Jumal olla ennast äkitselt vee päält leidnud, pole muud, kui lahve vesi olnud, ei puid ega rohtu, ei kivi ega mulda olla maailma loonud kotkamunast. Üks ilmatu suur kotkas olla ka vee pääl rahutamalt alatasa ühtepuhku Sänna ja teen edasi-tagasi, Lendnud. Selsamal puhul oli ka üks liiga vana ja tugev neitsid olnud see olla 700 aastat käima pääl, olnud viimaks olnud temal üks poeg vee pääl olles kõveras, põlved rõhu, kus siis olla seal rängata suur kotkas, mis alati ühest paigast tõisse lendas, sinna juhtunud ja munenud poisi Rõukude vahele ühe liigsuure muna. Jumal võtnud selle muna omale ja olla sellest munast maailma valmistanud, nagu ta praegu on. Nõnda olla ilm vana eesti rahva paganausu järele loodud. Kuidas juurdlasidega näiteks kiiva Iisraeli või kirka, kreeka rahva poeedid ja filosoofid kõige alguse ja otsa kallal kuidas lõid sädelevaid müüte ja täpsalt viimisteldud süsteeme teogooniast, kosmogooniast, antropogooniast ja üldse kõigest sellest, mis on kuidas kihelisedge näiteks julmade, germaanlaste paremad pead kõige teadmisi ja seletamise tungis, kujutlesid eri maailmu, üksteisest süngemaid, jumalaid, hiide üksteisest jõhkra maid, olete seda ala lõpmatut, heitlust, võitlus taplust, hukkumist ja jälle sündi. Kuidas laulsid Soome karjalagi pika habemega teadjad plastilise ja pildirikkaid värsse sünnist sügavast? Miks puuduvad siis Eesti sünnilood? Mis müüt on siis eestlaste fantaasia ja arusaamad loonud? Kuidas on kujunenud eesti usuline ilmavaade ja miks see selliseks on kujunenud? Igal rahval omad hingeelu, põhihelid, oma erinev mõtteviis ja erinev arenguaste. Seal sageli korratud väide, et Eesti rahvaloomingu tugevus ei seisa mõttesügavuses ega filosoofilemises vaid tunde külluses ja meeleolutsemises. Need laulikud ei võinud kangelaslugusid luua, sest eepiline vaim neile oli võõras. Nad ei võinud ajaloolisi aineid tarvitada ega napilt välja töötletud ballaadidega toime saada, sest et neil plastilise kalduvused liiga vähe oli. Need laulikud ei võinud ka jumalate müüte ning usulike süsteeme sünnitada, sest et nende filosoofiline mõistus oli äärmiselt edenematu. Nõnda hinda Friedebert Tuglas eesti rahvalaulikuid ja nende loomingut. Ühekülgne oleks siiski vabandada eesti usundilise Loomingu suhtelist arenematust, ainult hingeelu tõulist või rahvuslike eeldustega. Küll eestlanegi on tundnud põlvest põlve tuska ja tungi juurelda ja puurelda on püüdnud omamoodi seletada ja leida vastust elu mõistatusil. On kobanud usu kaudu teadmisel millised on olnud ajada elutingimused kuna seda on saanud vabadust ja aega mõtis kella mõnusasti ja meeliskella mugavasti. Eesti usundi kujunemist ei saada iial küllaldaselt põhjendada ilma tõsisemalt arvestamata ka Eesti ajaloo ja sotsiaalse õhkkonna painajaliku mõju. Mitte ainult võimet, see, vaid ka võimaluste puudus, pole lasknud sündida siin filosoof prohveteid ja usutiaid, mitte niivõrd loomulikud kalduvused, kui ebaloomulikud olud on juhtinud siin paljude põlvede vaimulaadi kujunemist. On dikteerinud teemade ja isegi sõnastuse valikut. Laulaksin minule, heidetakse. Läksin, sõimatakse, vaidleksin, vannutakse. Kardan laulust laidetama, häälest häbi tulema, sõnast sõimu tõstetama. Parem hakkan haugutama salla saksu sajatama. Kes mu väikevenna võtsid, koera vasta vahetasid, koerake võib karjas käia, vennakestaga vaevatakse salla sakslast, sõimatakse kurjast, seal kõmmitakse vahel selga Wombitakse suhtuda kui sellele kuis tahes. Kuid kurikuulsat 700 aastat orjaaega on igatähes saatuslik fakt mida ei saada olematuks teha on niivõrd määrav tegur eesti rahva sisemise ja välise palge kujunemisel. Et seda ei tohi seal surnuks vaikida ega maha salata. Seda peab rakendatama ka meie usundilise loomingu iseärasuste selgitamiseks. Ainult reaalelu miljööraamistikus õpime õieti alles mõistma, ega meie irreaalse miljöö kujunemisteeri ilmet aliseda ja ennast häbeneda pole selle juures midagi. Et meil puuduvad paljud kõrge lennulised kujutelmad, mis teistes oludes muil rahvail tekkinud mitte