Tere õhtust, head kolleegid ja kõik meie kallid külalised kellele möödunud viie aasta jooksul toimunud koorijuhi kolmapäevad on tähendanud seda, et on tulnud tahtmine tulla talveaeda ja kuulata üht või teist koorijuhti oma vabal valikul. Ja teate, neid kokkusaamisi on meil olnud kokku 26 võimalust. Ja neis on osalenud 27 koorijuhti. Ja tõesõna, esimene õhtu oli 1999. aasta jaanuaris ehk rehkendades see tulebki viis aastat ja ega nüüd mingisugune juubel ei ole, aga niisugune omavahel öeldes kenale päev. Tänane õhtu on tegelikult tänamiseks mõeldud. Ja eks kogu see koorijuhi kolmapäevade Sarigi oli ju tegelikult mõeldud meenutamiseks jah, tänamiseks tegelikult elu ju koosnebki sellest. Kui sul on, mida meenutada siis salong, kellele tänu öelda. Ja see on üks pidevalt jätku vahel. Ja vast tänamine. On kohustuste ketis kõige ilusam kohustus. Nii et meil on täna üks väga ilus õhtu ja palju tänu neile, kes said aega täna tulla. Me anname endale kõik aru, et detsembrikuus advendiajal kooriproovidest ja oma töödest ja tegemistest leida. Vaba aeg on tihti isegi ohvri meile. Nii et läheb lahti. Kõigepealt üks muusikaline tervitus. Ma paluksin lavale. Ja oma esinemisjärge ootab juba Jaan Ots, klaveril Meeli Ots, palun. Perekond otsaga on Eesti naislaulu seltsile olnud päris tihe koostöö. Sellest perest on ju võtta nii palju andekaid muusikuid, et, et saab päris palju ühiseid kontserte teha. Jaan Ots mängib meil täna trompeti, kaks pilli on tal kaasas. Natuke juttu tuleb pärast ma teadvustaksid need lood välja. Black massikrid, love song siis lembelaul ja Rafael Mendez. Ladinaameerika rahwar, viisiseade Vambuko. Mul on teile võib-olla keegi, kes panid tähele väikeses sõnumis ajalehes või kes ei pannud tähele, siis ma ütlen kõvasti välja. Me tahaksime ühiselt sind õnnitleda. Toit on siin sellepärast, et me oleme nii ammu tuttavad ja me tahame sind tervitada selle puhul, et sa võitsid esimese koha ühel konkursil. Mis toimus hiljaaegu, ütle meile paar sõna sellest, mis konkursi oli ja kus see toimus. See toimus Saksamaal Hamburgis, novembrikuus, sest ja see oli niisugune noorte pianistide konkurss. See oli nagu kahe vooruga ja siis esimene voor oli oktoobris ja teine oli novembris, ma käisin kaks korda ja siis siis juhtus niisugune lugu, et. Ma loodan, et me saime kõik täpselt aru, et see oli pianistide konkurss, Steinway konkurss ja see on vanuseklass 15 17 aastastele, kus siis Jaan võitis esimese koha. Jaanun, 15 aastane, ma küsisin täpselt? Vastan sinule. Koli Jaani enda poolt, ma, ma ei teadnud, millist pilli ta soovib täna siin mängida. Aitäh Eesti naislaulu seltsi poolt esinemisi. Ema meiliots, palun vega siia. Emad ja lapsed ja see oli meiegi mõtte siin koorijuhi kolmapäevadel. Et tuletame oma vanemaid ka meelde ja küsime nendest suguvõsadest ja kui isegi päris rääkida ei taha, siis tihti nendes kava lehtedes oli olemas märk, et selle kohta, kust keegi pärit on, nii et mingi väike tähelepanu ikkagi oli selle lapsepõlvemaale ja, ja nendele vanematele mõeldes. Ja veel vastu on oluline meenutada. Et ikka vahetevahel on küsitud järgi sinna nime nimekirja sattus, võis, kuidas need koorijuhid sattusid sinna? See oli Eesti naislaulu seltsi ette võtma Neist võttel küll, aga me küsisime nõu erinevate kooriliikide seltsidelt ja, ja liitudelt ja nii, et see oli mitte meelevaldne Vatika koostöö ja ühise arupidamine. Mul on teile üks niisugune ettepanek, vast te kannatate ära, ma loeksin küllalt kiiresti need nimed veel kord ette, iga õhtu on olnud nii tähtis, et ei saa öelda lihtsalt, nii, et 27 kõik on olnud väga oluliselt. Ma lihtsalt loen korra teile veel kord, meenutamaks ette. 1999. aasta Rauno areng, õhtujuht Kersti Inno ja olgu öeldud õhtujuhtide kohta ka veel nii palju, et siin oli eelkõige siis koolijuhi otsus kellega ta soovib rääkida ja selle õhtu ette valmistada. Sama aasta veebruar Ene Üleoja õhtujuht Maie Kivita märtsikuus Venno Laul, õhtujuht Jüri Aarma. Hooaeg 99 2000 oktoober Lembit Verlin, õhtujuht Maia Kivita, November Artur Vahter, õhtujuht Helju Tauk, jaanuar Silvia Mellik, õhtujuht Viktoria Jagomägi aprillis Vaike Uibopuu õhtujuhid Saari Tamm ja eneseIdla mais vallilvik, õhtujuht Maret Rätsep. Hooaeg 2000 2001 oktoober antset õhtu juhtagerraa. November Heino Pehk, õhtujuht kera. Detsember Olev Oja õhtu jälle kera jaanuaris Uno Uiga ja Aksel Pajupuu õhtu juhida kera ja Toivo Ojaveski maikuus Laine Karindi õhtujuht kera. Hooaeg 2001 2002. Esimesed kaks õhtut juhtis jälle Ageroo, need kuulusid siis oktoobris Kuuno