Ise tahanetica Mulal, õpetaja, meedia koheldaks õpetajal ees kuidagi kõlab hästi. Ema oli õpetaja, mul õde, õpetaja, nii et meil on selline pedagoogikakeskne pere. Ja võib olla ka nii palju veel, et. Ma tahtsingi õpetajaks saada. Tol ajal, kui ma olin ülikooli, siis seal ikka filoloogide hulgas, soov saada Inturisti giidiks, selleks et praegu siis ülekantud tähenduses siis välisministeeriumi ametnik või euroametnik. Aga mina tahtsin saada õpetajaks ja olengi ka ainult seda tööd teinud. Kõik see, mis ma olen teinud ka muud raadios, televisioonis või siis ajakirjanduses, see on ikkagi minu jaoks hobi, see ei ole peamine siin anud. Kas. Või võib-olla mingisuguse loomingulise edevuse maandamiseks, sest kõik inimesed, kes midagi teevad, eks siin ole väikese nime, edevuse molekul ka, ega muidu ei esineks inimene, muidu ta ei kirjutaks, ei avaldaks. Et ju siis see käib minu olemas, aga kaasa. Aga õpetajatööd, ma pean ikka peamiseks ja jama ka küsida, et kas ma olen siin idioot, taanlanna? Directo, ma arvan, et seda mitte. Et see direktor ma olen ikkagi sellepärast et hetkel meie lastel on nii vist kõige parem, et ma oleksin. Aga ma piirduksin väga nii Mertsustega ainult õpetaja tiitliga. Nüüd annaksin tunde ja, ja ma arvan, et kui kunagi kerkib meie kooli vilistlaste hulgas sobilikum inimene et võib-olla tema hakkabki direktoriks, mina jään ainult õpetajaks. No ma ei oska öelda, sellel elukutsel on sina võluda kusagilt ju ka sarnane näitleja artisti elukutsega, nii nagu näitleja või balletiartist, ooperilaulja läheb lavale iga päev. Ainult see vahe, et artistil on võib-olla publik iga erinev. Aga meil on kada erinev, ainult ta on ta liigub, edasi läheb ja teised tulevad peale. Ja see on ka hea selle elukutse juures, sest kujutage ette, kui oleksid ühed ja samad õpilased. Materjale on niikuinii üks ja sama nii et see õpilaste voolavus selles mõttes, et nad lõpetavad koodi, kasu teised peale, see on ka hea neelu kutsuda. Nüüd kui küsida, et kas siis õpetaja amet nüüd kuidas, kuidas õpetajaameti prestiiži lood meil vabariigis on ikka päris halvad ja sellepärast väga koobet, et aina nagu halvemaks läheb. Ja. Armastuga räägitakse rahast, aga paraku on see raha see millest me elame, millest me toitume, milles me riides käime. Kui teda on ikka vähe, siis ta tekitab muret ja iga elukutse ja kui sul on mingi mure, kui sul on mingi stress eriti veel selliste tühiste asjade pärast, iga päeva igapäevaasjade pärast, et kuidas jõuda endale korter ära maksta telefoniarve või, või õpetaja peab ka riides käima talutavalt hästi. Et mis selga panna. Et see muidugi ei ole hea? Oleks hea, kui ühiskond vabastaks õpetaja nende muredest kas või võtame, kui minu ema hakkas õpetajaks esimene vabariik siis Talima õpetaja ta oli, tal maksti küte, valgustus, korter, kõik see täis kaasa ja nõukogude ajal ka maakoolides see oli. See on nüüd kõik kadunud, seda enam ei ole. Ja kui me nüüd vaatame kõiki neid palgatõuse, mis nüüd jälle lubatakse uued uuest aastast esimesest jaanuarist siis see Eesti niinimetatud keskmine ta nagu jookseb kogu aeg edasi. Ja mitte kuidagimoodi me ei jõua sellele järgi ikka see õpetaja palk jääb Dilbendama sellest ikka alla. Kõik need jutud, et peaks olema siin kõik tingivas kõneviisis ja haridushaldajad armastavad üldse üldse ametnikud armastavad kasutada tingivat kõne. Ja valitsejaid on igal