Mina olen Mati Kaal ja mõte, mis mind on mõnda aega elus vaevanud, on, on see, missugune osa on inimkonnal ülejäänud looduse sees. Ja selle üle mõtiskledes jõuab ära erinevate tahkude juurtega. Jälle üks asi, mis siis noh, nagu tihti on, on paralleeli tõttu ehmatuse tekitanud, on see, et et üha enam, mida rohkem ma maailmas ringi vaatan ja ja seda mõtet nagu arendan hakkab inimkonna tegevus ülejäänud looduse suhtes väga sarnanema pahaloomulise kasvajaga organismi sees ja ja noh, miks ma seda paralleeli märkan, on see, et et tegelikult ju on liigid kõik omavahel on nad siis taime või looma või võiseene või mis iganes, liigid on ju omavahel kogu aeg olnud seoses ja suhtluses. Aga selles suhtluses on mingi niisugune ühetaoline dimensioon või, või mõjujõud. Aga inimene ühe liigina on seda noh, mu enda mõju ulatust kogu aeg kasvatanud ja, ja see ületab nüüd juba õige mitmekordselt selle niisuguse tavalise tavalise mõjumis liikidel omavahel on ja mitte ainult omavahel vaid ka ümbritseva eluta looduse suhtes ja, ja, ja tegelikult ju inimene olles ise üks elukas teiste elukate hulgas ei suuda ju kõige selleta eksisteerida just nii nagu nii nagu tegelikult pahaloomuline kasvaja muudkui vohab ja vohab ja vohab ja ja, ja annab siirdeid siia-sinna ja vohab, aga edasi aitab seda, seda oma ümbrust selleks et eksisteerida ja, ja tarvitab seda niisuguse jõuga, et ta lõpuks hävitab organismi, hävib koos selle organismile ja ja täpselt niiviisi tundub mulle inimkonna tegevus järjest paisuvat ja, ja järjest uutesse paikadesse jõudvat ja järjest suuremat võimsust saavutavat. Ja, ja ma väga kardan, et ühel hetkel ta hävitab kogu selle selle elusa, mis maakera peal on ja ja, ja siis paratamatult ise selle osana on on, on sunnitud ka hääbuma, nii et, et selles mõttes vähemasti minule tundub see niisugune paralleel üsna selge ja märgata. Ja üks niisugune väga oluline asi, mis, mis näitab seda, et inimkond nagu ei nagu ei tohiks sedasi jätkata, on, on see, et et maailmas on, on üks kindel ressurss, mis üldse on olemas ja, ja kogu see elusmaailm saab eksisteerida sedasama ressurssi kasutades. Ja seda tuleb küll pisut juurde ja ja mingil määral selle tõttu on, oleks nagu teoreetiliselt võimalik, selle kogu elusa tarbimine oleks selle juurde tuleva ressursimõõdus siis võiks ju võiks ju nagu olla võimalik välja tulla ja ja isegi kui me jätame ülejäänud looduse kõrvale sest paraku kui või suudaks selle inimkonna sellest ülejäänud loodusest nagu elimineerida, siis siis see ülejäänud osa on suhteliselt tasakaalus ja ja, ja siis jääbki nagu üle. Nagu ülesande puhul ikka tuleb nagu lihtsustada, et, et üritaks vaadata, kas, kas inimkond ise, et kui, kui nagu muu muu osa suhteliselt vaatlusest kõrvale jätta võiks välja tulla ja ja vaatame, praegu tegelikult on, on ju niiviisi, et terve niinimetatud arenenud maailm, mis on jõudnud inimeste hulga poolest ju üsna suurte numbriteni ja, ja kui ütleme, minu lapsepõlves oli, oli veel Hiina Seegede kohta sai ütelda, et iga viies maailmas siis siis nüüd hakkab väga jõudsasti India järgi jõudma ja, ja, ja vist on nad juba üsna võrdseks saanud ja, ja siis siis tuleb varsti nii välja, et iga neljas on on indu ja viies on hiinlane. Sellele vaatamata see arengumaailm tarbib sellest ressursist tegelikult suhteliselt väikese osa praeguses seisus. Ja, ja seal on, on see inimkond ise suhteliselt kimpu jäänud sellega, et tal ei jätku sugugi kõigile ei süüa, ei, ei sooja ja nii edasi. Ja samal ajal võib-olla seda pisukest ressursikogust, mida see kogu see, see arengumaailm