Sel kui magasin nurru Vähem. Kui on pime? Mis kokku kukuta teks? Mis on naer? Kingituste koorem tuleks viia meie saatekülalisele Valdur Rootsile, kes täna saab 60 aastaseks. Paraku ei toimuse jutuajamine meil aga otse-eetris, vaid on salvestatud oktoobri lõpus. Sest Valdur Rootsil näib olevat kombeks oma ümmarguste tähtpäevadel mitte olla Tallinnas ega kogunist Eestimaalgi. Kust ta siis seekord olete öisel tähtpäeval? See on Kanadasse Calgarisse. Ja seal toimub üks paljudest rahvusvahelistest pianistidega konkurssidest jälle. Ja minu õpilane Tanel Joamets võtab sealt osa. Ja siis siis üritan ka minna kuulama ja siis noh, niipalju kui mul seal võimalik konsooli proove kuulata, temal ja aidata ja siis ja siis üldse sõltuda ühe niisuguse rahvusvahelise konkursiga üle hulga aja. Pikka aega ei ole käinud. Ei ole, jah, ma olen üldse väga vähe nüüd käinud. Üks, viis aastat pole nagu liikunud Soomes küll, jah, aga jah, mul on üks, üks suvekursus selline, kus kus ma olen käinud juba üle 10 aasta ja see toimub alati peale jaanipäeva ja see on nii nagu siiamaani jäänud selliseks selliseks suviseks tegevuseks ja, ja rohkem ma seal ei käi. Nii et üks kord aastas. No need eelmised sõidud, mis teinud just ümmarguste tähtpäevadel, viisid kodunt ära, need olid interpreedi sõidud esinemissõidud, eks ole. Siis oli siis, kui üldse peaaegu ei käidud välismaal, siis mina olin sattunud sellisesse ringi. Kes see ring oli, ramm. Ja Tiit Kuusik ja Tallinna trio, et nendega lihtsalt tuli käia välismaal muidugi, see oli väga meeldiv, me saime esineda. Muidugi, kahju oli see, et väga paljud sel ajal ei sõitnud aga eelkõige ramm. Lihtsalt tema ülesanne oli käia siis. Esindada esindamas nii ametlikult võttes Nõukogude Eesti muusikakultuuri. Ja sisuliselt muidugi eesti meestelaulu 40. sünnipäeval ma olin kuulsus prantsuse linnas, Aarlis, see linn, kus me või mitte, ma ei tea, kui palju besee selle linnaga seotud oli, aga ta kirjutas oma süüdi Arlitar just selle linna kohta, nii et muusikaliteratuuris ära märgitud linn Arlis ja siis 50. sünnipäeval me olime Tallinna trioga ühes väikeses Tšehhi linnas. Meil oli jälle niisugune kontsertturnee Tšehhimaale ja ma seda linna nime praegu ei mäleta, et oleks väikelinnale. Ja need siis järjest kaugemale, no ma ei tea, 70. sünnipäeval minu meelest peatuses olema Marktises või vähemasti Austraalias või, või kuidas kuidas õnnestub sinnamaani elada, võib juhtuda? No igatahes mulle tundub, et, et teil on omamoodi nagu vastupidi, te olete varasematel aastakümnetel väga palju reisinud ja nüüd suhteliselt vaikseks jäänud, kui enamasti need kõik, kes varem olid suhteliselt vaiksed, reisivad väga palju. Kas võib nii öelda oma imu täis? Tegelikult on küll nii jah, et ega ma nii väga ei kipu kuskile sõitma. Ja eks ma arvan, et ealised muutused, ka inimene läheb mugavamaks ja tahab rohkem kodus olla ja ja siis. Võib-olla see ka tõesti, et et ma jah, olen saanud ikka maailma näha ja teatud kogemus on. Teil on jah, kuidagi ma ütleks, et üldinimlikust seisukohast vist need asjad õigetpidi läinud, kus nooremana rännatakse palju ringi ja soliidsema seas on võimalik valida, kuhu lähed, kuhu ei lähe ja olla rohkem kodus. Paljudel on see asi nüüd kuidagi väga pahempidi kõikega. Nojah, jah, seesama raha ju määrab ka praegu kui tol ajal, kui mina käisin, siis oli ju ma tean, et minu suhtes võis olla ainult üks mure, kas ma ikka tulen tagasi? See tolleaegne käimine oli ju mõnes mõttes nii nagu noh, võib-olla see võrdlus ei ole kohane, aga, aga mõnes mõttes siiski vähe sarnane nagu vabakäigu vangi liikumisega. Pidi mingi pant siin olema, enamasti taheti kähku. Pidi tulema tagasi, see, see oli nagu see põhiline asi, mida kardeti ja mille pärast need väljasõidukomisjonid ja kõik töötasid ja nii edasi. Aga kui juba inimene tuli korra tagasi ja kui ta, kui ta oli juba käinud ja, ja enam-vähem ju teati ka siis siis võis sõita, kuni ma ei tea, lõpmatuseni ei tahaks seda ka öelda kohe ja ja rõhutada seda, et, Et noh, näiteks ramm ei andnud kunagi nii häid kontserte kodus kui kuskil just väljapool need olid fantastiliselt head kontserdid Oli see mingi eriline kokkuvõtmine või oli ka seal parem publik? Ma arvan, et publik oli võib-olla teistlaadne. Ei tahaks öelda, et ta nüüd parem oli, aga, aga ta võis olla ka. Võis olla ka rohkem informeeritud rohkemast. Kuulamiskogemusega lihtsalt oli nii, paratamatult. Nad olid rohkem kuulnud võib-olla eri rahvuste koorimuusika. Oletame, kui me räägime koori koori repertuaarist, koorikontsertidest see võistkond olla ja see võis ka mõjutada, aga ma tean, et, Et see tunne, kui ma läksin sinna lavale mõni lugu oli mul saata ju, see õhkkond oli niisugune, mitte mitte temperatuuri mõttes, ütleme selle sellise kraadide järgi vaid vaid selle sisemise pinge järgi, nii kuum see õhkkond, kuhu ma sattusin siis, et haaras sind nagu mingi mingi mingisugune tornaado kaasa. Seal oli juba midagi toimunud, mingisugune kuumenemine oli toimunud selles saalis muusika esitamise juures. Ja koor oli kuidagi teistsugune, see oli niisugune ühtne hingamine ja ühtne kokkuvõtmine. Ta lihtsalt pidi nii olema. Kodust kaugel teistsuguse publiku ees ja ja see oli muidugi kõigiga niimoodi ka meie trio parimad kontserdid toimusid ikka väljapoole Eestit ja ja samuti ida pool ka ka Venemaal on väga häid kohti, kus, kus on suurepärane publik ja ja, ja väga head klaverit, head saalid. Seal on ka olnud väga palju kontserte. Nii et mina isegi enda seisukohast mõtlen niimoodi, et. Et kahju on võib-olla mõnest niisugusest kontserdilt, miks ta just ei toimunud siin, et oleks saanud kuulda, kui me ennast väga hästi tundsime vä? Kui meie saate