30.-st septembrist kolmanda oktoobrini toimus Slovakkia pealinnas Bratislavas Euroopa Ringhäälingute Liidu ja Slovakkia muusika festivali korraldatud noorte interpreetide konkurss New Talent ehk uus talent 2005. Konkurss toimub juba alates 1969.-st aastast ning selle eesmärgiks on leida uusi ja huvitavaid interpreedi isiksusi ning julgustada noori muusikuid esinema suure auditooriumi ees mida võimaldab raadioülekanne. Kandidaatide valimine. Konkursile toimub Euroopa Ringhäälingute liidu liikmesmaade raadiojaamade kaudu. Igal raadiol on võimalik saata võistlusele kahe esineja vanuses 18 kuni 30 aastat. Salvestised, mille hulgast raadio, toimetajate žürii valib esinejad poolfinaali. Tänavu osales konkursil New Talent 21 muusikut 12-st riigist. Esimest korda konkursi ajaloos pääsesid teise vooru ka Eesti esindajad, pianist Mihkel Poll ja sopran Alfie Kamaalova. Alfiega mahlova kahjuks loobus edasi võistlemast seoses esietendusega Teatris Vanemuine. Poolfinaali sõitis Eestit esindama pianist Mihkel Poll. Mihkel Poll on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis Maigi Pakri ja professor Ivari Ilja juures ning praegu on ta Eesti Muusikaakadeemia tudeng. 2004. aastal võitis ta Eesti noorte interpreetide konkursi Con prio ning esimese preemia Riinasse ala kalla konkursil Itaalias. Käesoleva saade annab ülevaate konkursil toimunust. Räägivad osalejad Mihkel Poll Ladki esindaja, saksofonist Oskar spetrovskis ning tema vennast klaverisaatja Raimond spetrovskis. Pealtvaataja pilgu heidab Mihkel Polli ema Kadri Hunt. Muljeid jagab peakorraldaja ning euroraadio juht Jean-iv Tribolee kommenteerib žürii liige Sven ookeanlands, tere. Jutuajamine Mihkel Polli ja kadrihundiga toimus tagasiteel koju Praha lennujaamas. Mihkel, sa oled osa võtnud juba paljudest konkurssidest, mille poolest olen erinev kõikidest eelnevatest konkus. New Talent erineb teistest konkurentidest selle poolest, et seal ei ole mitte ainult ühe instrumendivaheline võistlus, vaid on koos väga palju erinevaid pille, mida siis üritatakse omavahel võrrelda. Siis on tihtipeale väga raske, kui mitte öelda võimatu. Konkursi eripära on võib-olla veel ka see, et žüriis istuvad enamjaolt mitteprofessionaalseid muusikuid, vaid raadioprodutsendid. On sul enne sarnaseid kogemusi olnud ja ma olen nii et ka Eurovisiooni ordenit robotikonkursil sel konkursil koosneski žürii professionaalsetes interpreteerides, nii et see oli võib-olla veidi erinev aga ometi need vajalikud või kas nad on vajalikud ja mitte, seda võib mitmeti vaadata. Vajalikud velgi selles mõttes, et lähendada muusikatega noori intervjuu inimestele, kes võib-olla neid muidu ei kuuleks või ei näeks, nii et selles mõttes on kindlasti vajalikud väga-väga tõsiste klassikalise muusikakonkursi täna neid nüüd mõnes mõttes võtta ei saa, kuna hindamine, mis ka ühe pilli konkursi puhul pole kunagi päris objektiivne, on siin veelgi rohkem segi paisatud, nii et tegelikult nad ei peegelda päris seda. Kas teadmine, et lisaks kontserdipublikule võib-olla kuulab sinu mängu näiteks miljon inimest, muudab sinu mängus midagi? Ausalt öeldes mitte väga, eks iga inimene mängib ikka ninaga, ta mängib ja võib-olla sa lihtsalt Ta lisab veidi närvipinget, aga aga ega see oluliselt midagi nagu droidi jaoks ei muuda. Pealegi, kuna ta seda visuaalselt niikuinii ei näe. Kas publiku reaktsioonid on nagu seal lava peal tunda? Üldiselt on küll aru saada, kas publik sind kuulab või mitte ja eks