ajal ja rääkinud sellest, et et tulevik saab olema hea tulevik, saab olema lilleline, siin alati jaamad. Võtame kasvõi see aeg, kus Nikita Sergejevitš lubas aastal 2000 anda siis igale noorpaarile võtma. Ülekantud tähenduses sellised lubadused on ju ka praeguses Eesti vabariigis. See see praegu ei ole võimalik, aga vaata siis, kui me oleme astunud Euroopasse või kui me oleme veel saavutanud seda ja seda ja ma mäletan siis, kui meile just peale laulus revolutsiooni kohe meie haridusminister Paul-Eerik Rummo rääkis, et kui pangad kõik paika saavad ja kõikusid, majandust käima läheb ja see ahelreaktsioon hakkab tootma. Et siis kuidas siis koolid kõik saavad ikka nii nagu saama peab ja asi läheb paika. No nüüd on püsti, kõik pangad on fest ja mõned on upakile läinud ja sellist jõukust nagu paistab olevat. Muidugi, kui inimene läheb ainult ütleme Stockmanni ja näeb seda massi, siis ta jääbki mulje, et enamus, enamus inimestel on tuba soe ja kõht täis ja ta räägib Nagu hiljaaegu üks endine pankur arvas, et 21000 aasta õppemaksu on jõukohane mullu jaolavaibaatiliselt kõigile Tallinna elanikele, see näitab seda, et, et inimene on ümbritsetud omasugustest, inimestel jääb mulje, et see on elunorm. See niigi on see, et kohe massiliselt inimesi toituvad prügikastidesse. Et peagi juba nende laste armee, kes üldse koolis ei käi, kes ei õpi lugema ja kirjutama ja jõuab vist juba tuhandene, tallimine ennast siin ikka hirmuäratav. Nii et ma arvan, et need hüved, mis nüüd tarbimisühiskond on toonud et need hüved, mis neile eitada. Aga kui me paneme silmad kinni, ei näe neid puudus, kui me ei näe neid inimesi, kes, kellel on kõht ühis. Kui valitsejad on arrogantselt. Mulle meenub praegu teine prantsuse revolutsiooni algetapil, oli üks linnaametnik, kes temani, millesse luu mingi maksuametnik oli. Tema ütles sellise lause. Et kusagil vot selline suhtumine on väga paljudel ametnikel, et mida nad siis tahavad või ma olen mitme haridusministeeriumi ametnik, käskisin, mida, mida õpetajad siis tahavad. Noh, ega midagi ei taha, tahaks inimväärset palka õpetajatele, et õpetaja oleks rahulik ja saaks oma tööd hästi teha. Ja väga palju selliseid pseudoprobleeme on tekkinud siis siis häirivaid asju. Iga õppeaasta alguses on mingisugune ebameeldiv jalats. No üks aasta oligi niimoodi, et lubade 30 protsenti palgatõusu palgatõusu, aga siis kui esimene september kätte tuli, siis ikka tuli välja, et ei ole võimalik. Ja kui see palgatõus tuli, siis ta oli ka nii minimaalne, et kellegi tõhususega kellelegi tõusnud üldse ja ja võtame tänavu aasta, niipea kui esimene september sai alata, algas klaperjaht koolidele, kuidas kooli on süüdi selles, et elanikkonna haiged elanud ja üle poole elanikest ma ei mäleta, kas 52 protsenti lastest on ainult terved, ülejäänud on kõik haiged ja selles on süüdi, nüüd olid kooli direktsioon õpetajad, kes sunnivad lapsi siis neid raskeid raamatuid kandma ja pole siis valgus senises fookuses ja. Aga seda unustati hoopis uurimast. Et poole elanikkonda Saabi minimaalpalk 1600 krooni ja nendel inimestel niga lapsed. Kuidas saab üldse perekonnas, kus vanema sissetulek on 1600 krooni, kuidas saab seal üldse kõhutäisi, kuidas ta soojalt riide panna, kuidas saab üldse terve olla sellise sellise? Või nii, praegu ütleme paar nädalat tagasi, siis meie algklasside heki taga mingid tädid ja onud püüdsid meie