alguses laulis Elsa Maasik Valdur Rootsi klaveri saatel siis nüüd kuulame rammi Olev Oja juhatusel solist Aleksander Sarapu ja klaveril taas Valdur Roots. Ettekandele tuleb Villem Kapi põhjarannik Kersti Merilaasi tekstile. Need on ta pala Tuluvuse. Ei, meie publik on väga kena ja heatahtlik. Aga noh, kodune õhkkond, võib-olla see on natuke liiga, liiga argine ja tavaline või. Vot ma just mõtlesin, et kui see BBC kontsert oli siin ja ma käisin seda proovi kuulamas Ma mõtlesin selle peale, et et küll on oluline see, et et kontsert on kahepoolne suhtlemine. Esineja ja, või esinejad ja publik. See on, see on kahepoolne suhtlemine. See on tegelikult mingi müstiline kahekõne. Sest nendel headel esinemistel, mis on olnud väljaspool Eestit, olen ma sageli tundnud niisugust. Midagi niisugust, mida ma ei oska seletada, mingi mingi tunne tekib esimestest nootidest, kui ma hakkan mängima, et mind kuulatakse, kuidas kuulatakse, seda, seda räägivad, teised ka kuulatakse väga pingsalt, väga teraselt, väga heatahtlikult. Ei ole niisugust külmust või külmus, aga noh, teatud niisugune argisus, kui me hakkame mängima enam-vähem, kõik teavad, mis ja mida ma endast kujutan ja seal ei ole sellist põnevust. No mis siit nüüd tuleb? See on meie kõikide solistide omapära, et me olime kõik väga tuntud oma inimestele. Meie ring on liiga väike, lihtsiin seda uudsuse võlu on ehk vähem ja, ja üllatusmomenti kuigi muidugi ka see jää olema, et aga aga jah, paistab, et siis kui on, kui on palju seda publikut, kes sellesse ringi ei kuulu, siis jälle teistlaadi veidrad asjad juhtuda nagu sihiga just sinna mõnus Te ütlesite, ennem ütlesin nagu esineja ja kuulaja kahekõne, aga eks ole siis kui kui nad on väga erineval tasemel ja räägivad nagu väga erikeeles ja erinud juttu, siis ei saa head dialoogi tekkida, ilmselt on ka kontserdipublikuga see asi. Nii see on, see publik annab oma sõnumi edasi mingisuguse ütleme, niisuguse eetri kaudu. See on esinejale tunda, kas pukk on tulnud kuulama teda ja seda muusikat või publik, tulnud näitama oma tualetti ja kohtuma oma tuttavatega. Ja see, see on üks väga oluline asi ja huvitaval kombel see jääb meelde. Kahjuks ka negatiivne kogemus jääb meelde. Nii et mul on natuke kahju sellest BBC orkestrist, et nad võisid nüüd Sedasama tunda kui publikust ei tule seda, seda floidumit, mida, mida nad ootavad. Ja noh, kontsert on ju üldse igas mõttes kahekõne publikul on ju ka seal kahekõnes, teatavad repliigid ja ütleme, aplaus. Nii nagu ütleme, varastatud helide maailm lõpeb, siis algab müra. Inimesed tekitavad müra, mille suurus on siis sõltub kontserdilt saadud elamusest. See kuulub asja juurde, müra võib tekitada igasuguste vahenditega, võib ju karjuda, isegi võib jalgadega natuke trampida ja see nagu publikule isegi teatud teatud nagu kohustus, või, või see on nagu viisakuskoht, kus saab ennast lapsena tunda ja niisugust lärmi lüüa. See käib asja juurde, aga see on juba, see on juba lõpptulemus. See on juba peale teose esitamist, aga see, kuidas kuulatakse, see on, see on see kõige olulisem. See siis on kontserdil olijal kohustus hoida vaikust. Kontserdil oli ja peab olema vaikselt, ta peab olema täiesti hiirvaikselt, sest helide maalimine toimub ainult sellele lõuendile, mis on vaikus. Nii kui seal on mingisugused muud täpid või kriipsukesed või varjud peal. Nii on maailm häiritud. Ja sellepärast ka ma olen seda ka vahest mõelnud, et siis, kui kontserdid olid piletid olid väga odavad ja ja häid kontserte oli ka ikka palju ja, ja tihtipeale jääksid tühjadele saalidele. Siis räägiti palju publiku kasvatamisest, mitte kuidagi see ei õnnestunud ja üldse publiku kasvatamine on minu arust üks jõuetu ettevõtmine ka siis oli vast natuke liiga palju kontserte, natuke liiga devalveerunud oli kontserdile pääsemine. Nüüd on kontsert ja palju vähem, piletid, palju kallimad. Nüüd minu meelest käiakse rohkem, isegi. See on seal natuke erilisem. Olla ka valitakse rohkem, eks ole. Millal minna, kuhu minna, mille peale kulutada? No peab juba valima ka selle pärast, millest võib loobuda. Rahakott määrab palju. Nii paljud tuhanded kontserdikuulajad, kes on head kuulajad, kes on valmis kuulama, kes suudavad kuulata saavad seda, ei pääse seda kuuluma, see on nii kurb, midagi, midagi väga hullu, mina ja, ja seal muusikakooli ja kes muusikakeskkooli õpilased on väga õnnelikud, et võimalus anti proovi kuulata. See oli muidugi hirmus kena. Aga noh, tegelikult ju ikka võiks olla see kontsert niisugune, kus asjatundlik publik. Kontraesinejad niisugune see on, see on ideaal. Sellest unistasid kindlasti need BBC orkestrimehed ka. Mäletan Jaha nõun rääkis kunagi, kuidas start muusikakoolis modi tublidele õpilastele jagati pileteid sinna Ülikooli aula kontsertidele, mis olid tol ajal, kui Jaan seal õppis, alati ju väga täis. Ja see oleks tegelikult väga ilus, kui ka meil tekiks mingi niisugune võimalus, et Eesti Kontsert kasvõi mingisugusegi jao mingi väikesegi jao pileteid annaks, meie muusikaõppurite jaoks oleks ja suus väike preemia ja, ja stiimul. Mina mõtlen ka, et, et ei tohiks päris täis saali siiski panna teenima, võib-olla peaks seal olema ikka pool saali, neid, kes kes, kes sellest elavad või kellele see on nii nagu õhk. Neid inimesi. Tasuta muidugi võib-olla mittepuul, aga kas mingi väikese hinna eest või vähemalt et õppijad saaksid just just. Kuulame vahepeal muusikat. Uno Naissoo mõtisklus kapriis. Valdur Roots on selle mänginud lindile 67. aastal. No te ütlete, et publikut on väga raske kasvatada, aga mingil moel peab olema see siiski võimalik, mis te arvate, kuidas peaks siis käsutama head publikut? No mina olen ikka sellel arvamusel, et