kas üheksandale, 99.-le, mida kõrgemale vahel tõustada, seda valusam on ka sealt kukkumine. Viirastused varikujude väidetavasti ilmuvad ja kaovad mingil seesugusel viisil, millest lihtsurelik tihtipeale aru ei saa. Muusika eetris muheldasid kaks kaunis kummitusliku klubimuusikanäidet üks 90.-te algusest Suurbritanniast Too hüperkogemus. Ja see tegi ruumi vahepeal viimaseks minutikeseks prantsuse poisile tiivseid kämmile, kelle vana nimetus vähemasti ja ka muusikaline loomus võivad kummituste teema olla kummarduda, paindada päris kenasti. Loo nimi ise aga sisaldab Woodu ja džäss kokkumuudu džäss mida on tarvitatud küll viimastel aegadel ja viimastel aastatel kindlasti teataval odavuse lohakusega aga kindlasti Teatava vahkusega sõnamängudes. Selles mõttes, et nibu tõugud, kes tunduvad teinekord tähendavat mida iganes. Jätame siinkohal kõrvale ja väga-väga põgusalt, puudutame teda wuuduud Aafrika hingedeusul põhinevat Kariibi mere saartelt neeger elanikkonna seas pikalt juuri ajanud rahvalikku usundit millega seondub nõidus nii vaimude elluäratamine kui nendega inimesele sobiv ümberkäimine, mis tahes viisil. Seesugune on väga lühihästi ja pealiskaudselt kahtlemata puudu või vau, au nagu seda eesti keeli on hääldada soovitatud olemuse kirjeldus. Kui ta prantsuse poiss. Saatetegija Ma ei oska selle kohta midagi öelda, kas ta teab, mida too kodune tähendab, kas ta seda ka praktiseerida suudab. Kui tema on selles suhtes mõnevõrra kahtlusalune kuju siis järgmine mees, uus hoone, siis pärit doktor jonn ehk mäkra vennak. Nii et nad on teinud kõikvõimalikes avalike kummituslike nimedega oma erinevate muusiku persoonide osas. Ja tema ehk teab küll, millega ta tegeleb, või kui tema muusikapala ei suudagi vaimusid päriselt tagasi päriselusse tuua või siit tõelisest oma tahtmise järgi tungisid teispoolsusse liigutada distena muusikapalas selles kolmes pooles minuti. Kõikvõimalikke heli, kunstilisi viirastusi esineb küll väga heledale hulgale. Muusika. Võrdlemisi reipa loomulise kõlaga pala instrumentaallugu nimega Marcus kaar Vi vaim mille algmaterjali on kunagi sisse laulnud regiartist nimega pööning, seal peal on seesugune viirastuslik lugu, mis kõige muuhulgas toob meelde, et tihtipeale on inimese loomadel olnud kombeks oma liigikaaslastele meenutada, et ärgu halatagu minevikuga jäetakse hüvasti naerdes. Õige on nii teha. Minevik muide tundub mulle see, mis on olnud, on just põhimõtteliselt see, mis võib käia ja kummitada. Sest toomis alles tuleb ehk tulevik, see vist nagu rohkem seal piirastada või kuidas kõigi peal taas tunnistama. Loogias ei ole, saate telleeriti, tugev demonoloogia on pigem saate tegija mõnevõrra nõrk koht, ehkki laskurite, nii nõrk koht soome keel minevikuga naerdes hüvasti jätta. Ilmsesti on teinegi kord väga hea plaan minevikule ainult halama jääda ei ole ilmselt sugugi töökindlam variant. Aga on neid, kes oma minevikust lahti saada, oh seda meelde tuletavad suuresti halades toome mõned seesugused muusikalised kujud lagedale, sest nagu saate tegijale tundub, on tegemist veel seesuguse muusikagrupiga, kes kunagi endisil ajul, kui eesti keeli mõeldi välja mõisted levimuusika. Ma muusikud aeg-ajalt siiski soostusid teatava osa levimuusika suhtes huvi ilmutama siis üks neid levimuusikaühendusi rahvusvahelisi, kelle suhtlusmuusikud teatavat leebust üles näitasid. Poliitriti grupp, pink Floyd. Kunagi üsna paljusid klassikalise muusikahuvilisi kummitamas käinud levimuusikaühendus pink Floyd on ise hädas oma minevikuga vähemalt ühe viirastuse või varjuga täiesti kaasa inimesega, seejuures kes nende algaegadel platsis oli hiljem kõrvale hälbis ja kelle kuju läbi viidete, osutuste, tekstide ja teemade kipub pink Floydi. Viimase mitmekümne aasta muusikas ikka ja ikka ennast tunne all. Teadagi, tegemist kaunis kurva saatusega mehega. Pink Floydi Alkus liikmesid barretiga. Paraku on kõik tarreti meenutused Floydi loomingus mõnevõrra pehmelt öeldes kurvapoolsed, aga teisiti ilmsesti ei ole ka võimalik. Sest Citarret nii vähe või palju kuivõrd parasjagu