lapsi ja kaalusid teate selle vanakaaluga sinna pulk mida hoitakse käes olevad kaalased, meie laste koolikotid, et kas nende kotid ei ole luba Dust lubatust raskema, selle nüüd hetkel, kui Pärnumaal 60 inimest hukkus ühiskonnal vene keeles öeldakse neitsi, võtsin õest. Et ühiskonnas ei ole enam muud midagi teha, vaid püüda selle koolilaps, lapsi, kus tegelikult on ju kõik paigas. Meil ei ole ju selline kool, kus on hüljatud ja mahajäetud, on ka selliseid koodi. Aga tulla kooli, kus õppeprotsess toimub, kus ka distsipliinirikkumisi on minimaalselt, funktsioneerib normaalselt. Milline tuju oli mul järgmine päev kooli tulla, klassi ette minna, kui ma näen selliseid pseudoprobleemi lahendajat. Aga millegipärast need, kes otsivad Mikson elanikkond, haid, miks silmanägemine tuleb välja, et silmanägemine on seetõttu langenud lastele elanikuna, et koolis sunnima. Tsiviilpaber peab lugema tähti. Ei räägi keegi, et laps. Päevast ainult 175 milledest seitse, seitse või kaheksa ka, kas siis atuse päevad või kooli juubelid spordipäevad nyyd kusagil alla 170 päeva. Meie kliimas on laps umbes 10 15 päevaga veel haige, jääb ainult 160 päeva. Et mis laps teeb nendel päevadel millega ta rikub oma silmi, kuidas mõjub kompuuter või India deviis televiisori ees istumine või mobiiltelefoni lähedus väiksele lapsele pannakse veel taskus rinnakorvi, vasta mobiiltelefon terveks päevaks. Nendest magnetväljadest ja nendest mõjudest ei ole ta rääkida siis kui sellest rääkida, see mõjub halvasti nendele monopolidele, kes toodavad, kes müüvad, jälitavad neid atribuut Eestimaa pinnal, need on eestimaa vägevad. Nende käest võib vastu kõmu saada, parem vaikida. Kõige süütum koht, keda rünnata, on cool. Tiigrihüppeklassid. Alguses oli mõte ja kõik selles, et, et kogu õppetöö läheb juba esimene löödi õppeldu vastukajad, mis me kohe tulid. Et kõik lähedased kõik asjas on enko pud enam. Lapse ees on kompud. Mäletan veele vaba Marju Lauristin rääkis, kuidas distsipliiniprobleemid kaovad koodist. Korrabeda õpetajaid pole enam vaja panna, sellepärast et, et koridoridesse pannakse komputajate lapsed veedavad oma aja seal. Aga milline mõju on kompuuter lapsele oma magnetväljadega, oma vilkumistega? Vaat selle peale nagu mitte keegi üldse ei pööra tähelepanu. On lubatud pahe, sellepärast et selle peale tähelepanu pööramine hakkaks mõjutama juba meie rahanduskäivet meie pangandust, meie monopoli ja neid inimesi, kes juhivad riiki. Vaat selline pimesiku mängimine käib meie heaoluühiskonnas. Aga mis siiski on hea, et Eesti õpetaja oma olemuselt ja konservatiivne ja ta on kahe jalaga vastu maad ja ta on seda alati olnud. Nii kaua kui meil haridus Eestimaa pinnal on. Ja õpetaja Laur ja ka kasta. On mõlemad väga toredad tüpaažid, Köster oli väga hea õpetaja, tal oli ainult raske natukese distsipliiniga, seda tuleb ka nagu ette. Et see järjepidavpidevus on meede. Päästmad meie kooli ja kujutage ette, praegu, kui me läksime kõik eesti koolijuhid hüpanudki Nende soovituste järgi. Aga nende soovitustega on väga ohtlik kogu pedagoogika selle peale panna. Nagu te näete, Ameerika luure läks ka selle peale üle. Mis aga juhtus, kus oli luure kõige raskemal päeval? Inimfaktor unustati ära? Ma ei räägi oma sõnadega, ma räägin, ma vaatasin artest saadet, kus lääneriikide endised luureülemad avaldasid arvamust. Usaldati liialt elektroonilist