Ma võib-olla surun raadiokuulajatele praegu oma arvamust peale Ka minu meelest mängis praegu Eesti ülekaalukalt parim rokkansambel minu kõrval ansambli kitarrist, laulja, helilooja Riho Sibul Antsul reha üle pea veel häält intervjuu andmiseks. No natukene ikka taotluste, sest meil oli siin paar päeva tagasi mitu minu jaoks sihukeste ülipika mängu mida ma ei ole kunagi varem teinud ja ma kartsin, et mul siin üldse häält ei ole, aga kuidagi rahastus ikka näed kus need ülipikad mängud olid Viljandimaal, õigemini Mulgimaal siis öelda suurealise Viljandis. Minule oli see täiesti hämmastav kogemus olla nii nii-öelda kolm tundi järjest. Rokiklassikat ja igast muid asju. No sellise publikuhulga ees ei ole Ultima Thule kunagi mänginud, nagu praegu Tallinna lauluväljakul on. No võiks ka nii-öelda jah, me oleme küll osa võtnud sealt India kult või liidu kultuuripäevadest Indias kus oli ka väga palju rahvast, ma ei teagi, kui palju seal oli, aga aga noh, see oli midagi muud, seal me esitasime fono pealt tuleva laagri ja rõõmsalt naeratades olime maha laval. Aga niisugust otseselt seda muidugi ei ole olnud. Varem jah. Aga kas niisugust feelingut esinemise ajal tundsite? Ühtsust publikuga, et publik kahe esimesest loost peale kaasa tuli. Nojah, see on väga tähtis ju, teadagi pole ju mõtet üle korrata seda, et see side publikuga. Et kui selle saab, siis on, pool mängust, on täna oli väga niisugune hääl, minek. Ultima Thule on oma küllalt lühikese eksisteerimisaja jooksul elanud üle päris mitmeid koosseisu muutumisi mingil määral seal on see muutnud ka ansambli stiili, no võib-olla ansambli esimeses koos võis öelda nii, et oli ühes ansamblis koos isegi mitu stiili. Pärast seda, kui Tõnis Mägi enam tuule see idee on minu meelest nagu veidi veidi see stiil rohkem nagu ühe ansambli omaks muutunud. Nojah, eks algusaegadel alustamine on ikka raske ja, ja leida nüüd täiesti ühist keelt kõikidega või siukest keskteed, et noh, ei saa ju päris peale suruda oma oma arvamusi, oma maitset. Ja muidugi on stiililiselt me oleme ju nii kui nii võib öelda, katsetanud ühesõnaga minuga mitmes laadis või mitmes suunas. Ja no kui Tõnis oli ansamblis, siis oli nagu enamus nagu tema peale pandud või tema Ma hääle väljatoomiseks tema meisterlikkuse väljatoomiseks. Aga hiljem asi kuidagi natukene läks teisele poole või rohkem sihukesele. Noh, kuidas nimetada? Bluusroki likumaks või noh, algselt noh, kõigil on siis olime sellel teel, aga aga sihuksed, vahepealsed kuskile käänakuid nagu. Ja vaieldamatult Tõnis on muidugi üks meie kõige paremaid lauljaid üldse, kes siin Eestis on ja, ja mõneti on sellest väga kahju, et ta enam meiega ei ole, aga aga noh, praegu me oleme kuidagi jälle uuel otsal otsas. Kas see vahepealne koostöö Silviga oli ainult üleminekuetapp või võib ka tulevikus midagi sellist veel loota? Ei, ma usun, et küsib kindlasti temaga koos, teeme edasi. See ei välista sugugi seda, et ta siin ei esinenud, kuna ta praegu viibib väga kaugel siis ma usun, et edasi pidime tunne koos kindlasti kui, kui palju ja kui intensiivselt see muidugi selle kohta ei oska öelda. Mis sa arvad, kas praeguses sellises neljalises koosseisus on Ultima Thule nüüd leidnud oma niisuguse optimaalse näo või võib tulla veel mingeid muudatusi? Seda ma ei oska tõesti praegu öelda, aga paistab, et see on kõige noh, las öelda. Sarnase muusika jaoks kõige-kõige-kõige siuksem. Parem variant koosseisuna. Nüüd aga ma usun Et me selles selles selles koosseisus ka jätkame? Natukene leerimates toonides, muusikaliselt, aga kindlasti kindlasti selles koosluses veel mõni aasta tagasi ja see oli Riho Sibul mediteeriv soolokitarrist, aga nüüd on laval Riho Sibula superstaar, laulab, mängib