aplaus on ka, tihtipeale annab sellest märku, aga muidugi konkursi puhul on lihtsalt kombeks see, et väga suuri emotsioone ei näidata. Kuidas on lood? Närvipinge on enne konkursi väga suur lisalavale lähed või, või mis hetkel pingelisemaks lähenemishetkel, nagu suudad rahuneda? Kohalolek ei ole kunagi väga mugav ja konkursi tingimused eriti mitte. Meil on see fenomen, arhitekt tundub palju pikem, kui ta tegelikult on. Eriti kui midagi peaks ju minema, nii nagu sa ei taha või sa kuuled midagi, juhtus, et tundub kuidagi eriti õudne, lavaldatakse närvipinge, pidev ja püsiv ja, ja vahel on, seda rohkem ma arvan, ta vähem oleneb ka teosest. Aga sellest päriselt lahti pole, polegi võimalik. Eks on olnud igasuguseid esinemisi ja õnnestumisi ja vähem õnnestumisi, aga päris nüüd nutma hakkamas laval süsteeris minema jooksis, ei ole ette tulnud. Küsisin Kadri hundilt, kas taolised konkursid on vajalikud? Eks ma olen ka selle üle mõtisklenud, et, et see on kindlasti noortele väga tore foorum, et ilmselt kõik need riigid, kes saatsid oma esindaja ikkagi pigem mõtlesid seda, et see, nende riigi tubli noor interpreet saab tutvustatud ja et tõesti maailma erinevates raadiojaamades seda mängitakse ja, ja et väga suurt kuulajat auditoorium on ja väga toredasti ütles finalisti kontsertmeister. Et tegelikult võiks ollagi nagu üks suur festival siis sellisel juhul. On see tõesti nagu kõikidele positiivne elamus ja just sellist nagu ebavõrdsuse momenti, mis tõesti erinevate instrumentide puhul on, ei oleks üldse. Juba repertuaari mõttes on tirtooslase tase väga erinev, puhkpille näiteks hakatakse õppima hiljem ja nad ei saagi nii palju harjutada. Ja sakslast Panone tunduvad kohmakad, näiteks kui viiul. Ja see oli nagu ette teada, peaaegu et tegelikult ei konkureeri seal saksofon, viiuldaja, kuigi ta mängis ju iseenesest väga ilusasti ja mõned aastad tagasi, kui Mihkel võttis osa Berliinist sellest nord Eurovisiooni võistlusest, siis mees, kes oli žürii esimees, mitte sära. Minu arust näiteks ei konkureeri klaver kunagi viiuliga, sest et riiuliaga puhkpillid on nagu inimese kehale väga palju lähemal. Et kui sa ikkagi oma õhuga võid, kas laulad või mängib puhkpilli või tehti see viil, Need on niivõrd emotsionaalne, et iga noot ikkagi saab teha ükskõik mida, aga klaveril, kui sa lööd selle heli ära, siis ta on juba kadunud. Ja pealegi on mitu meetrit vahet selle koha vahel, kus sa mängid ja kus see heli tuleb, et ta niukene ikkagi puutükk. Et tegelikult ongi see nagu võimatu. Newt talenti poolfinaal toimus 30. septembril Slovakkia filharmoonia väikeses saalis. Konkursil osalesid võistlejad Kanadast, Prantsusmaalt, Poolast, Tšehhist, Slovakkiast, Bulgaariast, Lätist ja Eestist. Edasi pääsesid prantsuse viiuldaja Marina Schis, Slovakkia viiuldaja Dali Porcarway ja läti saksofonist Oskar spetrovskis, kellega toimus jutuajamine vahetult pärast poolfinaali toimumist. Mikrofoni ees on Oskar spetrovskis ning klaverisaatja Raimond spetrovskis. Küsisin, kuidas läks eilne poolfinaal ja mis on kavas finaalis. Kõigepealt, kui lavalt lahkusin, tundsin, et Mu esinemises olid mõned ebaõnnestumised. Et see ei läinud nii hästi kui proov. Kuid pärast salvestuse kuulamist pöördus arvamust täielikult. Esinemine oli parem, kui me algul arvasime. Eilne esinemine olid tavapärasest põnevam, sest pidime esinema suurele hulgale kujutletavale publikule, kes istus raadiote juures. Ma ei tahaks nimetada seda esinemist