Praegu läks mees mööda siin Pavlik imis limaidid, higised, poisid, nemad meile kohe praegu intervjuud ei anna. Loodame, et pärast poole, aga siin on kaks oma meest. Heigo Mirka ja Sven Grünberg, kuidas on muljed? Muljed on väga vapustav. Kas see ansambel oli ka hea ansambel? Väga hea Hanson miks see nii oli? Noh, see on omapärane ja oma omal kohal. Kas sellise, kas sellise muusikaga võiks ka Eestis läbi lüüa? Võrreldes eelmise esinejaga stiimäkitiga oli kontrast minu meelest täiesti vapustav. Kuidas võrrelda nüüd neid kahte meest maailma muusikaturul? No kõigepealt peab ütlema seda, et väge mängis üksi seal ja, ja, ja Pavlik imidž oli bänd. No väga Erinevad tegijad muusikas muidugi. Aga noh, eks eks, eks ühel on nagu üks publik, teisel, teine publik ilmselt. Aga noh, festivalil kuidagi nad tõesti mängivad järjest ja ja tundub, et publik hindab nii ühte kui teistlaadi. Aga noh, ma ei tea, jah või ega siin muud ei ole kirvega ööl. Kui nüüd natuke rääkida üldmuljetest festivali on palju kordi toonitatud, et see on kõige suurem kõigevägevam, kõige esimene ja nii edasi ja nii edasi, aga kuidas muusikute koha pealt nüüd mõelda seda tähtsust, mis meie nüüd saavutame maailma muusikaturul kas saab seda nüüd alahinnata või ülehinnata või oleme liiga palju sellest juba rääkinud? No see esimene festival, see on muidugi meile, eestlastele kõige tähtsam festival. Kõik loodavad, et see muutub traditsiooniliseks. Ja üldse selline vaba olek, nagu siin on, see on kõigile väga tähtis meie rahvale ja meile kõigile muusikutele, samuti. Sven Grünberg, kas on ka võimalust kunagi selliste festivalil kuulatakse teie muusikat. No miks ka mitte, miks ka mitte, aga paraku pean seda siiski ütlema, et et kahjuks ma ei oma selliseid töövahendeid, et, et ma võiks esineda, kui need vahendid tuleks, palun, ma väga hea meelega esineks, aga neid paraku ei ole, lihtsalt nii et selle tõttu ei saa ma ka lavale minna. No eks see raskus oli meil ka kõige võimendusega, loodame, et järgmine festival on meile nii palju juba siis sponsoreid toonud, et suudame endalegi võimenduse osta ja võib-olla ka parimat. Pille aitäh praegu siit. Loodan, et sangatsiooni Laidoneri sealtpoolt kätte lubada küll Julge osa juttu ja siin kiiruga juba lülitasime saatja välja, rääkimata häid muljeid tuli kohe juurde ja teeme ühe kiire kiire tagasilülituse ja räägime rahulikult nüüd uusi mulje, et Sven Grünberg, mis on siis veel öelda? Ma tahtsin Eigo Mirka mõtet nagu omapoolselt veel kommenteerida, minule tundub, et selline üritus on erand kordselt lausa griltsutaks alla, kuigi raadiotehnilised alla kriipsutada vist tõesti ei saa teha, aga aga kriimsetaks siiski alla seda mõtet, et, et see on eesti rockile tõesti erakordselt tähtis sündmus ja just selles mõttes, et Eesti rock on olnud hulka taid Nõukogude liidus juhtival kohal. Aga viimasel ajal ma olen märganud sellist tendentsi nii meilt seestpoolt kui ka väljastpoolt, et, et nakatud kiruma, et Eesti rockis nagu puuduksid, isiksused ja eesti rokk Hongkongist alla käinud, ma ei ole selle mõttega mitte kuidagi nõus, minu meelest eesti rokk on arenenud edasi liikunud. Ja, ja see, et, et noh, me ise oleme hakanud siin pisut niimoodi kiruma ja nina kirtsutama. See on õhutanud ilmselt teisi, ma mõtlen nii Moskva kriitikuid kui ka Leningradi. Noh, ütleme, eesti roki niimoodi tasa ja targu, üleolevalt noh, et on hakatud üleolevalt pisut suhtuma ja, ja see üritus siin nüüd minu meelest väga hästi näitab, et Eesti rock on täiesti võimeline konkureerima ka lausa maailmastaaride kõrval. Küll kahjuks ma pean seda ütlema, et, et nii üks kui teine siin Riho Sibul ja, ja Heini Vaikmaa ja, ja mõni teinegi muusik veel kurtsid, et maailma tähed ei anna neile lavaprooviks aega ja et nad peavad minema lavale täiesti ilma saundi saudi proovita ja, ja see on võib-olla rikkunud nende tuju ja, ja esinemise tahet, aga. Aga siiski siiski peab ütlema jah, et Eesti rock on võimeline minu arvates konkureerima ka lausa lausa maailmatasemel. Ma ei, ma ei ütle, et, et ta praegu on päris nüüd nii