Jätkame meie oma jutlusi Nikolai meenetega. Nikolai Meinart Tiit Karuks ütles mõni aeg tagasi välja huvitava mõtte, et sellised tõesti tohutud suured rokkfestivalid nagu kasvõi see praegu siin, et need ei olegi enam nagu muusikasündmused, vaid rohkem selliseid häppeningi. Sinul kui sotsioloogil peaks selle kohta kindlasti oma arvamus. Ilus olema, no tegelikult meie jaoks terve riigikogu rockmuusika siis sa oled ka Eesti oli suur häppeninge ausalt öeldes siiamaani ja ma arvan ikka kuiv proovida analüüsida seda situatsiooni liidus terviklikult, siis peab ikka eraldi jagada, mis toimub Venemaal, mis toimub meil Eestis, sellepärast et Ameerika see tase iseenesest dikteerib mõned muusikalised küljed, mis näiteks kuskil mujal Venemaal on praegune tee see täiesti võimatu arvesse võtta, nii et ma arvan, et mõnes mõttes see mõte oli õige, aga ma arvan, et me siin suudame kuidagi, mis asjad kokku viia, ühelt poolt suursündmus ja teiselt poolt ikka see, et muusika kõlab siin ka on selles mõttes väga hea näite ja võib-olla see atmosfäär aitab just niisugused muusika ka oma kuulajat väide. Ja mis ma tahaks lisada enda poolt võib-olla juba teise mõttekohta. Et meil on kindel arvamus praegu niisugune, nii palju, kui ma kujutan, see, mis toimub, toimub üldse liidus niisugune üritus nagu meil praegu siin lauluväljakul lähemal ajal. No ma ei tea, kui pikk see aeg võiks olla aasta või rohkem, aga kuskil mujal Venemaal toimuval vist ei saa, sellepärast et nende reegleid on praegu nii ranged. Ja üldse, see tagasihoidlikkus on nii suur isegi perestroika. Et ma arvan, et seal võib olla sündmused, teine pool on just see, et liidus praegu toimus niisugune üritus niisugusel tasemel ja niisugune organisatsiooniga, mis lihtsalt ka minu külalised ütlevad ja minu arvamus näitab lihtsalt liikumine läbi liitu lihtsalt kuskil mujal on isegi võimatu kujutada. Praegu siin meil on väga tihedalt seotud poliitika ja muusika. Mis sa arvad, kas see tuleb jätkuma, selline suund rokkmuusikas aga mitte ei ole muusika eraldi, vaid on. Me teeme läbi muusika seda poliitikat. No see on üks minu vana arvamustes, mis nagu kuidagi jäi kõlama peale Tartu festivali viimane kord. No ma arvan, et see on väga subjektiivne suhtlemine asjaga. Aga mulle tundub nii, et me oleme kuidagi seest väga kinnised. Me oleme kinni ja see, et me ei saa olla vabad isegi lava peal, kui midagi teeme, kogu aeg, mõtleme, mõtleme just kõik, mille asjade pärast, aga need asjad on rohkem seoses meie poliitikaga. Miks mulle väga meeldis Tartus näiteks ansambel Arthur, mitte sellepärast, et see oli hea muusika, muusika kohta võib eri erinevad arvamused olla mitte sellepärast, et tase oli väga super, see on ka väga kahtlane värk, kuidas meeldib. Aga selles mõttes, et nad olid vabad lava peal, nadolid seest vabalt ja meie, mis, mis meie pakume ikka kuidagi on enesest mitte nii lahtine nagu nendel. Ja selles mõttes me oleme siiamaani panin ka väga otseselt seotud sellega, mis ma nimetama poliitikaks üldse, mis meil on, mis meil toimub siin vabariigil, mis on meil kaupluses kõigil, kes on meie, kes meil valitseb ja nii edasi ja nii edasi ja selles mõttes isegi ka selle Mattiiseni