konkursiks, sest siin kaheksa suurepärast noort muusikut tõusvat tähte keda on pea võimatu võrrelda, sest igaühel on oma nägu, isiksus ja sarm. Meil oli suurepärane võimalus jagada oma muusikuteed nende toredate muusikut, aga mängida nendega samal kontserdil. Kui tähtis on noorele interpredile osaleda konkurssidel, nagu New Talent? Juba see on tähtis, et siin valitakse oma maa esindajaks. Saadetakse sinu salvestus esimesse vooru, mis annab hea võimaluse end näidata. Tegelikult kõik need kaheksa, kes siia sõitsid, on võitjad. Pean end õnnelikuks, et võim võistluste finaalis jätkata ja mängida koos orkestriga. Sekreid, kas saksofonimängija on konkursi repertuaari raske valida? Ma arvan, et valisin finaaliks väga hea kava. Frank Martini ballaad saksa fonile. See pole väga kaasaegne, see on meloodiline ja tugeva emotsionaalse taustaga. Seda lugu võiks võrrelda viiuli repertuaariga, mis ilmselt on romantiline. Martiini ballaadi abil saab näidata oma isiksust ja tehnilisi võimeid. Ükskõik mis tulemus saabuv finaalis tunnen end juba praegu. Pean ütlema komplimendi meie naabermaa genistile, kuna olen ise pianist, ei ütle seda lihtsalt suusoojaks, vaid tõesti mõtlen seda. Kõik kaheksa poolfinalisti näitasid suurt potentsiaali tulevikuks, et saada oma põlvkonna väljapaistvamad teks muusikuteks, et juhtida 21. sajandi klassikalise muusikamaailma. Kolmandal oktoobril, vahetult enne finaalkontserdi toimumist palusin intervjuule New talenti peakorraldaja ja euroraadiojuhi Jean Iftrybolee. Küsisin, miks korraldab EBU noorte interpreetide konkursse. Neutelenti konkurss loodi 1969. aastal Unesco poolt ajal, mil rahvusvaheline muusikanõukogu, mis oli osa Unescost, otsis noortele talentidele reklaamivõimalust. Ühing palus Jeffuudime nuhhinilt head ideed ja temal tekkis mõte, et iga maa võiks nii-öelda välja panna uued noored talendid. Sel ajal oli Bratislava muusika festivali direktor sakslane, kes kuulus rahvusvahelisse muusikanõukokku ja tema otsustas organiseerida võistluse Bratislavas. Nii et võistlus hakkas toimuma Bratislavas, kuid seda korraldas iga osavõtja, riigi rahvuslik muusikaorganisatsioon. Pärast revolutsiooni 90.-te alguses, kui rahvuslik muusikaorganisatsioon polnud kahjuks enam kuigi tugev algas võistluse ajaloos languse periood. Siis palus rahvusvaheline muusikanõukogu Eeveeuul aidata korraldada neutelenti konkurssi ja kanda see raadios üle. Sel viisil hakkasse konkurss erineva, põhimõtteliselt teistest samalaadsetest konkurssidest. Tegemist pole ühe instrumendi konkursiga. See pole konkurss, kus igaüks võiks osaleda. See on rahvusvaheline konkurss, niinimetatud kuute talentide olümpiamängud. Kõigepealt peavad olema valitud raadio abil oma eakaaslaste hulgas parimaks muusikuks oma kodumaal. Siis hindab soskusi žürii ning alles siis oled kutsutud siia kadis laevasse. Miks need konkursid on muusikutele olulised? Ma olen ise olnud muusik, mõni aeg tagasi. Ma arvan, et see on tähtis mitmel põhjusel. Esiteks peab muusik palju tööd tegema, kõvasti vaeva nägema. Tal on eesmärk ning see eesmärk silme ees paneb teda ületama oma võimeid. Tähtis on ka see, et ta kohtub teiste mängijatega ja mitte ainult nendega, kes mängivad temaga sama pilli. Nii et kui ta suhtleb nendega, ei räägi ainult viiulipositsioonide teemal või klaveritehnilistest küsimustest vaid muusikast ja kultuurist üldiselt. Ja loomulikult on konkurss tähtis, sellepärast et kontsert kantakse paljudes raadiojaamades üle. Seda