Hea kuulaja saade kajamasin, käib klassika, raadio, sama rada, seda, mis mõjuvõimsama popmuusika poolt sisse tallatud, meile jälgimiseks, meenutamiseks ja fantaseerimiseks. Probleemid saatest saatesse korduvad pea iial pole lootustki ära mahutada kõike seda, mida see või teine muusika superstaar kõneväärset korda saatnud. Aga meil pole palju manööverdamisruumi isegi selliste nimede puhul, nagu tänane saadet sisustab muusika artistid, keda maailm jääb tundma printsi ninal. Tema ehk läbilöögilaul kõlab saate alguseks I wanna jorlaver. Just nagu tema kommertslikult suurejoonelisem hea kaaslane ja konkurent, teine afroameerika muusika suurkuju ma ikka jaksan. Oli ka 1958. aastal muusikutest vanemate perre sündinud prints Roger Nelson, sisuliselt imelaps. See kogum varases eas omandatud normatiivseid oskusi ei pruugi iseenesest veel midagi tähendada, kuid printsi puhul kaasnes sellega juba üsna vara tema muusikalise väljenduse eriline kärsitus ja kannatamatus. Näis, nagu tahaks seda proovida kõike sedagi, milleks talle ette nähtud traditsioon muusikatööstuses justkui ruumi võimaldakski. Või teisiti öeldes, tal oli juba üsna varastel plaatidel märgatav pretensioon ületada afroameerika muusika traditsioonilisi piire. Ühest küljest polnud seal midagi päris erandlikku. Me oleme kirjeldanud muutusi Ameerika popkultuuris, millest sa leidsid aset 70.-te alguses. Ehk siis kümmekond aastat enne printsi tõsisemat esiletõusu. Kui kogu mustanahaliste popp oli enne seda tunnustatud, kui väärtuslik osa meelelahutusest ja ajaviitest. Siis olid ikkagi ju valged rokkmuusikud biitlid eelkõige need, kes tõid popkultuuri kunstipärasus ambitsioonid. 70.-te alguses tuli aga murrang. Marvin käis laist õun muidugi ka meiegi sarjas kõlanud Stevie Wonder näitasid kõik, et mustanahaline popmuusika on võimeline samasuguseks haardeks nii kunstiliseks kui kommertslikuks. Kaudselt selle hoiaku tulemuseks olid nii ma ikka lisaks on prints afroameerika popmuusika turustamine käis 70.-te 80.-te aastate piiril, aga ikkagi kahe strateegia järgi. Ettevaatlikum püüdis luua kontakti just mustanahalise publikuga vastavate raadiojaamadega, sealhulgas julgem strateegia, laseb endast aga märkida sõnaga crossover. Ja see tähendas just haaret valge publiku poole. Kogu see loogika tegi hiljem läbi suured muutused seoses räppmuusika saabumisega arvestatava turujõuna kuid esialgu oldi ikkagi ettevaatlikumad. Kindlasti oli mitmeid olulisi mõjufaktoreid, mis tegid võimalikuks selliste suurte crossover staaride pealetungi afroameerika kontekstist. Reaalsesse üks olulisi oli näiteks MTV selle playlisti poliitika. Aga kõigi turundusnippide kõrval oli olulisem ikkagi see, et mustanahaliste muusika ise soovis talle ette nähtud raami ületada ja seda ka muusikaliste eksperimentide osas. Just siin on prints reljeefne näide küllap suuremal määral kui Michael Jackson, rääkimata hilisematest crossover projektidest nagu tina Turner. Asi oli just sellest, kuidas printsi muusikaline mõtlemine toimis, mida ta popkultuurivõte arsenalist sisaldas ja kuidas seda maailmale esitles. Ja see sai selgeks üsna tema karjääri alguses. Kui esimene plaat fuajeeuu oli veel konventsionaalne popfunk, siis album nimega prints aastast 