programm on väga hea näide, et jälle ta proovib kui panna kaks väga niisugused olulised asjad, muusika ja poliitika ja see on väga tüüpiline näide meie jaoks, see on üleliiduline, niisugune näite, ma arvan, mitte ainult Tallinnas, vaid interpreteeritakse erinevate nagu variantide sees rokiklubi liikumine Venemaal ja meil niisugused suuremad suured manifest, versioonid ja rokifestivalid, aga sisu on umbes sarnane. Sisu iseenesest, vorm on erinev, aga sisu sarnane. Ja ma arvan, et aga kui me ei suuda lahendada meie poliitilised küsimused, nii kaua seid sisu ikka jääb samasugune jää side jääb ikka sama tugev. Mis sa arvad? Tagasisidest võib Venemaa poolt kuulates, kuid nüüd on see rokkfestival praktiliselt juba möödas, kõik läheb üle Venemaa laiali, et selline asi on toimunud. Kas võib juhtuda seda, et seal polnud survet avaldama, et lady enam kunagi ei toimu? Praeguses hetkes ma kahtlen. Aga mõni reageering võib-olla ka niisugune uskumatu, sellepärast et noh, eks poiss sai siin ta tuli Arhangelski ja sai pikandri autogrammi plaadi peale ja siis ta ütles, et jääb veel selle autogrammi Nende juurde võtta, sellepärast et keegi ei usu lihtsalt et see võib juhtuda pika Andri võiks esinema ja siis, et see konkreetne seisikse inimene nende juurde kuidagi pääses ja võtan seda autokraami lihtsalt massi hulgas ja mõne võib-olla ametniku hulgas Venemaal need asjad ei lähe kokku, ei klapi lihtsalt selles mõttes, et võib-olla nad ei jäägi uskuma, lülitus võiks olla, ta oli niisugune farmis, aga ütleme, mul on veel üks niisugune mõte selle asja kohta ja et ei olnud eelinformatsiooni võiks täitsa võimalik, võivad juhtuda nii, nagu juhtus Moskasele kontserdiga, mis oli nagu narkootikum vastu nagu suunatud, kes oli keelatud viimasel hetkel ja selles mõttes, et me tasapisi teeme oma asja, tead, leiame oma kanalid, mis nagu ei nõua korrelatsiooni selle moskva soovitamisega mitte soovitamisesse, aitab ikka välja elada. Ja kui ta on juba juhtunud ja kui ta toimuda, siis keelata on palju raskem kui ennem, kui ta toimus. Tahtsin lisada sinu jutu juurde seda, et ansambli Big kantrimänedžer oma intervjuus Ameerika televisioonile mainiti seda, et siia Tallinnasse ansambli toomisega ei olnud mingeid raskusi ja ta ütles, et ka Leningradi saab hästi, aga et Moskvas pidi olema väga keeruline seda ansamblit tuua ja ta pidi tükk aega otsima, enne kui ta leidis need õiged inimesed, kelle kaudu üldse asju ajada. Ja nüüd on vist siiski mingisugune lootus tekkinud lootus, tekkis lootus, et see saab teoks, aga muidugi midagi kindlat. Veel ei ole, no Mostu on üldse kuidagi enda jaoks olgu see eri erireeglid, võib-olla isegi ma tean, et omal ajal oli nii, et kui on mingi viiske, Meie oma liidu ansambel ja tal on luba esinema ja siis tal peab olema nagu kaks erinevat taset. Üks on selle jaoks, see on nagu terve ridu peal ja teine eraldi spetsiaalsed Moskva jaoks näiteks ajamasin tükk aega eksisteeris nagu professionaalne ansambel töödas Rosconserti poole ja tal ei olnud luba esineda Moskvas. Nii et, aga no ma arvan, et see on noh, nende omagi probleem, sellepärast nad sellega ikkagi tupikusse päris kindlasti. Ja praeguse sündmused näitavad