Taremaale, novembris aluritsingule. Veel teinegi õhtu oli novembris Ants Üleoja, õhtujuht Toivo Ojaveski. Aprillis Peeter Harald siiaka, õhtujuht Toivo Ojaveski aprillis Tiia-Ester lõitme, õhtujuht Irja Aarma, mais Viktoria Jagomägi, õhtujuht Helju Tauk, juunis Linda Gardna, õhtujuht Toivo Ojaveski. Ja möödunud hooaeg, siis 2002 ja 2003 otsaga, siis suisa hiljaaegsesse novembrisse. Oktoobris 2002 on Dorbek õhtujuht Agera ja järgnevalt on siis neljal õhtu neljal õhtul Agera olnud õhtujuhiks, need olid siis novembris. Edasi Lydia rahula see järgi detsembris Jüri, ent ja märtsis Ants Soots. Ning see hooaeg nüüd siis viiendal novembril oli Aarne Saluveeri õhtu õhtujuht Vello Rand ja 19. novembril viimane mees siin oli Hirvo Surva, õhtujuht Jüri Aarma. Nagu te märkasite siin on kaks ime. Kes jäädava põhjusega ei saanud meie õhtust siin osa võtta. Kallid kolleegid, mälestame neid, neid on Haye kilta. Jah, lainega ringi. Nüüd oli see väike osa sellest meie tänasest õhtust kus me mõtlesime, et järsku mõned eelpool loetutest loetletud test oleksid nõus veidi midagi rääkima ja ja oli osavalt võtta kõige esimene ja kõige viimane. Ma ei tea, kas kõige viimane on kohale jõudnud, aga kõige esimene on kindlasti kohal. Kuno areng. Järsku palun, et sa aitaksid paar sõna. Raadio palub eelkõige palun. Lugupeetavad kolleegid, koorijuhid, muusikasõbrad, koorimuusika sõbrad. Minu tänane etteaste siin on absoluutselt ette valmistamata ja ma tulin lihtsalt Victoria Jagomäe palvele vastu, et ma mõned niisugused momendid, mis. Mul on nendest sellest üritusest meelde jäänud ja võib-olla ka mõned probleemid tõstatused kõigepealt, aga ma paluks, et ma arvan, et ma kõikide no niisugust südames soovi täidan, kui ma avaldaksime Victoria Jaagumale kogu naislaulu seltsi selle sarja ajas suure tänu aplausiga. 27 koorijuhti on siin laua taga istunud siin viie aasta jooksul ja kui see sari peale hakkasime, oli viis aastat nooremad, aga ma ei arva, et me nii väga vanaks oleme selle viie aasta jooksul saanud. Kahtlemata need elamused, need õhtud on olnud väga erinevad vastavalt sellele, kes on seal laua taga istunud, kes on küsinud kuid igal juhul igavesele inimese selja taga on olnud koor üks, kaks ja isegi rohkem koore. Ja kõikide nende inimeste selja taga on olnud väga suur töö Meie koorikultuuri meie kooritraditsiooni üleval hoidmine ja noh, kasvõi edasiarendamine. Ja kui me täna vaatame neile inimestele otsa, kes põhiliselt on olnud juba keskikka jõudnud ja mõned nendest juba kõrgemasse vanuseikka jõudnud, siis on terve pohh. Ja me ta vaatasime rääkida, et et kui võtta meie laulupeod, mis nüüd on ÜRO raamides juba saavutatud, määratud unustuse tähendab, on on pandud nende kunsti ja, või kultuurimälestiste nimekirja. Minu arust see on kõige suurem tunnustus, mida üldse me koorijuhid on saavutanud seda üldrahvalikku koorikultuuri edasiviimise ja selle selle sees elamise eest. Ja ma arvan, et seega omatmoodi kohustab meid väga paljuski. Et me mitte ei jätaks järgi seda ja ei viskaks püssi põõsasse, vaid katsuksime ikkagi hoida seda traditsiooni ja viia selle rahva juurde ja säilitada seda. Väga lihtne oli nõukogude ajal ma olen täitsa veendunud selles, et koorikultuur ja koolide liikumine oli tollal väga tugevalt seotud ka. Noh, võib olla ma eksin, aga niukse staatilise või vastupanuliikumisega nõukogude võimu vastu ja see kuidagi meid ühendas, sest ma mulle ikka meenuvad need laulupidude finaalid, kuhu tuldi vaatama, kuulad, millega see kõikjale lõpeb. Ja see ühendas meil, see kasvatas meid ja säilitas meie keelt, meelt ja. Ja mõtlemist ja tänu sellele kultuuri. Täna on olukord natuke teine. Me oleme uues ümbruses uues ühiskonnas ja võib-olla kõik pole veel harjunud nende uute reeglitega. Ja väga mitmedki asjad tunduvad võib-olla meie generatsioonile. Et miks see nii peab olema ja ja ei peagi olema, on ju minu arust see teeni väga sirutatud ja alati on olemas raskused ja ükskõik kadelases toredas eestimaa päevas on muusikal üldse humanitaar inimestel teatud probleeme, seda, kui me keerame lahti raadio või televisiooni, siis me näeme ja kuuleme sellest väga tihti väga palju. Aga ometi koorimuusika ja selle tegijad ei ole oma jonni jätnud ja see elu elab elasi. See traditsioon elab edasi küll, aga ma tahaksin täna, kasutades ära siin just oma eriala inimesi mõned probleemidele nagu tähelepanu juhtida ja otsida võib-olla võimalusi ja, või vähemalt tõstatada probleeme, et kuidas tulevikus võiks midagi ette võtta, nendest raskuspunktidest lahti saada. Ja ma