1979 ning eriti maininud aastast 1980 olid juba suuremal või vähemal määral murrangulised albumilt prints oli pärit meie saate avalaule aimanud laver. Plaatide olete maininud, aga esindab selle ehk silmapaistvaim lugu When Juve mail. Sinna otsa kõlab aga juba fragment printsi kommertslik läbimurde saavutanud albumilt. Naine selle nimeks on Lil reettkorvet. Printsi varasemaid laule kirjeldati tema kodukandi järgi kui Minneapolises saundi ja see oli afroameerika muusikatööstuses kombeks olnud mitmel piirkonnale, näiteks Detroidi Philadelphia Memphises oli olnud oma kõlapilt. Kuid see on üks viis printsi dollalist loomingut vaadelda spetsiifilise ja hästi fikseeritud külaliste tunnuste kaudu. Tegelikult oli hämmastav hoopis see, kuidas juba kolmandal plaadil kontrobersi on printsist selgelt tunda universialistliku haaret soovi mõjuda võimalikult avaral skaalal. Massikultuuri kriitiline loogika annab mõista, et juba selline idee on alati halb. Soov kõigiga korraga kõneleda on olemuslikult kompromissimaiguline ja sellisena halb kuid printsi puhul leevendas seda üks teine faktor, mis sa iseloomustama ehk teda kui staari persooni läbi aastate ja see on tema egotsentrism. Prints nimelt soovis rääkida ainult tema enesepositsioonilt liita muusikalisi elemente just nii, nagu tema seda soovis juhtida oma karjääri isepäiselt ning ikkagi kõneleda kõigiga või vähemalt võimalikult paljudega. Prints oli selline staaritüüp, mida tänapäeval enam eriti ei kohta. Seal staar, kes on olemuselt ainuline ja salapärane umbes nagu näitleja Rudolph Valentino oli 100 kahekümnendatel aastatel. Ja veel printsi puhul saame reljeefselt näha sedagi, kuidas staari mõiste pole ju mitte tekkinud tühjale kohale, vaid toetub romantismiajastu geeniuse kontseptsioonile erandlikust loojast, kes sisaldab eneses loodusliku stiihia koos ratsionaalse kontrolliga. Kõik sellised kategooriad olid printsi jaoks justkui loodud. Ning siitkaudu algas ka tema tõus, Ameerika popkultuurieliiti ja kommertslik mainstream'i. See tee alguses, tõsi küll, pigem tagasilöökidega. Jah, prints oli algusest peale oma muusikaga osutanud, et tema loominguallikad ei piirdu afroameerika muusikaga. Tema varasteski lauludes oli viiteid näiteks psühhedeedilistele biitlid, Teile, samuti uue laine robotlikel elektroonilisele kõladele hiljemalt konkreetselt viidanud Joni Mitchelli peenekoelisem targalt produtseeritud folk Tšassile ning sellisena oli ta, jah, crossover juba muusikaliselt võtetelt. Afro ameerika popkultuuri ajaloos on talle kaalukamateks pretsedentide eks ehk džässmuusikud nagu do, Kellington võimailisteedis kes samuti integreerisid kriitsemasse kõlapilt erinevaid euroopalikke aktsente. Kuid keeruliseks tegigi printsi jaoks asja mitte muusikaliste otsustuste radikaalsuse iseenesest vaid kultuuritööstuse segmenteeriv loogika ja selle mõju publiku maitseharjumustele. Ilmselt see oli põhjuseks, et kui prints 1981. aastal ansambli Rolling Stones soendus bändina Los Angeleses üles astus, vilistas publita välja ning prints pidi alustama läbimurret natuke tasakaalukamaks mahus. Ei saa öelda, et see oli traditsioon, rokipublik, mille ta lõpuks kätte sai. Aga 80.-te aastate kuulajaskond oli ka selgelt kosmopoliitsed Euroopas kui Ühendriikides. 