Esimene esineja ja ühtlasi esimese päeva üks juhte Gunnar Graps on oma etteaste lõpetanud, on jõudnud Olav Osolini vahendusel ka anda intervjuu Ühendriikide televisioonile on jõudnud riided ära vahetada. Tähendab, ilmselt olid koos bändiga läbimärg. Jah, praegu on niimoodi, et kas oleks viimase pool tundi seisnud või, või laval tööd teinud, umbes sama teeb välja. Minu meelest on see väga tänamatu olla sellise suure rokkfestivali esimene esineja, kas veidi kõhedaks ei teinud sind, kuigi sa oled ju väga-väga kogenud popmuusikat? Tead, eks ta tegi, kõhedaks küll ja üldiselt see on väga raske saada esimese esimene esimesena kõike seda asja, noh nagu noh, minema ja siis on, ootab rahvamass ja selline ilm ja ja ei ole veel sellist nagu tunnet tekkinud sellest viilist publiku hulgas ja meil endil ka poisi oli niimoodi täitsa filiste tekkinud. Me tegime lihtsalt seda, mida me nagu jõudsime. Aga kuidas sa tundsid, kuidas publikule kohale jõudis? No eks ta jõudis ja muidugi oleks olnud nagu näiteks kolmandal päeval, siis oleks olnud kindlasti juba parem, siis nad elavad tänase päevaga alles ennast sisse. Natukene külmavõitu oli, aga mis seal ikka, ma usun Kõigile siin esinevatele eesti rokkmuusikutele peaks esitama kindlasti ühe küsimus on nimelt kuidas on mängida nii hea masinapargiga, tähendab nii võimetusega? No see on muidugi fantastiline, olgugi et meie ei jõudnud sound checki alguses teha ja sellepärast läks asi. No ma ei ütle, et aia taha ta tuli väga hästi välja, aga meil laval oli väga võõras tunne, kuna me ei kuulnud, ütleme Kitrit mina trummi taga ei kuulnud laulu. Ühesõnaga ei jõudnud kõike ära kontrollida, nii et see oli selles mõttes õudselt raske, aga muidu üld üldmõttes kogu värk on muidugi fantastiline. Ma olen muidugi varem sellise aparatuuriga mänginud Hispaanias ja Soomes. Aga praegu Liidu mastaabis on see noh, täielik Ameerika. Sa olid hiljaaegu mängimas Soomes saabas, ela rockil, aga kui sa võrdled kogu seda atmosfääri ja kõike muud, mis siia juurde kuulub neid kahte festivali, nüüd Tallinnat, mis käima läks sinu bändiga ja saabas, ela rocki, mida võiksid öelda? Ei taha küll oma Soome kolleege nii-öelda noh, kuidas solvata või, aga, aga saabas algarok tundus praeguse meie festivaliga niukene paras küla pidu olema. Palju seal publikut oli? Kuskil 4000 ringis. No sina oled meie rokkmuusikas omamoodi kangekaelne kuju olnud, sellepärast et sa oled selle heviliini peal püsinud väga kaua. Ma usun, et veel võib-olla neli-viis aastat tagasi ei olnud see ametlikes ringkondades sugugi soositud esineja, räägi, kuidas sa oled, ei jaksanud läbi kõigi nende aastate tulla, sellepärast et alles nüüd perestroika ja glasnost ajal oled sina ka võib-olla alles täiel rinnal saanud mängima ja esinema hakata. Jah, eks ta niimoodi ole noh, ma lähen seda asja nagu tratsinud ja, ja noh, eks üksjagu põikpäisust on ka kaasa aidanud ja on olnud ka selliseid kaotusi, kus tahad kõik maha panna ja käed üles tõsta, öelda, et enam ei jõua, aga siis on jälle tekkinud mingisugune klõps, et et aga nii kaua juba tehtud, milleks siis alla anda, tuleb ikka noh, nii-öelda edasi panna ja nii ta on läinud. Sa hakkad lähenema 40.