kuulavad väga paljud kuulajad. Kas arvate, et žürii suudab objektiivselt hinnata erinevate instrumentide mängijaid sest minu meelest on pea võimatu võrrelda viiuldaja saksofonist irtuaalsust? Võib täiesti kindel olla, et žürii pole objektiivne ja ma loodan seda, et ta pole objektiivne. Olin näiteks žürii liige kiibor varganimelisel viiuldajate võistlusel, mis on maailma üks tähtsamaid viiuldaja konkursse viimased 10 aastat. Isegi kui hindad ainult viiuldajaid, kes esitavad sama repertuaari. Ja sama kohustusliku lugu oli väga palju võitlust žüriiliikmete vahel, sest objektiivsust polnud ollagi. Nii et mida me siis üritame siin teha, leida isiksust. Me peame mõistma muusikat kommunikatsiooni mõttes muusika laval, et midagi öelda inimestele öelda mingeid elutähtsaid asju. Rääkida kurbusest, armastusest, õnnest, kõigest sellest, mis muusikas sees. Ja võimalusi, kuidas muusika olemust edasi anda, on erinevaid. Seda võib teha viiul, orel, hääl, saksofon, kuid loomulikult pead sa seda keelt valdama. Isegi kui keegi, kes mind kuuleb, praegu rääkimas, ei oska inglise keelt, nii hästi mõistab tõenäoliselt, mida mõtlen. Fakt, et räägin inglise keelt hästi, pole nii tähtis. Küll eelistan rääkida keelt hästi, aga see siiski pole nii tähtis kui teised saavad aru, mida ma mõtlen. Kui tuleb metsasarvemängija, mängib mõned valed noodid kuid see, mida ta ütleb, on nii tähtis, et kõik nutavad. Siis need valed noodid ei loe ja žürii püüab süüvida isiksusse. Millised on teie muljed tänavuaastasest konkursist? Kirjeldage palun paari lausega iga esinejat. Pean ütlema, et ma pole žürii liige ja seetõttu ei väljenda žürii arvamust see aasta Pole konkursi parim aasta. Sel aastal ei saa ma kahjuks öelda, et avastasime mõned tõeliselt erakordsed talendid. Tänavu aastal astus konkursil esimesena üles Kanada organist Michel Pušeer kes minu meelest kartis nii kohutavalt, et ei suutnud mängida. Seal polnud struktuuri ega isegi keelt. Aga ilma keeleoskuseta kukub ettekanne läbi. Slovakkia viiuldaja Talibur karvai mängis virtuoosse lugusid. Ta on väga andekas inimene. Kui mängid virtuaalsed, peaks olema nagu tulevärk. Siis on sul jällegi midagi öelda. Aga minu meelest tema virtuoosse polnud nii muljetavaldav. Tšehhi oboemängija millem Weberca mängis veerija lugu, pala, mida tunnen väga hästi. Ta mängis seda väga hea tehnikaga kuid teine pala romantiline Schumon polnud nii hea, sest seal polnud üldse remonti. Tiline. Barokiajastust pärit teos polnud jällegi selline, nagu barokkstiil peaks olema. Temal oli kõik kuidagi keskpärane. Olen võib-olla liiga negatiivne, aga mul ei tekkinud seda kuulates tunnet. Järgmine oli Poola vioolamängija lisad kroblevski ja siinkohal viskab Tibolee habemega nalja, et kui mängid vioolat, siis järelikult pole küllalt head mängida. Viiulit jätkab, et vioolamängija oli tark. Ta mängis paramsi imelise vioola sonaadi ja mängis seda korreks. Sealt. Õnnetuseks oli pill veidikene häälest ära ja ta oli ka veidi rütmist väljas. Kõik oli küll enam-vähem korras ja ta mängis hästi kuid see polnud ka midagi erakordset. Teie pianisti Mihkel Polli ümber oli žüriis suur diskussioon kuid kahjuks saan öelda ainult seda, mida arvan mina ja ei saa väljendada žürii arvamust. Ta on erakordne pianist. Minu poeg on samuti pianist, kuid ta pole pooltki nii andekas kui teie pianist. Temas oli jõud, mis polnud kunagi kuiv ega liiga vali. Tali tõeliselt jõuline ja mulle see meeldis. Mulle meeldisid kaks