Lugupeetud kokku tulnud Eks olendid külalised lubage mul tänast üritust alustada natukene. Ebatraditsioonilised. Nimelt on täna väga oluline tähtpäev Eesti jaoks. Nagu me kõik teame pole mitte lihtsalt Eesti riigi sünnipäev, vaid on ka ühe konkreetse inimese sünnipäev. Nimeta on inimese sünnipäev, kes on olnud väga tugev osaline selle heaks, et tänane üritus aset leiaks. Tõttu lubage mul enne, kui me asuksime selle kaunija ametliku tseremoonia juurde õnnitleda. Proua kultuuriminister Signe Kivi sünnipäeva puhul. Ma arvan, et see väikene algus on mõnes mõttes väga eestlaslik algus. Oleme väikene rahvas oma arvult. Aga me ei ole väikene rahvas oma vaimult. Aga seda enam, me peaksime olema vahetevahel omavahel kasutades oma seda väiksust kodusemad, sõbralikumad, lahkemad, arutlevamat. Sest see on üks viis, mis viib meid edasi. Tihtipeale harjunud otsekui sellega, et meil peab olema üks tõde. Ja ainult üks tõde ja kõik, kes seda juht ühte veendumust ei jaga, on halvad. Kui nad halvad üles nad äärmisel juhul lollid. Ma arvan, et meie kogemus ka iseseisvuse aastatel näitab ühte väga selget asja. Kõige selgemini võib edasi vaidlus kõige selgemini Pedasi küsimuste esitamine. Kõige selgemini viivad edasi lahendused, mis tunduvad võib-olla kummalistena ootamatutena, kahtlastena üllatavatena, intellektuaalselt huvitavad täna ja nii edasi ja nii edasi. See on üks asi, mis ilmselt on olnud tegelikult Eestit kõige kiiremini edasiviivaks teguriks otsides täiust, mis on ilmselt iga eestlase hinges õlitada, saada suureks oma vaimult, nii nagu ärkama seal seda kuulutati oleme me samal ajal suutnud tiivad ennastunustavalt vaielda, et me oleme tegelikult nende vaidluste käigus suutnud ära teha asju, mis paljudele teistelegi tunduvad olevat saavutamatud või kättesaamatud. Sellesse arutlevas enese kriitilises edasipüüdlikkus kõrgema vaimu poole püüdlevas soovis on minu meelest olnud tegelikult Eesti suur. Kindlasti võib see aeg-ajalt kaasa tuua sellist väitlust jala tahapanekut, teisele ärategemise soovi, tigedust, kurjuhtki. Kuid kokkuvõttes on Eesti minevik näidelnud, et needsamad vaidlused on viinud meid edasi. See, et me oleme julgenud unistada, oleme julgenud jääda, aga samal ajal omaenda arvamust omaenda seisukohtade juurde on tegelikult teinud meid tugevaks ja on viinud meie maad ja rahvast edasi. Täna on meil suur rõõm anda üle Eesti riigi poolt väikene, väga tagasihoidlik tänu. Osadele nendest, keda peale siis sedasama vaidlusi konkurentsi on kõrged, komisjonid välja valinud. Samal ajal ma tahaksin ütelda, et olles teid kõiki välja valinud ja austades kätt surudes termoväga hästi, et kõik teie töö ja tegemine ja te välja valimine asjata, kui teie kõrval oleks seisnud väga palju teisi inimesi, keda me täna siin ei autasustada. Ja tegelikult, kui ma tahaksin oma kõnes kellelegi tähelepanu pöörata ja kedagi tänada siis ma ei tahakski tänada niivõrd palju lugupeetud teadsed, austatud laureaadid, teid kui ma tahaksin tänada kõiki teid, kõiki neid inimesi, kellele teie olete võimalikuks saanud. Ja need saavutused, mille teid sinna autasustatakse, on võimalikuks saanud. Neid inimesi on väga pall. Tänane tänu Eesti riigi tänu ja minu kui Eesti vabariigi peaministri tänu kuulub eeskätt neile, eks te teate ise paremini, kes need täpselt on? Kindlasti alates juba teie peredest ratastest, aga nendest, kellega te koos oma projekte olete teostanud ja ellu viinud selles suhtes tänades teid täna me väga palju inimesi. Ja ma arvan, et see on ka õige ja hea sest et ei ole võimalik üksinda meil kellelgi midagi ellu saata ainult läbi koostöö usu ja armastuse. Aitäh teile veel kord ja väga palju jõudu edaspidiseks. Sest ma tahaks loota, et Need, tänased autasud, tänukirjad ja kõik muu ei pane teid mitte arvama, et nüüd võiks loorberitele puhkama jääda vaid paneb nii teid kui neid teie kaaslasi veelgi rohkem, ikka edasi püüdlema, mõtlema mis peaasi unistama. Sest nendest unistustest ja ainult nendest sünnib parem. Eesti aitäh.