nendele nüüd läheb. Huvitav, ma ei taha öelda, läheb paremaks, aga huvitavat kuskil mujal, mitte Moskvas ja sellepärast meil on nii palju külalised ja üldse praegu kasvõi muusika esienesest õigused, otsingud, hakkame nüüd lähevad keskuses ära. Nad lähevad Siberisse, lähevad Sverlovskisse näiteks Leningradi oli väga, selles mõttes väga hea näide ja siin võib-olla ma tahaks lisada veel ühe mõtte, ma juhuslikult oli selle pressikeskuses ja kuulsin dialoogi, intervjuu, raadiot, mis oli, kus küsiti ideoloogia kohta siberi muusikat, aga teadus oli vist vale küsimus selles mõttes dialoog, kuigi ta esinebki Toomasel harmoonia, pood aga elab Moskvas ja seesama linnas, ta on sisse kirjutatud ametlikult, see tähendab mitte midagi, siberi muusikat, dialoog praegu ei tea tuhkagi. Ja nende nendel on oma Siberis on oma suund, oma kõvad rokiklubid, oma kõvad probleemid ja see on eraldi jutt, aga no lihtsalt seal peab olla need inimesed, kes võivad selle kohta midagi rääkida, kes on Siberis käinud, kes teavad reaalne olukord, nii et ma tahan lihtsalt natuke parandada selle vastu, et Siberis on muusika omapärane muusika ja dialoog, seda muusikat ei esine mitte mingi külge. Väga hea, et sa selle paranduse tegid, aga võib-olla siis ütled ühe korraga Siberis tõepoolest eksisteerib täiesti omaette omalaadne rokkmuusika, mis erineb ülejäänud Nõukogude Liidu omast. Jah, tõepoolest, Novosibirskis on üks tugev rokisuund, seal on isegi kaks erinevat rokiklubi ja niisugused ansamblid nagu Kalinat mos praegu üksnes liidu tasemel roki, roki, roki rokimaailmas mõeldakse, niisugune päris huvitav ansambel oma stiiliga, ta proovib nagu kokku seada erinevad asjad, see on siis niisugune hipid mõnes mõttes. No kajastamisega siis, teisel pool on niisugune Plavilik võib-olla tuju väike ja siis siberi iseloom niisugune väga range ja väga niisugune mõnes mõttes agressiivne kui kindel kusjuures isegi nimetada. Ja too oli kuidagi niisugune kokteil, tuleb sellest välja, mis pisut peale siberis kuskil ei saagi leida, see on üks asi. Mulle väga meeldib üks lause, mis kõlab ühe Karinud must laulu sees vene keeles, ta kõlab niimoodi. Kultuurne, no vot, see on praegu Siberi olukorra kõige parem, niisugune ülekirjutamine siis Siberis on väga tugev banki suund. Nüüd on muidu meiegi otepää käega sõbrad käivad vahepeal külastame üht-teist ja instruktsebavuse Vanja krathanskaja paroonavad, kes saab aru, neid nimetused nad iseenesest näitavad, mis suund nendel seal on, see on ise kaitserokk võiks nimetada just selle tsentraliseeritud kultuuri pressingu vastu leida mingid omad vormid, lõbusad ansamblid, mis teevad, no lihtsalt, mis on need viited stiilis, no nisu lõbusad sound. Novosibirski ansambel, praegu praegu põhilised, aga no võib leida ka muudkui veel rääkida natuke teises regioonis, Sverdlovski, seal on jälle uus ja teine kontekst ja oma klubi oma probleemid ja oma suund ka, aga neid on väga erinevad asjad ja kindlasti neid tuleb arvesse võtta. Kooskõlastamise nende tingimused, kus nad elavad ja kus nad on arenenud, ei ole Venemaa rock, nii võiks nagu ühe sildi all võiks seda nimetada neid erinevate asjade erinevad suunad. Selge, kui me tuleme