luuret ja unustati inimfaktor, vaat kui usaldamaga pedagoogikas liialt seda elektro. Aa ma rääkisin sellest, et, et Eesti õpetaja on siin ettevaatlik ja tublid on ju ka need õpetajad kis ja ei lähe ka teistsuguste maadidega kaasa. Praegu on ju väga moes meil pedagoogikas, tsüklope tsükliõppes on siis niimoodi sel nädalal siis me õpime, ahved, nii see kuni ütleme seal 12. oktoobrini geograafia, nii siiski kaob ära, siis tuleb ainult keemia ja mitu kuud keemiat. Siis tuleb midagi. Kui minu käest küsiti, et kas meie koolis on ka tsüklopemade ja meil oli, see on need on esimene veerand, teine veerand, kolmas veerand, neljas veerand ja see ongi selline suur tsükkel, aastastest aasta on ju pikk, me käime koolis ainult 170 päeva, see ongi meie tsükkel. Et muidugi on olemas õppeained, mida võib-olla loengut kokku võtta. Näiteks võiks olla meie koolis ongi näiteks kunstiajalugu, on meil naine, meil on üks tsükkel ta meile kusagil seal kuuendas klassis üks tsükkel ja teine tsükkel on 11. klassis. Et ja muidki näiteks noh, võtame terviseõpetus, aga võta põhiaine. Meie koolis on ju põhiained kolm võõrkeelt, emakeel, loomulikult matemaatika ajalugu. Ja viia nad siis tsüklope, et septembris õppima ajalugu, aga oktoobris õppima siis geograafiat. Et ma seda küll ei soovita teha, väga üllatavad need koolid, kes, kes on ka keeleõpe viinud tsükli peal, see minu arvates hoopis nagu nagu imelik, aga ma arvasin. Välja ma enne saadet uurisime, et jah, on küll Tallinnas kooli, kus keeleõpetus toimub Katsüklis, et vene keel toimub siis esimesest septembrist kuni 10. oktoobrini, siis tuleb, ütleme inglise keel, aga kusagil ta märtsis tuleb jälle hel kuu-poolteist. Noh, et kui küsida minult kui keeleõpetaja, mis on siis mina nimetan seda pedagoogilist keetinismiks. Kinnismõte. Meil on siin väga suur pidupäev oli kui eriti, kui arvestada, et tegelikult on ainult lõpetajaid olnud 21 lendu. Enne sõda oli 15 lendu ja nüüd nüüd on siis olnud viis lendu. Ja kui ma mõtlen sellele ajale, kui meie kool oli keelatud ja ma jalutasin oma ülikooli õppejõude Ja noh, tema oli siin töötanud, tema jaoks oli mu elu kõige ilusam aeg ja mõtlesin, et kas tõesti on, kas tõesti on võimalik, et siin majas jälle kõlab prantsuse keel? Seal ma mis, mida, nagu saatus ei tahtnud, täitaks, täitus. Ja muidugi siin on nüüd meie kooli eksistents on ju otseselt seotud Eesti iseseisvusega. Et meie kool saab ainult eksisteerida siis, kui on Eesti iseseisev või niipea, kui me kaotame iseseisvus, nii pannakse meie koolilegi siniselge prantsuse vaiman teenina. Väiga prantsuse vaimu kardetakse seoses Euroopa humanism. See on see, need põhitõed. Aga tõde on alati valus kuulata. Ega kuigi ma ütlen, et vusso on sellele ühiskonnale sama, mis Karl Marxi eelmisele. Aga ega fassaade armastate tsiteerida. Ei armastatud tsiteerida ka Napoleoni, kes on ju tsiviilkoodeksid praeguste konstid Euroopa konstitutsiooni talus panija. Sest Napolion ütles Banko kergete kohta väga halvasti, ta kutsus nad kokku, ütles, et teate, kes te olete, teate, vargad Deleta varastanud seadusega lubatud piirides. Aga seadused olete te ise endale valmis teinud. Nii et see selleks, aga meie kooli eksistents kui selline siin tõesti tänu Eesti iseseisvusele Ma mäletan, kui kui mul pakuti seda kohta hakatud prantsuse lütseumi direktor külma, mõtlesin kaua esimesega Saaremaal ema käest küsimas