Tere hommikut, armas kuulaja, MINA OLEN Kuno Pajula, üks luteri kiriku vaimulikudest. Kui me eile rääkisime sellesse, et kristus peab meie elus kasvama ja rikutud, mina kahanema siis täna kuuleme jumala sõna esimese Korintose kirja teise peatüki üheksandast salmist pida silm ei ole näinud ega kõrv kuulut ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud. Selle on jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. Küllap on see nõnda, et me elus on silmapilke, kus me väga tahame teada, mis teine inimene meist mõtleb. Ja on neid silmapilke, kus me kardame seda, mida tal meile öelda oleks. See tähendab, me ei tea, mida teine inimene meist arvab mõtet. Vaat nendele ei saa tõkkeid ette panna seda mäletama hästi sellest ajast, kus sõnavabadus oli ära võetud, välismaalastega suhtlemine olematu kus oli parem hoida keel hammaste taga. Aga palvuse puhul on iseloomulik meie küsimus. Kas me ei peaks teadma ka seda, mida jumal meist mõtleb? Ma arvan, et meie ajal on palju neid inimesi, kes eriti ei ole teadlikud sellest, mis näiteks pühakiri jumala mõtetest meile inimestele edasi annab. Kindlasti on neid, kes piludest ära omal ajal 10 käsku. Ja kes arvavad selle põhjal, et jumal keelab inimesele ära kõik selle, mis on meeldiv ja hea. Tõsi küll, pühakirjas on palju käske ja keelde. Aga jumala põhihoiak on ikka see, mis tuleb tema inimesearmastusest. Vana testamendis ütleb jumal prohvet Jeremija kaudu sest mina tunnen mõtteid, mida ma teie pärast mõtlen. Need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted. Et anda teile tulevikku. Jalu Dust, uueteistame, sõnum sai juba kord ette loetud, mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud. Selle on jumal valmistanud neile, kes teda armastavat. See laseb teha ühe järelduse, et jumalal on meie jaoks ikkagi valmistatud kuidagi erakordsed, head, ilusat ja suurt. Aga võib-olla jäi nüüd su südamesse kripeldama see viimane sõna, kes teda armastavad, et kas ma võin end lugeda nende hulka või lülitub minu armastuse puudus nende hulgast välja, kes jumala poolt siis selle tõotavad, osa kätte saavad. Armastuse puudus on tõesti tõsine asi meie inimeste elus. Ja kui see mõjutab meie igapäevast saatust siis peaksime mõtlema, kui tähtis on see, et ta mõjutab ka meie igavest saatust. Tammsaare on öelnud sõnad, teed tööd, küll siis tuleb ka armastus. Need sõnad tuletavad meile meelde, et ka jumala eest seistes. Me peame tööd tegema selle nimel. Et jumala armastus võiks tulla meie juurde jääda meie juurde. Või et see on ju jumala enda anud ja tuleb ka silla säärasena ära tunnetada. Apostel Paulus vihjab sellele, et see võib olla ka meie jaoks narrus. Ja see narrus, kui me teda Narluseks peame, läheb inimesele kalliks maksma. Sest siis kaotab selle hea osa, mis jumal talle on valmistanud. Ja meie palvetame, issand, avame südame uks, et me võiksime sinu armastuse sõnumi sinna vastu võtta. Laseme tunda end sinu lapseni pärijana kel on lootus ja tulevik. Kõik nii täna kui igal uuel päeval aamen.