Tere, klassikutel avanenud on nüüd nüüd muusikale. Nüüd muusikasaade on avanenud avamängu ehk introduktsiooniga jaapani stiiliga meelonilt selle saate eeltutvustuses juba lühidalt päikesepoisiks ja maailmameheks tituleeritud hopi Cami jaamalt. Minu nimi on? Mina annan teile teada selle nüüd muusika alguses, et selles saates tervenisti saame kuulama hopiga Jaama heliloomingut valides siia viimase kümnekonna või 15 aasta salvestusi nii tema pisikese kiiksuga nüüdiskompositsioonidest ja apassionaalsetest bigbändi rokilugudest kui ka üliminimalistlikkus, elektroonikast ja spontaansust improvisatsiooni vallast, hopiga jaama järgmine pala selles nüüd muusikas on kammerlugu antasm, bee. Sedamoodi kõlas fantasy vee jõulise karakteriga kammerlikule koosseisule kirjutatud pala jaapalaselt pikkamiaalt. Koos autoriga esitasid seda Nicos Saito keelpillikvartett harfimängija, tema jõukiazzakkava trummar, magits ta ja metallartefakte mänginud šõu ishik haava. Kopiga loomaga on seekordne nüüd muusika saada ilmselt esimene pikem tutvus klassikaraadiolaineid ja sestap mõned kõige elementaarsemad informatsiooni pudemed. Sellest nimetatud stiiliga meelemist, kes oma sõnutsi sündinud on veebruarikuus 1960 saitamas Jaapanis ning paljude teiste sõnutsi, kes tema heliloomingut seni on viimase paarikümne aasta või kuni veerandsajandi jooksul tähele pannud kuuluta ilmsesti jaapani ande ground või ka avangard muusikute hulgas ühtede enim respekteeritud ja kõige produktiivsemad sekka. Mis puutub nüüd nüüdisja klassikalise muusika huvisse, siis seesuguse heliloomingu austajaks söandad kopikale jaama ise pidada ennast vaata et juba lapseeast peale. Tema isa oli klassikalise muusika austaja ja võttis poisi käekõrvale suurtesse kontserdisaalidesse kaasa kuulama nii oma kui võõramaist klassikat. Vähemasti siis, kui laps oli kõigest Kolmeaastane. Vunda mäletab seda hopikam ja mõise nüüdiskomposiitorite, aga ka näiteks kompositsiooni ja mitut laadi eksperimentaalse heliloomingu piiridel kõndivate autorite suhtes on kamjaama säilitanud lugupidamise huvi. Siiani ja mitmeid. 20. sajandi suurtest heliloojatest on kindlasti olnud ka hopikam jaama väga erinevate inspireerijate hulgas. Tõsi ta on, oma lemmikute esirinnas on ta nimetanud nii hästi velo partoki kui Zoltancoodalit aga teisalt väidab ta ka, et tema huumorimeel, mida ta oma muusikas ehita vaid ka teiste muusikas tihtipeale kui see huvitavalt väljendub lugupidamisväärseks kuulamisväärseks peab, jääb kuhugi tema enda sõnutsi stock hauseni ja Monty Pythoni vahele. Aga instreerite hulgas olgu siis pealegi siin saate algupooles ette loetud ka mina oma nimetatud nii oma mees, torutage mitsu kui ka kaugemalt kandi mehed Chanobeeria jänes Xenakis või Mauricio Kaager. Kahtlemata on teatavat hingesugulust leidnud ta enda arvates Gabrianiinuga. Aga kusagil on ka terve trobikond nii Ameerika kui Aasia instrumentalist vokalist, implawisaatoreid, kellega alates 80.-test hopikam jaamat seovad mitmed salvestused, kontsertesinemised ja võib-olla ka üldisemat laadi esteetilised helihoiakud. Aga laande improisaatoriteni jõuame me ilmselt edaspidi hopiga, mina omaette hoiatades. Aga võib-olla hoiatamine on nüüd juba tagantjärele tarkus ka kahe eelmise pisipala kõlama, seejärel olgu siiski öeldud, et armastab eelkõige tugevaid stiili ja kõlakontrastide, aga samuti tihti ka dünaamilisi äärmusi. On kohe meeldib talle poetada mõne oma helialbumi kaanele pisikeses kirjas, ütleme siis nii, et zen-budistlike forism järgnegi väga minimalistlik pala lausa väga üli minimaalne pala võiks ju olla justkui ise heli aforismiks vähemasti aforismi tähendusest tervitatud, teritatud vormiga lausungit. Selles koos, mil nimeks paus number kaks tunduks justkui olevat Berit salvestus 1990.