jõuab tarvitada, tarvitab mõni üksiklinn selles niinimetatud arenenud maailmas ööpäevas ära ja ja selleks, et nüüd võiks tekkida mingi niisugune noh, ühesõnaga, et saaks seda pahaloomulist kasvajat nii palju ravida, et et ta noh, vähemasti edasi väga jõudsasti areneks, selleks peaks kogu inimkonna ressursi tarvituse jõudma sellesse seisu. Et ta oleks siis nagu tasakaalus selle ressursi juurdetekkimisega. Aga see tähendaks seda, et arenenud maailm peaks väga suurel määral loobuma sellest ressursi tarvitusest. Ja samal ajal areneb maailm ei peaks mitte püüdlema saavutada samasugust ressursitarvitamist nagu nagu praegu teeb kuritahtlikult see, see arenenud maailma osa. See tähendab kogu inimkond peaks jõudma kuskil vahepeal ühele niisugusele mõistlikule säästvale ressursitarvitamisele. Ja siis võiks kõne alla tulla tulla, et tekiks inimkonnaga mingi tasakaal. Samal ajal hoolimata sellest, et ma üldiselt pean ennast päris nii parandamatuks optimismiks ei suudame kuidagi uskuda, et see arenenud maailm nii-ütelda termini pole just suurem asi tegelikult, aga noh, ütleme arenenud maailm, et see suudaks loobuda sellest niisugusest mõttetust raiskamist, pillamist ja, ja hakata säästlikult elama. Usun palju rohkem, et seda arenevat maailma oleks võimalik selle mõistuse juurde tuua, et nad ei püüdleks selle praeguse raiskamisena, mida arenenud maailm teeb, vaid et nad kui neil ikka saaks kõht täis ja, ja oleks enam-vähem noh, see niisugune vajalik nivoo. Et siis nemad võiksid sellega leppida, kuigi alguses on seda väga raske neile selgeks teha, et miks peaksid nemad tahtma siis olla vähem kui, kui, kui need veeniad ise ei taha kuidagi järgi anda ja ja, ja heaks näiteks sellele, kui vähe tegelikult see, see nõndanimetatud arenenud maailm tahab järgi anda, on see, et et siiamaani on ametlik Vastamast Rio konventsioonile. Hiljaaegu teatas Ameerika uus president, et selle õhusaastelepingule nemad alla ei kirjuta, sest see nagu kahjustaks nende majandust ja see kahjuks ei, ei süvenda küll usku sellesse, et et inimene võiks veis ressursitarvitamisest tagasi tõmmata. Aga noh, võimalusi teoreetiliselt tegelikult on. Üks, võti, mis, mis nüüd inimkond peaks kõigepealt ilmselt kasutusele võtma, on, on see, et ta võimalikult vähe või lootuses tulevikus üldse mitte ei tarvitaks energia saamiseks näitab Niisugusi kunagi tekkinud ressursse maa peal vaid, vaid püüaks kogu oma energiatarbimise üles ehitada taastuva energia peale ja ja see oleks siis niisugune võti, mis, mis suudaks säilitada seda olemasolevat eluta loodust ja, ja laseks ära kasuta kõike seda, mis, mis maapinnale pinnal langeb päikesepealt, sest seda saab kasutada nii otse kui kui kaude ja, ja noh, jätame siis kõrvale selle, et ükskord päike ära jahtub selleks ajaks ei ole nüüd nüüd enam siis ka sellest sellest abi, aga aga tegelikult ütleme noh, niisugune niisugused ressursid nagu, nagu on tuul ja ja seesama maapinna enda sisemine soojus ja ja mingil määral ka eks see vesi, mis mööda ma külge voolab, rääkimata siis loodetest ookeanis ja ja ka maakera sisemusest välja tulevat energiat. No need viimased on, on suhteliselt lokaalse kasutusvõimalusega, aga, aga tuult ja päikese enda energiat otseselt, et valguspatareidega ja nii edasi. Tähendab, kui nüüd inimkond suudaks. No ma tean näiteks niisugust asja, et et on katseliselt jõutud selleni, et oleks nagu teoreetiline lahendus sellele, et need taastuvad energiad ei ole sugugi ühtlaselt kättesaadavad. Teame ise, et sügisel möllab tuul, mis hirmus ja ja samal ajal siis tekib aega, kus