piletipala, mida mängides polnud masinlik. Aga Khani ballaadi mängimiseks peab aga vähemalt korra elus oleme olnud armunud. Sa pead teadma, mis tunne see on. Sa pead sellest rääkima, sest see on selles loos sees. Kardan, et tema pole veel olnud. Ei saa öelda, et ta tõlgendus oleks vale olnud. Tal oli oma nägemus ja see polnud traditsiooniline nägemus sellest palast vaid üpris erinev, kuidas seda tavaliselt mängitakse. Aga et uut stiili luua, nagu näiteks tegid endal? Selleks on Mihkel Poll veel liiga noor. Tal on veel 10 aastat, et siia tagasi tulla. Nagu ma ütlesin, on muusika suhtlemiskeel. Selles on kõik palav valik. Miks ta selle valis? Kas talle meeldib see, kas ta tahab sellega midagi öelda? Tahaks öelda ka üht-teist selle kohta, kuidas pianist laval esineb. Kui olla pinges ja mitte suuta naeratada tekitada silmsidet publikuga, siis pole. Anna mõista, et kavatsed meile midagi öelda. Tunne ennast hästi. Kui seda ei suuda, tekib sellest. Saksofonist Oskar spetrovskise puhul ei saa ma olla objektiivne, sest olen ise ka professionaalne saksofonimängija. Saksofonist on tohutult võimekas kõrgete nootide mängija. Kuid polnud rahul sellega, kuidas ta mängis aeglaseid osi sest noodid libisesid liiga Assekteeritult ühelt teisele. Viimane lugu oli tal väga halb valik. Selle aeglane osa on väga ebamugavalt komponeeritud. Siis oli meil veel Bulgaaria viiuldaja viljana Slavova. Arvan, et ta ei olnud tasemel. Ei tundnud ennast hästi valitud repertuaari esitades. Seda oli tunda ja sarnaselt organistiga ei olnud ta teistega võrdsel tasemel. Ja Marina, siis Prantsusmaa viiuldaja? Tema oli küll tõeline isiksus, tal oli temperamenti. Teda kuulates veedaksin suurima heameelega terve õhtu et kõik tema head küljed välja uurida. Liis, kuidas ta mängis kriigi imelise sonaadi, mis põhineb rahvalaulu motiividel, oli erakordne. See oli võimas ja elab. Kindlasti polnud see skandinaavia lik interpretatsioon. Mõtlesin, et žüriis on taanlane, rootslane, jumal küll, nad panevatele halvad hinded. Aga nii ei juhtunud. Siis sai finaali. Tal on välja kujunenud iseloom, ta ütles meile midagi, ta oli õnnelik. Kas võiksite ennustada, kes täna võidab? Kes on teie lemmik? Minu lemmik on marinašis. Põhjused, ütlesin just. Veel üks põhjus on see, et ta mängib väga virtuaalselt. Ei mängi muusikat, vaid mängime kuulajatele. Saksofonist on samuti suurepärane sell. Aga kes võidab konkursi Śaksa foniga? Oleks pidanud valima teise pala, näiteks ibeeri kontsert, tiino. Frank Martaani ballaadiga pole võimalik midagi. Ja lõpetasin oma intervjuu järgmise küsimusega. Kui läksime esimest korda proovi Slovakkia filharmoonia väikesesse saali, selgus, et klaver, millel Mihkel Pollil tuleb mängida, Pole sugugi hea. Mida arvate sellest, kas rahvusvahelise konkursi korraldus peaks hoolitsema selle eest, et võistlejatel, kellel pole võimalik oma pilli kaasa võtta, oleks esmaklassiline instrument? Kena kuulda seda küsimust. Kõigepealt pean ütlema, et Slovakkia raadio- ja muusikafestival teevad väga head TÖÖD üritust organiseerida. Enne leidis konkurss aset Bukarestis ja Lissabonis ja enne polnud selle organiseerimine pooltki nii hea kui praegu. Nii et rääkides korraldusest, olen pigem õnnelik ja loodan, et teie kogemused parandavad teie arvamust. Aga mis puutub klaverisse, siis varem toimus võistlus Petrophy klaveril ja see polnud tõesti hea klaver. Kuigi Petrohvide hulgas on ka mõned head instrumendid. Töötasin kõvasti koos korraldajate