ta kasvab ise. Et, et see võtab natukene aega. Tegelikult need inimesed, kes nüüd käisid seal BBC kontserdil, ma usun, et väga paljud neist said siiski sealt omale edaspidiseks eluks vajalikku huvi selle maailma vastu. Mina ei tea seda, kuidas näiteks Läänes läänemaailmas kasvatatakse kontserdipublikut. Aga näiteks soomlased, ma olen seda nii mitme soomlase käest kuulnud, kes pole üldse muusikud ütlevad nemad, tahavad ikka, et kogu Soome tulevased põlvkonnad oskaksid mingit pilli mängida. Nendesse kangesti huvitab. Ja siis nad tahavad ka kuulata väga nad inimesed, kellel on kodus klassikalise muusika plaadikogud ja väga suured kogud tihtipeale ei ole üldse muusikud. Need on, need on inimesed, kes kes töötavad muidugi mingisugustel, muudel maadel. Seal võivad olla ka isegi rahamehed, pankurid või juristid või kes tahes nendel on plaadikogu, näiteks ma tean ühte soomlast, kellel on plaadikogu soome sümfoonilisi muusikast võimalikult igasuguste muude maade orkestrite esituses. Nii laialt kui vähegi ta nii uhke sellele kogudus on täiesti unikaalne, kogu kuskil Lõuna-Ameerikas on mängitud Sibeliuse teist sümfooniat ja ta näitab, kas tahab kuulata, kuidas mängivad sellise temperamendiga inimesed. Ja see on. Ühesõnaga, neid on palju või mis me räägime, võtame niisuguse Põhjamaade ühe nihukese lõbusa ürituse, nagu see on see viktoriin kõik see muusikaviktoriin, mis tuli ka nüüd, aastaid juba igal teisipäeval Soome esimese pealt seon, äärmiselt huvitav nähtus just sellepärast, et seal võistlevad riigid omavahel, Põhjamaad Soome, Rootsi, Taani, Norra, Island. Iga kord on kaks, kaks võistkonda kolmeliikmelist liikmelist ja neile esitatakse ühtesid ja samu küsimusi niimoodi, et see esimesele esitatava küsimuse ajal, teine istub mingisuguses kinnises kapis ja ei kuule. Neid küsimusi ja küsimused on lihtsalt muusika äratundmisest mängitakse ette midagi ja siis hakatakse seda ära tundma. Enamikul juhtudel ei tunta kohe ära ja ei hakatagi küsima niisuguseid teoseid, mida väga paljud teavad. Ikka üheksal juhul 10-st ei tunta ära, aga siis on väga huvitav see protsess, kuidas sellele äratundmisele jõutakse. Kusjuures need võistkonnad ei pruugi olla muusikutest koostatud, võib-olla üks on nurgas võib-olla kaks muusikut, ta võib ka mitte muusikuid olla väga head muusikatundjad, selge, mõtlemisega, informeeritud, kuulamiskogemusega arutlevad nad peilivad välja, vaat see on kolmas osa orkestri koosseisu järgi arutlevad, kus võiks niisugune Scertzoomise ajal võidi sellise orkestrikoosseisule kirjutada ja nii edasi. Küsija ei ole sugugi mingi kuri inimene, vaid vaid ta aitab, tai vestleb, saab nalja, tehakse seal ja lõpuks jõutakse lõpptulemuseni. Ja seda siis lõpuks hinnatakse žürii poolt. Saal on puupüsti täis mailis 2000 või 3000 kohta, see on puupüsti täis, sinna ei saa piletit kuidagi. Juba aegsasti ostetakse need ära kõik ja. Ja kontrapunkt on selle saate nimi, nüüd tuli meelde. Ja, ja siis seal elab väga kaasa, seal saalis on peaaegu sama targad inimesed, kui seal võistkond tõdes, sest nad nende naljade peale, mis on väga spetsiifilised naljad, mis seal toimuvad. Selle peale saal reageerib väga-väga adekvaatselt, väga, täpselt, väga täpselt nad saavad. No sellest, nad saavad väga hästi aru, mis oli antud juhul naljakas. Asjasse pühendamata ei saanud aru. Ja noh, seda kuuleku naerdakse. Nii et, aga aga nad saavad selle läbi, otsustas ka kõigest muust aru, väga hästi tähendab niisugune kultuurikiht, jõukas kultuurikiht on juba olemas, millal ta tekkis, kuidas teda kasvatati või kasvas, teised mina ei tea. Ta on olemas, vajab seda. Ja ma usun, tekib paratamatult igal pool. Võib-olla see on üks võimalus, jah, niimoodi innustada neid käima. Et on niisugused, aga muidugi hea oleks, kui kui samasugust taktikat kasutatakse ka, ütleme meie esinejate suhtes. Mul oli näiteks väga hea meel, ma käisin kuulamas hiljuti. Eesti Muusikaakadeemia Sümfooniaorkestri kontserti väga hea orkester, väga hea, väga hea tase on sellele orkestrile ja juhatas noor neiu Piret Tali. Ja seal oli peaaegu täis ja hirmus kena, et kuulama tuldi. Ja soovitaks ka inimestele, kellel on huvi muusika vastu käia kuulamas meie orkestreid ja meie muusikat. Meil on ikka päris hea tase. Ja sealtkaudu võib ka jõuda lõpuks nende kõige suuremate juurde, nagu ma aru saan. Eesti Kontsert tahab siia kutsuda fantastiliselt suuri nimesid. Tulevikus siis oleks ikka hirmus vajalik. Nad leiaksid siit ka vastava publiku, kellele esineda. Selle nukra, kuid siiski lootusrikka jutu peale kuulame ilusat muusikat. Francis Polank sonaat viiulile ja klaverile mängivad lemma erendi ja Valdur Roots ja salvestus pärineb 75.-st aastast. Räägime nüüd natuke teist ka teie olete ise muusiku perest pärit, teie juurde tuli muusika ilmselt kuidagi iseenesest, ta oli teie ümber või kuidas? Jah, oli küll, aga ma pean ütlema kohe, et, Et ega ma klaverit mängida ei tahtnud, algul kui ma olin No meie maja korter põles ära üheksandal märtsil 44. aastal. Pomm kukkus majja siinsamas Tallinnas Koidu tänaval ja seal oli Ernst iise tol ajal ta nimi oli ise klaverimeister ja tema tehtud pianiino oli. Ja see muidugi põles ära. Ja mul on nüüd tagantjärgi kahju, sest ma mäletan, et see tuli ju seal oli üks väga ilus klaver mul seal meeles. Aga mind ei huvitanud klaveri mängimine üldse. Aga meid huvitas mind kuul, mul meeldis kuulata raadiost muusikat ja, ja seda, kui isa mängis ja ja see mulle meeldis ja ma ise ei tahtnud. Huvitaval kombel ma isegi kahtlustan, et see klaver oli liiga hea minu jaoks. Sest no siis korter põles ära ja siis pärast sõda. Me asusime elama mõneks aastaks Pärnusse. No seal oli suguvõsal maja ja