Oktoobri kuu neljal kolmapäeval kell üheksa õhtul on klassikaraadio eetris uus saatesari pealkirjaga mõttehelin. Et saatesari sünniks, oleme stuudiosse palunud teoloogi, filosoofi ja muusikapraktiku Einar Laigna. Tere tulemast klassikaraadio stuudiosse. Tervist klassikaraadio on minu raadio ja ma elan iga päev koos klassikaraadioga. Minu parimad tervitused kõigile, kes seda raadiot kuulavad ja ühtlasi kasutan võimalust tänada seda raadiot kõige selle ilusa ja hea eest mida iga päev te lahendate. Saate alguses tuleks ka määratleda, kellele ma räägin, seda juba nimetati ja kuna ma ei ole erialalt muusikateadlane, siis ma vabandan muusikateadlaste ees, kui mõned ebatäpsused võivad olla, mis teie erialast vaadatult võiksid mitte täiesti täpsed olla, kuid minu lähenemine on filosoofi dialoogi. Ja ma sellest siis täna üritaks singi rääkida. Ja meie teema on siis kõigepealt suur maailm, milles me elame. Universum. Kui me vaatame antiikmaailma hilisantiiki, mis oli pöördelise olulise tähtsusega aeg täia esteetika ajaloos siis selles on järjepidevus. Kristlik kontseptsioon ei sünni tühjale kohale, ta harmooniliselt ühtub ja jätkab seda, mida vanad rahvad iidsetest aegadest pidasid kõige olulisemaks. Ja see oli püüda mõista, tunnetada maailma kõiksuse seaduspärasust ja viia oma elu sellega koos kallasesse, sellest kooskõlast universumiga ja selle osa ümbritseva loodusega selle maaga, milles nemad elasid, sellest sõltu, kus ju otseselt nende olemasolu, allesjäämine, nende eksistents. Seega küsimus, sest eetikast ei ole kunagi mingi niisugune Essteetismi puhas mänglemine mingis pool õhutühjas ruumis. Esteetika küsimus on küsimus eksistentsist. Nüüd, kui vana kreeklaste maailma vaadata see on ju ka väga eriepohhides, koosneb miinuse või Mükeene kultuur, klassikaline ajastu siis universumi ligiolek ja arusaam maailmakõiksusest kuulus igapäevase elu juurde. See oli lahutamatu mitu inimest, sisetunde, enesetunde, teadvuse olemasolu küsimus, universum, kosmos, selles elamine. SÕNA, kosmos, kreeka keeles tuugosmu tähendabki ju maailma, aga tema täpsem tähendus on kord korda ladina keeles. Ja oli see arusaam, et maailm püsib kindlatel seadustel kindlal korral ja ainult selle tõttu ta funktsioneerib ainult selle tõttu ta püsib üldse. Ja selle korra sees tajusid vanad kreeklased ka kaost ja selle kaose ja korra omavahelisest suhtest sõltus siis kogu maailma püsimine. Kaos on küll ühelt poolt maailma osa aga ta kuulub ka maailma terviklikkuse juurde. Aga seal, kuni püsib kord seaduspärasus, mis määrab kõike on ka maailmas rahu, paks. Väga huvitav kooskõla on nendel sõnadel vene keeles, kus üks ja sama sõna tähendab nii korda maailma kui rahu. See on Mirv. Nii et omaaegne loosung, mida me mäletame suurtelt plakatitelt Meeru Mir maailmale rahu oli mõtlemapanev selles mõttes, et sõnad maailm, universum, kosmos ja rahu tähendavad tegelikult ühte ja sedasama. Ja nende vanade rahvaste tarkus, kus ja elu nõudis seda allesjäämine olemasolu oligi pidev selle maailmakorra jälgimine ja elu põhisuundumus ja põhimure kogu ühiskonnal ja üksikinimesel oli ju heade suhete säilitamine. Nagu siis öeldi, mitmuses jumalad tega ehk teisisõnu heade vahekordade ja suhete säilitamine inimesest tugevamate jõududega. Kes mängisid inimesega, kellest olenes inimese