võib kaks nädalat olla nii, et midagi ei puhu ja ja sel ajal tahaks ka nagu ikka muna praadida ja, ja televiisorit vaadata ja nii edasi. Ja, ja üks niisugune loodusele kahjutu võimalus oleks tegelikult sel ajal, kui seda tuult ja ja mõnda muud niisugust hooajaliselt käesolevat energiat nagu hästi palju on, võiks näiteks lagundada vett hapnikuks ja vesinikuks ja ja, ja ma tean, et laboratoorselt on plaaditempodega hakkama saadud üsna edukalt ja pärast saaks siis nagu vesiniku põletada ja tekib veeaur, mis looduses niikuinii jälle vajalik on ja ja millest sedasama vett uuesti juurde võib tulla. Ja selles mõttes see oleks, oleks hea mõte küll, aga esialgu ei saa seda väga massiliselt tarvitada, sest noh, seal üsna plahvatusohtlik see see asi ja kui neid suudetakse ja seda ma usun nüüd küll, et inimene võib sellega hakkama saada isegi võib-olla lähiajal, et et ta, et ta suudaks nüüd selle plahvatuse ohu nagu, nagu vältida ja et need ütleme praegu tossavat autod ja elektrijaamad ja mis iganes Hakkaksid korstnast välja ajama veeauru, mis meile kõigile väga vajalik on ja ja, ja selle sil viisil siis üks suur osa sellest energiast saaks ära. Noh, kõik need igasugused kiiresti kasvavad produktid, millest küll saab, saab natuke natuke rohkem loodust, reostavad lisaprodukti sellele energiale, aga, aga teoreetiliselt võiks, võiks küll võimalik olla, aga iseenesest on siin aga pikk tee ja, ja, ja kui enne seda kui, kui inimkond tervikuna jõuab niisugust laadi energiatarvitamise juurde enne seda võib juba jõuda kätte see aeg, kus, kus seda ülejäänud loodust järgi. Kuna paratamatu on see, et, et paljalt tuulest ja veest ei piisa ja, ja tuleb tahes-tahtmata nüüd neid kiiresti kasvavaid Ja selles mõttes taastuvaid taimseid ressursse ära kasutada siis tekib nii või teisiti igasuguseid heitmeid, millest me päriselt ei pääse. Ja selleks, et need filtreeruksid, oleks ilmtingimata vaja. Et Meil püsiksid eelkõige troopilised metsad, mis on meie põhiline põhiline maakera kops. Ja, ja praegu vähe sellest, et, et nüüd me oma halva eeskujuga oleme nendele Neis paigus elavatele inimestele andnud kätte nagu ihaluse jõuda samasuguse tasemeni kui meie ja hävitada enda ümbert loodust, nagu, nagu meie seda juba teinud oleme. On asi selles ka veel, et et me müüme, tähendab, ma pean meie all silmas praegust need niinimetatud arenenud maailma, müüme neile suure saamahimu rahuldamiseks igasugu vanu tehnoloogiaid ja, ja, ja muid niisuguseid asju, mis, mis me arvame, et kui need seal kauges maakera piirkonnas seda loodust reostavad, et see meile ei mõju, aga tegelikult on, on, on kogu see elustik ja atmosfäär ümber maakera üks tervik. Ja, ja see on hetkel nüüd küll võib-olla mingit nii-ütelda majanduslikku tulu andev ettevõtmine, aga, aga samal ajal bumerang, mis meil pärast kaarega tuleb teiselt poolt mõned head aastad tagasi õnnestus mul indiaanisaatjaga kõndida natukene ringi Amazonase džunglis ja ja see oli selles mõttes väga vahva reisijat, just saatjaks oli indiaanikülas üles kasvanud noormees, kes oli siis tulnud sugulaste juurde mana uusi linna ja saanud seal hariduse oskas üsna hästi põhilisi Euroopa keeli ja selle tõttu oli temaga ja suhelda. Aga samal ajal ta teadis kõike seda, kuidas indiaanlased selle looduse tarbimist on teinud ja teevad ja tõi kogu aeg neid paralleele, et mismoodi indiaanlased seda või teist taime, mida me metsast leidsime, tarvitasid ja, ja mismoodi sealjuures ei eita ma sugugi, et, et seda loodusressurssi tuleb kasutada. Ja võib-olla veel edaspidi räägib sellest, kuidas