1982. aastal ilmunud naine müüs juba üle kolme miljoni ning seejärel tuli printsi esiletõus juba uues staatuses album progrein tegelikult muusika tema samanimelisele filmile skooris kahe number ühe mõõtu hittlauluga Ameerikas. Ja neid kahte me nüüd ka kuulame. Vendav Scraya kreisi. Doktor Rein oli printsi bändi plaat kui nii võib öelda tema ansambel kandis nime revolution ja kehastas mitte ainult printsi muusikalisi ideid, vaid kandis edasi ka tema staari persooni säärsusi. Põhiliselt keskendus see persoon kahele aspektile, mis kummaliselt ja kõrvaltvaatajale tihti ebaloogiliselt läbi põimusid. Ehk siis prints laulis peaasjalikult jumalast ja seksist. Ilmselt mitte keegi teine, pole seksiteemat popmuusikas müstifitseerima sellisel määral kui prints kui vahest ehk välja arvata Jim Morrison ansamblist Doors, kes muide samuti näib siin ja seal prints inspireerinud olevat. Kuigi ma ei tea, kas sellele kusagil täpsemalt viidatud on Prince'i põrka tagasi intiimsete ja kohati pornograafiliste detailide ees. Kuid see, mida ta kirjeldas, oli ometi salaja kunstipärane. Mustanahaliste seksuaalsus ei olnud selliselt sõnastatud sugugi tollases popkultuuris elementaarne. Ning mustanahalise mehe seksuaalsus oli kohati lausa tabu. Siin näeme vastuolu, mis printsi pidevalt saatis ja ühelt poolt oli ta universalistlike pretensioone esitab. Teisalt aga ei teinud ta seda juhuslikule kuulajale kuidagi lihtsaks religiooniga. Tema lauludes oli sama lugu. See oli kummaline müstiline remix kristlusest, kusjuures jumal tähendas talle midagi inimlikult intiimselt lähedast pigem panteistliku kui distantseeritud jõu välja. Nende kahe suure kategooria vahel aitas kuulel manööverdada printsi jänese ego. Just tema ise oli vahendaja Nende pealtnäha äärmuslike tunnetussfääride vahel. Just tema muusika lõi neist vastandustest kokku mingi ruumilise terviku. Aga kui ma seda kõike räägingi, siis muidugi mitte kujutledes, et prints on mingi terviklik filosoofilise religioosne süsteem. Tema looming on siiski väga intuitiivne ja ebaloogiline, kuid sellisena ka rikas ja ülevoolav. Pärast veebruarini edu oli printsi kommertslik kõrgtase tegelikult saavutatud. Iseenesest ei olnud edu statistiline pool talle ilmselt ka kunagi eriti oluline. Tema plaadifirmale Vornele Brades aga oli küll. Ja kui 80.-te aastate keskel hakkas printsi plaatide läbimüük langema, tuli ilmsiks ka vastasseis, mida printsi Isamaa sõnavõttudega järjest enam rõhutasi õhutas. Albumit raundi World'i preid müüsid oodatust vähem ning tegelikult loodeti kommertslikuks mõttes enam ka printsi 87. aasta albumilt Times. Kuigi paljud kalduvad seda pidama tema tippteoseks üldse. Kuulame nüüd muusikat laulust kismis pärit albumilt areid say printsi üks kaalukamaid lugusid. Teiseks nimilaul just nimelt albumilt The Times. Sa ainult Times oli suurejooneline projekt just taas oma vaimse haarde ja muusikaliste mõjude poolest ja Prince'i kummaline artist selles osas, et ta tõepoolest tahtis kõneleda järjest rohkem ja suurejoonelisemalt seda ajal, mil popmuusikutest olid üldjuhul saanud tasakaalukad ja kalkuleerivad kapitalistid. Teisalt oli ta kontrollida oma valikutes kui paljud teised. Ta jättis avaldamata