arvan, et ühesõnaga see massiline kooriliikumine peab jääma, ta jääb ja ta on olemas meil. Ja suur tänu. Ma ei tea, kellele meil on terve rida väga häid koorijuht ja kes seda traditsiooni üleval hoiavad ja mitte ainult Eestis, vaid ka noh, kas või üle lahe põhja põhja pool on meie koorijuhid väga hinnatud. Küll aga teatud niisugune väsimustunne. Ma anun seda. Ja kui ma võrdlen näiteks meie saavutusi viimase aastate jooksul, ütleme lätlaste või isegi leedulastega, siis ma arvan, et see amatöörkunst või amatöörkooriliikumine on seal nagu ma ei tea, võib-olla eksin, aga tundub, et see on nagu parema tervise juures, kui meil. Ja nüüd võib-olla mõnest nihukseid probleemist, mis mind häirivad. Kõigepealt kui ma võtan seda, et me laulame ikka neid kenasid Eesti klassikalise muusikanumbreid laule, mis on jõukohased ühele või teisele koorile ja mis on vastuvõetavad lauljate poolt, et see on üks oluline moment, mis k ja tuleb alati Coriol silmas pidada. Kahjuks ma ei oska öelda, viimase kahe-kolme aasta möödudes, et millised on need uued lood, mida kõik meie eesti koorid laulavad. Võib-olla ma olen liiga vanaks jäänud ja ei, lihtsalt ei ole eluga kursis, aga aga neid palju ei ole see koolijuhi portfell, mis peaks sisaldama uut muusikat, see on kaunis õhukene. Ja vaat siin peaks minu arust koriühing ja vastavad juhtorganid või kes sellega iga päev tegevuses on leidma neid võimalusi kontakte noortekooriheliloojatega, kes mind alati võib-olla ei tulegi selle peale ikka kooron, Muski instrument ja vahel väga hea instrument. See probleem vajaks lahendamist. Teine väga oluline probleem on minu arust meedia küsimus. Ma ei tea, ma ei ole kuskil paari või isegi 10 aasta jooksul ühtegi nihukese amatöörkoori kontserdianalüüsi lugenud või jah, väikseid nupukese on ilmunud, esines seal ja seal ja tuldi tagasi mingi võiduga kuskilt niimoodi ja sellega asi piirdub. Tähendab koorimuusika ei ületa uudistekünnist ja Jaan Ots, palun ära pane pahaks, ma toon kõigile ühe niukse sinu poolt mulle öeldud fakti, mis on väga kõnekas, kui MLS Eesti meestelaulu selts sai 15 aastaseks ja Pärnus oli seal minu arust väga tore kontsert, millest me küll kahjuks osa ei saanud võtta haiguse tõttu, aga ma kuulsin seda raadiost ja see oli tõesti nauditav kontsert. Ja kui tema juurde oli tulnud soomlaste delegatsioon, kes seal oli seal siis MLS-i õnnitlemas ja olid palunud, saatke meile Soome kõikide ajalehtede väljavõtet sellest kontserdist ja sellest 15 aastasele aastasele meestelaulu seltsi pühendatud ürituses siis tänaseks ei ole ühtegi rida mitte kuskil. Aha sulas oli seal ja aga meie peaministri, kas on kõikide lehtede esiküljel samuti televisioonis ja ta on poliitik. Nii et siin minu arust kommentaarid on üleliigsed ja, ja, ja minu arust see on, ma ütleks lausa lausa noh. Ma ei tea igatahes väga negatiivselt suhtuma sellesse küsimusse ja minu arust see on kõige olulisem moment praegu, et me suudaks kuidagimoodi meedia või ajalehtede ajakirjanike natukenegi huvi panema tundma sellega, mida teevad meesti koorid ja mitte ainult koorid. Teiseks kõikjal räägitakse, et meil on vähe raha ja kahtlemata on vaja raha. Aga ometi. On kuuldused, et kui palju mitmed suured miljonid lähevad läbi spordiorganisatsioonide, on palju sponsoreid ja kõike, niisiis ma olen mõelnud, miks see nii on. Need, mehed, kes on võimelised toetama, need on ilmselt väga huvitatud spordist, ta saab seal oma elamuse, aga muusikast võib-olla vähem. Ja kui ma olen kuulanud neid Kukul külas neid saateid, kus on tegemist poliitikutega siis tavaliselt see Kukul külas olija toob kaasa mingisuguse plaadikogumiku huvi vähemalt et millist muusikat mängida ja ma poliitikute suhtes välja arvatud Tiit Made puhul ei ole peale see traadimuusika kitarrimuusika veel midagi kaugemale, nende mõistus selles mõttes ei, ei küüni, ei ole vajadust ja siin ongi minu arust ka üks võti, mispärast me nii kehvalt elame. Nüüd ma tahaks ka paari sõnaga veel positiivselt ära märkida me kooriühingu ja temal ühingute Meestelaulu Seltsi, Eesti naislaulu seltsi tegevust, ma arvan, see on väga hea, et meil need organud sa organisatsioonid on, sest me oleks meeletult vaesemaid, kui neid poleks. Sest kui me vaatame siiski seda kalendrit, mida on suutnud teha Eesti kooriühing aasta jooksul kas või Vigala laagrid või või igasugused konkursid ja ülevaatused ja ja ka toetused mingil määral ja kas või see tuleb nüüd Gustav Ernesaksale pühendatud kontserdid Estonias ja ma unustasin ütlemata, et kogumi koori musike, see baseerub kolmel