saatus ja Vana-Kreeka kultuuris tajutise väga täpselt ära. Vaasimaalid on selles mõttes väga huvitav materjal, milles väljenduvad need arusaamad. Ühel Kreeka vaasimaalil on kujutatud Orpheus tapmist mõõgaga, mees ründab energiliselt Dorfaiust, kes mängib luurata. Ja kui me teaks, millega on tegemist, võib jääda mulje et siin on mingi jõhker militaarne agressioon mis vastanduks kultuurile. Aga selles vaasimaalipildis on kujutatud hoopis midagi muud ja nimelt Orpheus lüüraga on tundemaailm, emotsioonide maailm. Ja mõõk sümboliseerib kultuuris ja huvitav kõikides kulg tuurides mõistust, tahet, korda, mis vastandub emotsioonide väga sageli hävitavale maailmale. Ja selles vaasimaalis. Siis tahetakse meile öelda, et mõistus, korr, tahe, see peab valitsema ebakindla, emotsioonide ja tunnete maailma üle. Väga paljud need niisugused sümboolsed faasi maalid ei räägi meile mitte vahetult seda, mis seal pildi peal on vaid hoopis suuremaid vahekordi kultuuris või näiteks nagu Achilleus tapab pessi. Lea ütleme, meeskangelane mõrvab ühe naisama tsooni. Et siin on jälle sisu, seesama seal mehelik kuumõistusliku alge, valitsemine emotsionaal tundelise üle. Nii et niisugustes piltides kultuur sai aru ja mõistis, et need peavad omavahel olema tasakaalus. Kuna emotsioonide maailm nagunii puhub meid nii võimsalt valitsema, alati räägime kõigest ja analüüsime ausalt, et ma olen ise emotsioonide vastast loengut pidanud digiemotsionaalset. Siis saad aru, et inimene vajab pidevalt niisugust väga tissi plineeritud, mõistusliku enesekontrolli ja kui kergelt me oleme kohe inimestena haaratud kõigest sellest, mis enam rollile ei taha alluda. Seega Vana-Kreeka ühiskond ja sealt ka sujuvalt edasi hilisantiikvarakristlus. Nende mõlemi põletav huvi eksistentsiaalne huvi on sellesama harmoonia universumiga säilitamine. Universumist mõtlemine on üldse väga kasulik, tervendav, see on see suur mõõde mille kõrvalmaiseid asju iseennast vaadates enam-vähem hakkama tajuma oma väiksust, selle suure süsteemi sees. Ja samal ajal see, et inimene on võimeline mõistma ja tunnetama nii suuri mõõtmeid nagu universum. Et me võime oma kujutluses niisuguseid dimensioone tajuda. See on ka hämmastav, see on ühelt poolt see inimese suurus, mille läbi ta tajub omaenese väiksust. Näeme jälle siin, kuidas need kaks on korraga koos ja seega kreeka kultuur ja tegelikult kõik kultuurid, vanad kultuurid. D väga teadlikult taotlesid seda harmooniat ja terviklikkust. See harmoonia ja terviklikkus sai olla ainult siis, kui see haaras kogu suurt maailma, milles elad mitte ainult seda ümbrust, milles me nagunii oleme vaid et see ümbrus kuulus alati tunnetuslikult ja igapäevase elu olukordades kuni olmeni välja. Kõigest võtsid osa jumalad ehk teisisõnu inimesest kõrgemad universumis tegutsevad jõud ja nende jõudude vahel omapärane diplomaatia. Ja nendega arvestamine moodustas inimese igapäevase elu. Niisiis harmoonia, terviklikkus ja esteetikat. Seega nähti kui niisugust käsitlust, mis peab selle terviklikkuse tagama ja selle terviklikkuse eest pidevalt ka hoolt kandma. Mitte et midagi läheb viltu ja siis hakkame parandama vaid et igapäevane elu peab olema korraldatud ja reguleeritud. Et see terviklikkus funktsioneerib. Ja see ongi religiooni fenomen, see sõna, mis on Eestis nii raskelt