plaadi, mis sai tuntuks bläkk albumi nimel kuna pidas seda tumedat funki kurjuse kehastuseks ning tuli turule albumiga Lamsexi, mis oli üks tema helgemaid ja nagu pealkirigi viitas armu küllasemaid plaate. Tema bändi Revolution vahetas välja New Power Generation, kuid printsi uute plaatide puhul torkas paljudele ka tema plaadifirmale siiski silma teatav rutiin. Olgugi et nii Musica grafiti, prints kui taim on seal tööl, siis müüsid väärikalt, polnud printsi potentsiaal ikkagi justkui veel päriselt realiseeritud. Siis tuli nimemuutus just signaalina tülidest plaadifirmaga. Prints hakkas ennast tähistama armusümboli kaudu, kuna Vornidel Brades olla talt tema päris nime varastanud ja ta orjaseisusse alandanud. Alles 2000. aastal võttis ta printsi nime uuesti kasutusse. Konflikti sisu oli lühidalt see, kuigi mitte ainult see, et prints ei saanud talle vajaliku loomingulist vabadust. Nüüd soovis ta ilmutada piisavalt plaat, et täita oma kohustused Warner Brothersi ees ja siis uutmoodi jätkata. Temalt ilmunud plaadid olid kvaliteedilt pehmelt öeldes varieeruvad. Kuid printsi reputatsioon popmuusika ühe juhtiva kontserdiandjana püsis endiselt. Uuel sajandil sai ta lõpuks ise korraldada, kuidas ja mis kanaleid pidi ta muusika liigub. Ning kuigi tema lennutrajektoor pole enam olnud nõnda kõrge kui kaheksakümnendatel aastatel osutus ta 2004. aastal enim teeninud muusikuks maailmas 56 ja poole miljoni dollariga. Suure osa printsi muusikast on sel sajandil liikunud interneti kaudu, kuid see ei takistanud teda hiljuti oma muusikat veebis levitamisele, piiri panemast aeg-ajalt välgatatel maailma jaoks printsi isik tema jõus ja suuruses näiteks siis, kui ta esines 140 miljoni televaataja Super Bowli vaheajal. Kuid deme avaram tähendus on siiski vist juba minevikus. Aga ikkagi, mõelge temast kui popmuusika pikassast alustatakse Ameerika kriitik printsist, rääkides ühestainsast pintslitõmbest, piisab, et Me kunstniku olemasolu tunnetaksime. Niisiis, printsi karjäär pole üksikasjadeni arusaadav koherentne aga tänaseks elavad tema parimad laulud juba väljaspool minevikku fikseeritud kitsast ajalist konteksti. Printsi sõnum maailmale oli, et see maailm oli talle kitsas. See oli ta enese kätte võidetud privileeg, mitte kõik pole seda endale lubada saanud, mustanahalised muusikud kohe kindlasti mitte. Laulud, mis järgnevalt kõlavad, on Yucata lukk taas plaadilt saenama Times aastast 1987 ja siis kriim plaadilt, aimanud seal tööl siis aastast 1991. Hea kuulaja kaja masina saadi Ameerika artistist nimega prints on hakkama saanud vähemalt põgusa ülevaatliku kokkuvõttega ühest jõulisemast muusikust viimase sajandi populaarses muusikas. Küllap on ebaühtlase ülevoolavust selle talendi üks elemente, küllap ei muutu mitte kõik kullaks, mida prints eales ette võtab, nagu kunagi arvati. Aga tema parimad teosed ja siin saates oli neist suur osa kuulda, väärivad tähelepanu nii nüüd kui päris kauges tulevikuski pärast neid. Tõnis kahu klassikaraadio stuudiost lõpetab, soovib head õhtut ja annab veel sõna ühele printsi kaalukamatest lauludest. Must Beautiful Kevadine World. Kaja Masina vaata peredamatele, sündmustele ja nimedele populaarsemaks ikka ajaloost koos teiega laupäeval kell kaks.