Tere hommikut, mina olen Kuno Pajula, üks Eesti Evangeelse Luterliku kirikuõpetajatest ja ma loen hommikupalvuse aluseks jumala sõna Johannese evangeeliumi kolmandast peatükist 27. ja 30. salmi. Johannes vastas ja ütles, tema peab kasvama, aga mina pean kahanema. Me elame kasvamise kahanemise pingeväljas. On üsna loomulik, et me oleme kasvamise poolt. Me tahame olla edukad ja õnnelikud ning paljude jaoks on just kasse hea näitaja mis meile rahulolu ja hea enesetunde tagab. Ka mina soovin sulle armas kuulaja, et sul tänasel päeval oleks rahulolu ja hea enesetunne. Aga mõeldes selle piibliteksti peale ei saa me mööda minna ka sellest, miks piiblis säärane sõna seisab. Kas on nii väga üllatav, et seal on öeldud midagi risti vastupidist sellele, mida me tavaliselt elus õigeks peame? Kahtlematult ei ole. Piiblis on palju neid seisukohti, mis mina kesksele patus rikutud inimesele ei meeldi kuna nad kutsuvad üles inimeste muutma teiseks saama. Ja me võimegi õigustatult küsida, kas on mina, kes selle eluhoiakule alternatiivi millised ohud sääraseid inimesi ootavad. Kui evangeeliumis viidatakse sellele, et kristus peab kasvama ja tavaline inimene oma minaga kahanema siis annab edasi lihtsa tõsiasja, et rikutud inimene ei saa, ei tohi lõputult kasvada Solohtlik nii talle endale kui ka teistele, kelle keskel ta elab. On ju meile selge, et ajastu vaim kujundab seda mina kes tahab end elus maksma panna ja kõike ikka endale saada. Targad mehed ütlevad, rahvas tahab seda, mida teda tahtma on õpetatud. Võiksime lisada, millelt ühiskondlik tõkked on eest ära võetud. Siis võime öelda koos ühe ajalehe kirjutisega. Elu saatjaks on siis labasus, jõhkrus ja maitsetus. Tõsi küll, see labane, maitsetu, kuulub melu juurde nagu halb ilm. Me ei saa seda olematuks teha küll võimega eetri või ekraani puhul kanalit vahendada või jaama hoopis välja lülitada. Aga kui me tahame vaadata, siis on saadete vahele lükitud pea igale poole neid kohti, mis ei jäta oma mõju avaldamata. Kas joobunud olek on kõige õnnelikum olek? Kas perekonnast loobumine, perekonnaelu mahategemine on õige tee tulevikku? Kas raha, võim on see kõige parem võim? Need on mõned küsimused, mida me siin hommikul seame. Me võiksime alustada oma nädalat nõnda et me püüame puhastada oma mõtlemist rikutud mina keskusest ja vahelduseks mõelda ka selle peale peale, mida me ise saame head ära teha. Me palvetame, igavene isa, me täname sind, et sa oma poja, meie päästjaks vabastajaks oled saatnud. Ah et see õnnistus, mis sinult tuleb, see oleks meiega tänasel päeval ära, las olla meid enese keskpunktiks, vaid ole sina see sinu sõna, see juhataja, kui meie tööd. Ja sinu arm, see õnnistagu meid.