Aga kohe sellest pihta, küsiks seda, kuidas siis nii kaugelt nagu siberis sattus siia rokkmuusikagrupp käsite kak takisedalikaga, kes Džibeeristada Briechal Roku gruppa, kägu tapab palli. Nagu te kuusitegi, rühm on algusest peale olnud kaasas nagu selle festivali korraldamises ja kuna nendel on rahvusvahelist kogemuste festivalidel esinemisel, siis oli loomulik, et ka nemad siia tulid. Jah, nagu kuulsin, et jumal on sellisel arvamusel, et siberi rokkmuusikas ei või rääkida sellepärast, et seal elada ka mitmesuguste erinevate rahvuste esindajad, aga et võib-olla piirkondlik rock on siiski omamoodi olemas. Nüüd ma tahaksin küsida siin taris Toomas vanem, kuidas siis juhtus see, et üks eesti poiss nii kaugele rokkmuusikaga tegelema läks? Siberisse. Raske vastata sellele küsimusele. Häid pillimehi on igale poole vaja, ma leian nii ja kutsuti ja. Aga kas on näiteks mõnikord olnud ka selline tunne, et tahaks nagu Eestisse tagasi tulla, eriti nüüd, kus meie igapäevases elus on nii palju huvitavaid sündmusi mitte ainult muusikaelus, vaid ka meie ühiskondlikus elus. Oleks kindlasti tahtmine, aga praegu momendil ma leian, et see on võimatu minu jaoks. Sest mul on oma töö ja pean seda tegema. Praegu. Varem te kunagi mängisite koos Marju Läniku trupid. Jah, on küll. Jaa, Rodgers, mängisin ka mõnda aega. Ja siis oli veel üks ansambel, kuues meel, sellest on praegu saanud 70-l. Dialoogi tulevikuplaanide hulgas on ühe kauamängiva plaadi tegemine ja muidugi kontsert tunne välismaalt.