-te aastate algusest plaadiseerijalt hopikam jama Visual Works. Selle plaadialapealkirjaks on Nympho Hässam köit elemendis. Tule plaadi kaanel oletab hopi ise, et nendes lugudes selle plaadi peal, mille kontrastides võib veenduda kahes järgmises loos kokku on tema arvates harmooniat iidse ja tänapäevase vahel. Kõigepealt siis paus number kaks ja seejärel juba kolmas osa. Muugment ehk kolmas osa ehk oriaad kui seda kussiooni keskset ja lõpupoole muhedal pooldataval sammul edenenud pala nimetada. Alapealkirja pidi tegemisteni jaapanlase hopikam jaama järjekordse visuaalse helitööga. Mitte küll selles mõttes, et kuuldud lugu, õigemini kaks eel kuuldud lugu kuuluksid otseselt kinolina külge, ehkki ka filmimuusikat on ka meie oma kirjutanud omajagu vaid pigem ses tähenduses, et palad on võetud ühelt plaadilt, mis omakorda kuuluvad eriplaadiseeriasse ühisnimega, hopika. Visu uueks visuaalid on siin aga ses tähenduses, et kuuldud audio pool on poolt kunagi kirjutatud kas näituseks kujutav kunstisündmuste iseääranis näituste muusikalise dimensiooni loomiseks või siis lisaks kinolinale ka suisa teleekraani tarbeks. Ka muusikateatris on hopiga mina oma tegusid teinud. Muusikateatrilugu võiks olla üks hoopiski omaette lugu kunagi tulevikus. Niisiis visuaalsed audiotööd ja terve seesugune seeria, mis on vaid üks paljudest külgedest palju ilmelise hopi kamjaama, helimaailmas mõeldavaist, muudest külgedest. Lisaks taolisele visuaal helitööle on eelpool juba mainitud Vaba improvisatsiooniline muusika või siis suuremal või vähemal määral roki ja džässilähedane, üsna keegi, teinekord agressiivne ja energiaküllane. Ses rokkimprovisatsioon. 1900 üheksakümnendatel aastatel tegutses mõndagi aega ansambel nimel. Optika eit, mille esimene koosseis oli nii-öelda hakkame Jaama Ameerika-poolne projekt Moldovas osas, kui välja arvata jaapanlasest plaadimasinist ja mürakitarrist atoomiožiide kuulusid tollesse ansamblisse kõigepealt mitmed Ameerika improvisaator id või siis sarnaselt Hobby CAM jaamaga stiiliga meelondlikud muusikud. Nende hulgas olid nii kitarristid, maak, ribow, kuninghäri, Luukas, aga ka avangard harfimängija alla, siin aparkins terves peaaegu oma koosseisus Ameerika ansambel kaadis ma-ei-kampaaniat ja mitmetes projektides oli nii kaasamängija kui juhata Ta abimehena tegev Johnsorne. Seesugused erinevad koosseisud mitte üksnes optika väit, vaid ka mitmed teised on olnud väljundi mitmekesise ja külgse Kamjaama vabamatele, muusikalistele tundidele. See muusikalise vabaduse tung avaldab ennast ka järgmises, tegelikult üsna vaoshoitud palas jazz, haar, mis ilmsesti on saanud nime nii, nagu seesugused vaba improvisatsiooni käigus salvestatud palad ikka saavad tagantjärele. Ja Share nimeline põlal salvestatud tuugonna. Täpsemalt veebruaris 2004 Tokios mängisid seal kontserdil ette ja võtsid helisalve Chang vokalist, elektroonik ja hopika Minama. Kõigi muude helide tekitaja, mida selles pisikeses palas nüüd kuulda võib. Kõik see trummikõmin, sarve hõimud ja mõned põgusad Pastraalset kõrvalepõiked kujutasid enesest hopika minema 2005. aasta kevadel kuul ilmunud albumi miining full minnes less, avapala risk business. Järgnevalt veel üks pikem näide hopikam jaama sellelt ühelt värskemalt heliplaadilt ja väga pikka sissejuhatust sellele järgnevale loole. Bigbändi likult rokivale ja kollaažilikult erinevates stiili valdkondades uitavale luuper tuuprile võib olla ettekavatsetult ei teekski. Sest tolles muusikas võib ka klassikaraadio erinevate eri valdkondade vastu huvi tundev kuulaja ilmsesti kohata tuttavlik elemente oma kõrvale kui tuttavlik ja kui palju just keegi eksis, oleneb kuulajast. Aga ei tahaks ära sõnuda jahupikam jaamale kohe eelnevalt veete tõttavalt külge kleepida mitmesuguseid silte inspiratsiooniallikaid ja mõjutusi, mida ta pooleldi omaks võtab ja pooleldi mitte. Aga kõigest sellest ehk natuke rohkem juttu juba siis, kui see riik bändi rokkiv, džässi