Tere hommikust, Eestimaa. Tere hommikust, kallid kaasmaalased. Tere hommikust, kõik Eestimaa sõbrad, kes te olete täna tulnud siia koos meiega tähistada meie pidupäeva. Esimest korda tähistame me riigi sünnipäeva uuel 21. sajandil. Esimest korda võime uhkusega ja öelda et meie riik ja meie püha sinimustvalge kui iseseisva demokraatliku riigilipp on tulnud koos meiega ühest sajandist teise. Oleme oma riigi sünnipäev päevadel siin Pika Hermanni torni juures meenutanud raskeid aegu milles sündis meie riik. Meenutanud ohvreid, mida meie vabadus on nõudnud ja aastaid, mil meie lipuvärvide hoidminegi meie kodudes tähendas kangelastegu jaa, kustumatut unistust saabuvast, taas vabanemisest. Mitte miski ei tohi ealeski ununeda sest vabaduse tõelist väärtust mõistab üksnes see kes teab, millist hinda on tulnud tema eest maksta. Kuid kas pole meie vabariigi aastapäev, mida me täna pühitseme? Ühtlasi lootuse päev selleks et kõige raskemad ajad ja kõige pimedamal päevad on meie ajaloos jäänud jäädavalt minevikuks. Arvan, et täna on see enam kui lootus. See on enam kui usk. See on poliitiline tegelikkus. Möödunud 10 taasiseseisvusaasta jooksul oleme me tõestanud maailmale ja kõigepealt aga iseendile. Et me ainult mitte ei taha vaid ka suudame ehitada riiki, mis on tunnustatud liikmeks meie kultuurilises ja ajaloolises kodus, see on Euroopas Läänemere ääres põhjalas. Me näeme oma selget sihti liitumises kõigi oluliste Euroopa majanduslike ja julgeolekustruktuuridega. Ja ma usun, et me mõistame täiel määral oma vastutust nende loomuliku liikmena. Maailma julgeolek, rahvaste heaolu sünnib pidevas koostöös. Julgeolekut ei saa ka oodata, seda tuleb ka ise luua. Alles siis, kui me tajume endid mitte ainult saajate, vaid ka andjatena saame me maailma pere enesestmõistetavat, eks liikmeteks. Ent kõigepealt mõistagi elab riik oma rahvale ja pole kõrgemat tema eksisteerimise mõtet tagada oma rahvale vabadus ja heaolu. Kui kriitilised mega poleks olnud oma poliitika argipäeva suhtes oleme rahvana kaotanud kunagi seda tunnet, et Eesti riik on meie eneste riik ja meie eneste kujundada. Ning mis veel, võib-olla kõige ülevam enam kui kindel ja püsiv teadmine sellest et elad vaba inimesena vabal maal, täisväärtusliku kodanikuna oma demokraatlikus riigis, mis jääb kestma su lastele ja lastelastele ning veel paljudele tulevastele põlvkondadele. Head kaasmaalased meie peade kohale on tõstetud lehvima. Meie Vabaduse sinimustvalge. Esimesi märke, mida näeb põhjast, saabub meremees kes seilab Tallinna lahte ja mida me taas askeldustes pealinnatänaval liikudes alati tähelegi ei pane. Meie lipp lehvib kõikjal kõrgemas paigus üle kogu Eestimaa. Täna on päev, kus me võiksime korraks seisatada kinnitada pilgu oma lipule ja kuulatada oma südame häält, kui ta meie lipuga kõneleb. Sest see on hääl, mis meid kõiki ühendab. Jaagu alatiseks meie kalli Eesti kohale. Tema vabaduse, sinine taevas, meie jalge alla meie raskete tööde must muld ja südametesse meie Haadete puhtuse, valge värv. Jõudu, õnne ja saabuvat õitsengut kõikidesse Eestimaa kodudesse. Ilusat püha meile kõigile.