Ma lähen kivist trepiastmeid mööda üles, lükkan ukse lahti ja astun poodi. Isa ütlen ma hingevärinal ja ta tuleb mulle Tootsides vastu. Isa, ütlen, ma näita mulle oma kelli. Ta viib mind riiulite juurde. Ma kuulen meloodilist tiksumist nagu 1000 südamelööke. Ta nihutab mõned haruldasemad kellad lähemale, võtab need kätte ja viib aknalauale. Tema sõrmed lükkavad ühel numbrilaual osuteid ja iga kord, kui tund täis saab, vilistab varjatud mehhanism Päikeselaulu. See kõlab kenasti nagu linnu sirin ja on ometi kindel nagu meloodia, millel võiksid sõnad olla. Seda mõeldes olen ma kellakastis pisikest kuldset räästast, kes vehib tiibu ja avab noka. Aga niipea, kui laul lõpeb, lendab ta kasti tagasi ja uks sulgub veel ükskord kõik 12 tundi paluma. Isa raputab pead. Ta hoiab mu kõrva juures ümmargust taskukella keerab vedru üles ja väike imevärk loeb mulle õrnal helinal ettetunnid ja minutit, nagu kellaaeg parajasti on. Äkki tõuseb tume kumin, kaiguvad kellalöögid, kõlin looma, oled trummid, viled, 100 elavat mehhanismi, tervitab täistundi. Minut aega hõljub ruumis mingi pühadus, nagu oleksid must surmaingel läbi läinud. Alles pikkamööda mänguaeg mõõdetud tiksumise vaikuseks. Mina pidasin hinge kinni. See on meeltülendav, ütleb isa, et igal tunnil väärtus, et ükski ei lõpe ilma, et talle kiitust ei avaldata. Kui palju tunde olen ma oma elus juba kuulnud? Ma vaatan argliku imetlusega punutud loomasoolte otsas rippuvate raskete tina ja vaskpommidega Cap kellasid, millel pendlit loevad aeglaselt kiikudes sekundeid. Nende löök oli nii hõbedane ja puhas, et ma tunnen põlvis aukartliku rammetust. Näita mulle oma kõige ilusamat kella, palun, ma pärast vastab isa, kui päike looja läheb. Ta paneb mõtte lamedaks abi. Vaata siit aega, ütleb ta mulle. See on karp, ütlen ma ja püüan seda avada. Aga see ei õnnestu, mul kõik küljed on kinni. Isa hakkab naerma. Ta puudutab sõrmega üht kuuest tahust mis on kõige siledam ja kohe ilmuvad sinna arvud, otsekui lükkaks neid keegi seestpoolt välja ning kustuvad siis jälle. Kuidas see võimalik on? Imestan ma, palju asju on võimalik, ütleb isa vaikselt. Ainult et kõik võimalused ei ole süütud. Kel on süütu, isegi kui ta on imepiiril. Enamik masinaid pole süütud, aga need on. Me kõnnime jälle pikki riiuleid, kus on kellavärgid oma ilusaid kastides. Kullendav pronks kurdub ümber numbrilaudade marmor, shoklil seisavad kaks last, Amoria psüühe, hoides kuldset ketast, millel on no silma kimpudesse rooma numbrid. Koobalt sinisel emailil on maik nagu surevad tütarlapse huultel. Keda peigmees suudleb. Juba hämmeldunud. Kõigest sellest toredusest küsin ma aplalt. Kas see on kõik? Ei, see ei ole. Kõik. Isa lükkab vankriga lähemale. Läbinähtava taevaskera. Vaskvõrud tähistavad planeetide teed. Vesi selgest kvartsist treitud kuulid kujutavad tähekogusid. Maailmaruumi keskel istub emand veenus ja hoiab süles kylgendavat mesi kollast kivi. Päikest. Õrna ja osavam käega vallandab isa ankru, mis mõõdab sekundeid. Imepärane seadeldis paiskub ajast välja, planeedid hakkavad liikuma, tiirlevad oma, teil muu ketas kahaneb, kasvab taas. Möödub kuu, möödub aasta. Sodiaak veereb oma taevavõlvil pillutatud helkivasse metalli graveeritud mustade loomadega minust aegamisi võnkudes 365 päeva jooksul mööda. Pea käib ringi. Siis tõuseb jälle tume kumin, algab täistunni, kiituselaul lõpeb. Nüüd peab see, kel terve aasta seisma, ütleb isa, ma tegin seda sinu meeleheaks. Ta jääb mõttesse, paneb ankru oma kohale tagasi, kosmos lamab