suurel sambal on Tuudur Vettik, Gustav Ernesaks, Jüri variste ja sealt see asi hakkas peale peale peale sõda ja siiamaani kestnud kooriühing ja meestelauluseltsi puhul ma tahan Seda, et nad on oma pilgu pööranud noortele poistele ja noortele meeskooridele Nende asutamisel, nende elushoidmisele, see ei ole kerge ülesanne. Aga ma pean ütlema, et Eesti meestelaulu seltsi sihuke tulihingeline esimees Jaan Otsa sellega väga hästi hakkama saanud, koos oma meeskonnaga saudi naislaulu selts on minu arust täiesti elujõuline organisatsioon ja kasvõi kasvõi see sari, mis praegu täna noh, peaaegu viie aastast tegevust tähistab, on kiiduväärt ja kõike muu. Küll aga tahaks, et Eesti segakooride liit annaks endast rohkem teada. Tähendab, me elame edasi. Me tahame edasi saada, me tahame, et Eestis koorilaul püsiks ja võiks ka midagi rohkem mõelda selle peale, et me tooksime kooridete rohkem läbi muusikaakadeemia läbi meie muusikakoolide, rohkem noormehi, sest tüdrukud, naised, need on ennast väga hästi löödud. Ma tänan teid. Ene, anna mulle andeks, Hirvo loom, proov pooleli ja esietendus on 11. tulemas. Ei, sul on mitte 11. Hirvo esietendus on seitsmendal kuuendal. Ja tule palun. Hirvo Surva. Ja esietendus, mis meie siin iseendastmõistetavalt vähemalt etenduse nimetuses teame, aga kuupäevades viisi kõhkleme on väike korstnapühkija. Ja sina oled seal. Muusikajuht kurdab. Tere õhtust, küsimus pole üldse korstna pühkis lihtsalt kell seitse algab Garmini etendus ja poisid ootavad juhatamine laval, et ma pean natukene seal aitama lahti laulda. Aga kuulasin hoolega Kuno arengujuttu ja need muremõtted, mis seal peas on väga tõsised. Mul on kuidagi jäänud selline mulje endale, et, et sellest ajast, kui see uus Eesti vabariik nagu peale tulid, 91. aastal, et tõesti need inimesed, kes on selle erialaga tegelejaid, on kuidagi nagu jäetud selles voolavas seal ette sedasi voolama ka, aga ei ole nagu sealt mingit sammu edasi mindud. Ja paraku need inimesed on sellised, et ega nad eriti endast märku anda, nad teevad oma tööd. Ja ongi sinna sisse sukeldunud ja neil pole võib-olla aega tegeleda sellega, et, et ennast rohkem teadvustada. Aga väike õnnelik asi on küll. Eile oli koos esimest korda. Eesti kutsekojas kultuurikomisjon, kes kinnitas ära koorijuhtide atesteerimise juhised ja samuti treenerite juhised, nii et me olime seal koos olümpiakomitee esindajatega ja ja koolijuhtide esindajatega, et praegusest hetkest on antud õigus koolijuhtide liidule alustada kooriusetesteerimist nende palgakategooriatesse. Seal nüüd esimene samm, mina loodan väga, teine samm on see, et kusagilt hakatakse leidma neid rahasid või neid tööandjaid, kes hakkab koolijuhte palgale võtma. Aga vähemasti kusagile poole on jõutud sellega, et on olemas mingisugused konkreetsed paberid, millega on õigus hakata küsima ka rahalist katet nendele inimestele, kes seal tööd teevad. Seal on küll üsna mitme paari aasta töö praegu ja siin sama siis tulid inimesed, kes selles selles komisjonis on olnud ja tööd teinud ja neid asju mõelnud, aga nüüd on vähemalt kuidagi ära kinnitatud ja mida on antud õigus ametlik õigus nende asjadega edasi tegeleda. Mina isiklikult loodan, et see kusagil ikkagi jõuab. Ja. Selline naljakas, naljakas meeldetuletus endale sellest, et olles mõnda aega istunud mäe otsas ja kuulanud neid jutte, mis seal tehti siis. Minu jaoks on kõige suurem hämmastus see et kui ühel hetkel kultuurikomisjon andis nagu arvu, mis nad on nelja või viie kuu jooksul teinud, siis siis selline vastus tuli seal. Kultuurist pole nagu midagi arutada, me tegime ikkagi põhiliselt haridusega. Et seal nagu polegi midagi arutada. See nagu toimib iseenesest. Ja see näitabki seda, et kuidas, kuidas tegelikult sellesse kultuuri suhtutakse. Kuna need vähemasti need koolijuhtide paberid said ühele poole, siis mina teisipäeva hommikul lähen kell üheksa uuesti sinna mäe peale, see on kultuurikomisjonis uuesti. Sain aja kokku saada ja teadvustada sellest, et nüüd on ka sealt ära kinnitatud, et nüüd peaks hakkama kusagile mingitesse eelarvetesse sisse viima. Ja ma väga loodan, et kui mõnda aega Sellist nagu mu õpetaja rääkis, et kui ikka kivi sisse natukene vähehaaval üks v piisakene tilgub, siis kunagi peab sinna auk sisse tulema. Ma loodan, et seda tuleb. Loodame lihtsalt seda, et ei ole need mõtted nii kurvad, ainult ja nii lootusetud, sest et eile, kui ma sain Ilmar Mossi käest need arvud, mis praegu hetkel vabariigis siis koorimuusikaga tegelevad ehk ütleme, kes on praegu registreerinud ennast