Kolisin tänavasse, mis juba mitukümmend aastat oli linna peamiseks tuiksoohooneks. Toa lagi oli kõrge. Kaks esimesel korrusel asuvad akent, samuti kõrged ja kitsad nagu laskeavad. Uksed olid liiga välja venitatud. Lingid mustjas, kollased ja kaunistatud. Toas oli hall hämarus, millest ei saanud jagu terve päeva jooksul. Ainult keskpäeval nihkus ta märkamatult nurkadesse ja kõrgele lae alla. Juba varasel pärastlõunal ronistataaž juurdunult välja. Akendest oli vastas näha ainult rodu samasuguseid aknaid pimedas, et sest nende taga valitses niisamasugune hämarus. Aknalaua kohal kujusid, möödujate peakat, et otsekui oleks linn kuhugi vee alla vajunud ja voolus kannaks nüüd lakkamatult mööda naiste ja meeste kübaraid Misson uppunutest veepinnale jäänud sammude vahetpidamatu. Sahin, mis läbi akna kostis mõjus samuti, nii et mõtlesin sageli jõe peale. Kord ujus sellel pinnal teiste hulgas mööda peakate, mis ei sarnanenud ühegagi, neist. Must kõvakübar ujus mööda ja kadus. Inimoja voolas edasi. Aga kui minut hiljem keegi minu ukse taga helistas, oma avama läksin, nägin seda kübarat ühe vanema mehe peas. Mees küsis kübarat kergitades kasta, võib sisse astuda ja pühkis sealjuures jalgu. Kuigi juba nädal aega oli kuiv ilm ukse ees, polnud mati. Kuidas sisse astus, vaatas ta ringi ja ütles pikuti kokku pandud ajalehte taskust välja võttes. Ma tõin lahenduse. Missuguse ta ulatas mulle ajalehe. See oli vanade luust valmistatud doominokivide värv ja trükitud niisuguse kirjaga, mida tänapäeval enam ei kasutanud. Data. Tähed olid nõrkadel ja kõrgetel jalgadel nende kanduja päid märkisid peenikesed horisontaaljooned. Mulle torkas silma ajalehe sõnumi daatum. Kuues juuni 1906. Käesolev nädal on vaaden, Paan tennis. Piltmõistatus osutas ta mulle, nähes, et ma ei orienteeru. Teisel küljel oli piltmõistatus selle kõrval hoolikalt kirja pandud lahendus. Süljega niisutatud keemilise pliiatsiga. Näen lõpuni lahendatud ja tõina aadressi järgi toimetusse tahtsin ise tuua. Aga paistab, et siin pole enam toimetus lisastasterasemalt mööblit silmitsedes. Tõepoolest ei ole enam, nüüd on siin elu, korter. Kahju, lahendasin kõik ära. Aga kus toimetus praegu asub? Käitasin õlgu. Kui ma siia sisse kolisin, oli siis enne mind siin ka elukorter. Aga enne seda ma ei tea. Arvan, et ka enne seda oli korter. Aga ju ma ise veel laendasin. Võib-olla siin oli kunagi toimetusega väga ammu, ütlesin toredalt. Ta noogutas. Ja 50 aastat tagasi see poolharitlane hakkas mind tasakaalust välja viima. Mister jahitama piltmõistatusega vist ikka teate, et sellest ajast on palju muutunud. Pole midagi teha. Ma ei ole professor, jõudsin kõigeni omal käel, ütles ta solvunult. Vaikisime hetke, siis lugesin ma ajalehe nime ja tundsin nördimust. Kas te ka teate, teie ajaleht oli organ, mis teostas monarhia salakavalat poliitikat. Õhutas vaenu vähemusega Uste vahel. See oli pühapäeval. Lell tuli meile külla ja tal oli see ajale taskus. Me istusime aias, sest ilm oli kuum. Isa ja lell ütlesid, et hakkavad kaar mitte mängima, ka mina tahtsin nendega mängida, aga isa ei lubanud. Ütles, et olen liiga noor, et kui ma suureks kasvan, eks ma siis mängi. Siis võtsid nad kuued, Mahaajaid, festivale, Nemad hakkasid mängima, mina aga tõmbasin Lelle kuuetaskust selle ajale välja, kuub rippus mureli puuoksal. Niimoodi alustasin ma lahendamist ja alles nüüd lõpetasite, lisasin masalvavalt. See oli väga raske. Kas te teate, mis tähendab adekvaatne, aga seal oli veel hullemaid asju. Härra, aga esimene maailmasõda, meenutasin mina. Mind vabastati sõjaväeteenistusest. Te olete naljakas, kas selline murrang, selline kolossaalne hüpe, vaimari Waba riik, pleebist, siidi? Arvate, et see on nii kerge? 1910. aastal ei teatud ju veel, mis tähendab et Berliin horisontaalrida. Alles siis, kui mul trampliin välja tuli ja tsensuur teate, värsijalapaus värsi keskel siis alles tulin selle peal. Tekkeid mulle siiski närvidele. Kriis 1929. teie aga muudkui selle oma piltmõistatusega. Ma ei ole võib-olla eriti andekas. Võib-olla paistab teile, et mul oli liiga palju aega, aga Ma olin sunnitud tööl käima ja lahendasin peamiselt õhtuti. Aga Hitler täitsa ei puutunud ega vist hispaania Kemite. Mida te siis tegite? Ma ju ütlesin teile, et lahendasin kõik ise oli palju võõrsõnu. Aga milleks siis PA on? Olete Saalomon pilkasid istusite selle kallal vist ka teise maailmasõja ajal. Olete Einstein, aga aatomipomm mitte välja ei mõelnud, seda ade ei osanud. Pomm, pomm, miks? Ma ei töötanud selle kallal? Kas te arvate, et see vanal inimesel nii kerge on? Kõik kooliasjad on ununenud ja mured on ka teised. Aga võin öelda, et alla ma ei andnud. Hakkasin rõkkavalt tigedalt naerma. Ta kohkus tõusis siis püsti ja ütles. Ärge naerge, palun. Mina ei ole pommi välja mõtelnud, aga mis aitab? 1914. aastal vabastati mind sõjaväeteenistusest, aga ma sain ikkagi rikkušetiga pähe, seda küll juba varem Montenegros. Haarata, aitäh. Aga inimese mõttes tuleb lugu pidada, härra Siilon. Piltmõistatus. Enim mate.