mõistetav ja mis kutsub inimestes meile esile teatud kaitseseisundit, aga seda sõna ei maksa kah karta. Suhtume ka sellesse külma ratsionaalse mõistuslikkusega sest religioonid nimelt ei ole, et inimese tundeelule üles ehitatud, ehkki neid ei eita Ta vaid see on pidev püüd korrastada inimliku elu nimel mõistusliku, tunnetuse ja tahte abil. Nii et mõistus ja tahe on need, mis peavad hoidma meid ära stiighiast ja inimese sees möllavateste üles kerkivatest, kõikvõimalikest jõududest. Kui teha väike põige tänapäeva, siis meie tänapäeva kultuuri uurijana mina ei näe mingit jätkuvat pidevat progressi. Ma näen seda, et kultuurid sünnivad ja surevad ja hukkuvad. Siis me oleme saabunud mõneti oma isikliku elu käsitluses vastupidised hoiakud, et meil peaks olema nagu õigus vallandada endas kõik animaalne, mis kuskilt kerkib ja selle üle ei tohi olla enam mingisugust mõistuslik, tahtelist kontrolli, mis toeta dub tunnetatud seaduspärasusele. Tänapäeval peab ju kõik olema loomuvastane ja teistmoodi, kui tuhanded aastad on olnud, see väljendub kogu esteetika, kas nii arhitektuuris, kujutavas kunstis, nii palju, kui seda on, ta väljendab inimese võõrandunud seisundit ja loomulikult siis muusikas, mille juurde me ka varsti tuleme. Ja kui me nüüd räägime veel universumist, siis niisugused suured varakristlikud õpetlased hilisantiigist ülemineku ajal nende eriline teene on see, et nad formuleerisid uue kontseptsiooni alusel kogu arusaama maailmast, inimesest ja tema kohast seal nendeks suurteks õpetlastes, kui ainult võib-olla mõnda nimetada Tertul Jaanus ja augu stiinus, kelle panus kogu õhtumaa ja kristliku maailma kultuuri ja üldse antiigijärgse maailma Essteetikasse on põhjapanev fundamentaalne ja mõnedest nende formuleeringutes me tahaksime siis nüüd kohe kare, keda üks oluline mõiste, mille toob Augustinus välja. Ja Tartul Jaanus enne teda. See on esteetiline arusaam ilust. Ja Augustinus, Heather Julianus sõnastavad selle ladinakeelse sõnaga Pulhrituudinemm mon, nii. Maailma üleloomulik ilu mis on loomulik kilu, peaks nii meil keele loogikast lähtuvalt enam-vähem nii olema ühemõtteliselt või nii selge, et meil ei ole erinevaid arusaamu sellest, kuid maailma universumi üleloomulik ilu üleloomulik kilu väljub meie tavalise esteetilise ilu mõiste raamidest ja augus tiinus, kui ta käsitleb kogu elu tervikut Universumi avaruse, kes toob ka esile selle, mis vanadel kreeklastel ta jätkab, seda kosmoloogiat. Et maailmas ei ole ainult harmoonia, vaid siin on ka kaos. Maailmas ei ole ainult elav õitsev noor inimene. Maailmas on ka laip. Ja ta räägib niisugusest asjast ka nagu laiba ilu. Ma mäletan, kui ma seda esimest korda tõlkisin, et ma tegin pikka pausi ja jäin selle üle mõtlema, et kui augus tiinus nii kirjutab, siis see on nii, ma pean jõudma selle mõistmiseni, kuidas see on, kuidas see toimib ja et tõepoolest kogu maailma loomuliku ilu terviku juurde kuulub kõik, mis seal sees on ka see, mis meie loomuliku ilutunnetuse ja arusaamade nii eetiliste kui esteetiliste arusaamade kohaselt täiesti kindlalt ei ole ilus. Aga selles suures universumi mõõdetega haaratavas maailmas on kõigel oma koht. Ja kõik teenib midagi. Kõik viitab millegile ja ka kurjategijad ühiskonnas need, kes teevad silmanähtavalt ja vastuvaidlematult kurja, see