üldlaulupeole peale selle on ju veel tegelikult võib-olla pole. Nendele 940 kollektiivi 670 koorijuhti 29000 lauljaga. Need arvud on päris suured. Ainuke asi on küll see, et sellest 670-st koorijuhist 65 protsenti pensionärid. Ja see on üks tõsine märk, mis, mis tahab kindlasti edasimõtlemist jaks, küllap siin on seesama põhjus, et need noored inimesed tahavad nii väga õppima tulla sest nad näevad, et selle erialaga lihtsalt ei suuda oma leivapalukest teenida. Aga kui eile seal komisjonis istudes kuidagi väga kindel tunne, sest Muusikaakadeemia rektor oli ka seal ja ta kuidagi väga pooldas ja soosis seda tegevust, mis praegu tehakse ja ütles ka seda, et ta on väga nõus aitama kõike, mis puudutab koorijuhtimist ja võib-olla läbirääkimisi ka haridusministeeriumiga sel teemal. Loodame, et mingil hetkel tuleb taas nooremaid inimesi uuesti siia selle eriala juurde ja, ja viivad seda tööd edasi, mida on alustanud kunagi Gunnar ütles need kolm sammast ja kogu selle ülejäänud aja vedanud nii tema ise kui, kui kõik tema eakaaslased ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et mina arvan küll, et see traditsioon kusagil ei kuku ja kestab edasi. Jõudu selleks meile kõigile, aitäh. Tere õhtust kõigile, rõõm on näha põhiliselt oma eakaaslasi kahjuks. Ongi probleem, kus on noored? Tähendab, Me. Me elame muutunud ja muutuvas ajas, see on paratamatus. Muudatused on väga suured. Ja üleüldiselt inimese intelligentsust kontrollitakse sellega, kuivõrd ta suudab muutustega kaasa minna või muutustest võtta. Selle positiivse muutused on vältimatud ja paratamatut. Ma tunnen selle peaministri kassi juurde korra veel tagasi. Ma võin Kuuno lohutada, et peale kassi on uudistekünnise ületanud ka ei ole, me ei ole, me oleme. Kui te mäletate, siis meie president paaris saatis millegipärast hõõrus käsi, oli joolemi, olemegi olemine. Nii palju sellest tähendab vaat selles samas ühiskonna muutumises ma tooksin välja Eesti naislaulu seltsi suuremad pärast emissiooni talletada tuur salvestada jäta midagi alles, sest me teame ju, et kunst on niisugune hetke värelus, sädelus, mulje mida väga sagedasti ei ole võimalik kinni püüda ja ei ole alati ka see hetk sobiv tema kinnipüüdmiseks. Seda enam on suure väärtusega see töö, mida nüüd on tehtud. Sest ta on suunatud tulevikku, ta jääb alles, ta jääb kõnelema ühest perioodist. Ta jääb kõnelema ühel perioodil tegutsenud inimestest. Ja seda materjali hakkavad ju kasutama tulevikus noored, ilmselt uurijad, muusikateadlased, koorimuusikahuvilised. Et lisaks nii-öelda paberkandjale on siis nüüd ka moodsam infokandja olemas, mille kaudu tulevikus on võimalik ka kogeda inimest, keda võib-olla enam ei ole jälgida žeste ja tema hoiakuid ja nõnda edasi, nii et minu meelest siin on lademes praegu üks erakordne väärtus mis teeb meele rõõmsaks ja mis siiski, nagu ma ütlesin, on suunatud tulevikku. Ja ärgu olgu pessimism, see põhiline tunne, millega me lohh oma tänast päeva hindame. Kui me vaatame siiski seda, et äsja oli koorifestival Tallinn 2003 on tulemas rahvusvaheline festival 2005. Selle konkursi reglemendi son mitmeid huvitavaid uuendusi. Me ei tohi unustada, et maailm läheb noorte ees lahti ja on juba lahti. Kui suured võimalused on praegu noorel inimesel ennast siiski katsetada märgatavalt rohkem kui näiteks meie põlvkonnal. See, et nad hetkel lendavad võib-olla laia ilma ja meil on tunne, et oome jääme neist ilma, uskuge nad tulevad tagasi ja nad tulevad tagasirikkamalt ja, ja kogemuste rohkemalt ja huvitavamalt ja nad kindlasti toovad uusi tuuli, uusi mõtteid. See teatav mõõnamine on, me teame seda kõik. Ja on väga kena, et muusikaõpetajad, kes valdavalt on ka koorijuhid ilmselt toetavad ka streiki. Tähendab, me peame harjuma sellega, et me peame tegema kõva häält. Me peame ennast igal hetkel tõestama. Ja vaat üks tõestusmaterjal on siin praegu, mille eest ma olen sügavalt tänulik. Ja. Ma arvan, et ma teie kõikide nimel veel kord tänan naislaulu seltsi nende toredate õhtute eest, kus me kokku saime, muuseas, nendel on meil see huvitav ja tore fenomen. Et ega meil ju selles hirmsas kiires elus ei ole ju aegagi kokku saada, niisama lihtsalt, et need on olnud mõned niisugused toredad, põgusad ja õdusat hetked, kus no mingi põlvkond on kokku saanud, võib-olla ei ole tekkinud põlvkondadevahelist sidet, mida me ootasime ja lootsime, aga aga üks põlvkond on kuidagi vastastikku 11 tunnetanud ja sellest on väga suur rõõm. Nii et veel kord palju tänu ja soovin ilusat õhtu jätku, laulame veel. Marge-Ly