Nii minu kõrvale on jõudnud Jaak Joala. Lõpetasid just mõni aeg tagasi etteaste üks niisugune eriti originaalne küsimus, kuidas. Siis läks, no ma arvan, et mitte hästi või halvasti, keskmiselt siin ennem Vladimir kosmiiliga oli juttu. Ta ütles, et see tänane niuke vihmane ilm on ikka publikut veidi tuimastanud, et tuleb päriselu eest tööd teha, et rahvas kaasa tuleks. Kuidas sulle tundus? Kindlasti tema stiil on veidi teine, kui tema juba ütleb, et tal on raske rahast kasu kiskuda, siis ma arvan midagi siia lisada. Aga räägime siis natuke veidi sellest sinu stiilist ka. Tähendab, sina ei ole aastate jooksul, nagu selle hevivaimustusega kaasa läinud, oled jätkanud oma joont, milline õieti see sinu joon on? Ta on selline, nagu ta on, ma ei oska muud midagi iseloomustada. Ütleme selline võimalikult professionaalsel tasemel esitatud popmuusikas näiteks see väljend sind ei solva isegi. Absoluutselt ei saa olla. Ja võib-olla on õigem üldse siis mitte kleepida igasuguseid silte külge, vaid võtta inimesed nii nagu ta on seda muusikat, mida ta teeb. See on täiesti loomulik. Ma arvan, et see oleks päris naljakas, kui ma hakkaks ütleme peale üle 20 aastast tööd, mida ma teinud olen veel stiili muutma, see võiks väga kentsakas. Minu meelest. Räägiks sinuga veel ühest asjast. Meil oli siin mõni aeg tagasi Tiit Karuksi ka juttu just sellest, et ühes hiljutises saundis oli intervjuu ansambli drill laulja jussi südamega ja noh, nemad mäletatavasti käisid kevadistel Tartu muusika päevadel. Tema arvamus eesti rocki kohta on see, et meil on neetult head pillimängijad tunduvad olevat niuksed. Vanapoolsed kõik, tähendab nüüd täna on kaks eesti ansamblit peal käinud Gunnar Graps, sina ja teid mõlemaid võib tituleerida kaheka, meie roki grand would männideks. Juba on see situatsioon tõesti selline ja milles on siis asi, et noori peale ei tule, mis sa arvad? Ma ei julge öelda, milles on asi, ma arvan, et võib-olla on endale endale veidikene vähe initsiatiivi, võib-olla see muusika ei ole enam nii baarne, kui ta oli. See muusika tegemine ei ole enam niivõrd populaarne, kui ta ütleme umbes üks, 20 25 aastat tagasi, kui oli see esimene, hullustasin, mis hakkas peale biitlustiga, sest see oli lihtsalt nagu maavärisemine. Tänaseks päevaks. See muusika tegemine ei ole enam populaarne, nagu ei ole minu meelest populaarne enam sport, mis oli, oli aastatel väga populaarne aastaid 20 25 tagasi. Silm oli väga populaarne ka, kõik nagu laabub tasapisi ja sellepärast võib-olla noori ei tule peale ka. Aga kas võib siin olla oma põhjus siiski ka selles, et noh, teatavasti pillide hinnad on siiski küllalt kõrged noortel naistel ei ole see veel taskukohane? Tähendab, selle kohta ma võiks öelda niimoodi, et siis kui aastaid tagasi ise sai alustatud, siis selle peale keegi ei mõelnud, siis olid need raskused võib olla veel suuremat, sellepärast saagisime kõikuma kitarrid ise välja ja sellepärast muusika tegemata jäänud, nii et sellega ei tohiks küll midagi ajada. Aitäh, olgu see siis edasi öeldud kõigile noortele pillimeestele, kes tahavad selle rokkmuusiku raske tee peale asuda. Ei maksa lasta ennast heidutada pisiasjadest.