Elluviperuste tõttu langesin rusutud meeleolu. Seal äratas mu tähelepanu juhuslikult märgatud ajalehekuulutus. Kas sa oled kurb, kas sul ei vea, kas sa arvad, et saatus on sinu vastu olnud ülekohtune? Hulgaaemmerritska tänav 13 parentigib. Juhatatud maja ees oli suur tunglemine. Tuli kassast pilet osta järjekorras oodata, sisse lasti ainult 10 inimese kaupa. Kui järjekord meie 10 kätte jõudis, juhatas uksehoidja meid sisse. See oli jälle ühelttoaline korter, viletsale asemel vähkrus, mitu krampides last. Seintel ripuvad email sildid, informeerisid, palume suitsetada ja sülitada, nagunii ei saa miski veel rohkem kahju teha. Või ost mitte sulgeda. Milleks? Laua taga istus ühe jalaga ja aukuvajunud põskedega mees. Kui me selles urkas kuidagimoodi istet olime võtnud, viskas mees pilgu elektrikellale köhatus ja hakkas rääkima. See oli pihtimus tema elust. Vabandage, mu naist kohal pole, ütles ta sissejuhatuseks. Ta on praegu haiglas. Nüüd aga tutvustan teile paari sõnaga oma olukorda. Sedamööda, kuidas ta jutustas, sain ma hea tuju tagasi, sest tema eluga võrreldes näisid minu viperused olevat tühised. See oli õnnetuste ja haiguste pidev rodu. Juba siis, kui ta kirjeldas, kuidas ta vaeslapseks oli jäänud elavnesid klientide näod mõnevõrra. Kui aga mees oma esimese diisikuse looni jõudis, lõid näod silmanähtavalt särama. Vahetevahel laskis ta kuuldavale valuoigeid, minnes lõpu poole üle vaiksele muutule. Kui ta lõpetas, vaatas ta meie selginud nägusid ja tunnistas, et lisaks on ta alkohoolik ja on erilise tasu eest valmis ennast siinsamalt purju jooma, mis tema tervisele veelgi rohkem kahju teeb. Mitu inimest kasutasid ka seda võimalust? Lahkusin sealt märksa ülevas meeleolus. Mõni aeg hiljem, kui ma õhtul koju läksin, kohtasin seda meest sillal. Ta seisis ja vaatas jõe aeglast voolu ning paistis olevat masendatud. Astusin lähemale, mõni uus pahandus, küsisin ma. Mürgitus, ekseem või jumal hoidku. Süüfilis o kus sellega, ohkas ta, rusud tult, ärge rääkige ma äriasjust. Ma lihtsalt kurb meel. Ta vaatas veekeerist nii süngelt, et ma ei suutnud seda kauem taluda. Kulge, ütlesin ma, ma ei tea, mis võiks olla ka. Pikemat aega pistab mul küljes. Kas tõesti läks ta elavamaks ja ja peale selle pidin ma sel suvel maal pikselöögi saama. Ta läks nii märgatavalt lahkemaks, et see mind koguni riivas. Seepärast ma lisasin, aga see siiski ei tapnud mind, mees muutust usaseks. Valus ikka oli, küsis ta lootusega. Tema hääles oli nii palju palvet, vastasin hea mehe poolest. Väga. Noh, ma jooksen siis, ütles ta peaaegu lõbusalt. Ehk elame kuidagi üle seda eemaldust vilistades. Sellest. Ajast peale on mul tema juures hinnaalandus.