Rookäär, tere sulle. Viis aastat tagasi olime me ühes juhatuses. Koos tegime Eesti naislaulu seltsi teedia ja Margeli tuntud klassikaraadiotoimetajana. Räägi meile, mis saab nendest Fi, mis toimus selle heliga, mida me siin nii mitu korda sisse rääkisime ja laulsime. Armsat koorimuusika sõbrad, armas õpetaja. Need lindid, mis on siin üles võetud, on iga ilmaga üles võetud, on võetud üles siis, kui on kohal, viis inimest on võetud üles siis, kui on kohal 250 inimest. Ja need lindid on olemas Eesti Raadio fonoteegis. Osad neist on veel monteerimisel. Aga nad jõuavad märksõnaga koorijuhi. Kolmapäev Eesti raadio arhiivi. Mul on hea meel, et mitmeid linte on käidud kuulamas. Ja kuna tegemist on väga unikaalsete rariteetseid, et asjadega, siis loomulikult majast välja Need lindid ei lähe. Küll on aga fonoteegis kohapeal võimalik kuulata ja ka meie väikeses toimetuses. Ja tegelikult ma tahtsin kõigepealt ka jälle sellest peaministri kassist rääkida. Vaatamata sellele mina annan selle kassi loo selle pärast andeks, et peaministri valitsuses on Ken-Martin Vaher, kes küll rikub seadusi, sõidab 200 kohaga, kuulab klassikaraadiot. Nii et mina annan selle kassilose pärast andeks. Ma tean, mis, missugune jõud on sõnal, mis on püütud linti. Ja ma tean, et seda linti kuulab mõne päeva pärast meie monteerija Tiiu Hansen, kes kuulab kõiki neid linte, mis on salvestatud väljaspool maja. Ja ma tahaksin kõigepealt kõige suurema tänu siin lindi kaudu öelda Tiiule. Siis ma tahaksin tänada kõiki oma kolleege, kes on aidanud üles võtta neid õhtuid. Toon, meistrid, heliinsenerid, see kõik on ette korraldatud töö, see on planeeritud ja toimetajatöö on seal üks kõige väiksemaid toimetaja lihtsalt ütleb, et me kohtume kell kuus talveaias. Mis ülejäänud on, see on juba professionaalide teha, nii et ma tänan Eesti Raadio töökaid sipelgaid, kes on aidanud siin põõsaste vahel kõik selle ära korraldada. Tänan korraldajaid. Tänan selle eest, et meile on usaldatud mingisugune hetk ajast mingilgi moel peatada mingisuguse jälje näol. Et me oleme võib-olla suutnud nende lintidega väikese tõkke panna ette unustusele ja unustamisele. Ja ma ei tahtnudki tegelikult rohkem midagi rääkida, aga ma tahtsin ühe kivi visata kapsaaeda nendele inimestele, kes harivad seda koorimuusika põldu just sellepärast, et kuna areng enne, mis, kas meedia kapsaaeda. Ja tegelikult ma ütlen niimoodi, et on hirmus kahju, kui tehakse suuri asju ja sellest ei räägita, ei anta teada, hoitakse kõike endale. Tegelikult algab ikkagi kõik sellest, et korraldaja seisab selle eest, et ta informeerib meediat, mis toimub, kus toimub, millal toimub. Näiteks tänase päeva seisuga me veel ei tea täpselt mis toimub järgmisel reedel. Eesti muusikaakadeemias Gustav Ernesaksa päeval. Vot sellistest asjadest mina aru ei saa, info peab liikuma, ja ajastul, kus me kõik omame SMS-i ja ükskõik mis kellaajal ka arvuteid, et miks tekib infosulgkorraldaja ja meedia vahel, vot see on probleem. Ja niimoodi kangutada korraldajat välja, et millal teil kontsert toimub, kus teil toimub ja, ja kas toimub vot see kõige selle suure ülejäänud infotulva sees mõnikord lihtsalt läheb kaotsi. Mul on sellest kahju. Ja ma tahtsin lõpetuseks öelda veel kord, ma tean, mis väärtus on sõnal, mis on püütud linti järgmisel nädalal, Gustav Ernesaksa 95. sünniaastapäev ja klassikaraadios on eriprogramm. Me teeme otseülekande rahvusmeeskoori kontserdilt 11.-lt. Ja tund enne seda, kell kaks on meie eetri päralt maestro hääl. Ja me kuulame ühe arhiivilindi, kus ta räägib väga tegusalt ja väga kaunis tõttu. Ja neid küsimusi esitad, talle. Oli vist Ofelia tuul, kui tuisk. Vahet pole. Sisu jääb samaks, ma tänan teid ja ma soovin, et jätkuks koostöö klassikaraadiol ja kooriühingul. Ja selle kinnituseks on kooriühing lubanud meile tasuta otseülekande Gustav Ernesaksa. Üks koorilaulja ene Veimer palus sõna. Ma ei saa teile öelda, kallid kolleegid, aga ma usun, et iga dirigent on olnud ka koorilaulja, nii et kallid kolleegid iga algus on raske ja igal igal algusel on lõpp. Minu lemmikhelilooja Ave alavainu on öelnud, et head mõtted tulevad pähe bussis, trammis, köögis, kempsus, õues igal pool ja sinna nad jäävad. Tal on õigus mõne väikse erandiga. Kui on idee ja kui on teostajad, kes hambad ristis selle asja teoks teevad, siis tuleb sellele lihtsalt au anda. Mul on olnud rõõm selle projekti sünni juures olla, kus sai alguse see mõte, et see on koorijuhi kolmapäev? Ikka sellest, et on olemas kah naljamehel, neljapäev ja mis meil vanasti oli