tõulist alamuse tunnetega enese halvutamist vaid just enese jõuteadvus sugereerib see lämmatav õhkkond, milles on suudetud siiski vähemalt elada hingitseda põlvest põlve. Kuigi selles õhkkonnas jumalate, müütide ja sangarite lugude asemel levinema peavad sootu teised tegelikku elu, tagakiusu, hirmu ja näljamüüdid Neilt, meie ei saagi Nõukogude vaimukõrgustega mõtte kargust. Kui tahame vastust leida küsimusele, mis pärast Eesti usund just morniks süngeks midagi ülevaks ega helgiks pole kujunenud siis peame ka teadma, kuidas kujunemine on teostunud ja mis tingimusi on pidanud elama. See rahvas ise, kes oma loomuliku maailma lõi ikkagi loomuliku reaalelu alusel ja selle vastu peegeldusena tõsielu hirmutised on terroriseerinud siin massi fantaasiat, ka irreaalseid hirmutisi õuda, asju nägema, kuulma, jutustelema, rõhutades teadlikult eesti usundi, käsitleda lähtekohana senisest avaramad hingeelulist ühiskondliku ja kultuuriajaloolist tagapõhja. Püüdes selgitada kujutelmad tekkimise ja arengu sisemisi ja väliseid tegureid ei saa siis ka nende kujutelmad mõistmiseks sigineda neile enam ainult moodsa inimese tasemelt ja võõraste rahvaste mõõdupuudega. Püüda sisse elada just endisaegade arusaamades ja meie oma esivanemate mõtteviisi niisama nagu eluviisides ja miljöösse jälgimisel märkamegi pea, et muist sega ja koguni ürgsega ei lahuta meid kaugeltki nii pikk ja läbipääsmatu vahemaa nagu ajaliselt ja arenguliselt, oletame vaid sagedasti elavad veel tänaseni edasi primitiivse inimese aastatuhandete eest loodud kujutelmad. Faktilised teadmised ja tehnilised oskused paisuvad kiiremalt. Mõtlemise oskus püsib enam paigal mida teati alles mõned aastakümned tagasi näiteks närvidest, närvihaigustest ja nende tagajärgedest. Selle vastu, aga aastatuhandeid on seistud põrutava fakti ees et nähakse viirastusi. Ja aastatuhandeid on püütud seda fakti seletada. Ta ta leida tema põhjust. Katsete ja uurimuste tõttu tulnuks nüüd meie koolilapsega mõistusele ja arusaamale nii algelised lihtne teaduslikult seletada. Igal inimesel on närvid, kelle närvid on nõrgad, see näeb visioone, hallutsinatsioone ja nõnda edasi. Kah kogemusest ja vaatlusest võrsub, seletuse sõnastas aga alles 1875. aastal Viru ranniku primitiivse mõtteviisiga rahvalaulik doktor Veske igivana uskumusena. Igal inimesel on oma haldjas. Kummitusi. Inimene haldjas, kummitus kõik on vana lauliku aru saama, ehk nagu ta ise ütleks, usu järgi. Uskumine tähendabki meie keelelises teadvuses just arvamist algselt aga millelegi toetamist ühe võrra tõelist reaalsed, täiesti konkreetsed olendid. Ja kui setu laulja neiu Leelutab tühi kosi ilma tütart nälga, ilmann näi ookest siis on temagi teadvusest tegemist ainult täiesti reaalsete konkreetsete kujudega. Moodsa kultuuriinimese arusaamade keelelise tajuga neile värssidele lähenedes võib tõesti ei eksiteele sattuda ja kujuteldasin tervet müüdsi sellest, kuidas abstraheeritud nälg ja vana põrguhärrad tühi posivad üliloomuliku ilma tütar. Tegelikult, ega pole siin setu lauliku teadvuses vähimatki üliloomulikkuse kujutelma. Nälg ei ole talle mitte abstraktne nimisõna vaid lihtsalt konkreetse külapoisist kosilase omadussõna. Just niisama nagu paralleelvärsis, tühigi ja ilma tütar pole põrmugi mingi pilvepiiril hiilgav müütiline Ilmatlaar vaid siinsamas maises ilmas elav laulikene juhise kes kurdab näljasele vaese ja tühjalt puu palju kosilasi pärast igatsedes endale reaalseid kosilasi, nagu piltlikult öeldes päike, kuu, tähed taevas, Eise laulikkine ei oska ilma kujutel mingil lõputu ja igavese kosmosena, mida juhivad põhjuslikkuse ja teised loodusseadused vankumatu kindlusega. Oh neist seadusest, lõpmatusest ja igavikust pole temal aimugi, vaid tema ilm piirdub setu oma pisikese ja tuntud ümbruskonnaga. Kus keerlevad tema huvid, tungida fantaasia, kus Veerleb kogu tema eluiga ja kust kisub teda välja ainult surm. Iseendast, ümbritsevast loodusest ja surmaprobleemist kujuneb siis ka sellise lihtsa massi inimese usuline maailmavaade.