tähendab, nad rikuvad neid seadusi, millel elu püsib nad ometi oma olemasoluga teenivad üldist suurt tervikut. Ja see oleks niisugune nagu õhkutõusmine, kuskile kõrgele ja kaugele, kus me hakkame ise nägema niimoodi tervikut, kus kõik sulandub üheks pildiks üks ja kõik koos moodustavad selle, milles funktsioneerib see tasakaal, mis harmooniat peab viima. Seda on hämmastav lugeda ja ka tore lugeda ja vabastab lugeda, see tõstab ka inimese niimoodi iseendast kõrgemale välja. Aga nüüd see võime imetleda maailma üleloomulikku ilu, kui lugeda nüüd neid autoreid endid, nende arusaamadest kui universum, mis ei olnud lõpmatu ega igavik, vaid mis aegruumis oli mingil hetkel loodud või nagu me tänapäeval armastame, pigem öelda tekkis. Ehkki see on lihtsalt maitse küsimus, sest mis tekkimine siis see sõnademäng sinna, nii et see on lihtsalt missugune sõna meid vähem nii häirib, aga kui me hakkame, ütleme kuidas siis ikka tekib midagi, järsku tekib, miks tekki. Nii et siin me jõuame niisuguse piirini, millele võiks lõpmatuseni arutada. Ja lõpmatus ise ja igavik. See on siis nimetatud sõnaga jumal, millesse tuleb suhtuda ka ratsionaalselt, külma mõistusega ja mitte suhtuda sellesse niisuguste emotsionaalsete teravate reageeringutega. Ja see absoluut ongi siis suureks kunstnikuks, üks, kes on loonud kogu selle universumi. Ja selles universumis väljendub ka see kindel kord ja plaan. Ja see arusaam ongi kogu keskaja esteetika aluseks. Ja me teame, et see esteetiline arusaam lõi erilisi esteetilisi väärtusi. Ta lõi neid kujutavas kunstis. Dalai neid eetikas. Ta laineid muusikas ja milles tahes. Tartul Jaanus räägib siis sellest kaose ja korra vahekorrast ja maailmast, mis on loodud ilusana tervikliku kunstiteosena milles inimene peab looma oma keha ja hinge ühtsuse. Loomine mitte millestki avas uuesti ja uues valguses kreeka-rooma kultuuris oleva reaalse maailma ilu. Ja seda täiesti uuel moel. See oli nagu vint, kõrgemale vana antiigi arusaamadest. Ilu rõhutamine, maailma üleloomuliku ilu rõhutamine, kogu loodu on imeilus kreeka keeles sõna kaloon. Tal on oma esteetiline võimas värving ja see, mis on ilus, see on hüve, see on hea. Segaloon on puhtalt esteetiline, mõttemaailma ilu kreeka keeles tõlkes rõhutatult lõi maailma ilusaks omal ajal. Selle juurde kuulub ka ettenägevus, mis armoniseerub tarkusega Sofiiaga ja see osaleb maailma kauniks tegemisel. Me näeme, missugused head ülesehitavat sõnad, üleloomulik ilumaailm on loodud ilusaks. Ilu on tark. Tarkus on ilus. Ja sellest, et inimene, kes selles maailmas on, kui osa selle imelise suure loomingu sees tema hinge ja ihu terviklikkus ja ühtsus universumiga ongi see siis, mis annab inimesele rahu siin maailmas. See on kultuuriülesanne. Jumal harmoniseeris maailma kreeka kosmoloogia kohaselt. Kõik sa oled teinud mõõdu arbu ja kaalu kohaselt siia juurde kuulub muidugi täiesti omaette teemana. Väga niisugune peen valdkond nagu kogu arvude sümboolika ja arvude müstika. Ja ometi, kui me vaatame seda, kuidas arvude süsteem töötab rütmis universumis, siis nii see ka on. Kunagi oli see väga suur salaõpetus, pütaagorlaste koolid, aga see on täiesti omaette teema. Ja kui tuua veel üks tsitaat Klose bioloogilises plaanis sest tema nähtamatut olu nii tema igavest väge kui jumalikku olemist nähakse, kui