tipptasemel, aga aga nihukesed karjuvat vahet ei ole siin. Siis võib juhtuda, et aastate pärast on ühe suure maailma rokifestivali õhtu peatäheks mingi eesti ansambel. No miks ka mitte selles mõttes, et noh, huvitav on see moment, et näiteks kunstis nagu keeldutakse seevastu võtmas seda mõtet, et, et ka meist võiks keegi olla noh, lausa maailma tipp, samal ajal näiteks, kui, kui mõni sportlane hüppab hüppab kaugemale kui teised maailmas või jookseb kiiremini või, või teeb mingit spordiala. No paremini kui teised maailmas, siis sellega kuidagi nõustatakse, aga sellega, et näiteks no Eestist võib tõusta ka mõni täiesti maailma tippu noh, rockis seda sellele mõttele nagu seistakse vastu ja muiataks üleolevalt selle mõtte peale ma ei ütle, et, et keegi nüüd kindlasti tõuseb, aga miks ka mitte, minu arvates ei maksa seda võimalust ka välistada. Kindlasti. Heigo Mirka Minul on meele järgi just see situatsioon, mis siin valitseb, selline vabadus ja siiani on meie muusikas valitsenud selline mentaliteet, et näiteks rock hotelli nime, kes televisioonis ja Venemaal nagu eriti ei ole tahetud välja öelda on Ivo Linna ja saategrupp nagu sõna sõnarock on nagu rumal sõna. Aga siin on kuidagi vabanemine kõigest, sellest isegi esinemine selliste maailmakuulsustega koos soojenduks soojendusbändiks Big kantsleri näiteks nagu me eile esinesime ja üldse see muusika võib-olla ei ole ka minu meelismuusika kõik nagu sotsiooni, Rotteni laulmine praegust taga. Kogu üldine situatsioon on niivõrd tore ja vaba, et see on eesti muusikale ja üldse kõigile väga-väga tähtis ja väga kasulik. Et siin võib-olla tekib selline hea võrdlusmoment Eesti muusikat ja välismaa muusikate vahel, et vaadata, et ei olegi nii halvad, et väljamaamehed on viletsam, on see piir, peaks nagu kaduma, kuna me oleme kõik ühe planeedi elanikud ja kõik inimesed, nii et ei ole mõtet meid liigitada eraldi koerad ja inimesed, vaid me peame, me peame inimesteks saama. Ega kõik õlut saaksid osta, nagu Hardi Volmer kurtis. Õlu pole nii tähtis, peaasi, et üldine üldine sisetunne. Ja see üldine vaba. Vabadus ja muidugi tahaks väga loota, et Eesti rokk, et see festival oleks ka eesti rockile teatud niukseks hüppelauaks, välissõitudeks ma pean, pean silmas ka noh, ütleme Soome, Rootsi või miks ka mitte Inglismaale näiteks. Et võiksid meie grupid seal esineda ja ma arvan, et miks ka mitte kuivad võivad ka seal edu saavutada, sest tase ei ole nii noh, kuidas öelda, suur või vahe, vahe on küllaltki minimaalne, vaat, üks asi, mida ma pean siiski ütlema, et Eesti bändidel on mis on nõrk külg, niisugune on, on see, et, et ei ole tunda nihukest mänedžeri kätt. Eesti bändide puhul, et mängitakse juba päris hästi, aga, aga vot see lavashow pool ja ja vot publiku niuke üleskütmise oskus, see on, see on võib-olla mõnevõrra jäänud unarusse niisuguse mänguoskuse arendamise kõrval. Aga, aga muidugi bändid on ka erinevad. Heigo, seisad siin kõrval, võib olla. Üldisest vabadusest kasutanud klesise. See välise pinge all, nii et inimene ei tunne ennast vabaks vabalt ja samuti samuti ta lavale ei saa väelast niivõrd vabalt olla. Üldine üldine, lase mängida. Nojaa, aga ma loodan, et inimesed Aastate jooksul vabanevad sellest kõigest sellest ja no eks Eigo teab veel paremini, aga, aga ma olen ka kusagil nii julgelt 15 aastat nagu 15 aastat vähemalt tagasi tegutsenud laval. Kuskuss vajalikel lülitati lausa korke välja ja klubides. Juba igav siin muidugi kauem olnudki veel, aga jaa jaa. No miilitsat käisid ikka näppe väänamas saalis ja, ja, ja, ja muud kultuuritöötajad sealhulgas, nii et eks see on mõjunud loomulikult ka ka üldisele nihukesele seisundile, muusikute seisundile, mis mis praegu tahab ka väga tervenemist saada ja, ja, ja ka selles mõttes on see festival erakordselt tähtis. Et tervenemine tõepoolest tunne tuleb kui õlg õla kõrval siin teiste inimestega, kelle, kes ei ole noh, selliste probleemide ja sellise sellise surve all nagu olnud vabanemine, vagun taastub nullitada. Loodame, et me taastame kiiremini kui 20 aastat. Loodame aitäh teile.