ja kollaaži lik luuper, tuuper, mida esitab super mahutinookastra. Luuka tüüpe oli kuuldud lugu, mille esitas koosseis, millele selle juhataja ja muusika autor ühtlasi hopikam jaama oli nimeks andnud Supegaad Mountinookastra. Nii, või teisiti, üks nimi, mida kõnedes siinkohal põgusalt hopigami jaama 2005. aasta albumist miinimum minnes les tahaks tarvitada ainult korra, on Frank Zappa. Arvatavasti oli see nimi ka üks neid võimalikke, mis mõnelegi kuulajale hopikam jaama eel kuuldud palapaistel meelde või keelele võistlust. Ka mina, ma ise on vana Franki muusikalisi mõjutusi kuidas kunagi vahel meelsasti nõuks võtnud tunnistada ja teisel jälle on pisut hõredalt seda tagasi ajanud. Selle saad teel otsesõnu virtuaalsel meili teel muusika autorilt endalt küsides, kuidas selle vana rängi inspiratsiooni ka ikkagi õigupoolest viimase plaadi puhul eriti on. Tuligi vastuseks selliseid põiklevaid sümbolistlike asforismide keeles ja ühtlasi murtud veidi murtud inglise keeles vastuseid, kus seda ühtviisi küliusti mööndia teistpidi ka jälle tagasi tõrjuti. Ühelt poolt väidab ka loomad, ehk alles seal kusagil minevikus. Seal teismeaastatel avaldas vana Frank talle kõige enam muljet. Aga uus plaat, ütleb ta ei ole muusikaline tribuut kellelegi otseselt või kui, siis otsene pühendus pala vähemasti tema enese meelest olla sain hoopiski saateski eelpool kõlanud risk business, mis pühendatelevatela partakile. Aga tollest vanast Frankist, kelle perekonnanime ei tahaks liiga tihti siin põgusas jutus enam tarvitada võib küll nii palju lausuda, et kahtlemata on nende jaoks, kes kuulnud mõlemat jaapanlast, kadunud Ameerika kurikuulsust, olemas omad paralleelid, vähemalt mingites muusikalistest võtetes ja ja vahendites. Ja kahtlemata need kasvõi kitarri või puhkpillide nobedad. Pralleeli jooksud koos metallofonide Marimbade vibrafonidega on kõrvatorkav ja selge ühisjoon või vähemalt ühine kõla nii tõusva päikese maa, poja kui kadunud Ameerika kurikuulsuse paljudest paladest. Samas kui vana Frängi muusikalise huumori juures oli paljude jaoks mina nende hulgas tihtipeale tajutav. Kas nüüd õel irve, aga ikkagi kuri nali, tihtipeale siis kamina muusikaline huumor on palju pastelsemates pehmemates, helgemates rõõmsamatest toonides. Vähemalt selle saate tegijale tundub nõnda. Millalgi 1990.-te lõpupoolel antud intervjuus tunnistas tänase saate peakangelane jaapani muusikaline päikesepoissi maailmamees Hupiga minema et iseloomustades jaapani muusikat tervenisti tundub talle vähemasti väga raske olla seda teha, kuna tema meelest on tegemist muusikalise seguga. Võib olla küll sünteesiga, mitte lihtsalt eripärast elementide kokku kleepimisega ikkagi muusikaliste traditsioonide seguga, mis kujunenud on läbi sajandite ja õigustel joomisel hopikam jaamal, sest nõnda nagu kroonikud seda mäletavad või vähemasti tagantjärele okkad arvavad teadvat on jaapani muusikakultuurile vähemalt seitsmendast kaheksandast sajandist tõesti tugevasti mõju avaldanud nii Hiina kui Korea traditsioon ja rääkimata siinses juba sellest ajast, mida hopi kamjaama eluaegsed mäletavad. Aastate kümnetest pärast teist maailmasõda, mil läänepoolsed mõjutused tegelikult üha tugevamaks ja eri sugusamateks muutusid jaapani helikultuuris nii hästi avangardist nii-öelda klassikalises muusikas kui ka rääkimata kõigest eksperimentaalsust helikunstist, õpiga jama. Selles mõttes on kindlasti jaapani muusika hea ja väärikas esindaja. Temagi helikunstis kohtab ohtralt külgi, millest vaid mõnda tänane nüüd muusikasaade on pääsenud põgusalt iseloomustama ja ilmselt paljude jaoks esmatutvustama. Selle saate viimane pale hopiga meie oma muusikas on just nimelt seesugune, nagu ta vaikselt juba eetrisse ilmub. Intiimne sooloklaver mängib hopikam jaama. Tema muusika kõlas tänases saates, mille kokku pani Tiit Kuznetsov aitäh kuulamast.