neid pannakse tähele tema tegudes maailma loomisest alates. Siin on amorsse mateeria teooria aga üks väga ilus tsitaat mida roomaipoliitos ütleb ilu kohta. Ilus, liiga ilus on kõik, mis jumal on loonud. Meie päästja, mida näeb silm ja millest mõtleb hing, milleni tõuseb mõistus ja mida puudutab käsi mida hoomatakse inimolendist tõepoolest, mis on kaunim taevase ilumit sugususest, mis on värvirikkam maapinnast, mis liiguks kiiremini päikesevalgusest mida võiks võrrelda kuu meeldiva helkega, mis on hämmastavam tähtede särast, mis viljakam tuultest ja saakidest. Kõik jumala loodu on ilus ja täiuslik. Ja nüüd siit tuleb ka esteetika lahutamatu kõrvalkaaslane on eetika. Kui jumal lõi maailma oma kunstilise logo see sõna abil vastavuses mõõduga arvuga miga korraga ja harmooniaga dalai-iseendast milles on ta tarkus, siis on küsimus siin inimesele. Ilu ja kaunistused on alati moraalset kõlbelist laadi. Inimene on kristlikus kultuuris selles mõttes deskeskne. Siit ka nõue kõlbeliseks täiustumiseks ja kristlikud mõtlejad. Ma pean siin kõigepealt silmas kirikuisasid, see on hilisantiigijõulised peened sügavad võitlejad võtsid teda kui kunstiteost, mille tulemuseks pidi ilmuma eriline kuju, figuurad, imekaunis, moraalselt täiuslik inimene. Kui inimene on loomise kroon, siis see kohustab teda. Sest ta ei ole seda iseenesest. Ta ei ole iseenesest juba see kroon ja see, mis pidi siis inimest kultuuris selle mudeli kohaselt kasvatama. Krooniks oli liturgia missis peaaegu kahel 1000-l aastal, kuid kui liturgiat mõista laiemalt kui üldse seda kunsti terviklikku teost, mille abil kultuurkonnas inimisiksust kujundati siis seal sõnaliturgia väljub kirikliku teenimise mõistest palju avaramaks. See peab olema see kunstilis esteetiline tervik, mis haarab kogu olemise viib selle ajalukku patusse taandab universumi mõõdetesse ja ta peab kõikide kunstiliikide kaudu Looma inimeses regulaarselt taastama tema harmooniat tervikuga, nimetagem seda tervikut kuidas tahes. Selles ongi liturgia kultusliku teenimise, muusikaväliste vormide esteetika, rütmi liikumise, mõtleme ainult eelkristliku aja. Kreeka müsteeriume, milles rõivad, liikumine, žest, hääl selles kõiges ju mängiti tegelikult kosmilist draamat, milles inimene oli jumalate jõudude mängus osaline. Ja selle kõige eesmärk oli nagu vanakreeka kultuse sky harmoonia, inimese harmoonia, mida igapäevane elu pidevalt ohustas ja rikkus, selle taastamine. See oligi seal rütmiline templiteenistus, teatriteenistused ega vanakreeka teater ei olnud teater tänapäeva alates vana Kreeka teater oli liturgia pigem Taali religioon. See oli see, milles toimus see kosmiline draama mis õpetas inimest, hoiatas inimest ja nende jõudude eest, kes inimesega mängivad ja mismoodi inimene peab endi jõududega arvestama. Nii et see esteetika, mis vahetult läheb üleeetikaks, ongi siinse oluline külg. Nüüd, kui Augustinus räägib veel sellest maailma ilust, siis mõtelgem hilise impeeriumi rooma impeeriumi peale need apologeedid vastu randasid Jänedale Roomat sirkusele, mis kultiveerib jõhkrust ja meelelisust. Vaatemäng pakkus selle asemel midagi muud. See kõlab meile väga tänapäevaselt, sest praegune nisugune ameerika tüüpi maailm on peaaegu koopia hilisest Rooma impeeriumist. Jõhker meelelisus, vägivald, vaatame neid