-le eluaastatele, aga ikka teed hevi, kas natukene juba ei taha suunda muuta või tahad lõpuni minna heviga? Kuivõrd palju ma nüüd seda hevi teen? Selles on võib-olla rohkem ikkagi haad, rokki, sugemeid, see, mis ma kunagi ornamendiga olen alustanud. See mul on ikkagi veres ja, ja võib-olla tuleb aeg, kui ma pöördun, noh nii-öelda selle vana hea juurde tagasi praegu aedne sa nõuad ja ma saan rohkem ennast välja rabelda. Mis sa üldse arvad, kas seoses selle glasnost tulekuga Eesti ja perestroika tulekuga Eesti rokkmuusikal ei teki ka mingi ohtlik joon juurde, ma mõtlen seda, et, et kui võib-olla laiemalt maailma, siis võib-olla liiga hästi näidatakse meile meie koht kätte, tähendab, no ütle, ütleme ausalt, ega meil ei ole ju, ütleme tõesti häid bände rohkem, kui võib-olla ühe käe sõrmedel kokku lugeda Kesk-Euroopa lavadel läheksid. Milline on sinu arvamus selle kohta? Ja ma olen sellega täiesti nõus. Täiesti nõus, jah, kahjuks on niimoodi, et need eesti bändid, kes on midagi alustamas, need mõtlevad aasta-paari pärast, et nad on hirmsad isad juba ja sellest tekib selline poos ja üleolek. Ta mitte nagu oma tehnilist mängutaset ja oma professionaalsust tõsta vaid nina välja mingisuguse sellise külamentaliteediga, et oh küll meil kodus käib küll, et noh ja kui mesilane popid poisid, et siis ju siis mujal on ka, tegelikult ei ole nemad. Aga kui palju meil tegelikult sinu arvates üldse leidub rokkbände, kui minna Euroopasse, kes võiksid minna ja esineda ja olla kindlad, et koguvad endale teatud publiku. Üks kaks, seitse. No võib-olla kolm neli, no võib-olla viis, no ma ei oska niimoodi öelda. Ma tahan hakata praegu otseseid need üles loetud, ma usun küll üks neli-viis, võib-olla oleks. Ma ei ütle küll niimoodi, et noh, oleks nad teeksid midagi maailmastandardil ära. Sellepärast me oleme ikkagi kasvanud siin nii-öelda sellistes piirides, et meil ei ole võimalust olnud arenedagi. Aga, aga noh, ikkagi tase on ja nendel, kes, kes on tipus, need on ikkagi tasemel mehed, tõesti, tasemel bändid. Ma usun, et, et ega, ega jah, need, kes ütleme, oleks neli, viis ega need hammast ennast näitaks, kindlasti lööksid läbi. Muidugi siin on keeleprobleem on et Euroopas või maailmas läbi lüüa, siis peab ilmtingimata ikkagi inglise keeles laulma ka oma lugusid. Loomulikult, ja mul on praegu ka oma programm on inglise keeles olemas, nii et, et ma teda nagu Venemaa reisudel natukene harjutan. Lipin jah, et järgmisel väljast välismaa sõidud nagu esineda inglise keeles. Millised Angeegee lähemad ja kaugemad plaanid ja ma küsiksin ka võib-olla veidi kaugema sihiga. Kui kaua kavatsed veel jätkata? Rokk businessis? Noh, niipalju kui tervist, jõudu jätkub ja energiat ja võib-olla noh, julgelt võib öelda viis aastat võib-olla ka kauem kui siis võib-olla mitte aktiivset kontserttegevust, siis, siis võib-olla nagu veidi vähem lavale minna ja mõelda uute plaatide peale lugude kirjutamisele praegu lihtsalt rahavajadus tekitab seda üliinimlikkust, tööd ja pingutust, sellepärast et meie rahasüsteem on niivõrd mäda, et meil lihtsalt muusikute üle mõnitatakse. Ma saan 30 rubla kontserdist ja, ja ma praktiliselt panen kogu oma tervise ühesse kontserdisse välja. Nii et jah, siin on veel väga palju ära teha, tähendab ma mõtlen just mänedžeri süsteem ja bändide reklaam ja nõnda edasi, see on vist ilmselt ütleme meie rokkmuusika võib-olla isegi kõige nõrgem koht. See on just nimelt kõige nõrgem koht. No palju edu sulle ja jõudu siis sa pead ju välja vedama ka tänase sõumenina selle programmi õhtuni, nojah, ma tänan.