tädi elas kõrvalmajas ja, ja tädil oli üks õudselt vana tahvelklaver. Ja see oli kannatada saanud, kunagi oli katusest vett sisse sadanud ja kõlalaud oli siis pärast seda märjaks saamist lõhki kuivanud ja ja vot selle klaveri peal meeldis, mängitakse, tegi õudsat häält. Sain küll, huvitav. Teate, see oli niisugune nagu vahest tuleb niisugune džässmuusika, kus mängitakse nagu kõrtsi klaveril niisugune häälest ära ja see oli minu jaoks palju põnevam kui see hästi korrastatud ise klaver. Rumal lugu küll. Ja vot selle tagajärg oli see, tema ütles, et no mis sa siin siis nüüd ma koristasin seal üsna palju ja et mis sa siis siin ikka nii üksi mängida siis muusikakooli kümnend 10. eluaastal hakkasime õppima siis jah. Aga siis läks väga kiiresti. See oli siis Pärnus ja see oli Pärnu muusikakooli, ma olen lõpetanud lastemuusikakooli. Nii et see, Ma lõpetasin seitsmenda klassi, tol ajal oli seitsmeklassiline põhikool ja muusikakooli seitsmenda klassi ikka üheaegselt. Need kolm esimest aastat läksid mul kaduma. Kuidagi ma jõudsin selle nelja aastaga järele, käisite tasa, kõike ja see on tegelikult nii, ei ole hea. Tegelikult peaksid ka laps alustama küllalt varakult sellest tehniline tase ja kindlus tuleb ikka. Sealt juba algab sellest lapsepõlvest ja tingimata peab muidugi olema algõpetusega ja mina õppisin Anna Klasi juures ja muusikakoolis. Ja samuti siis konservatooriumis Pärnus, ma lõpetasin. Aliis mardi juures paistab, et lapsel see mõistus tuleb nii üheksakümneselt, siis ta hakkab midagi tahtma, vähemalt minul oli niimoodi. Ma algul olin, ma olin väga, väga kergesti ärrituv inimene, tol ajal mäletan, et karjusin ja vihastasin Bachi teksti peale. Ma ei suutnud midagi innovatsioonidest aru saada, miks ta peab nii keeruline olema ja miks ta ei ole üldse ilus. Ja, ja siis mingi mingile ühele hetkel oomika harjutasin ja püüdsin aru saada ei olnud kole vihane enda peale. Mingisugusel hetkel mul on see meeles, et mingid murrang tekkis mul, ma hakkasin äkki horisontaalselt kuulma muusikat kahte häält, suur asi oli juba siis, et ma hakkasin kahtlaselt kahehäälselt inflatsiooni kuulma. Et ma kuulsin korraga kahte häält. Seal see oli niisugune jumalik tunne, ma tundsin äkki, et need on asi korras, siis hakkas mulle. Konide mängimine meeldib kõige rohkem nii uhkust täis, et ma hakkasin kuulma seda. See, see on jah, huvitav, et. Et alguses. On ju kõik nii võõras nii raske ja tahaks kõigele käega ja siis võib-olla see vihastamine vajalik isegi midagi tekiks, mingisugune trots iseenda suhtes tahad ületada seda Tallinna tulles siis siis hakkas jälle kõik otsast peale, siis hakati mind viima mannaklassi poolt nii-öelda muusika mõistmise maailma selle keelemõistmiseni, ütleme, kui kui me räägime. Me võime perfektselt ära õppida ühe luuletuse kasvõi hiina keeles, esitada seda ka väga tundeliselt ja õigete aktsentidega. Aga veel paremini õnnestub see meil, kui hiina keelt oskame. Nii et selles mõttes annab klassoli väga hea keeleõpetaja selle muusika keele just maanteel väga tänulik, ta on selle mana suurmeister. Aga nii, et kuigi teie isa oli see muusik, tema nagu ei püüdnud teile seda keelt õpetada või midagi, see oli umbes nii, et kuuled, kui kodus räägitakse ja saad midagi aru või. Keeruline asi nüüd seletada, mida see keel endast kujutab. Selles mõttes muusika, keel. Näiteks minu kätte sattus alles hiljaaegu üks välja Hannes Anier mol kontsert. Ma ei ole kahjuks, pean tunnistama, et ma ei olnud enne näinud seda väljaannet Leonid Kreutzwaldi väljaanne kus on niisugused kompsukesed tehtud selle kohta, kust algavad fraasid ja mismoodi nad kuidas muusika hingab. Üheski teises väljaandes niisugust asja ei ole. Selle kohta võiks öelda, et see on ka niisugune keele õpetus. Kuidas, kuidas panna soprani muusika kõnelema? Bean'i muusika ei ole just ninaga, laulev ta on, ta on, kõneleb tema tema sees on väga palju kõne, intonatsioone ja, ja niisugune kõnemis mis paneb kuulama, mis on ilmekas. Mitte nii nagu mina räägin, üks tasane niisugune aga, aga nii nagu kõneleb üks üks inimene, kes on kõneleja, kellel on oraatori anded ja vaat niisugune muusika panime need väiksed konksukesed seal need on, tema näitab siis seda kuidas on ehitatud, millistest fraasidest ta koosneb. Ja see on, see on nii suur asi, siis sinna juurde kuulub lõpuks dramaturgia ja arhitektuur ehitus, kuidas see kõik allutada, mis millele allutada, kuhu välja viia, et tekiks terviku tunne, et kuulaja tunneks, et lugu on äärmiselt võluv see teos, et ta läheb sellega kaasa ja ta ei märka aja kulgemist. See on hirmus tähtis. Kui ma näiteks kuulen esinejat ja mõtlen, et miks ta mängib nii aeglaselt, tähendab, midagi on mäda. Ja siis ma kuulen ühte teist esinejat, kes kindlasti mängib veel aeglasemalt, aga ka aja kulgemist. Kuidas ta täidab seda, kuidas ta hingab selles muusikas, kuidas ta tabab ära just autori kavatsused samal ajal kui, kui minna näiteks ütleme seal Schuberti juurde kõnelema kõneleva intonatsiooniga, siis me oleme täiesti umbteel. Subjektil on ikka väga-väga laulab muusika ütleme näiteks, noh, me võime niisuguse niisuguse paralleeli tuua. Ja igal igal heliloojal oma oma niisugune potti, mille, mille juurde tuleb jõuda. Muidugi ütleme, need konksud seal noodis, võivad ju ka mitte midagi öelda, ka muusikule mitte, kui ta ei ole selle Autoriga niimoodi tuttava või kui ta ei tea, mis, mida endast kujutab rolli ei tunneta, siis siis ta vaatab neid. Nojah, nii võib ju ka nii või sedasi. Aga. Teie jaoks tundusid nad, et nad on väga õiged. Väga õiged ja minu jaoks oli müstiline selles väljaandes, et ma ei suutnud kuidagi Stablikatuuri sõrmestiku vastu võtta. Seal olid väga