filme, mis massiliselt propageeritakse. See on ju täpselt see vana-rooma jäme meeleline, materiaalne tsirkus, kus julmus, julmuse timine, tunded, mitte ei peenelevaid muutuvad robustselt, eks see on niisugune kohutava kultuuri allakäiguaeg tegelikult ega muidugi praegusel ajal ei taheta niisugust juttu kuulda, aga ma ajaloolasena näen niisuguse pilguga, seda ma ei istu oma ajas kinni, ma näen teda kogu suure ehkki väga pisikese aja 13000 ajaloo taustal. Ja see on hoopis teine pilt, kui nendel inimestel, kes on suled, tuleb oma aega ega näe muud ja apsalutiseerivad oma aja. Ajaloolane ei saa oma aega absolutiseerida, ehkki me elame selles ajas ja see on meie aeg. Aga kultuuri juurde kuulub mälu ja oma ajaviimine üldtausta sisse, et näha teda enam-vähem õigesti, mis ta on. Nii et siinsed tsirkust ja leiba reegel kehtib edasi. Ja me leiame siit veel väga huvitavaid märkusi tollest ajast. Ja nimelt väga huvitabki, stats Jaanus kirjutab, kaunis on maailm. Aga rumal on poliitiline kord, mis edutab kõlblusetuid ja surmab parimaid. Nii et me näeme, et ega maailmas ka palju eriti ei muutu midagi. Needsamad asjad käivad läbi kõikide sajandite ja aastatuhandete inimmaailm ja inimloomus on needsamad, mis alad. Nii et ei midagi teise sajandi apolokeedid nõuavad eelkõige inimolendi kui jumala loodu õigust elule sõltumata maailma, sest see lause pärineb teisest sajandist. Kas ei kõla väga nii värskelt kaasaegselt ja äratuntavalt? Vaatame veel mõnda toredat tsitaati minevikust. Teiseks on loodud kindel väärtus suhtumine kosmilise looja ja loodu vahel. Sellest tuleneb ka arusaam inimesest kunstnikust, analoogiaga, esteetika, kas see tähendab, see on teenida ilu ja harmooniat? Ega keegi ei eita, et ta sinna ei püüdle ka need, kes midagi muud teevad. Võtame kolmanda inimene ise, kui kunstiteos esitab temale täiuslikustumise kohustuse. Sest et inimloomus on rikutud. Aga tuleme nüüd muusika juurde, täpsemalt selle suure esteetilise terviku raamides. Kui me kuulame vanu Kliturgiaid esimeste sajandite Etioopia pea, vanakreeka liturgia, vana Armeenia turg ja vanad ürgset eelkristliku aja muusikateosed siis nendes on mingi täiesti seletamatu ja sõnadega haarama sügavust dimensioon. See haarab nagu inimese olemist niisuguste kihtideni, niisuguste kõrgusteni, kus mõte lõpeb ja peabki lõppema. Kui inimene saaks oma mõttega kõikjale, siis oleks maailm pisikene. Aga see, et nii imeline omadus meil nagu võime mõista, mõtelda, sõnastada neid nii võimsaid suuri suhteid mõista ja tajuda universumi meeletuid mõõtmeid, aga et nende ääretute mõõdeta taga et nad on ometi lõplikud, mis on siis see lõpmatus, see hajub sul käest. Ja samal ajal selle tajumine ongi see, mis teeb inimolendist inimolendi. Võime mõista, mõistmatu, võime taibata, taipamatut elada selle piiri peal. Ja muusika ongi vähemalt niisugune minusugune ettekujutus ja kogemus muusikas. Et tema viib sealt edasi. Ta ei pea seletama mulle täpselt sõnastatud õpetuslausetes vaid edasi on mingi vahetu mõistmine, millest sa saad aru, võiks öelda. Millegipärast me arvame, et meie inimesed oleme ainukesed mõistusega olendid jälgides loomi, veelinde. Kuidas saab öelda, et neil ei ole mõistust. Ja mina vaatan ka tihti neid pilguga, et neil on midagi, mis meil on kaduma läinud käest. Kindlasti, selles mõttes