nõu, et mida tema arvab ja tema eluaegne õpetaja demonsitiivsetajad. Emana ma ei taha, et sa hakkaksid, sest see on väga raske amet. Ja muidugi ema teadis ka, milline, milline positsioonil prantsuse lütseumi Eesti ajal. Et. Taastama sama head koodi, kui ta oli. Ega kõrvad enam midagi teha ei saa, tuli loobuda igasugusest loomingulisest tegevusest. Tuli pühenduda ainult sellele, hakkame koostama õpikuid. Õpikud ei olnud need õpikud, mis olid nende järgi ei olnud võimalik teha head koodi sest nii või teisiti on ikkagi kogu tarkus pandud ja raamat tan paberkandjal. Ta peab olema jäädvustatud tarkus esitada lapsele edasi anda ei saa. Kuna õpikud olid hirmuäratavad hullud. Näiteks inglise keele õpiku litsents osteti siis Suurbritanniast, ta oli vist meelay inglise kultuurikeskuse poolt kingitud. Eitavas vormis jaatavas, et nagu oleks kõik selles mõttes paigas, grammatiliselt, aga seesugune ideoloogia see ikka kohutas mind sedavõrd, et mul tuli maha istuda, hakata koostama õpikuid. Ja nii, nii ta ongi, et humanitaarainetes, kui need ajalooõpetajad saavad ka oma materjali kaante vahele, ongi meie koolil oma materjalid oma õpikut. Ja kui nüüd küsida, et, et mis, mis on siis nüüd see, mis teeb meie kooli teistest erinevaks. Materjalid teevad, erineb, mitte midagi ei ole, ega meil ei ole mingi omanäoline kool, see on jälle üks selline moe asi, pedagooge oma. No kui omanäoline saab üks kool olla. Üheksa tunnikontrolliga kontol tööga ja, või siis suulise vastamise. See kõik on sarnane siin, mingit oma nägu ei saa olla. Aga see materjal või see raamat, mille järgi ta õpib, vaat see sabaleib. Nii et selle, see on ainus erinevus teistes koolides, muud ei ole, isegi ma ei pea seda vormimütsi mingisuguse mingisuguseks saavutuseks, lihtsalt igal koolil on oma vormimüts, meil on ta selline. Meie lõpetajate sõrmus on just selline. Teistele on teistsugune sõrmusel sõrmuse, mütsi, nats. Et see siin on nüüd tõesti, et kui kui te küsite, et milline on olnud kõige raskem selline asi, mis seal oleks vaja teostada siis see oli need õpikud, Branskile, õpikud, inglise keele õpikud, vene keele õpikud ja emakeele lugemikud mis tõesti erinevad nüüd teistest teistes teiste koolide materjalidest ja mul on ääretult hea meel, kui mõne teise koolirahvas ka nagu on võtnud meie kooliõpikud õpetavad nendele, kes sellest on väga hea meel. Lapsed, kes meil käivad, ma olen nendega väga rahul. Muidugi ei maksa arvata, et meie koolis on neid, mitte midagi sellist ei esinemist teistes koolides meie koolis on kõik see, mis on ühiskonnas ka halba. Ka see halb on meie koolis, mis on Heats'e hea, ainult et see halva protsent võib-olla tõesti on meie koolis natukese väiksem tänu meie metropol sõle asukohale tänu sellisele teatud elitaarsusele heas mõttes elitaarsusele. Kui nüüd ta seda seda nüüd arvutada, et mis on need tellida kool v eliitkool või siis ma ei arva, et meie, Poola läks selles mõttes eliitkool, et siin materiaalsed tingimused oleksid paremad kui teistel kooli, meil on nad võrdsed teiste koolidega. Me ei saa endale lubada sellist luksuslikku anturaažiku erakoolid. Aga me saame endale lubada võib-olla tugevamad õpetajaid tänu oma Medopoosel asupaigale ja tänu ka kooli heale renomäele, sest selle kolinal nii hea haua Eesti ajal, et see Haura kehtist siiamaani, sest prantslase lütseumis räägiti kogu aeg ka siis, kui ta