Hingedeaeg see on harrase pühalik aeg, kus kõik elavad, on Üllelt ja siiralt meelestatud. Looduski on vaikne, sume hämaral mäletatakse siis hinged, kolm päeva niidavad, kolm päeva võtavad, loobu ja kolm päeva lõikavad. Tavalisem on kristliku aja seletus, et siis sajab taevast ingleid. Täitsa elavana on püsinud kujutelm, et siis hinged tulevad koju omaste manu võõrsile. Pereisa võtab külalised lahtise ukse vastu, tervitab ja palub sööma. Söögiks pakutakse paremaid toite. Sügisesel lõikuse, loomade tapaajal on värsket liha, kopsu, maksa, soolikaid, kana, kintsuleent, käkke putru, kohupiima-leiba kartuleid, õlut ja üldse uudset. Perenaine käib ümber söögilaua, liigutab lusikaid, toit meelitab hingekkisi võimalikult kauem sööma. Ja alles pärast seda tulevad elavad pereliikmed ise seinaveerest või väljast sisse laua manu sööma. Kogu hingedeajal vähemalt niinimetatud hinge õhtuil. Tavaliselt laupäeviti, aga ka esmaspäeviti ja neljapäeviti tehakse Nendega juttu, hüütakse nimepidi küsitellakse ja kõneldakse oma elust. Hoitakse tarre puhas ja tühi, pannakse toid ööseks lauale või jäetakse vähemalt sööginõud kaanteta lahti. Et hinged pääseksid ligi tavalisemalt, kui lauale viiakse hingedele toitu, tarre otsale, lakala audile, Rehe Parsile või sauna. Kui toitu ei viida, siis olnud kuulda ja kättemaksu karta. Hingede ärasaatmisel köetud meile ka sauna ja pandud lavale vett, seepi ja vihadowalmis salaja käidud hingede vihtlemist vaatamas, nähtud palju halle kanu vee ümber, rõõmsalt vaadistamas lahkumiseks, tapetud meile tingimata mingi hingeline, kui mitte muud, siis kasvõi kanagi hingi saadetud ära käterätiga lehvitsades antud meile pastla paelu, kaasa tänatud külastamise eest palutud leppida pakutuga, kutsutud tulevaks aastaks taas külla saadetud terviseid tuttavaile ja mindud neid poolele teele koju, see tähendab hauda saatma. Theodor härne lisab oma kroonikas seitsmeteistkümnendal sajandil, et hingede ärasaatmisel peremees raiunud künnisel peeru pooleks ja palun singi teed mööda minna mitte üle rukkipõllu. Kui peremeeshinge ärasaatmisel nägevat pidavat samal aastal surema. Katoliku ajal hingedepäev on kinnistatud teatud tähtpäevale. Teine november Meil maja isa katab saunas laua kutsub kõik surnud sugulased, nii palju kui mäletan nimepidi sööma ja saadab nad pärast taas minema paludes põllule ja niidule mitte äpardust sünnitada. Surnud päevaks on saanud Skandinaavia eeskujul sageli ka jõuluvana-aasta öö, eriti saartel ja Lääne-Eestis. Mil maja isa peale pere magama minekut avab kõik uksed ja palub surnud külalised, sugulased ja tuttavad nimepidi lauda, kus ta sööb ise ja kostitab oma nägematuid kaaslasi Ki sööge jooge. Paludes neilt ärasaatmisel karjakaitset. Saartel teatakse isegi erilise suure leiva tegemist surnoyle, mida pakutud meile nääriööl elavate magades. Mis tuletab juba elavalt meelde rootsipäraseid, jõulupukk, jõuloorikaid. Kraasena asunduse eestlased ülendavad hingi lihavõttepüha hommikul, mil õues värava ees kaetakse laudlinaroogadega ja perenaine palub hinged sööma. Tulgemus säär moese Tulke esi. Nii, võtke omalaadsetes tuluke söögimano nii joogi manu. Ma kutsun teid hääl meelel Heldel söemmel teile hinne on pere, esivõtta ärv vihaga, närvitsaku mu karja tõbrast, mu künd, külv, laskekari kasuma, nii vili vinnima. Võtke siis kumma kutsu kutsumata ärge võtke. Siis vaikib paluja, kuni hinged söövad. Ja saadab nad pärast ta sära. Minkede määr saagede sööni, nii joon. Minge sinna kohe, te olete, viidi omma paik, äärekäärid, läätsed. Võtke käe perre, minge. Kristlikus atmosfääris surnute toitmine on kantud osalt üle vaestele ja kerjus Heile. Mulgimaal taas käivad poisid-tüdrukud valges rõivais talust tallu, mida kutsutakse hingedekäimiseks. Neile pakutakse süüa ja ohatakse söödaks ka Jeesus minu ära surnud sugulaste hingina anda. Kuid sellise moderniseerumis kõrval on säilunud rahva mälus ka veel teateid hingedel toidu viimisest põliseile, ohvri paigule, kivivarrele ja hiide, see tähendab surnud eneste asupaika. Kehtna vallas mäletatakse niinepuud, mida hingepuuks nimetatud ja mida vallarahvas hingedepäeval käin kummardamas. Sel päeval olnud ainult paar inimest kodus vahiks, et hingede elumajja ei tuleks. Teine valvan taas põllul, et hinged viljaõnne ära ei viiks. Edasi mäletatakse paiguti hingedeajal viidud hauale vett. Las janused saagu juua. Ja setus Lähevad veel siiamaani sugulased hulgakesi koos kalmistul oma armsate lahkunute manu kostile. Surnuaial pühitakse saunavihaga mööda haudu hõimusugu kokku. Siis istutakse kõige armsama kalmu manu. Kaetakse seal laud haud ja hakatakse sööma mälestades enne hauas olijaid. Pärast sööki susatakse mõni lihatükk kääpa veere alla ja valatakse tops viinaristile. Siis tullakse koju tagasi ja tuuakse kodus eilegi kalmist kallilter viisi. Sellega olemegi jõudnud vanema lademeni. Surnu matmissööming ja sellest välja võrsunud mälestussööming toimub algselt surnu kodus haual. Vastavaid teateid on juba keskajast, nii näiteks kaevatakse kirikupäeval Riias 1428. aastal. Et eestlased peavad tihti kirikus ja kalmistul söömapidusid surnoyle. Ja ainult aimata veel võime sugu rahvaste kaudsel paralleelidel kui suurejoonelised olid need tsentraalse tähtsusega pühad muistsel iseseisvuse ajal kus neil ei olnud ainult usundiline vaid kindlasti ka laiaulatuslik ühiskondlik tähendus, sugu ja hõimkonna kogunemisena ühisel koosolule. Hingedepärimused ei huvita meid ainult usundilooliselt vaid samuti ka rahva psühholoogiliselt. Nendest hoovab elutundeliselt nii omapärast armastust omaste ja kodu vastu. Nende kaudu võime aimata meie esivanemate usku hinge surematusesse. Mitte iga isiku üksik hinge, vaid nii-ütelda hõimu hinge kui põlvest põlve püsiva vaimujõu kaudu.