kummalisi asju. Jaak Reuter oli ju lühikest aega ka Bruno Luki ja anna klassiõpetaja. Aga siis ta lahkus sealt siis see Hitler võimule tuli, siis ta läks minema sealt. Aga, aga noh, tema väljana ütleme, Artur naabeli väljaanded ka sisaldavad jälle neid muusikaliste mõtete nii-öelda rooma numbritega tähistatud, nende perioodide pikkuste niimoodi seda muusikalist mõtet ära tabada ja loogiliselt seda esitada. Tavaliselt väljaanded ei püüa seda õpetada. Neljandat annavad lihtsalt puhtpraktilisi nõuandeid, kuidas sõrmeestiku panna, kuidas soovitavat dünaamikat, mis seal võiks teha, soliidne väljaanne ei, ei jäta vahet tegemata autori märkuste ja siis väljaande märkuste vahel, siis niisugust võib väga edukalt kasutada. Aga pahad väljaanded olid romantismiaegsed, niuksed, Alberi väljaanded ja kus pandi omad märkused niisamasuguse kirjaga, kui, kui need autori märkus, et need on väga segased, siis ka vahet tegema, mida autor soovis ja üldse muusikas on niivõrd huvitav, et autor teab ikka tõepoolest kõige paremini, kuidas ta seda peab esitama. Nii, kuidas seda ei vaata seda autori tekst on kõige parem ja, ja väga palju on ju nõndanimetatud traditsioone muusika esitamise juures, kus nonii, mängitakse, öeldakse ja, ja tihtipeale leiad noodist, et autor ei ole nii mõeldud. Kuidas näiteks on tihtipeale niisuguseid niisuguseid traditsioone, mis käivad juba aastakümneid ja, ja kuidagi ei saa sellest ringist välja. Võib juhtuda, et kui mängitakse teistmoodi, võib-olla tõesti väga autori kavatsuste järgi siis ei tunta seda lugu ära. Seda lugu on läinud elama. Oma elu autorist eemaldunud. Kui palju üldse interpretatsioonikunstis määrab näiteks muud? Jah, ma olen seda mõelnud, aga, aga ma arvan, et et see ei ole vist mood, et erinevatel ajastutel mängitakse erinevalt. Mis jäänud, see on? Arvata võib, et mingi mingeid midagi on siin moega sarnastega. Aga see on paratamatu, et teatud ajastutele tekivad erinevad aktsendid millegile. Võtame näiteks, miks juba muusikas? Vaheldus, ütleme seal? Viini klassika vaheldus äkki romantismi romantismi seal seal ei olnud, see ei olnud nagu mood, vaid, vaid äkki oli vaja niisugust arengut muusikas. See algas ju kirjandusega, kõigepealt romantismi tekkimine ja ja äkki oli kõik tundsid vajadust selle järgi. Mina olen ka niivõrd massiinimene, ma olen tundnud äkki, et nüüd tahaks midagi muud, siis see hakkabki kuskilt tulema, midagi muutub. Et, et see on seal mingisugune ühis konna arengu tulemused, et muutuvad asjad kas või see vanamuusikahuvi, mis tekkis siin mõnikümmend aastat tagasi. Ja mina pean ütlema, et ma olen väga õnnelik, et tekkis, mulle meeldis seda kuulata ja et need, need, need asjad käivad vist ikka niimoodi nii nagu rahvas hingab või nagu see tarbijakultuuri tarbija vajab. Aga samal ajal jälle. Huvitav on see minu kätte, sattusid kord siin. Üks plaat, üksiidi plaat, kus olid peal prantsuse heliloojad, kes olid ise mänginud oma teoseid ja siis veel tolleaegsed pianistid, kelle nimed mul olid kõik tundmatud kes mängisid siis prantsuse heliloojate muusikat, näiteks püssi, mängis ise oma salvestatud temaga, tema, see chill transkoornev. See oli tal lendistetaise, mängis. Siis seal saans mängis midagi oma oma teoseid siis mängis Rawell oma lavalts, mis on väga keeruline tehniline teostus natuke kuskilt jäi midagi soovida, aga, aga see see feeling on niisugune, mida ei saavuta vist keegi, teine valsilikkuse. Ja siis need teised Need, kes olid tulnud, need mängisid muidugi täiesti perfektselt suurepärasel tasemel. Nii et Peab ütlema, et klaverimängukunst on väga kõrgel tasemel olnud ammu juba. Seda, see uueneb, kogu aeg uueneb. Tal ei jäägi muud üle kui muutuda mingisuguses mingisuguse suunitlusega mingisuguses vaatenurgavõtmises. Ta on üks konservatiivne ja iidne kunst, klaveri klaverimäng. Tal ta ei saa, ta tehniline tase on nad kõrgele juba väga ammu. Sellega ei üllata ka tänapäeval enam kedagi. Ja tol ajal mängiti, kui meil on nüüd salvestused, peaaegu sajandivanused salvestused ja kui hästi mängiti klaverit juba siis. Seda unikaalset salvestist oleks muidugi hiigla põnev kuulata, aga kahjuks ei õnnestunud mul seda mitte kuskilt avastada. Niisiis kuulame parem Valdur Rootsi, kes esitab meile esimese osa allegro Maest osa Johannes Brahmsi sonaadi number üks f-moll. See mõte pärineb 69.-st aastast. Olles kutseline muusik ja ja palju esinenud ja, ja kõik ja, ja pikka aega õpetajana töötanud, peab olema kursis kõigega. Aga kas selle kõige hulgas on ikkagi niisuguseid asju, mis, mis on aastakümnete jooksul olnud nagu eriti lähedased või on need eriti lähedased muutunud või? Või tuleb see uus ja, ja huvitav peale ja lükkab vanad kõrvale, kuidas see on? Sest hoolimata sellest, et kõike tead, midagi ju ikka on, on niisugune, mis lähen ja miski on, on küll huvitav, aga kaugem. Jah, ikka on, on olnud teatud aeg aegadel mingid lemmikud ja siis nad on jälle muutunud, kunagi ma olin väga sisse võetud Meethominist jaa. Jaa. Ja siis mul oli üks aeg, kus ma väga armastasin Rahmaninovi mängida. Aga hea music. Ja siis hiljem see asendus jälle hoopis Screabindiga. Ma ei taha mitte midagi öelda, et majoriks hakanud äkki kedagi maha jätma või tuli jälle midagi huvitavat uut mere laieneb, trendi laienes just ja. Ja siis oli mul üks niisugune praamsi periood, kus mulle kohutavalt meeldis seda mängida ja ja need on olnud niimoodi jälle niukesed toredad avastamised, kui süvenedes autorisse, siis sa tunned midagi. Kui mängid mitut asja või laialt niimoodi, siis saad aru, mis seda autoreid ühendab, mis, mis, mis tema maailmavaade. Kuidas ta muusikanägemus on? Millisel, millisel tasemel see, see tema mõtlemine käib, see