kitarri. Sul loomus paistab olema rohkem sissepoole minev, kas oli raske ümberkehastumine, sellepärast et laulja peab siiski oma isiksusega publiku kuidagi väga ilusasti endaga kaasa tõmbab? Ümber kehastuda, sest ma ei oska nüüd rääkida, minu laulma hakkamine oli väga suur juhus ja ja, ja küllap sellest niinimetatud mediteerivad muusikat samuti, teen edasi, neil on ju ansamblis Raul Vaigla, minu väga hea sõber ja mõttekaaslane, kellega me ilmselt sellist instrumenti muusikat kindlasti edasi teeme. Meil peaks varsti nüüd veel. Kui hästi läheb järgmise aasta alguses ilmuma plaat? See oleks siis esimene etapp praegu, meil on nagu muud mõtted juba, eks, eks aeg näitab kas. Kahele heale soolokitarristi lööks ansambel kitsaks ei jää sellepärast et noh, koobriniga, te peate üht-teist jagama. Ja see ju kõik õigemini noh, enamus on ju kõikoobrini peal ja mina olen rohkem laulja ja laulutegija ja mängin ka aeg-ajalt siis nagu nii-öelda nagu nii-öelda oma kitarri. Aga ega see, mispärast ma olen mänginud kogu aeg tähendab väga palju sellistes kooslustes martsuga, näiteks seal omal ajal, ma mäletan isegi mingeid vanad mehed imestasid, et külastaja kahekesi saate mängida, kumb soolokitarrist on. Aga noh, sellist mõtet ei saa ju tekkida üldse sellepärast et me oleme mõlemad. Meil siis sellist momenti ansambli siseselt ei teki, et mina olen vas ei. Kuigi mitte üks asi, mis meil doltima tuule juures ja sinu viimase aja loomingu juures on väga vapustanud anne mõningad laulud, no näiteks pastoraal sest seal on nagu kuidagi intuitiivselt tabatud ja see meeleolu, mis siin sellel meie kodumaal viimase poole sajandi jooksul on juhtunud, võib-olla räägiksid veidi oma loomingulisest köögist, kuidas need meloodiad, kuidas need meloodiad ühenduses tekstidega kas see on nüüd puhtalt selline inspiratsiooni säde või, või on ka niimoodi, et nüüd on vaja lugu ja kirjutan ja tuleb kaja lugu. Ja sellest. Ei oska ma eriti palju midagi rääkida, eks. Eks ju, kogu aeg sa mõtled sellele, millega sa oled seotud ja mida sa teed. Nii et paratamatult. Ja mis puudutab ühesõnaga sellesse teksti, las siis enamasti minul sõbrad või põlvkonnakaaslased siin Villu Kangur ja Hardi Volmer, Ott Arder ja Peep ilmet. Kes meile tekste kirjutavad, no me mõtleme enamasti asjadest ühtemoodi. Ma olen selle koostöö üle väga õnnelik. Millele sa oled mõelnud kõige rohkem suvel 1988. Oi, seda ma ei oska öelda. Ma olen nii paljudele asjadele mõelnud, aga mis, mis kõige rohkem mõelnud olen, see suvi on olnud nii kirju, äärmiselt kirju olnud, ma peaks natukene eemale tõmbuma. Ja vastama hiljem. Kas sulle ei tundu, et Eestimaa hakkab Ultima Thule juba natukene kitsaks jääma, aga, aga samal ajal minu andmetel ei ole ka niisugust kindlat perspektiivi, noh ütleme nii, et raiuda aken Euroopasse. Ei, seda perspektiivist ei tea ka mina midagi, sellepärast et meil on küll juttu olnud küll Soomest ja mingist asjadest veel, aga aga kõik see on neid jutunudi aastate läbi. Aga mispärast kitsaks oleks väga rõõm muidugi pääseda esinema kuskile mujale ja pakkuda seal ja näha, mis, mismoodi see. Kitsaks selles mõttes, et Eesti on lihtsalt liiga väike maa, et ütleme, viis aastat järjest üks ansambel seal pidevalt tuuritab, ansambel tahab vaheldust ja võib-olla isegi publiku ees. No seda muidugi seda muidugi, sest, sest Eesti võib ju kahe nädalaga läbi sõita, nii et ei taha sind aasta aega keegi näha enam, aga, aga ja me ei tahaks ka. Tähendab, see populaarsus on muidugi niisugune kahtlane asi maastikest ühest küljest ja teisest küljest. Aga noh, samas on meil suur rõõm, et publik meist muidugi peab aru saama. Ja. See teeb meele rõõmsaks. Aitäh sulle ja tahaks loota, et Ultima Thule läheb kogu aeg paremaks.