surnuna ta vankril. Mul on nutt kurgus. Ta teeb midagi minu meeleheaks, ema, kelle heaks ei tee ta iial midagi. Ema ei tunne kellasid, ta kardab neid. Mitu tundi on juba mööda läinud, kuulen ma isa ütlevat. Me pole aega tähelegi pannud. Sell tuleb jooksujalu, Talon süles kaks paksu Foljanti, milles on keerulised arvestused ja imepärased pildid omavahel haarduvaist. Ratastikest. Istu aknalauale, ütleb isa, mulle ei ole vagusi. Päike läheb looja, kellad tahavad magama jääda. Sell paneb Voljandid kähku kappi luku taha. Ma näen isa poju striivistamas ja tahapoole rutamas. Sell jookseb talle järele. Näen neid mööda kitsast keerdtreppi üles kadumas. Viimasena näen ma seal jalgu. Siis tõuseb jälle tume kumin, hoiatavam, kui enne peaaegu pahaendeline seinakellade hõbekõla lämbub. Vile surevad niipea, kui alustavad looma kisa, kaob põgusasse hirmu, mörgesse trummide pärgament, nahk lõhkeb. Sügavikust kerkib maavärina kiriku kella vaskset kõminat. Suur riiul mu ees hakkab liikuma paindlikult, nagu purituules tõmbub tagasi kapp, kuhu sell panipoljandid kaob. Nüüd imeb sein endasse ka suure riiuli Cap kellad pööravad oma osuti palged ära ja peidavad end ootavasse. Varjutuba tühjeneb. Veel ei jää mu süda seisma, aga ma ei suuda end enam liigutada. Midagi langeb algul nagu tolm. Siis on see ilmselt sein ning põrand avaneb. Mustendav lõhe, kust paiskub murtud välkude kimbuna kella kõla on nagu hauakamber, millelt on kate kivid maha kistud. Et rahutute kooljate jubedat kogud võiksid üles tõusta. Ja seal all liigub miski. Seinas liigub miski. Kahin, vaikne naksumine, nähtavale tuleb kirikukooripealne. Märkan ihuga harva ingleid, kes hõljuvad loorberi, akantuse, peterselli ja pukspuu puhmais. Üle koori rinnatise kerkiv päike, barokkorel imeline kirevaks nikerdatud puuraamis. Lehestik varjab kiviseina. Ja hauakambrist on tõusnud madalad palvepingid. Ma näen Nende vahel liikumas inimkogusid. Ma ei tea, kas need on elavad või surnud või on see nukkudeks rõivastatud masinavärk. Õrnalt. Ja väreldes hakkab orelist kostma koraali, mis tuleb noot noodilt täie mooniaga kuuldavale. Esmakordselt näen ma, kuidas mu silme all moodustub mehhaaniline imetöö. Ma kuulen kellade tiksumist seina taga. Hammasvõll liigutav vilede suues ventiile. Päike on looja minemas ja kellavärk püstitab talle väikese templi, et ta ei vajuks austuseta öö hauda. Pärast kui päike looja läheb, ütles isa, saan ma näha ta ilusaimad tööd. Siis hakkab see kunstlik ruum jälle maksuma. Algavad muundumised, seina õõnes, avanevad ja neelavad selle ilmutuse tuba lagedaks. Ma istun ikka veel aknas laual, siis märkan tagaseinas keerdtreppi, jooksen üles. Lähen läbi töötoa, kus laudadel on pool valmis kellade osad. Ilusasti poleeritud kollakas metallist raamid, kuhu riputatakse õrnliikmeline organism. Sätendavad võllid ja täpselt freesitud hammasrataste musttuhat saki. Ühe tänavapoolse akna Urvas istub mu isa oma selliga laua taga, joob veini, murrab leiba ja nad söövad sinna juurde musti oliive. Mis sa ütled selle kella kohta, mida terve pood täis on? Küsib isa minult. Minu asemel vastab sell. Te olete paremaidki teinud meister, see on veel kahtlane, kähvab isa pahaselt. Ta lükkab oma klaasi minu ette ja ulatab mulle leiba ja oliive. Ma küsin talt, miks sa ei söö kunagi koos ema ja minuga. Kellad jääksid kurvaks, kui ma nad maha jätan, vastab ta vaikselt. Meie oleme ka kurvad. Võtan ma oma julguse kokku. Nad jääksid seisma ega läheks enam iial uuesti käima. Teie süda seisma ei jää, ei murdu.