see võib vastupidi, võõrandada, teises mõttes. Aga põhiline, mis hakkas silma hobuses selles kõndimises ja selle indiaanipoisi jutus oli see, et omamata kõrgemat haridust, selget pilti kogu sellest loodusest, oli niuke spontaanne, indiaanlaste ressursitarvitamine, niisugune et see jõudis selle jooksul uuesti taastuda. Seal on sama lugu nagu me oleme harjunud kuulma lindudest on tegelikult ka taimedega, et ega ei ole nagu meie võsas või luhal, et me leiame nii kaugele, kui silm tähendab ühte ja sama liiki üsna palju. Seal on päris keeruline leida uusi, sama liigi isendeid ka taimede hulgas ja ütleme, kas või näiteks seesama kuulus kaudsuki puumahl, mida ja ka mitmesugused lateksisisaldusega mahlad, indiaanlased on neid kogu aeg tarvitanud ja, ja, ja selleks, et seda saada, nendel küll põhjendatud igasuguste usuliste ja muude niisuguste noh, nagu põhjendustega põhimõtteliselt niiviisi, et nad võtsid seda mahla kindlal hulgal ja siis oli igasugused niuksed, religioossed reeglid, millal ja kuidas võisid nad uuesti sedasama puu juurde tulla, seda seda mahla võtma ja, ja see tagas selle, et, et see kogu aeg taastusse, see ressurss, aga siis ta ütles, et, et siis tuli Ameerika kompanii ja aks kokku ostma. Ma, sest tööstuslikult ei tasu ju muidu toota, tähendab suurel hulgal seda sama toormeallikad seda puud. Mistõttu seda tuli maha saagida, sest ta ükskord selle kohutava koguse kätte. Ja, ja see ei taastunud enam kunagi selles mõttes, et siis pidi kasvama täiesti uus puu. Ja, ja, ja selles mõttes, no ma olen bioloogina seda, seda looduse nihukest geograafiat õppinud ja ja, ja pean pattu tunnistama, et olin unustanud ja mulle tuli üllatusega uuesti meelde see, kui õbluke on tegelikult see džunglipinnas. Tähendab niukse lopsaka taimestiku alasid meie mail näinud inimene arvab spontaanselt, et, et kas see džungel on niukene, sügav must paks mullakiht. Tegelikult on see niisugune ringlus seal, et see mullakiht on peaaegu olematu ja jõgede üleujutused ja tuuakse need toitained, mida sel aastal tarvitatakse ja, ja selle tõttu, kui massiliselt võetakse troopikametsa maha, siis ta ei taastu mitte nii nagu meie siin parasvöötme mets vaid erosiooniga, järgmine, seesama v laine puhub sellegi mullakihi ära ja siis jääb järele liivakõrv, kui ma lennuki pealt vaatasin vana uusi linna, siis ümber selle oli suur niisugune liivarõngas, kus džunglit enam üldse ei olnud. Rääkimata sellest, et indiaanlased kurdavad, et selle tõttu, et niisugune kliimapatarei selle dzungli metsaserva näol on tükati kadunud ja tema proportsioon ülejäänuga on läinud väikeseks on hakanud sealne loodus tegema väga nisukesi, järskusid hüppeid igas suunas. Kui muidu niisugune ekvaatori ümbruse loodus on püsinud aasta ringi enam-vähem ühes temperatuuris pisikeste kõikumistega seal öösel ja päeval siis järsku on hakanud tekkima niisuguseid olukordi, kus temperatuur väga kõrgeks või ta läheb väga madalaks ja püsib, sedasi on hakanud toimuma niisugused väga järsud hüpped ja, ja ütleme, kui hädapärast seda noh, niisugust kõrgemale minekut Ta suudab veel, veel tähendab inimene taluda. Selvas elav indiaanlane siis kui ta järsku läheb kusagile sinna viie-kuue kraadi peale ja nendel peale nõudev midagi seljas ei ole siis siis ei ole võimalik seal ellu jääda ja, ja, ja siis siis on veel ainuke võimalus panna mets põlema ja sellest sooja saada. Ja, ja mida nad veel kurtsid, oli see, et kui varem ei olnud neid järske muutusi, siis siis džunglisse Selvast sai kogu aeg midagi valmis. Nii inimese toiduks, kõlblikku kui, kui