tema kohta üldse mingeid uudiseid tuleb, tundub puhtalt oma tervisliku seisukorra tõttu olevat küll taandunud sellele tasemele, kus vist põleldavaid tõesti piirastusest või varikujust. Aga kõige paremas mõttes kummituslikud Optibeti valad, nood, mis pink Floydi algusaegadel kirjutatud, kui nad teised, mis läbi kirjeldamatut raskust ehk kunagi siiski seitsmendate alguses linti sai, nagu seegi, vala Kuldjuus. Nagu kuulda, võib, on neid teisigi, kellele Syd Barretti kurb vaim rahu ei anna. Noh ja neid nende muusikas kummitamas käib viimati ette mängitud praegugi tasahilju viirastuslikult vaibub. See viimane versioon on õigupoolest leidnud oma uue elu tänu mitte muusikule, kui nii tohib öelda. Eeskätt tänu disainerina tuntust võitnud ja paljudele muusikutele küll nende helialbumite ümbriseid kujundanud rasson meelsele. Neid, kes otsejoones vaid Floydi viirustuslikumaid varasemaid praegu meelde tuletavad ja omamoodi ilustada püüavad, on teisi, keda pink Floyd kummitab teenitult või teenimatult kuidagi teistmoodi. Nimelt on küllalt gruppe uuemaaegseid küll eksperimentaalses elektroonilises muusikas, kelle puhul ise loomustajatele, kriitik, autole tihtipeale Kirk kerkivad kuulile moodsamad kaks nime, pink Floyd, võrreldakse, leitakse paralleele, öeldakse, tihtipeale olnud uuemad tegelased, ei midagi muud kui pisut unustatud vana. Üks neid gruppe, kelle puhul mitte küll ebaõiglaselt pink Floydi võtlusega kummitamas käiakse on prantsuse duo. Grupp noori inimesi Inglismaalt ühise ansambli nimega pääl ja iseäranis selle grupi liider David Silvial noorepõlve ehk siis samuti mineviku vaime muusikalisi püüdnud hiljem tõsiselt välja ajada neist lahti saada minevikku painemisest vabaks. Palju ürgsemas moel ehk tegelast tule sama probleemiga või siis oma seesmist deemonitega võitlemisega manalamees saksofonist Albert diiler, nii vaime, kummitusi kui kes tahes viirastuslik tegelasi, veel kohtade hõlbertiileri, muusika, teemade nimetustest, aga kogu talle muusika olemus tihtipeale üsna otseselt suubub näiteks uus ornani sässilkumatuse, muusikasse või mõnessegi kummalisemasse kohta veel on loomu poolest kuidagi mitte Aitelt kirglik, vaid tõepoolest mingite painejatega võitlejad. Taas on väidetud, et Albert diiler ei otsinud oma maises elus miskit muud kui maagiat ehk osaduses muusikaga ta seda kangesti leidis, ehkki tema keelu lõpp oli võrdlemisega traagiline. Aga toda ärbert diileri muusiku aimu meenutatakse ja püütakse omal moel elus hoida uuemates džässiringkondades impromuusikast, bänd Kaksaks, fonisti, kes teevad seda järgnevalt diileri tuntuma teemaga, kus on Ameerika mees Ken vander, Mark ja Skandinaavia uuemaid nimeka maitseks foniste mats Gustaf? Viirastuste vaimudega kummituste kollidega fantoomides painejatega vaimu pista ükskõik kas nende olemasolusse reaalselt uskuda või mitte, ei ole kerge niikuinii. Sellega nüüd muusikatunni lõpuks tundub, et saate piirile on kogunenud veel teatav hulk viirastuslik, muusika teemasid. Kõik nad vaatamata aga siia saate lõppu otsa ometi ära ei mahu. Minule, kes ma teiega koos selle kummalise saate keskrendib, kus need meenub, aga üks mitte muusikaline, vaid optiline efekt kunagisest kooli kursusest kus koolmeistril kirjeldas, et kui pimeduses pimedusest tahta pihta saada millelegi, mis vaevu-vaevumärgatav, siis on põrandale mitte otse peale vaadata vaid püüda ta kinni, püüda teda kinni püüda kusagil nägemisvälja ääre peal. Kas muusikaliste üürastuste kummituste kätte saada loomisega on loomne käitumine võimalik? Võib-olla et ta on, võib-olla tasub püüda. Aga vahel on pimeduses kobaduses kobades ka raske öelda, millega õigupoolest on tegemist, on see vaevu märgata miski või keski vaim või kummitus või on see tõesti vaid optiline efekt, on see lihtsalt ehku vari? On see kõik hoopis üksnes väike valge pilv, mis hõljub kusagil selja taga ja läbi mille kuu varju heidab päike, valge pilv, päris kindlasti on seal Brecopy, selle ameerika maise muusiku, no kes ka tänast saadet alustas. Ja nüüd saab vaimude rivi tänaseks korraks otsa.