oli kinni, kui teda ei olnud ja seitsmenda keskkoolihoonet ikkagi vanem generatsioon ikkagi tituleeris prantsuse lütseum läks edasi. Nii et see tema selline. Õnniks taassünd tuha see olnud ka Eesti rahvale kuidagi vajas see, kes sellesama loomuliku, et Eesti iseseisvus. Ja muidugi mul on hea meel, et, et meier kooli tahetakse tulla sest väga paljud kahtlase prantslase keeled, mis sellega ikka peale hakata ja no Eesti ei ole ja sellise fragofoonses orbiidis maa. Ta ei ole Prantsusmaa välispoliitiliselt, ta ei ole selline prioritlejana maa. Ja, ja ka Napoleoni sõjad ei ole siia ulatanud. Kuna meil ei olnud rahvusest aadli siis ka baltisakslaste, ütleme fancofootsus ei jõudnud eesti rahvani vaid ikkagi saksa kultuuri mõju allmaa. Muidugi prantsuse lütseumi taassünd sai üldse sünd ka 21. aastal sai olla tänu Noor-Eesti liikumisele järgnenud intelligentsi pilgu pööramisega just prantsuse kultuurisfääri. See kool, mis ta tegutses, need 16 aastat või 16 lendurite suutis lõpetada. Et ta meie kõrgintelligentsile jõudis ikka nii palju kaardiväge juurde anda. Et see mälestus selles heas koolis oli tõesti elav ja jääb. Ja muidugi meie pingutus oli, et mitte kuidagimoodi ei tohiks. Kuidagimoodi ei tohi järele anda ei, mitte mingisuguse vaatarlastele, vaid jätkata sama ju me isegi oleme säilitanud praktiliselt sama tunnijaotus, mis oli Eesti Eesti ajal. Ainult et kolmas võõrkeel, saksa keel. Inglise keele ja miks see nii on, seda asen ja selge see on ajalooline paratamatus, et inglise keel on rahvusvaheline keel number üks Euroopas ja me ei saa seda muuta. Aga samas ma olen, ma olen oma kolis loonud sellistest, enne meil ei ole A B ja C keelt. Meil on lehter, prantsuse keel tuleb nii kõige teises klassis kohe siis esimesena, kuna prantsuse lütseumi järgmine aasta tuleb siis vene keel, kuna inglise keelt, kuna vene slaavi tähestik on raskem uuele generatsioonile õppida ja kolmandale jõudsime aastal sündis neljandas klassis tuleb siis vene keel ja nüüd nad jäävadki võrdsetena. Ja loomulik on ka see, et keeleõppe juures on ju väga tähtis keeleline meile milline meil praegune Eesti ühiskonnas kõige sobilikum ühelevad seal võõrkeelel. Selge on see, et ka meie koolis kõige sobilikum miljon inglise keele omandamise siin ei ole mitte midagi parata. Ja see on nii ja minu eluajal see ei muutu. Ja vaatamata sellele, et meie prantsuse keele tundide arv on tsipa suurem, meil on suurtel on viis tundi prantsuse keelt, neli tundi inglise keelt, neli tundi vene keelt ikkagi kooli lõpetamise on inglise keele kõige paremini. Ei ole Eestis nii, nii laia Harblane või inglise keele, meie. Aga samas mäe muidugi see prantsuse vaim, ma tahan, et ta oleks koolis rohkem, kui ta on läbi, ühe keele. Ma, see seetõttu meil on ka, ütleme emakeelekirjandus meil on sellised teosed. Võib-olla, mis teistes koolides on soovitatavad nagu emad hambavari või Anton piiri, väike prints, vaat sellised teosed või? Verlen, et nad oleksid meil ikka ka kohustuslik kirjandustundides, vot see on selline väike erinevus ka. No siis ma tahaksin veel, et lapsed oleksid vaat nii kultuuriliselt haritud, no kuidas ma seda teen, see on meil ka koolis selline vabatahtlik sunniviisiline. Me käime, kui me läheme tõsise muusika kontserdil, nii nagu me käisime kooli sünnipäeval Estonia kontsertsaalis siis see terve saal oli reserveeritud ainult meie koolile. Terve