Kui täna siin stjuuard teid suurepärase esinemise eest, vastas ta, et hoopis tema peaks tänama oma külla kutsujaid. Et siin Tallinnas oli tõeline nauding laulda ja mängida. Ja tema teadmised Eestist olid enne siia tulekut küll õige piiratud, ta teadis vaid, et Eesti on Nõukogude Liidu osa. Ja Stewart ütles ka sellise lause. Mõned nõukogude liit on kaua seda maad ekspluateerima keerinud, monopolistlikud siin käitunud ja alles hiljuti seati sisse õigus kasutada siin oma lippu ja laulda omi laule. Ütlesin Stewardil. Big kantrirock on äärmiselt šotilik, mida tähendab talle Šotimaal? Kõigi jaoks, vastas Stewart, kes tunneb, näevad ja mõtlevad nii nagu mina on see turvalisuse paikal koht kus on su juured. Samuti annab see teatud järjepidevuse neile ja kõigile. Sa tead, On olnud minevik ja et sul tuleb ka tulevik. Kanteril on palju tugeva sotsiaalse taustaga laule. Kuidas seda kommenteerida? Püüan alati oma lauludesse sisse panna reaalseid inimesi ja reaalseid olukordi. Minu jaoks on see väga oluline, vastas Stewart. Teisest küljest, popmuusika ei saa ju olla palju, muudkui meelelahutusvahend. Ta ei saa üheselt peegeldada ümbrust, ta ei saa olla ju selle tegelik osa. Aga samas reaalsuse momendi rõhutamine on lauludes minu jaoks väga tähtis laulud, mida ma kirjutan samas aga ka mingi poliitiline dogma või kindel teooria määratud lihtsatele inimestele ja on tavalistest asjadest lihtsate inimeste jaoks. Paljud kriitikud ja muusikahuvilised on arvanud, et Big kantri kõige šotilikum taat oli nende esimene LP šashing, küsisin Stewardil, mida ta ise sellest arvab. Ma ise peaksin kõige šotilikumaks meie kolmandatel, sea prohvet, vastas Stewart. Esimene LP oli ilmselt kõige romantilisem. See oli ka ju siis debüütplaat, siis ma olingi noorem. Kolmas sündis aga läbi kõige suuremate valude. Aga samas arvab ta, et rahule jäävad nad aga kõige rohkem selle helbed, seega mida praegu viimistletakse ja see on siis ansambli neljas järjekorras ja mis peaks müügilettidele ilmuma. Septembris. Rääkisime konkreetselt Ühest ansambli pik kantriloost nimega Haavist hõõm. Noh, konkreetselt oli see küsija lemmiklugu ja palusin Stewart'it, kommenteerib rida selle laulu sündi ja millesse laul kõneleb? Stewart vastas. See on lugu sellest, mis juhtus Šotimaal 242 aastat tagasi. Siis, kui toimus Šotimaal mäss, kui paljud inimesed emigreerusid Kanadasse Austraaliasse, jätsid maha oma külad, kui nende tavalised tegevusvormid jäid arusse ja see oli siis mäss inglaste vastu. Kuna see oli Stewartil jätnud juba lapsepõlves need lood sündmustest 240 aastat tagasi sügava mulje, siis otsustas teha ta sellest ka laulu. Küsisin Stewardit ka seda, kas pikantril sünnivad enne laulude meloodiad või sõnad. Vastuse sain, sellise laulud sünnivad kord nii kord. Vahel sünnib esimesena meloodia, teinekord sõnad. Meil ei ole üldiselt mingisugust kindlat plaani, nii et vaat nüüd hakkame tegema seda või teist lugu. Noh et vaat nüüd Aja jooksul peab meloodia sündima, see oleneb palju meie kõigi inspiratsioonist, kuna laulude meloodiad ei sünni ju ainult mitte Stewarti sulest, vaid see on ansambli ühis. Vaid laulutekstid on siis täielikult Stewart Adamsoni looming? Küsis instiwardilt veel jalgpalli kohta, noh, üldiselt on teada ju, et kõik šoti tuntud poptähed näiteks Rootsi Stewart on ju suured jalgpallifanaatikud, et milline on tema lemmik meeskond. Vastuse sain sellise, et see on ühe väikesele hinnatõuna meeskond Don, farman Atletico ja loomulikult šoti rahvuskoondis. Intervjuus Ühendriikide televisiooni ronile, õigemini enne intervjuu algust, kui kaamerad ei olnud veel käima läinud vestluses Ühendriikide televisiooni meeskonnaga ütles Stewart, ärge nimetage mind inglaseks. Selle küsimuse peale. Naeris ütles, et ma tegin veidi nalja lihtsalt, aga küsimus on siiski selles, et noh, näiteks Ameerika Ühendriikides nimetatakse Jonaidid kindomi Inglismaaks ja et šotlasi ja iirlasi selline suhtumine ajab lihtsalt raevu tähendab kõik, mitte inglased solvunud sellest ja, ja see on loomulik, sest igaüks tahab leida säilitada oma rahvuslikku identiteeti. Ja viimase küsimusena pärisin Stewart hädamsonilt, kas tema arvates rokk võib muuta maailma? Ja küsimuse vastus oli ausalt öeldes kahene. Kõigepealt ta ütles, jah. Mitte küll selles mõttes, et kui inimesed ära kuulanud ühe loo, tõusevad nad püsti, võtavad kohe midagi konkreetselt, et ma ei kujuta seda ette, vastas Stewart. Aga samal ajal ütles ta, aga jah, teisest küljest rokkmuusika on ju siiski lõppkokkuvõttes meelelahutusinimesed võtavad vastu seda väga individuaalselt. Ja kokkuvõttes, ega muusikaga ikka maailma muuta ei saa, küll saab aga inimesed panna mõtlema nende probleemide ja inimeste eluolu mitmesuguste tahkude üle.