on nad meist targemad. Ja ilmselt peavad nad elama sellest tasandist alates taasikusse helimaailm algab. Kuidas muidu nad suudaksid olla niisuguses hämmastava harmoonias loodusega olemisega. Nad ju imehästi oskavad ennast säilitada, mida meie ei oska. Meil pääsevad kergelt võidule meid valitsema hävitusjõud, kus mõistus teab küll, mis väärt ja ometi me teeme seda, mis on väär. Jaugus tiinusmuusikast rääkides tema teos lamuusika või teemuusika ladina keeles on haruldane traktaat. Ta on üks esimesi traktaate, kus niimoodi käsitletakse. Ta räägib rütmist, korrast, harmooniast arvust aga teeks sellest niisuguse lühikokku võtta, seda lugeda, läheks raskeks jälgida, et milles on see põhimõtted all. Ta jagab muusikat ka niisugusele alale, kus üheks äärmuseks on teoreetiline ideaalne muusika. Ja teiseks äärmuseks on siis niisugune, mis on puhtalt inimpäritolu inimesest lähtuv. Son siis tundeline, tundemaailm. No ütleme siis ühel pool on see mõõk ja Hille, USA teisel pool on siis Orpheus lõõraga. Kui nii kaunilt öelda tänapäevaselt võiks öelda, siis ühel pool on inglite laul Gregoriaani koraal kõik see muusik, aga mis on kas võimalikult mitte emotsionaalne võimalikult ratsionaalne, külm, puhas, niisugune kosmiline. Ja teiselt poolt siis kõige madalamad inimrakkude nisugune pulseerimine nagu kas on? Mida ma ei jõua ära kiruda, sest sellega terroriseeritakse meid lausa sellel äärmus skaalade vahele jääb siis kõik muu. Ja nüüd võiksime öelda inimmaailmast lähtudes, et meil on vaja siis muusikat, mis suurendab meie harmooniat universumiga. Seega augus sinu siseütleb ka teoreetiline muusika, see absoluutne mõistuslik, muusika, see on inimesele peaaegu saavutamatu. See on sfääride heli kosmoses, mida minu sõber Urmas Sisask püüab ja kuulab ja matemaatilistest vormelites tajub ja, ja kujutab siis niisugune hea kooskõla, milles kõige kaunim inimlik, emotsionaalne maailm on ühendatud universumis arvulise rütmilise harmooniaga. On vast see, mis inimest kõige kaunimalt hingelis vaimselt kujundab. Võib-olla see on üks põhjus ja võib-olla ka väga isikupärane, aga et selles on üks baroki mingi eriline võlu mingi hämmastav võlu, millest mõistmiseni läks mul teoorias tükk tükk. Gregori jaanikoraali niisuguse eelistajana tundusse nii ettevaatlikult suhtusin. Aga panen tasapisi seda üha sügavamalt mõistma hakanud. Milline puhastav ja tundeelu õilistav sisu tal on. Nii et see muusika, mis tõstab inimest, korrastab teda, mis loob temas harmooniat tema trihhotoomelist harmooniat, see tähendab hinge, vaimu ja keha ühtsust sest mateeria ei ole sellest välistatud. Mateeria ja helimõjust räägiksimegi järgmine saade. Siis tänase saate põhisisu on selles, et see on meie inimliku maailma, mis igapäevase elu tõttu on niivõrd surutud väga kindlatesse kitsastesse, pragmaatilistesse raamidesse, milles me kogeme nii palju ebaõnnestumist. Selle igapäevase, ka olmeelu õnnestumise üks saladus on meie universumi harmoonia suhe. Kui see töötab siis alltasand olmetasandi igapäevase elutasand korrastub iseenesest. See on teiste sõnadega öeldud. Antiigist öeldi, et see peab olema harmoonia jumalate ja maailmaga. Selle kohta on piibli ütelus niimoodi, et nõudke esmalt jumala riiki ja muu antakse peale seal teiste sõnadega, seesama. Tahaks viidet, kas inimesed