tagasi nüüd veel selle festivali juurde. Võib-olla sa lõpetuseks ütled, ütleksid, milliseid eesmärke sellised rokkfestivalid üldse teenivad. Tähendab, on see nüüd näiteks? Ütleme praegu Tallinna või Eesti tuntuks tegemine laias maailmas või see tõesti kohtuvad erinevate maade ida Lääneansamblid, saavad sealt impulsse üksteiselt. Või on see lihtsalt selleks, et publikule midagi pakkuda, mis, mis sinu arvates siin kõige tähtsam on selle juures? Võib-olla siin ma hakkan Novian luba mõtlema nagu sotsioloog mõnes mõttes. Minu jaoks on väga oluline see, et kui me hakkasime tegema igasugused sotsioloogilised uurimused, siis minu jaoks oli väga huvitav niisugune üllatuslik tulemus et inimesed ei oska valida, et meil kuidagi domineerib üks suund, see suundub kuidagi üles poolt sanktsioneeritud ja kuidagi surutakse kaela peale, et inimestele peab meeldima üks ansambel, üks film, samasugune kõikidele meie filmi, isegi kinod on mõeldud sellega, et suure hulgaga inimesed tulid vaatama mingi ühtelaadse filmi. Aga peab olla vaidliku võimalus, üks valib seda, teine valib seda ja selles mõttes see valikuvõimalust siis ei üldse sai enda jaoks selgeks teha, et tal on niisugune valikuvõimalus. Peab olema väga erinevaid kultuurisündmus, et väga palju ja väga mitmekülgsed. Ja ma arvan, kui niisugune üritus nagu meil toimuvaid edasigi, kus kus tulevad erinevad ansamblid, pakud erinevad muusikud, nagu meil oli väga laias diapasoonis, niisiis inimesed, nende jooks võib leida midagi ja lihtsalt aru saada. Eksisteerib väga erinevad stiilid, kasvõi ühe sildi all on rockmuusika. See on üks asi, aga teine, mis ma arvan, et see ei puutu rohkem sotsioloogia, seda publiku suhted, mis on minu jaoks kõige vajalikud, sellepärast et sisse vabadusse on minu jaoks väga niisugune kallis asi aga teenimis puudub üldse rokifestivali, siis mul on niisugune oma mõte, võib-olla ta on väga subjektiivne ja võib-olla väga kahtlane, aga ma julgen ikka seda avaldada. Iga regioonis eksisteerib oma rokifestival nagu Me leiame lõbuski, Põhja-Euroopas on Poznan teine kuidagi mõni linn võtab nagu seda seda töö enda endale nõnda kaela peale ja tegelikult oli niisugune. Ai oi kui kõvasti oli niisugune mõte, et võib-olla see provintsiroog jääb niisugune põhja põhja rokifestivali kohaks linnad. Ja kuigi mulle tundub, et provintsi ei suutnud sellele tasemele minna, no mul jäi niisugune mulje peale selle viimase provintsijooki nagu vaatamist. Ja võib-olla Tallinn on selle jaoks nagu sobivam linn ja kui see tegelikult meie unikaalne lava korraliku organiseerimine ja võib-olla viisakas vastuvõtmine väga korralik publik, mis meil on praegu tegelikult väga asjalik ja ikka enam-vähem normaalne on selles mõttes, et ta suhtleb reageerib nii nagu tegelikult muusikute ja ongi väga mõnusad, kuidas ta reageerib. Vot kui edasi see traditsioon jätkub, siis võib-olla me suudame seda viia päris laiema tasemele ja nagu Hollandis rokitsentrumis kas või veel selle väikse regiooniks meie juurde hakkavad tulema igasugused külalised, kes näitavad, mis nad oskavad ja siis noh, kuidagi saame eneses ka näitama nendele Aitäh Nikolai meenutele, anname nüüd järje tagasi, Tiit Karuksile.