on väga huvitav või Prokofjevi näiteks jälle on, mul on natuke, mängisin väga mitusenaatidel ja ikka otsid neid ühiseid jooni, mis, mis, miks ta on Prokofjevi mis teda ühendab, ikka leiab neid, aga see, mis viib sind sinna muusikasse sügavale sisse, on selle teose just see, mis teda teistest eristab, see tee, mis on omapära. See on ikka see põnev asi, näiteks ütlemisel Brahmsi, f-moll, sonaat, see maailm, mida see kaheksateistaastane noormees nägi selles sonaadis ja ei, ei kuulnud teistest samal ajal kirjutatud sonaat. Kolm sonaati 18 üheksateistaastaselt f-moll sonaat on, on ikka üks, üks pihtimus täiesti. Ühe armastuse lugu võiks ütelda nii noore inimesele kõige sobivam teema ja, ja sügavalt kirja pandud haruldane teos. Ja see on just omapärasele võib-olla ütleme seal võtame kaprihhod või, või, või või ele vanemas eas kirjutatud oopasid 116 kuni 119. Siis Nendes on hoopis teised probleemid, just see erinevus on tore. Mängijal on sellest just tore, et ta saab süveneda ühe autori erinevatesse maailmadesse. Vahest selle juures olid niisugust nalja leidnud. Kui mõni mängib mõni mõni, ütleme seal 20 aastane kaheksateistaastase Brahmsi poolt kirjutatud, seda mul sonaati, siis äkki leitakse ta natuke liiga noor selle jaoks. Et see on huvitav võib-olla noh, 20 aastane võib isegi rohkem olla veel ja ikka leitakse, et noor Head või see iga ei ole nii oluline. Et üks üks helilooja võib areneda välja 18 iga-aastaselt on tal juba täiesti välja kujunenud isiksuserikas sisemaailm ja ta valab selle muusikasse, ta oskab seda panna sinna. Ja teine kaheksateistaastane, tänapäeval veel laps alles väga hästi võib nii olla ja, ja jutt on õige, ta ongi liiga noor veel selle jaoks. Ta hakkab võib-olla kolmekümneselt tajuma seda, mis seal on. Nii et, et nahi vanus on ja kuidas on väga individuaalne, kuidas kellelegi. Mis aitab mõista. Muidugi pedagoogitöös on jälle vanuselt omad positiivsed küljed, koguneb rohkem elu jooksul inte informatsiooni kogemust. No teie pedagoogitöö on nüüd kestnud maa-alust laua 30 aastat umbes. Jah, 67, ma alustasin taha. 67, ma alustasin, nii et jah, tõepoolest järgmine aasta saab 30 täis. No kui nüüd võrrelda seda alguse aega praegusega, kuidas tunne on, kas läheb kergemaks või raskemaks Kuid kõige tähtsam on see, millest alustada. Kuulad esitust, kus on terve rida vigu, seal on igasuguseid asju. Ja millele siis pöörata kõige esimesena tähelepanu, see on tohutult tähtis. Et kas, kas hakkab peale niisugune totaalne lammutamine, uue ehitamine või hakkab sealt siis selline koorimise efekt, et võtame ära kõigepealt kõige kõige halvema asja ja siis läheme järgmiste juurde ja ja muidugi selle järjekorra juures ei ole ka nii lihtne nüüd seda järjekorda koostada, ütleme hea küll, ma leian esimese puudusi, millest ma kõigepealt räägin, oletame näiteks vale tekst on valed, noodid õpitud selgeks. No see on loomulikult kõige esimene, sellele tuleb tähelepanu juhtida. Aga edasi on juba raskem. Siiski, kuidas. Selgub näiteks, et mingisugune kujund ei tule niisugusel kujul välja, nagu ta heliloojal on mõeldud, võib-olla ei, ei õnnestu näiteks mingisugust crescendot teha või millegipärast tule, siis selgub äkki, et sõrmeestik on süüdi selles mingid nõrgad sõrmed mängivad Kress, pean närida niisugused rasked aru saada, mis seal juhtub. Siis tuleb sõrmeestiku muuta, siis tuleb jälle. No ühesõnaga, need on, need on üksteisega seotud. Sisu ja tehnika segamini üks oleneb teises. Just, ja siis peab hakkama muutma päris paljusid asju ja tegelikult juba muusikakeskkooli lõpetajad mängivad neidsamu asju, mida, millega võib akadeemiat lõpetada. Et mängivad neid samu asju, nad on juba tehniliselt nii nii palju suutlikud. Suurem suur osa neist. Ja siis seal akadeemia aastatel siis käib silmaringi avardamine ja repertuaari kogumine, maitsekasvatus ja nii edasi muusikalimõistmine, kõik areneb, see oli. Niisugune see elu on seal. Kuidas on huvitavam, kas siis, kui õpilasega tähendab, kui õpilane on niisugune väga vastuvõtlik ja püüab võtta kõik, mis, mis õpetaja talle annab või kui tal on endal siiski mingit kindlamat seisukohad ja? Ja see asi areneb nagu dialoogi ja diskussiooni teel. See on kindlasti huvitavam, kui, kui õpilasel on oma nägemus asjast, see on kindlasti huvitavam. Kes neid oma nägemusega õpilasi satub palju? Jah, hõikas, satub, aga ei saaks öelda, et just palju see. No vot, see kogemus on, noorel inimesel ju paljude siis kuulnud on ja kui palju ta, see, see on üsna loomulik, et tal ei pruugi see tekkide alatisi oma nägemust. Iseasi on, kui ta mängib, ütleme lugu mida, mida ta on enne kuulnud siis ikka tavaliselt tekib. Aga päriselt põnevam kui see, kui see ettekujutus on natukene erinev helilooja omast või või ütleme siis, et väär või niimoodi see on päris põnev, siis on, see on tore, kui on võimalik vaielda. Sest õpetaja ei pea siis ütlema mitte ainult seda, miks see nii on. Või tähendab, mida peab tegema, vaid peab just rääkima, miks see nii on ja kuidas ja leidma põhjendusi. Helilooja sellest käekirjast, heliloojal, teistest teostest ja kuidas põhjendada omapoolset ja mis seal salata, mõnikord tuleb ka alla jääda. Kui õpilase nägemus on nii võimas, et, et ta ei, ei kuidagi ei, ei lepi selle lahendusega, mida mina pakun. Las ta siis olla. Sest kontserdilava vajab ikka väga isiksusi. Kui isiksusele on midagi väga omapärast öelda, siis on hea. See on hea, igal juhul. Ei tohi just vale olla, aga see peab oma nägu olema. Kui palju teil on nende aastate jooksul olnud õpilasi? Ma arvan, et üle viiekümnemist õpetanuid. On nende hulgas palju neid, kes on teile suurt rõõmu teinud. Või on ka neid, kes on pettumusi valmistanud. On