ja sponsoritega, et saadab parem klaver. Ja seekord on meil tõesti parem klaver. Küsisin, et miks me võinud kasutada täiesti uut Stein veid, mis asus Slovakkia filharmoonia suures saalis. Pean ütlema, et ka maailma parima klaveriga ei oleks teie esindajaga teisiti läinud. Järgmine helilõik on salvestatud kolmandal oktoobril finaalkontserdi lõpul, kui kuulutati välja võitja, räägib žürii esimees. Teentreerikson. Euroopa Ringhäälingute liidu abil anname eetrisse väga palju kontserte, kus esinevad noored muusikud. See on meile väga oluline. Korraldame noortele muusikutele ka kaks konkurssi aastas, Kontšertina, Praha ja teine New Talent. Siin Bratislavas. Oleme väga õnnelikud, et sa siin toimub, et tahaksin tänada nii Slovakkia raadiot kui muusikafestivalid toetuse korralduse eest. On tähtis hoida seda konkurssi elus, mis on toimunud juba aastakümneid jõudnud sellisele tasemele. Mul on suur rõõm viibida siin saalis, sest just selles kontserdimajas tutvusin oma abikaasaga. Kavandan tänuga žüriile, kes on teinud suurepärast tööd ja õigeid otsuseid. Ning suurim tänu läheb sotsialistidele ja finalistidele, kes on andnud meile liis väärtuslikku päeva oma tähtsast elust ja liigutanud meie südant. Millest selle võistluse mõte ju ongi. Auhind polegi siini tähtis. Loodame, et kuuleme teie esinemist veel korduvalt raadioülekannetes kõikjal Euroopas aga muidugi ka salvestistelt. Kuid see on siiski võistlus ja peame leidma võitja. Ja võitja on. Viiuldaja Taliban karboy. Küsisin žüriiliikmelt Sven ookealanstremilt, miks võitis Dali Porcarway. Ta oli parim mängija oli kolm väga head mängijat, kuid tema oli parim. Milles seisnes tema tugevus. Tehniliselt on ta suurepärane aga isiksuse poolel on asju, mida ta peaks arendama. Tähtis on tasakaal esinemisoskuse ja isiksuse vahel. Näiteks kui võrdlete marini sissiga, kes mängisime Hendersoni, siis psist suhtles rohkem publiku erigendiga ja oli veidi jäigem, aga tal oli kavas palju keerulisem kontsert. Ta pidi olema väga teadlik enda orkestri ja dirigendi suhetest ja tema ülesanne oli kohutavalt raske. Küsisin žürii esimehelt Teeeffedriczenilt, kas tal on midagi lisada. Eriksson olin nõus Londoniga ega lisanud midagi. Edasine jutuajamine toimub tagasiteel Mihkel Polli ja kadrihundiga. Kuidas jäid rahule korralduse tingimustega korraldus oli üldiselt rahuldav ainult klaver, kui pill andis tõsiselt soovida, et olles küll oodanud sellise suure väljareklaamitud ja miljonitele edastatud sündmuse puhul on klaver siiski hea või vähemalt normaalne, et selles osas oli küll suuri puudujääke, aga üldiselt korraldusega laule Need on enam-vähem suutsid selle pilliga päris kiiresti hariele saali ei olnudki nii väga kostajaidze klaver oleks halb olnud. Kas kõigega on võimalik harjuda, aga siiski ei anna seda muljet, eriti kõrval on viiuldajad, kes mängivad kaheda pillide peal. Ja üldsegi staaridel on see probleem, et iga kord tuleb mängida uue instrumendi peale, et et ei ole oma pilli, mis teistele instrumentidele seepärast, et ses osas on seal veel raskem, et et selles mõttes olekski väga tähtis, et pill oleks, oleks tasemel, et loodetavasti järgmistel konkustel on see probleem lahendatud. Kas konkursiga, kus võistlevad ainult pianistid, on tavaliselt siis parem klaver kui nendel kahel, kus sa käisid, kus on erinevad instrumendid kehvade klaverit nagu nende kahe konkursi küll tõesti olema ühel tõsisel konkuse mänginud, aga, aga eks ta on ka erinevad pillid ja suurte