metsaelukatele ja selle tõttu olid siis inimese toiduks kõlblikud metsaelukad kogu aeg pidevalt olemas. Aga nüüd on seal ilmnenud niisugused asjad, et ühekorraga on järsku kõik asjad valmis, mis muidu oli jaotatud terve aasta peale. Ja, ja siis, siis on kõigil kord inimestel ja muudel elukatel on, on nagu laudse aeg, on kõike süüa ja siis tuleb aeg, kus ei ole midagi ja siis on vaja, tähendab, siis rändavad metsaelukad kuskile kaugematele maadele ja siis ei ole enam indiaanlastel ka võimalik neid samu loomi lihast tarvitada, mida nad on kogu aeg tarvitanud. Ja ühesõnaga kogu see looduse majapidamine on, on käest ära ja siis tulevadki massiliselt, et indiaanlased sealt servast välja vana uusi ja muudesse linnadesse, kus nendel ei ole võimalust ju enam oma loomulikul vanal viisil eksisteerida. Ja, ja, ja, ja nad ujutavad üle selle, kõik need prügilad ja kogu selle niisuguse. Sest see on nendesamade ehmatama panevate ilmastikku hüpete puhul ainus võimalus hinge jääd. Ja nüüd ma tahangi sellest rääkida, et tegelikult kõik looduse liigid ju tarvitavad 11 ja on seda teinud sellest ajast saadik, kui nad olemas on ja ja ja looduse arengu käigus on asi sedasi üles ehitatud, et et, et see, kogu see protsess on tegelikult kasulik kõigepealt sellele keerulisele väga mitmekesise liigilise koostisega elustikule siis ütleme, kui me vaatame liiki, siis, siis on ta eelkõige kasulik liigile või, või, või asurkonnale kõige vähem on ta kasulik tegelikult indiviidile, sellele isendile. Tähendab ilmselt on on selle looduse arengu jooksul ikkagi loodus välja praakinud need indiviidile kasu otsimised ja, ja selles mõttes noh, võiks ka inimkonna võti olla selles, kui me, kui me tähendab, püüame mõelda, et mitte ainult seesama imu iseenda jaoks, vaid et see oleks inimkonna jaoks vajalik ja, ja siin on nüüd tekkinud üks uus võõrandumine, nimelt et need niinimetatud ultraloomakaitsjad ja, ja ultravõib-olla isegi ultra, rohelised aga aga rohkem just nihukesed, ortodokssed, loomakaitset ja loodusekaitsjad üldse, kes on nii vurlestunud oma linnades elamisega, et nad ei kujuta ette, et tegelikult kogu see mida inimene ja ja muud elukad toiduks tarvitavad, see tegelikult ongi ju kõik elus ja, ja seal nii paratamatu, et tegelikult seda looduslikku ressurssi kasutatakse ja, ja, ja kuigi tal, noh, igal asjal on, on niisugused head küljed ju ka ja ja, ja ütleme, sellel foonil, kus inimkond on mõne eluka täielikult ära hävitanud või, või täielikult hävitamas, siis võib sellel asjal ju ka mingi kaudne kasulik mõju olla. Aga tegelikult need liikumised, kus kividega loobitakse kasukaga andjaid ja taunitakse kõike niisugust, kus, kus inimene, kui üks loomaliik teist loomaliiki tarvitab, siis see tegelikult on, on ka umbsopp, mis viib tegelikult hävinguni, sest kõik see niinimetatud kunstlik sünteetiliste karusnahkade tootmine ja ja, ja, ja kogu see niisugune tehislik jah, see tegelikult kahjustab loodust kümneid, ma kardan koguni sadu kordi enam ja selles mõttes mõistlikul määral. Loodusliku ressursi ära kasutamine on tegelikult just see mõistlik, säästlik loodusesse suhtumine, kuigi no mis seal salata, võtab teinekord silma märjaks, kui mõtled, missugune ilus elukas peab hinge heitma selleks, et et nüüd inimene, mis mitte iga kord nii ilusa elukas välja ei näe saaks kõhu täis ja, ja, ja naha soojaks. Aga, aga sinna ei ole midagi parata ja, ja ainus võti nüüd ütleme selle säästliku energiatarvitamise kõrval on see, kui inimene suudaks seda ümbritsevat loodust ja looduslikke tsükleid ära kasutanud teda. Nii et ta