muidugi neid ka, kes pettumuse valmistanud, aga ikka iga õpilane on arenenud ja midagi ta on ikkagi näidanud ju saanud ja ja, ja mõnikord on niimoodi, et mõni õpilane, kes võib-olla ei jõuabki avalikkuse ette või teeb oma igapäevast kontsertmeistritööd on mulle rohkem meeles selles mõttes, et ta võib-olla tema läbis pikema tee. Õnnestus ületada üks suur vahemaa, jõuda kaugele välja, et mul on see ikka meeles, et niisuguseid õpilaste mul ka olnud mulle väga suurt rõõmu valmistasid. Kui on juba Hästi ette valmistatud ja, ja see on hirmus tore muidugi, need on suure väärtusega nagu näiteks Signe Hiis, kes kes on saanud muusikakeskkoolist ja koolituse ja oli minu juures ja ühtaegu ka Bruno professor Bruno Luki juures kes tegid tohutu arengu läbi. Ainult puhul oli see kuidagi ette näha, et ta oli nii hea pianist juba enne. Ta läks lõpuni välja muusika, mõistmine, käik. Kas ta on praegu pedagoogiliselt? Tema praegu töötab just oma erisoovi põhjal kontsertmeistrina muusikakeskkoolis. See ta võiks ka väga hästi õpetada ja väga-väga hästi teab, mida ta tahab, ja muusikuna, aga ta on ennast piiranud teadlikult. Ja neid on ikka üks teine olnud. Väga tore õpilane Tanel Joamets, kelle pärast ma siis sõidan sinna Kanadast. Tema on neid konkursi siis ja väga iseseisev oma mõtlemisega muusik taotleb sedasama, mis minagi tahaks hästi lähedale helilooja kavatsustele jõuda ja sümpaatne. Siinjuures on paslik meenutada, et praegune Eesti Muusikaakadeemia professor Valdur Roots võitis 1960. aastal liiduvabariikidevahelisel pianistide konkursil esimese preemia laureaaditiitli. Aga praegu kuulame Franz Schuberti trios B-duur, kolmandat osa. Scertz allegro esitab Tallinna trio koosseisus Valdor raats, Jüri Gerretz ja Toomas Velmet. See on 79. aastal mängitud lugu. Kui palju te ise praegu mängite? Esinemisi on nüüd vähe, teie ja mul on head kollektiivid ja, ja partnerid, kellega te olete nii palju aastaid koostööd teinud, neid, kas nüüd enam ei ole või laiali lagunenud. Kes on lahkunud siit ilmast ja kes ja mida ma olen muidugi ise loobunud, näiteks rammist ma juba ammu tulin ära, ma ei jõudnud enam sõita. No selle kõrval jah, vist muud tööd suurt teha ei ole võimalik, lihtsalt. Üritasime kunagi Peep Lassmanniga koos seda kohta. See oli ikka olnud, niiet kaks pianisti ja millele käib vist väga? Jah, ühele no siis ei saa pedagoogina töötada täiesti võimatu ja me püüdsime seda teha ka siis niimoodi pooleks, aga las Mõnist, loovus natuke varem, kui ma õigesti mäletan, kui mina ja siis mina ka ikka lõpuks. Aga te olite ju kaua seal siiski? Ma olin ja mul peale konservatooriumi lõpetamist kohe suunati, siis oli suunamine ja siis oli suunamine ja. Aga see suunamine käis niimoodi, et Ernesaks käis ühel õpilaskontserdil. Ja ma mäletan, et ta tuli lava taha, kus ma esinesin, ma mängisin Vistadalistime festival või midagi taolist, tuli lava taha ja minul võttis jalad nõrgaks. Nii kuulus maestro tuli äkki minule õnne soovima. Aga selgus, et sel ajal ta just otsis omale uut klaverisaatjat. Ja siis ta pilk langes minu peale ja asi oli otsustatud, siis ma sain pärast siis kuulda, minule ei räägitud midagi muud, enne kui ma sain teada, et mind on suunatud sinna. Ta ütles mulle veel siis mul meelselt sõnades Õnne tublile mehele ja Prüheks kohe minema. Pikalt ei rääkinud. See oli, oli üks tore aeg veel siis, kui ma sinna läksin, oli meeskooris väga suur rühm. Heade sooliste eeldustega lauljat ma ei tea, võib-olla praegu on ka, aga. Aga siis anti palju neid solistide kontsert ja väga huvitava repertuaariga ja ma mäletan neid nii hästi. Jah, seal oli ansambleid, oligi, ansamblid olid ja ja minul oli kohe nendega tekkis hea kontakt ja tegelikult ma ju polnud mingi kogenud saatjad olla. Aga siis teil oli ju veel see ran kolm, millega te omasoodu palju reisisid. Eraldi. Ja see tekkis veel hiljem ja see ma ei mäleta, kas oli nojah, 60.-te aastate keskel või niimoodi tekkis. Aga, aga need solistid olid võimelised laulma. Igasuguseid ooperiaariaid ja seal oli Uno Kreen ja ja, ja siis Kaljo Rästas oli noor siis ja Georg ka niux väga hea tenor. Georg Metssalu laulis toredasti igasuguseid aariaid ja see oli niisugune põlvkondi seltskond, kes oli väga huvitatud sellest ja ja ma mäletan, et ma tegin ükskord ühe kontserdi, korraldasin, panin kokku kava kuulsatest aariat, sest ja siis pärast muidugi kui see kontsert oli ära toimunud, ma sain väga kiita selle eest, aga tegelikult oli see raske kontsert kuulajale, kuna aariad on ju kõik need kulmilatsioonid, aarjatud ooperi tipphetkede, neid oli seal midagi 25, tykki. Mul on niisugune tunne, mida osalvest Et see on liiga liiga niisugune koorene või liiga rammus Kus siis üks kogupauk teise otsa? No siis on teil olnud ju väga häid? Ja väga nimekaid partnereid, kasvõi niisugused korüfeed nagu Tiit Kuusik, Elsa Maasik, keda te olete ju palju kellega koos. Tänud ja nendega kokku sattusite? Elsa Maasik. Ma tean juba oma lapse põnnist peale, sest et ta oli ristiema minu emaga, nad käisid läbi ja suveti, ta oli ikka meil seal Pärnus, jaa. Jaa. Ja siis, kui juba mina ka hakkasin midagi klaverimängust jagama, siis ta tegi mulle ettepaneku natuke saata teda ja nii, et nüüd need koduselt musitseerisime ja vaatasime asju läbi ja siis muidugi hilisemal ajal juba siis mul õnnestus teda saata ka kontsertidel. Niiet soolokontserte anda. Aga Tiit Kuusiku ka, kui ma õigesti mäletan, olid tekkisid meil kontaktid 1964. aastal 64. aastal, siis ta nagu tegi mulle ettepaneku võtma, saadaks teda ja see kestis nii kaua, kui Tiit Kuusik elas. Niisuguse. Mõttelaengu andis tema kontsert alati. See oli väga maga. Rikastav esineda temaga. Sel ajal, kui teie