Lahe kaldal väikeses puumajas, 100 meetri kõrgusel sordist, poolel teel paaskavli kaljupunase püstloodis graniitseinani elaseks aednik. Tema nimi oli Lars, soolein. Ta oli väga vana. Tema juuksed olid pikad nagu naisel ja lumivalged. Ka tema habe oli valge ja lainetas tuules nagu elavhõbe. Mees oli väike ja luine. Ta ei olnud enam aastakümneid liha söönud. Tema nahk oli vahakarva nagu tulehelk, millesse on visatud soola. Ta sarnanes kooliaga. Kui ta mind juhuslikult peatas ja oma näo mulle lähemale küünitas, ei suutnud ma kõhedust alla suruda. Mulle paistis, et tal ei ole tavalise inimese olemist isegi mitte pilku ja hoopiski mitte käitumist ega arusööta. Vastikult haises teravdas iseäralikku muljet. Ta kinkis mulle lilli ja see tundus seal vangenis peaaegu hullumeelsuseni. Ta oli teadmamees. Tal oli trollidega tegemist olnud. Ma tean, et on rumalus kahtlast juttu kirja panna. Mis tõsiasjad või seletused küll ei oleks kahtlased. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Aednik näitas mulle kohta, kus ta harva küll trolli oli oodanud. See oli üks veerkivi kärgas, mis jäi peaaegu püstloodis paaskavli hiiu lõunaseina varju. See paik on mul praegugi silme ees täiesti selgelt. Aga minu mõtted käiguginad läbi meelte suudavad kokku panna ainult mõne kirjeldava hääliku. Lihtlabase sõnaveerkivid on killast ootamatul kombel. See on nagu õhuke kurd kivimis või veel vähem mõnesaja ruut meetrine Kalevitükk, mis on tõmmatud üle graniidi põhjakaljupraost, immitseb väike veenire. Rahal kuskiltkivi juba mullaks on murenenud, kasvab tihe Kasesalu ja kasetüvede ümber on maad võtnud hõre rohi. See on nii varjuline koht nagu polekski loomulik, vaid väljamõeldud. Kummaliseks teeb selle kohaga mingi kuuldav kurbus, mis sunnib kõik muud muljed taanduma. Ja mul on tunne, et kui plaanstalis või oi kohal puhkeks keerist vorm säilitaks see koht oma valju vaikuse. Niisiis siin peaaegu maetud mulluste kaselehtede alla. Losutab üks kivi. See on üsna tavaline suur kivi. Selle kivi kõrvale sirutas aednik end temale teadaolevail õil magama ja uinus muretult, kuni troll ta äratas. Nii ta mulle rääkis. Kõnelustest trolliga ei teinud ta ka juttu. Ta tundis taimi, millel on ime, vägi, mis teeb seda ja teist, kui ainult soovid. Võib-olla seda ta seal kivi juures õpiski. Trollid on loomade kaitsjad. Nad kiusavad looma piinajaid teatud olendeid, nende lemmikuid ei tohi tappa. Mõnikord armuvad nad mõnesse põdralehma või põhjapõtra. Ka koduloomad on nende kaitse all. Mõnel lehmal imevad Nad udara tühjaks. See ei tulevat aga talupojale sugugi kahjuks. Trollid on mehed nagu inglidki. See pole saladus, aga nende päritolust ei teata peaaegu midagi. Räägitakse natuke väiksemad kui inimesed. Ma olen aga kuulnud, et nad on inimestest suuremad ja habemeta juba aastatuhandeid. Nad käivad riides nagu talupojad, mustad püksid ja kirjut sukapaelad. Ja kaelas on neil punane rätt. Punase rätita trolli ei ole veel keegi näinud. Ma küsisin vanalt, missuguse tööd on kõige sobivamad. Ta ei vastanud. Jõudis kätte hilissügis novembri lõpp või detsembri esimesed päevad. Äkki hakkas aedniku jutt