saaks seal, et omale nii toitu kui, kui muud vajalikku ja minimaalselt hakkaks kokku keerama siis seda niisugust sünteetilist mis, mis tegelikult kaudselt oluliselt suuremat kahju loodusele teeb kui, kui näiteks selles mõttes jahimajandus. Üldiselt jälle nende niinimetatud õhkajate silmis on jube muinasjutud, kus on, on verejanuline, kuri jahimees ja kõik teised, kes siis päästavad neid muid elukaid, sead ja nii edasi. Tegelikult selle inimese poolt juba muudetud looduse sees on, on, on ainuke võti, sest loodusest üldse midagi järele jääb tegelikult see, kui inimene võtab endale üle selle reguleeriva funktsiooni ja ja, ja selles mõttes on on jahimajandus, on nüüd küll loomastiku kaitse üks väga oluline komponent, aga üldse mitte nüüd loomastikku kaitsega vastuolus nähtus. Iseküsimus on see, et igas elu nähtuses leida seda, kust seda tehakse, nii nagu tegema ei pea. Ja see ei ole ju ometi põhjuseks, et kogu see eluvaldkond nagu taunitavamaks muutuks ja siis tuleb lihtsalt seda asja parandada ja hakata õieti tegema. Ja see niisugune noh, muidugi väga ilus leitsilikus looduses, kuhu inimene pole veel jalga tõstnud, ongi kõik need asjad omavahel tasakaalus ja ja, ja kõik need mehhanismid olemas, kuidas need asjad omavahel reguleeritakse ja reguleeruvad. Aga siis, kui inimene nüüd tuleks sinna juurde, siis ta muutub tegelikult üheks osaks sellest samast ümbritsevast loodusest. Ei ole nii nagu koolikirjandis. Gümnasistid kirjutavad, et loodus on puu ja siil ja linnud, aga mina pole mingi loodus, tegelikult on sama loodus ja, ja, ja selles mõttes tulekski ära kasutada ära siin kas või niisugune hästi aktuaalne asi, need nutulaulud, mis on juba mõnda aega Eestimaa peal, et kobras hävitab Eestimaa ära ja, ja, ja, ja ei tea, mis jõuga saaks nad ära hävitada ja nii edasi, tähendab, see on ju tegelikult tobe. Kui me võtame meie kliima, kus pidevalt don lörtsine ja vihmane ja ja, ja võtame sellesama naha, mis on absoluutselt veekindel ja väga hea karusnahk. Ja, ja võtame närilised, kes nad on, ärilised, need kopadki, kes on selles mõttes väga hõlpsasti suhteliselt lihtsa skeemi järgi reguleeritavad, tähendab, seal on väga lihtne välja töötada, seda kvoot, kui palju on vaja, võta sellest karjast välja, et samal ajal see kari säilitaks maksimaalse sigivuse ja sest need looduse enda mehhanismid on ju nii üles ehitatud, et need suruvad sigivuse tagasi. Ja siis jääb ilmale tulemata ja üles kasvamatuse Russ ressurss, mida tegelikult on ju vaja. Tähendab, kui inimene sinna juurde Ta siis siis on seda loodusele koos inimesega vaja ja ja seda tuleks katsuda, nii majandada, seda, seda kobrast, et, et ta Sigis maksimaalselt, et sealt oleks võimalik saada maksimaalselt kätte ja mitte ainult nahk, vaid no mul on olnud julgust proovida peaaegu kõiki võimalikke lihasid, mis mul on, on ette juhtunud ja ja ma võin öelda, et et nii nagu teevad need arengumaad on praktiliselt kõik elukad söödavad vähemis. Et mingi väga niisuguguse haruldase põhjuse tõttu nüüd ei peaks süüa kõlbama. Aga kopraliha on nüüd küll üks paremaid, mida ma oma elus üldse proovinud olen ja ja selles mõttes praegu eriti selle hullu lehma tõve foonil on see üks niisugune toiduressurss, mis Eestimaa peal jälle suu kasutamist ei leia. Ja, ja, ja selles mõttes peaks nüüd küll mitte ootama, et kuskilt taevast tuleb hea onu, kes ostab kokku kõik nahad ja ja kes, kes võib-olla ostab liha ka veel kokku ja nii edasi. Tegelikult tuleks Eestimaa peal, terve see see kopraressurss panna inimkonda teenima, tähendab, teha lõpptoodanguni