koostöö algas, siis teie olite ju ikkagi väga noor interpreet ja tema oli juba meie tipp-täiesti sel ajal. Eks see alguses oli jah, tülikas ja raske kohaneda. Ma ei olnud selleks, ma ei olnud nii kohanemisvõimeline kohe. Aga noh, hiljem muidugi, õppisin teda hästi tundma. Ja. Ja, ja ma pean ütlema, et see töö temaga just aitas mul oma oma arengus arvestada teatud asju, nagu täpsus ja ja korrektsus ja kõik niisugused asjad. Et näiteks kui temal oli mingisugune juhtumisi äkki mingisugune viga oli? No see oli nüüd tõesti väga harva oli, oli mingi viga noodi uue asja juures seal õpitud ja siis kontsertmeistrikohus on ju sellele tähelepanu juhtida ja ja siis sellest enam rohkem rääkida ei tulnud. See korrigeeriti ära, arva, näeb niisugust inimest, nii suurt meistrit ja niisugust uut inimest, kellel harjumus ei ole nii suur, et ta ei suuda seda viga ära paraad. Mingi rütmiviga või niisugune asi ikka niisugune vana kooli enesevalitsemine ja korrektsus ja täpsus ka veel kõigele lisaks. Tegime temaga ju väga palju muusikat, mis ta on eluajal laulnud ja, ja meil õnnestus veel tema viimastel eluaastatel üht-teist sellest salvestada. Praegu kuulame Tiit Kuusiku esituses laulu leierkastimees Franz Schuberti tsüklist talvine tee klaveril loomulikult Valdur Roots ja see on salvestatud 1978. aastal avalikul kontserdil raekoja saalis. On noor. Ma. Mis üks meie kõige pikaaegsemaid ansambleid, kammeransambleid Tallinna Trio nimeline? See oli enam-vähem peakaaslaste seltskond. Kuidas teie kokku sattusite selle seltskonnaga või kes selle organiseeris, võis? No minul oli see idee tekkis küll minu peas idee tekkis, aga aga ma rääkisin sellest siis Toomas Velmetele, sest tema oli jäänud just sel ajal kuidagi ilma oma oma triost, mis, mis oli enne seda. Arbo Valdma ja Mati Kärmas, Toomas Velmet, Arbo Valdma valmistus ära sõitma või oli juba sõitnud või midagi niisugust, noh ühesõnaga seda triot enam ei olnud ja mina vaatasin, nii kogenud Trio mängija nagu Toomas Velmet, ehk ta on õpetlik hulleritava, õpetab minule ja kuidas hakkame mängima, sest ja siis ma olin juba tegelenud 11 aastat vokaalmuusikaga tuur, vajadus tekkis nii-öelda instrumentaalmuusika järgijaid, sellega hakkaks tutvuma ühtlasi ka sellise ansambli muusikaga. Soolomängimine mind tol ajal ei huvitanud eriti, olgugi, et ma andsin soolokontserte ka tol ajal ja kuni 70.-te aastate keskele. Aga see oli mulle nii harjunud ja tavaline või ma ei tea, ma tahtsin midagi muud. Sepsise trio hakkas huvitama ja siis toas õhkus välja siis ideed Jüri Gerretz niitsi tegutsema hakkas. Esimene asi, mida me mängisime, oli kohe üsna raske teos, Schuberti B-duur, suur trio. Nii et et niimoodi see hakkas peale sellest, see valmistas mulle väga palju rõõmuse. See võimalus musitseerida nende muusikutega ja realiseerida seda ka siin ja seal. See oli üks väga teguvõimas ansambel, kes nii palju esines, kes nii palju lindistas ja kes organiseeris nii palju uusi teoseid. Jah, meil oli palju tellimisi saime esitada ja huvitaval kombel reageeriti ja tulid väga head teosed. Nagu see kolme autori teoskazuku Maleraga sugu oli oma omapärase ideega tehtud tükk. Ja see oli tore aeg. Mängisime, aga no teed on viinud nüüd erinevatesse suundadesse ja jah, Jüri Gerretz on ikka rohkem Soomes ja meil ei ole enam võimalik mängida. Ja, ja ei ole enam nii palju energiat ka see, see nõudis ikka väga palju. Lisaaega või teatud laadimisaja kasutamist selleks, et teha seda tööd. Nii et uut seltskonda enam ei kavatse komplekteerida. Aitäh ja ei, ja nüüd ma vaatan, et need mängivad juba noored, ütlevad nemad, mängivad. Seda on väga-väga kena noor trio on tekkinud meie endise tubli jurist, paistab, et, et igal ajal on omad võlud ja ja küll tuleb veel toredaid rei isegi, aga aga kui elus on palju reisitud, siis on tore vahel ka paigal olla ja pealegi nüüd on pere rõõmud, mis, mis iseenesest juba tahavad rohkem kodus olemist ja seovad rohkem koduga ja ja. Sellest me ei rääkinudki ja seal on ju see. Ma olen niisugune algaja isa lõpuks jopet ja, ja selles suhtes mul on väga tore pere ja see ka niimoodi meeldivalt seob kodu külge rohkem kui varem. Sellega on ka tegemist. Kui vana see väike järglane nüüd on? Kaks aastat ja. Ja järgmise kuu lõpus saab. Aga miks ka praegu mitte, tähendab juuli, august kolm kuud. Kaks aastat, kolm kuud. No vaat, kas ta juba ilmutab suuri musikaalsuse tundemärke. Ei ilmuta ma pean ütlema, et mul on kahju, et need ei ilmuta, aga loodame, et vähk areneb selles suhtes. Ei, no küll hakkab arenema, mõni on muidugi tõesti niisugune, laulab enne, kui räägib ja kõike, aga, aga noh, võib ka teistpidi see ost olla. Minu arust tema ei saagi laulda, sest ta on nii jutukas. Ta räägib peaaegu vahetpidamata, tal ei jää aega Launiliseks lahtrikesi jätk. Mis ta nimi on? Valle-Rasmus? Vaata, kui tore nimi seal Lindgreni raamatust pärit. Ma ütleks, et teil on omapärane elu, sest teil on paljud asjad olnud nagu ajaliselt vastupidi, võrreldes teistega. Aga see on ju tore, sest kõik on nii hästi, nagu ta edasigi, väga hästi käik. Nojah, mul on niimoodi, et summa ei olene liidetavate järjekorrast. Sest on olemas ja ma usun, et, et see on võib-olla omamoodi, isegi hea, sest see väikse lapse kasvamise nägemine ikkagi pidevalt mitte ainult nii, et sa näed teda iga kuu või paari tagant natuke aega, see on nii tohutu vahe ja teie saate praegu ilmselt isarõõme nautida palju rohkem, kui see oleks olnud 30 40 aastat tagasi, siis kui oli kogu aeg tuul jalge all ja vaja sõita siia-sinna. Ja karta on, et siis ei oleks saanud nii, jah. Ja sõitmata jätta poleks ka saanud. Ja nii et ma ütleksin, te olete oma elu sättinud huvitavalt ja hästi.