teadsid, kuidas seda saavutada harmooniat, universumiga. Kas nad teavad seda praegu? Antiigist seda teati, sest see oli avaliku elu, ütleme sama keskne arutlusteema nagu tänapäeval bensiini hind või midagi sellist eri aegadel. Kui võtame välja kirjanduse, me näeme, mis on olnud ühiskonnas põhiteema, mida kõik arutavad mitu sajandit näiteks rooma impeeriumi territooriumil, mida arutleti, oli kas Kristus on jumalaga, olemusühtne või sarnale, see oli põhiteema, seda arutati turgudel omavahel, seal elava arutluse teema kõikidel inimestel kultuuris. Ja kui me võtame nüüd kuskil minevikus meie ajadokumendid välja, siis me näeme, mis on need põhiteemad, mida me arutleme. No seda näeme iga päev ka ajalehtedest, mida meie arutleme ja ja kust need teemad on, aga et nende igapäevase elu teemade lahendus on selles suures harmoonias suurte mõõdeti ja suurte asjadega, sest me elame universumis ühes universumi kohas ja universumi seadused on meie üle. Meie ei saa neid muuta. Ja seal on küll kohutav egotsentrism arvata, et kui ainuüksi meie galaktikas nagu me ütleme, meie galaktikas, eks ole, see kõlab naljakalt, nagu meil oleks mingi galaktika. On 100 miljardit tähte nii kulbiga mõõtes ja siis näita ja uskuda tõsimeeli, et meie oleme ainukesed mõistusega inimese taolised olendid on suurusehullustuse tipp. Ja sama ülbe oleks, arvavad, et meie siin maises mõõtmes muu looduse ees oleme ainukesed mõistusega. Kui võrrelda loomade ja inimese käitumist, siis kehtib just vastupidine mulje, et me oleme ainukesed olendid, kes mõistust millegipärast ei taha kasutada ja võimelised elama ja toimima mõistusevastaselt. Paraku noh, see vajalist tõestamist. Ja see harmoonia loomine ongi kultuuriülesanne ja see peab olema üleüldine. Ja kui see armoonia on rikutud ja lõhutud, siis inimesed on haiged, terviklikkus on lõhutud ja terviklikkust ei saa taastada, ainult et nüüd üks kord ja igaveseks taastatud, ehkki ka see moment on vajalik, edasi tuleb hoida. Ja see hoidmine peabki olema kultuuris pidevalt toimiv lahutamatu kultuuri osa, mis seda terviklikkust igal päeval taastab igal päeval loob. Ja klassikaraadio kiituseks peab ütlema seda, et sõites tööle või koju saab sealt muusika kaudu selle kätte ja iga pikem sõit Eestis komandeeringusse minek on tegelikult niisugune kerge, rõõmus värin. See on kooselu klassikaraadioga. Muidugi paraku ei tule sealt kõik, mis harmooniat ehitab, ka palju klassikaliseks muusikaks nimetatud väljendab pigem disharmooniat. Aga olgem tänulikud selle suure hea osa eest, mis tõelist harmooniat ja seda universumi üleloomulikku ilu edasi annab. Tahaks soovida klassikaraadiole selles õilsas. Ma nimetaksin isegi pühas töös üha enamat teadlikkust ja muusika valikul seda alati mõõdupuuna võtta. Esimeses saates sarjast mõttehelin rääkis Einar Laigna maailmast, milles elame selle loomulikust ja üleloomulikust ilust inimese igavesest soovist tajuda lõpmatust elust kooskõlas universumiga ja augus, tiinuse traktaatidest, kord ning muusika. Saatemuusika pärines kopti ortodoksi kiriku liturgiast. Laulis Kairo Püha Markuse katedraali. Kuulge seminarikoor. Kuulake mõttehelinat jälle järgmisel kolmapäeval. Siis tuleb juttu helist ja mateeriast ning vana hiina teetseremooniast. Tänase saate panid kokku operaator Helle Paas ja toimetaja Karin kopra.