välja, tähendab toote Eestimaa peal kasukat, mis on, mis on Eestimaa peal kõige parem, parem riie, mitte käia nende täis pud sünteetiliste ürtidega ringi, sama asi on ütleme koduloomadest, lambanahaga, patuasi, et lambanahad mädanevad või, või mis iganes ja nendest ei tehta mitte midagi. Või siis parimal juhul, kui õnnestub kellelgil Nat türklastele maha müüa, siis tuuakse pärast sealt kalli hinnaga neid dublongasid nagu neid nõukogude ajal nimetati neid pööratud nahast kasukaid, mis tegelikult on ju selles laiuses olnud ürgajast saadik peaaegu inimestel ümber keha ja, ja mis on parimad rõivad üldse, mida, mida meie kliimas võiks võiks kanda, nii et tegelikult, et ei saa minna kaasa kõikide lollustega, mis, mis maailmas olemas on, vaid tuleb ikka katsuda lauanuka pealt aju uuesti nagu kupli alla tagasi panna ja hakata vaatama, kuidas inimene tasakaalus selle olemasoleva veel säilinud loodusega saaks neid loomulikke looduse nagu ringe protsess ära kasutades maksimaalselt saada niiviisi tulu, et, et see ei, ei kahjusta, sest et kui, kui see osa, mida loodusest ära võetakse, ei ületa seda normaalset sündivust, siis tegelikult ju see ressurss ei kahane. Ja, ja kui siis valida veel ka see välja, et et noh, ilmaasjata rahvas ei ütle, et, et loodusi salli tühja kohta siis kui seal, kus ta kipub nüüd ära rikkuma mõned inimesele väga olulised rajatised, sealt võib ju kõik välja püüda ja, ja, ja, ja ära tarvitada. Ja siis tuleb tasapisi sealt, kus, kus inimene ise ei võta, tuleb seda elukat juurde ja, ja selles mõttes see niisugune noh, kogu sellel metsikul ulukina elava loodusliku ressursi ära kasutamine on ju tegelikult tegelikult see võti, et me ei pea ülearu palju tegema põldu, et me ei pea ülearu palju hakkama kasvatama seda kodulooma. Et kõik see saab ka tasakaalus olla, et, et et me säilitame selle selle metsiku looduse oma liigilises mitmekesisuses. Et ta oleks meile kopsudeks piltlikult öeldes protsess ise on palju keerulisem ja samal ajal siis Ei teeks seda, seda nii-ütelda kultuurmaastiku ja, ja, ja loomaaia ja põllupidamist rohkem kui suudaks olla jällegi tasakaalus kogu selle, selle metsiku ressursiga, nii et tegelikult muidugi, võti on olemas, aga, aga, aga aga see tähendab seda, et me ei saa ilusasse loodusesse, mis on küll vahva ja, ja, ja ilus ei saa suhtuda mitte ainult emotsiooniga, vaid, vaid peaksime väga ratsionaalselt, läbimõeldult ja, ja see on minu arvates see võti, mida me võiksime veel suhteliselt looduslähedasena. Ma tahaks küll loota, et, et see protsess samas suunas edasi läheks. Et me võiksime seda õpetust, mis meis veel natukene järel on hakata selgeks tegema ka sellele ära rafineeritud ja, ja vurvestunud Lääne linnalikule seltskonnale, kes on nii kaugele võõrandunud sellest tegelikust looduslikust ressursist, dete arvab, et see liha ja piim on, on poes. Ja, ja kogu toit tuleb kuskilt masinavärgist või, või tehasest. Sest on maailmas piirkondi, kus on läinud asi isegi nii kaugele, et et on päris seadusega keelatud ka loomaaias kiskele loomale lihasööta. Et inimene ei tohi nii jubedat ja, ja julma pilti näha, et seal tuleks kõik mingiteks kraanulites keerata ja, ja siis karbinurgast krõbistada sel lõvile foorinurka, et, et mitte ehmatada seda urrestunud inimesed, kes on enda jaoks loonud niisuguse maailmapildi, mis, mis, mis tundub, talle meeldib, aga mis tegeliku eluga mitte kooskõlas ei ole, mille tulemus tegelikult ongi see kohutav ressursi raiskamine, mis, mis inimkond praegu suures hulgas teeb. Kordasin aprillis kavas on nad saadet Mati Kaaluga.