kala, kala, neljapäev ja ega need asjad. Nii et iga leid on väärtus omaette. Ja ühes asjas ma olen absoluutselt kindel. Kui ei oleks Victoria olnud talveaia direktor, kui ta ei oleks olnud naislaulu esinaine siis talveaed ei oleks koorilaulust mitte midagi kuulnud, see on nüüd niisugune fakt, mille peale võiks mürki võtta. Nii et autegijatele au tegijatele. Alati võib öelda, et raha ei ole. Ja seda ei tule ka. Aga ühte ma tahan loota lauljana. Et läheb mõned aastad mööda ja koorilauljana tuleb, keegi ütleb niimoodi, aga meie tahame oma dirigendist teha koorilaulu kolmapäeva, kas meil on selleks võimalus? Palju edu sulle ja hambad ristis edasi. Lauljad on teie selja taga. Öelda paar sõna sulle just nimelt. Meestelaulu seltsi nimel ma tahaksin öelda, suur tänu sulle kõigepealt ja kogu naised laulu seltsile ja anda selle tänutäheks, et meil niisugune meeldiv koostöö on olnud üle selle raamatu, mille me üllitasime, saime esimeseks novembriks valmis 15 aastat meestelauluselts teistele. Tänamine kelle abil toimusid koorijuhi kolmapäevad ja olgu öeldud nii palju, et, No see sõna vigur sobis tõepoolest kokku omamoodi koorijuhi, kolmapäev saatuse tahtel tegelikult oli mõeldud nii. Kui koorid kaks korda nädalas peavad proovi, siis tavaliselt ei ole kolmapäeviti kooriproovis. Ja siit tuli see kolmapäeva mõte, sest kõige tähtsam oli see, et koorijuht ise saaks tulla. Paljuks seda võimalust on, aga nyyd tuli siin. Meil on nagu hea haldjas, käib edasi-tagasi, nagu te märkate ilma temata tegelikult ei toimu mitte midagi. Ja me oleme siin Kaie Kuslap iga kuus. Ja, ja mõlemad saame aru sellest, kui hästi meil see mootor töötab, sellepärast et meie seltsis on niisugune hea sõber ja abiline, olemas. Meeli Müller. Aga nüüd täname Uuno Dormet, see härrasmees, kes vaatab praegu seal kõik need videokassetid on jäädvustatud läbi tema professionaalse meisterlikkuse, tema meie siis rahvusooperiheli ja videoosakonna juhataja. Ja nüüd siis see kallis raadio, klassikaraadio ja vikerraadio helisalvestust siis Marge-Ly Rookäär ja Maie Viilup ja Aili Jõeleht maris Laanemets, Mati Prouer, Priit Karinud, Rein Palo, kes te siin olete? Järsku saate tulla ette, palun? Osa veist oli. Aitäh. Keda pole, saab hiljem kätte. Katrin õun, meie kavade toimetaja, see töö on ka vaevane olnud, vahetevahel juba paistab. Kaks tundi aega. V, kolleeg rahvusooperist. Aga nagu teate, ta on ju meie kolleeg endine koorijuht Siis on siin kirja pandud. Meie talveaed, no kuna siin on meie endised endile ene Meimer, meie hea administraator, kauaaegne ja Helvile, praegune administraator, tulge, kallid kolleegid, siia. Ja ma julgen siiski mõelda mitte ainult arvata vaid, vaid uskuda, et Rahvusooper peab sedavõrd koorilaulust lugu ilma koorita ei kõla ükski ooper. Ja, ja ma usun siiralt seda, et kui keegi teine seda või mõnda teist samalaadset üritust oleks tahtnud siin korraldada, siis need soodustused, mida on rahvusooperi juhtkond andnud selle ürituse läbiviimiseks, ma tean, need on täitsa suured. Nii et ma olen oma peremeestele tänulik. Teeme neile aplausi. Nii toetajat, kelle rahalise abiga sariürituse läbi viidud rahvusooper sai juba nimetatud kultuurkapital. Rahvakultuuri sihtkapital tõesõna- Meeli Müller oskab neid pabereid kokku kirjutada ja õigesti vormistada. See on suur oskus ja omadus. Aga aga see, et iga kord iga kord on võimaldatud ja abistatud see on ka eriline. Palju tänu. Kes. Aarne Saluveerile on täna proov. On teada, et seepärast Eesti meestelaulu selts, palun meie hea liitlane ja abiline, siin on ka rahad mängus, olgem ausad. Ja saigi läbi. Kes veerumbud, oo ei saanud. Tegelikult on lugu nii, ta oli kirjas kõige esimesena Kultuurkapitali. Tallinna linnavalitsuse suurim väärtuste amet, kultuuriväärtuste amet on noh, niisugune me teame, et seal on väga väärtuslikud inimesed, Kaie kiilaspead, tule palun siia. Meie jaoks on ikka see kultuuriamet või kunagi oli kultuuriosakond, teadsid käsite inimene on selge. Ja nüüd sai tõesti rida läkis ja üldsegi mitte ei ole läbi, kallis Victoria. Mitte kallis, tõeline kullatükk, oled sa suurte ideede generaator? Kõik see, mis siin on talletatud mis läheb rahvusraamatukogule sajanditeks säilitamiseks see on kõik sinu, mitte ainult idee, sinu vaev. Sinu energia ja mitte ainult naislaulu selts, vaid, ja mitte ainult koorijuhid, kõik koorilauljad, nagu ene juba ütles. Kõik on sulle ülimalt tänulikud ja kallistavad südamest nii tugevasti, kui saavad aitäh sulle. Ja seda on võimalik ju pärast ka vaadata, seal kujundatud on ühtemoodi