konkursil tavaliselt valida, et missuguse pildi või sa tahaksid mängida ja kui ka on kehvem pilvisem vähemalt. Kõigil võrdsed tingimused on kõik head mängijad maa pilli platsis mõttes ei ole niisugust ebavõrdsust. Millised mälestused ja muljed on need sellest talenti konkursist Mihkel Polli emal Kadri hundil siin ei, ei pääsenud mõjule iga instrumendi ütleme oma instrumendi valdamise oskused, mida hinnatakse just nagu instrumendi konkurssidel, kus on nagu ühe pilli raames ühe pillimängijad sest siis osatakse hinnata ka seda, mis on raske, ütleme ühel pillil, mida sa oskad, et siin tõesti pääses mõjule see selline, kuidas öelda looduslik jõud või muusikaenergia. Ja minu arust olid eelistatud olukorras ka need, kes olid laval kahekesi. Sellepärast et ikkagi kaks muusikut ju toodavad, kui nad hästi kokku mängivad, toodavad hoopis teistsugust energiat. Et näiteks saksofonist vennast pianistiga koos esines, on sellesama kavaga saavutanud auhinnalisi kohti Euroopas just kammermuusikakonkurssidel. Ja samamoodi noh, oli väga toredasti mängis prantsuse tüdruk, aga mina imetlesin täpselt sama palju tema kontsertmeistrit, kes hiljem tuli välja, oli hoopis ukrainlane ja, ja seal Ukraina konservatooriumi õppejõud, kes tõesti, arvestades seda, et see klaver oli selline jäik ja puine, suutis sealt väga kaunid helid välja võluda ja olla väga hästi ansamblis ja toetada viiuldajat. Selge see, et sa, see kahe inimese energia hakkab koostööle ja tekitab hoopiski mingisuguse uue energia, mis igal juhul mõjub kuulajale, kes võtab vastu seda, mitte nagu professionaali interpreet, vaid lihtsalt kui inimene, kes kuulab muusikat ainult klaver, ma arvan, oli ka selles mõttes natuke ebavõrdses olukorras, et klaver on teistele instrumentidele nagu saatepill kogu aeg tämber on nagu juba saate pillina tämber kogu aeg kõrvas ja siis nüüd järsku jääb see tämber palju vaesemaks, sest kaob ära see teine instrument sealt kõrvalt. Ja ma arvan ka seda, et ütleme näiteks mihklist rääkides ei olnud, sest open siiski sellises olukorras väga hea lugu. Ja seda just arutasime ka selle Läti pianistiga, et kes ütles ka, et Mihkel võttis nagu antud hetkel sellest klaverist välja küll nii palju värve ja karaktereid kui võimalik, aga et kui sa lähed kohta, kus võib-olla kehklaver kuigi mihkel nagu lootis, et ehk kui on nii suur üritus, ehk siis on ikkagi hea klaver ja, ja ehk on head tingimused. Kui sa lähed sellisesse kohta, hüppad nagu pea ees vette tundmatus kohas, et siis on kõige tundlikum selles suhtes, sest ta on tõesti väga väikeste nüansside muusika ja kui siis sul lüüakse nagu kark alt ära sellega, et sa pead hakkama tegelema eeskätt just sellega, et kuidas üldse saada sellest puldist pillist kätte sellist panelikku kõla siis sa oled mingil määral kammitsetud nagu sellega. Ja sa ei saa minna sellise hea enesetundega, et noh, nüüd ma lähen ja mängin vabalt ja võib-olla ka selle tõttu oli see Sotan oleks võinud olla võib-olla pisut vabam, et see, see tunne ikkagi on, et sa pead eeskätt võitlema instrumendiga sisse tulles muusikani minna. Ilmselt see kava, mis, mis temal oli selles lindivoorus, kuda edasi pääses, mis oli tõesti Stravinski, Petrovskaja ja Rahmaninovi prelüüd oli just selline energiat täis muusika, mis siis nagu just sellele žüriile peale läks ja mis sundis ennast sedavõrd peale, et seda ei saanud nagu välja jätta. Laen ei ole selline muusika, mis sunnib ennast peale ja seetõttu andis lihtsalt