mind vaevama? Mind haaras igatsus raagus Kasesalu järele. Ma olin nagu arust ära ja lootsin ebatavalist seiklust. Kui varane õhtumaa hämarusse mattis, asusin teele. Kedagi mulle vastu ei tulnud, ma ronisin pimedas üles, Kärkale, heitsin aedniku juhatatud kivi kõrvale pikali ja jäin vaikust kuulatama. Aegamisi läks see mu ootamine. Poolkuu valgustas lähedasi mägesid. See koht koos endage jäi varju. Minust jääb see troll küll nägemata. Ma armastasin loomi ja olin neid mõnikord kaitsnud. Aga kui tugev peab see armastus olema, et äratada trolli, kes magab sügaval maa põhjas. Ma sain aru, et see oli mõtlematu tegu, May, kohtasin kedagi. Ent nüüd nautisin ma klaas selget õhku õrna veesurinat ja lehtede kahinat jalgade all. Esimene lumi kattis kõrgeid niit panku sealpool fjordi. Ja ma tundsin ülemaist igatsust tabada maapinna meloodiat, selle kruusaräha laulu, millel kasvasid kased, kui nad on raagus. Ja esimene lumi toidab lätteid mägedes neitsiliku tähepiimaga. Kui ma olin jälle teel kadusse maguskramp, mis oli mu südant pitsitanud. Ma olin keset seda vaieldamatut kurbust, õnnelik. Oleksin võinud nutta, ent mattalitsesin pisaraid. Astusime edasi. Siis tundsin, et keegi on mu selja taga. Ma kuulsin saabaste kopsimist harilikul teel ja jäin seisma, et tulijat mööda lasta. Sest ta näis kiiremini liikuvat, kui mina. See oli üks mees tai tervitanud, ei vaadanud minu poolegi. Tundus koguni, et ta mind ei märganud. Kui tal oli juba paar tosinat sammu edumaad paistis mulle äkki, et tal on kaelas punane rätt. Mu süda hakkas meeletult taguma ja ma jäin üllatusest lausa jõuetuks. Ma käisin mehe kannul ja nägin vaeva, et teda mitte silmist kaotada. Nii nõrgaks võttis mind see ilus kahtlus. Me jõudsime vanginisse. Mees pööras sepikoja poole ja läks küla tagant maanteele, mis viib orust välja. Enne kiriklat pööras ta jälle teelt ära ja sammus üle veerkivi välja, nagu tahaks jõe äärde minna. Aga väljal kasvas paar vana kaske ja nendeni jõudis, keeras ta ühe väikese talukoha poole, mis asus lohus. Ma nägin, kuidas ta avas lehmalauda ukse ja kadus sinna. Ma jäin ukse taha ootama, kas juhtub midagi. Kuu valgustas tervet orgu, oli kuulda kiire voolulise jõekohinat. Laudast ei kostnud ühtki häält peale söönud lehmade Lõõnskamise. Ma avasin ukse. Kõik mu ihuliikmed võbisesid valgust tuli läbi kahe laia madala akna, mis olid jäetud punaste palkide vahele. Ma ei näinud kedagi, kummardusin üle maas lamavate lehmade. Neid oli kolm. Neljas lehm seisis varjus otsaseina juures. Ma tõmbasin tal käega üle selja ja saba. Katsusin teda kõhu alt ja udarast. Meest ei olnud kusagil. Ja laudal oli ainult üks uks, kust me sisse olime tulnud. Mõistusin redelile, jäin ootama, ma tundsin, kuidas lehmad sirutasid sõbraliku hämmastusega oma kaelu minu poole. Hetkeks tundsin ma, et olen nüüd õnnelik. Ma olin tõtanud selle mehe kannul ja istusin nüüd üksi, lehmalaudas rahu, mida jagavad tähed, jõudis ka minuni. Aga äkki hakkas mul hirm, et keegi leiab mind siit. Ja kiiresti läksin ma oma teed. Endine rahutus südames. Ma märkasin, et rohi on härmas. Kuu oli juba loojunud, aeg oli hiline.