kõik välja arvatud siis see, et siin on. Kavaleht kavalehes oli palju andmeid, lisateavet selle koorijuhi kohta ja see on siin sees olemas. Ja muidugi olgem ausad. Me teame küll, et see on juba tehnilises mõttes minevik aga kui rahakott paisub, siis on ju ehk uuel heal peremehel võimalik neika parematele kandjatele üle kanda, äkki siin on nad siin seis, nii nagu ta täpselt olid, siis kui meil see sajand algas ja. Eesnimi peaka kõlamo, muidu on ainult härrad ja ilma eesnimeta. Mihkel reisijal on Eesti rahvusraamatu raamatukogu asedirektor. Ma paluksin, härra treial. Me tahaksime kõigepealt tervitada teie kaudu Eesti Rahvusraamatukogu, sest meie Rahvusraamatukogu on detsembrikuus 85 aastat selle kogu rajamisest ehk väga väärikas daatum. Ja me tahame teid õnnitleda ja arvame, ehk see kingitus meie poolt on ka meie poole siiras. Mitte ainult, hoidke, hoidke vaid teeme koos, oleme koos. Palju õnne. Lugupeetud koorijuhid ja ürituse korraldajad, see on tõesti suur au, et Rahvusraamatukogu on meie mäluasutustest valitud just selleks, kellele usaldada säärase kollektsiooni alalhoidmine. Ja see on tõesti väga unikaalne kollektsioon, nagu ma saan aru, see on ainueksemplarid. Ja lisaks sellele rõõmu ja autundele, mida ma tunnen, on tegelikult väga suur kohustus. Ta Rahvusraamatukogu enda peale võtab, siin olid väga kaunid sõnad sellest, et järgnevad põlvkonnad saavad seda vaadata, Rahvusraamatukogu hoiab seda sadu aastaid. Rahvusraamatukogul on teiste kohustus kõike oma rahvuskultuuri puudutavat säilitada, nii kaua kui võimalik. See sõna nii kaua kui võimalik, on muidugi nüüd see võtmesõna, millest ma võib-olla paar sõna siia kogunenud kultuuriinimestele räägin. See karbike videokandjaga on tegelikult ju artefiks, mis koosneb nii sellest füüsilisest kandjast kui ka selle sisust. Ja selle. Lindi enda säilitamine ei ole tõesti, võib olla keeruline probleem. Meil on just valmimas järgmise aasta alguses uhiuued hoidla spetsiaalsed külmad hoidlad väga kallilt valminud automaatse niiskuse ja, ja, ja õhuga õhu jahutamise võimalustega mis on mõeldud just väga niuksed õrnal kandjal talletatud informatsioonile. Mõeldud on filmifotomaterjali ja ka magnetkandjaid. Aga ükski tegelikult ka see kliimatingimusi, mida suudame luua, ei suuda säilitada seda sisu, mis seal on niimoodi, et oleks kättesaadav. Muidugi meie kontrollime seda sisu, aeg-ajalt kerime ümber neid linte ja tõenäoliselt teeme tagatiskoopia. Aga vaatame natukene kaugemale, siis on täiesti selge, et et lähitulevikus areneb tehnoloogia nii kiiresti, et enamus info kättesaamise viise hakkab olema läbi arvutipõhise läbi internetipõhise läbi arvutustehnika. Nii et üheks meie ülesandeks jääb tõesti kogu selle k kogu digiteerimine. Me oleme astunud juba esimesi samme, meil oleme katsetanud ka magnetkandjate ümbersalvestamist optilises magnetiliste kandjatele. Meil on, osaleb Kultuuriministeeriumi selles töörühmas kell, kes on võtnud endale väga ambitsioonika ülesande. Nimelt jutt ei ole nüüd ainult nendest magnetlintidest. Jutt on kogu Eesti kultuuripärandist, mis on, mis on väga eripalgeline eri kohtades laiali uurimisinstituutides, raamatukogudes, arhiivides, muuseumides ja, ja mis on väga paljudes kohtades halvas olukorras ja mis tuleks tegelikult järgmistele põlvedele säilitada ju digitaalsel kujul, et oleksid loetav ja kultuuriministeeriumist. Üks töörühm on kokku pannud ühe suurema kava mida me nimetame siis Eesti kultuuripärandi digitaalse säilitamise arenduskavaks. Me loodame, et see kava saab nii meie ministeeriumi kui ka valitsuse heakskiidu ja aja jooksul luuakse siis tõesti niisugune keskkond, mis on väga kallis. Niisugune keskkond, kus kohal on tõepoolest garanteeritult säilitatud digitaalne informatsioon sõltumata teema, siis momendi nii-öelda arvutikeskkonnast või tehnilises keskkonnas, mis ta kõik, nagu me teame, muutub pidevalt. Sääraseid projekte on mujal ka tegemisel ja ma usun, et me jõuame selle rongi peale, milles Euroopa liigub, et säärane kultuuripärand saab olema tõesti säilitatud ja tõepoolest sadadeks aastateks. Nii et omalt poolt ma veel kord tahan tänada selle ürituse korraldajaid selle usalduse eest, mis on, mis on meie vastu, et me suudame seda ja üritame seda säilitada ja tänada kõiki teid, kes te olete tõesti vaeva näinud ja, ja meie kultuuri loonud ja kes nüüd tänu sellele videokollektsioonile, see Need sündmused on muutunud tänasest hetkest alates pärandiks, et see juba kultuuripärand, mida meie võtame siis hoiule üritame siis säilitada, aitäh teile.