Te olete esimest korda Nõukogude liidus ja Eestis üldse, kas te teadsite midagi, mis meil toimub praegu siin? Küsimuse peale vastata niimoodi, et kõik sai selgeks kaartidest. Meil Läänes müüakse kaarte. No see oli naljaga öeldud, aga oma tõsi on selles, et ajakirjandus päris täpselt kõike seal ei valgustaja, ütles Johni Laidoner. Põhiliselt ridade vahelt. Kuna ajakirjandus valetab, siis ridade vahele jääb tõde. Et tema on päris hästi kursis, mis meiega, mis meil toimub. Ta on üllatunud, et meil on niivõrd tugev rahvaliikumine, et eestlased ei taha ennast pidada venelasteks ja ütles, et see on tore. Johann Laidoner käest küsinud, kuidas on võimalikud sellised muutused Eestis, tema arvates. Joni arvas, et muutused on küll võimalikult vaikselt-vaikselt, tuleb kõike teha, vägivallaga ei saavuta mitte midagi, mässuga ja survega ei ole kunagi midagi saavutatud, nii et tuleb astuda samm-sammult edasi. Edasi küsisin, kas te olete kuulnud ka midagi eesti muusikast? Praktiliselt mitte midagi, aga sellepärast ma siin olengi ja tahaksin osta kõik plaadid ja kassetid, mis vähegi võimalik on. Kas see õnnestub? Johannes on muidugi raske. Järgmine küsimus on sellest, et eesti muusikas on väga vähe, LP esid ansamblitele õnnestunud teha, aga läänest tuleb plaate, plaate väga palju. Kui suur on vahe, siis lääne ja Eesti plaadi tegemise vahel? Cambridge'i koha pealt on asjad küll hästi, nemad võivad ise valida plaadi tegemise aega, kuid on tähtis, et plaadid tuleksid teatud ajajärgult või niimoodi ajavahemiku järel välja ja see on üks Lääne muusika pahasid külgi, tähtis oleks rohkem kvaliteet kui kvantiteet. Plaat oleks palju või nad paremad oleksid. Millist publikut ootada? Tallinna kontserdile? Publik imidži kontsert on täielik meelelahutuskontsert, tulge tantsima, nautima meid. Oleme tantsubänd, meelelahutaja, kuid püüame ka natukene õpetada. Kuid eesmärk on ikkagi olla meelelahutaja. Kas teie õpetussõnad jõuavad ka rahvani? Ma loodan küll, et meie sõnum jõuab rahvali rahvani, ma tean seda kindlasti Lääne kontserdite põhjal. Meie publik on olnud väga kirju, on olnud erinevaid vanusegruppe, isad-emad-lapsed, vanaemad, džässifanaatikud, põrguinglid, intellektuaalrocki fännid, kõik rokkareid vahele. Repliigi peale, et Eestis veel põrguingleid ei ole, ütles Johan Laidoner. Eesti on siiski midagi saavutanud. Kas on olemas ka mingid konkreetsed eeskujud pillimuusika? Mitte keegi, peamiselt kõik muusikastiilid, mitte nüüd rokk. Kõige kõige olulisemaks peab Johnil aidanud iiri folkmuusika mõjutusi. Kuid oma ideid võtab ta ka regist diskost kõigest, mis ümberringi on. Talle meeldib ka müra, täiesti puhas. Mürarokkmuusikaäri on alati käes käsikäes käinud. Mida arvate rahast? Läänes ilma selleta ei saa kuidagi ilma, rahatame, nälgiksime surnuks. Mind tuntakse kui sotsialistid, sellepärast et ma ei tee tööd raha pärast, mind ei huvita koguda meeletuid summasid üle teatud piiri, on see mõttetu? Raha on vaja mul niipalju, et saaksin ellu viia järgmise projekti. Kui palju annab pill aastas kontserte? Kontserte annab ansambel sadu aastas lisaks sellele veel teevee esinemised. Väga raske on minna Ameerika ühendriikidesse. Ja üllatav on see, et Eestisse tulek niivõrd lihtsalt läks küsimuse peale, et millest siis selline umbusk Nõukogude Liidu Eesti vastu ütles, ioni laedanet. Arvatavasti peetakse teda ju igal pool suureks lolliks. Aga võib-olla oligi see põhjus, et teda siiani lihtsalt sisse lasti. Veel kord Tallinna kontserdist, mis meeldib kõige rohkem antud kontsertshow juures. Mulle meeldib, et siin on väga palju erinevaid ansambleid, muusikastiile pole kahte ühesugust ansamblit. Mulle meeldib, et on olemas mitmekesisus. Kaste närvjueerite, ka enne lavale minekut. Kõne küll, kuid mitte palju ja ma loodan, et ma võidan publiku enda poole ja see mulle meeldib.