võimaluse, kuna tõesti mängijad olid ju väga head, aga mina rõõmustan selle üle, et Mihkel, sellest ikkagi üsna puisestjaniksist virisevast instrumendist suutis ikkagi täiesti lääneliku kõla välja võluda. Selles mõttes on see saavutus, et sa pead kehvades olukordades ennast ületama, kus sul on enesetunne nagu halb, sa tunned, et sinu eest ei ole nagu nii palju hoolt kantud, et kui tõesti kõigil teistel on, on korralikud pillid ja järsku selgub, et konkurss ei ole hoolitsenud selle eest, et see klaver oleks hea. Et siis tekib ka noh, enesetunne läheb kuidagi siukseks kehvaks, et miks mina, Tuhkatriinu pean olema Ligeteetüüdis, mida Mihkel mängis, kuuluvad vaieldamatult klaverimuusika raskemate lugude hulka ja võib-olla kui seda ei tea tegelikult, millest see raskus seisneb. Ma ei oska seda välja kuulda, sest et tõesti on tegemist äärmiselt keeruka rütmika ja idealistlikult raske asjaga. Et siis sa kuuled ainult et on noh, võib-olla mõtlesime, mürgel käib, aga et sa ei tea tegelikult, mis on see raskusaste, võib olla näiteks, et kriigi sonaadi mängimine ei ole tehniliselt, ütleme kui võrrelda viiuldajaid, siis eks see võib-olla üldse nii raske, aga Samost, muusika, mis on inimesele arusaadav ja mis nagu haarab kaasa, kui oleks tegemist ütleme, keelpillikonkursiga või puhkpillikonkursiga, siis võib-olla peaks ka need interpreedid mängima noh, mingisuguse teiselaadset repertuaari ja tegelikult me ei tea, kuivõrd võimekad nad on, ütleme oma instrumendist. Aga et ilmselt ikkagi hea repertuaari valik ka selline, mis just haarab kaasa inimest, on väga tähtis, mis haarab kaasa sellist ka mitte professionaalselt oma pilli inimest. Kavavaliku olulisust rõhutas ka läti saksofonist Oskar spetrovskis. Obub sellel konkursil on väga tähtis valida õige kava. Näiteks oboemängija valis peeriasse kadentsi, mis on tehniliselt väga raske. Ta näitas sellega oma tehnilisi oskusi, mida tegelikult tunnevad ainult oboemängijad. Kuid siin peab kavale lähenema rohkem, lähtudes muusikast. Muidugi pead sa näitama, et suudab mängida kuid kõige tähtsam on näidata isiksust. Ma ei tea, kas žürii märkas, et oboemängija suutis mängida tee nooti kuue erineva värviga. Arvan, et nad lihtsalt ei märganud seda, sest see on Koboe spetsiifika. Kui see konkurss oleks tõesti olnud nende festival, oleks ta olnud kõigini positiivne. Aga neid konkursse korraldatakse erinevatele instrumentidele. Kas seda lisaks võtta lihtsalt kui ühte kogemust ühte trepiastet nagu, mis viib nagu natukene kõrgemale olite? Arvan, et läbi teha. Eks ta mingisugune karastus kindlasti on ja et kui seda nii võttagi, et, et on üks suur loterii, et sa lihtsalt kasutad võimalust suure auditooriumis mängida? Ei, ei võta seda nagu väga südamesse, kui kui sind just esile ei tõsteta, siis, siis ma arvan, sellisel juhul on see nagu tore võimalus. Oli see üritas seda väärt, et läbi teha. Iga kogemus, ka negatiivne kogemus on midagi väärt. See konkurss ei olnud sugugi ainult negatiivne, siin oli palju positiivset, ent selles mõttes oli siit palju õppida. Kuuldud saade käsitles sündmusi rahvusvahelisel noorte interpreetide konkursil New Talent 2005 mis toimus kuu aega tagasi Bratislavas. Euroraadio vahendas konkursi poolfinaali üheksa reidi ning finaali 19 riigi kuulajatele. Suur tänu, Mihkel polile väga hea esinemise eest ja palju edu tulevikuks. Saates kõlanud muusikalõigud pärinesid konkursi salvestistelt. Toimetas Karin kopratehniliselt teostas Katrin maadik.