kool. Pärast lõunat meil oli ka tooja Salist Prantsusmaalt väga ilus bariton. Ja nii et sellised käigud on meile see seadmeid kohustuslik kõigile, ainult kui inimloomulikud operatsioonilaual, et siis teda kanderaamiga kohale ei tooda. Teatris käime täpselt samuti kui nüüd, kui olen nii suured, terve, terve Estonia saal on meil vähevõitu, seetõttu me teeme nüüd eraldi, et algklassid lähevad Eradia suved lähevad eraldi ja pealekauba veel klassile, kaupa käiakse veel oma klassijuhataja käib ka draamaetendusi vaatama. Nii et see siin kultuuriline. Veel üks selline omapärane ja koolile, et mina ja iga kord, kui ma käin Pariisis, ma toon sealt reproduktsioon. Täiesti, sest mis on põhjapanevad taiesed kunstiajaloos. Mulle endale ka need või Claude mone moonid või tema kuulasse Impressioon millest saigi impressionismi nimed ja ma olen nad siis ära lasknud klaaside ja raamide pannud nad seintele ja nüüd igal aastal koodi enne kooli sünnipäeva on ülekooliline test suures majas, väikest algklasside hoones mitte. Ja muidugi testi küsimused on väiksematele klassidele lihtsamad, keskklassides siis natuke keerulisemad ja suurematel päris keevalised. Ja no tuleb vastata näiteks küsimusele. Sest sellisel juhul ta peaks selle uuesti tegema ja hinne läheb, kui on kunstiajalugu olemas. Selles klassis ta läheb kunstipäeval kui ei siis kunstiõpetuse. Kui ei siis ajaloo alla. Nii et see on ka mõjutab veerandihinne, võib-olla leitakse oma, olen niiviisi diktaator, valitseja eks natuke see, ma olen, sest ilma distsipliinid pedagoogiline protsess ei saa toimida. Kui klassis on sumi, siis see tund on läinud kaotsi. Nii et ma, ma olen tõesti selles suhtes nagu absoluutne monarh. Aga samas niipea kui on tund läbi suhtlen ma vanemate klasside õpetaja õpilastega nagu täiskasvanutega ja väiksematega nagu hea sõber või abistaja. Nii et. Meie koolilastel on see väga kenasti selgeks saanud, kas õpetad, vesi on täna aastaojasoo halvas tujus. Halvastuja saab olla siis, kui koolis midagi juhtunud, kui halba juhtuma, et seda juhtub ka siis loomulikult, ma olen kuri ja tuleb ka karistada, lapsi, käskkiri, vali kirjutada. Nii, et lapsed endale võtavad väga-väga tõsiselt. Kui on midagi sellist juhtunud ja ma tulen klassi sisse, täielik haudvaikus. See tund on kuidagi imehästi range ja väljapeetud, teinekord jälle tund maadlen kolinal head saavutused, siis ma olen rõõmus siis ka lapsed rõõmustavad minuga koos. Vaat niiviisi niiviisi me elame. Vaat mulle väga meeldis, kui paar nädalat tagasi alles möödunud akna lõpetaja, ta sai Tartu Ülikooli ilusti kenasti sisse taga popile erialale ja ta tuli mulle külla koolile levinoiudega. Ideoloogiale pihta, nagu ma sain aru, taotlemad, millesse on siin vaadake, et kui ma, kui ma koolis mõned aastad, ega ma ei erinenud mitte millegi poolest oma klassikaaslast, teised nagu paljud, olid palju targemad. Aga need nüüd mul on väga hea olla, et nüüd nagu ma läksin See on suurim kompliment üldse laps, mitte midagi muud ei ole, ta ei olnud seal madalana maanteid või ma olen teile väga tänulik või, või sellist trafaretselt lauset, mida osutakse. Aga ta ei olnudki muud, mitte midagi. Aga sellega oli kõik öeldud. Kooli kurbusest ja koolirõõmust mõtles kuuldavalt prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi. Nädala pärast on kinnismõte stuudios ajakirjanik ja luuletaja Kalev Kesküla.