Konsta bülkanen vantsis omas taktis mis ei näinud just uljas välja, kuid oli küllaltki jõudus. G5 üle kirevate karusamblavaipade ülesooga eludega kaetud rabade ja vaevakaseväljade. Parema meelega traavis ta siiski pikki kõmisevaid kanarbiku seljandikke veeres pluusi hõlmadel lehvides mööda männimetsa käes pajupuust kepp. Vastu tuli määratu lai sohu. Avapool, et USA Seilmeline mägi see mägi äratas pilkases tohutu, et uudishimu veel põletavam kihk süttis ta südames, kui talle hakkas silma hiiglaslik nänni kuivakas mäeveeru all. Nänni. Latt kerkis kõrgele kuuse, võrrade ja selle hallikad oksad joonistusid kohmakalt kaljurõnga tagapõhjale. Konsta tee viis õigupoolest kilomeetri võrra tollest kahvatu hallist mäekollist mööda kuid tema jalad kippusid vägisi pöörduma paremale. Ajastu põlismänd peaks seest õõnes olema, arutas vana mees. Mis oleks, kui võtaks kord ette, mida süda mitmel korral himustanud. Aga kas ühendaks seda, kas oleks julgust? Oli ju kedagi siin vahtimas. Sellest tuleks suur käänaks sisse ei lähe. Või kui siiski läheksin, oleks ju tore korrad elus sedagi proovida ja tagantjärele oleks mõnus meelde tuletada. Sellest hoolimata asus ta kõmpima esialgses suunas, kusjuures selja taga loojub päike, pikendase suurendas tema varju. Aga kuidas taga püüdis oma teerajal püsida. Ikkagi sikutas mingi närv, tema jalapöiad viltu männipoole. See on märgiks, et ma lähen männi juurde, ütles konsta. Taastus kaunist toekate sammudega, mäekünka poole. Jõudnud männi kuivaka juurde, märkastasele haruldaselt laia puusalise olevat tempel kirvega koputades kostis õõnes heli. Kuidas sihuke ürgne õõs puupüsti seisab souli mõistatus. Vucao mõtleja oli kartlikult ümber vaadanud, hakkas ta kuivaka tüve auku raiuma, raius sinna suure mulgu. Võtnud koti seljast, läks ta läbi augu männipuu sisse. Sest kogu oma eluaja oli tal tahtmine olnud korraks männi sees võõrsil käia. Talle oli tundunud, et seal võiks päris kodune olla. Maailmas ei või kuigi palju mehi olla, kes on õndsas puus käinud. Ja nüüd siis tehakse, seeläbi soovitakse seegi kongi järele, mis kodukäija seal ülemise korra peal krabistab. Viimaks ometi seisis ta nüüd paljude aastate pärast õndsas püstijalal püsivas männi kuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul, kiigutas mendi Tänaksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Muinsuse seinad olid linnusõnnikust kirjud, seal oli kitsas, ehkki puu oli tõepoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenese kadus pimedusse. Kuskile Päeval oli rähni pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundi kell. Niimoodi näebki siin välja grillonni sääralikkurgas, seda on, imetles konsta ja siin on siis nende korter neil kirjutel ja mustadel, rähnidel, tehastel ja ö kullidel ja kärp loomadel. Ja kes nad kõik on? Oi, heldene aeg on, seega olles torn tõepoolest kummaline koht, no ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks. Ja siit piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet. Ja on tubli korter, lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin? Siin, ma küll elaksin son rähnile toodud seda ta on, siin taas uus igatahes sees ära käia. Mul pole enne olnudki selget pilti jalal seisvast männi kuivakast, kui oleksin, tahad, ma tuleksin ammugi ära käinud. Küll puudus on ikka salapärane. Palju Kell võiks olla, peaks ehk juba minema hakkama. Ta tegi katset kella vaadata, kuid puu sees oli liiga kitsas. Siis puges ta tagurpidi välja samblale ja nägib pilku kellale heites, et seal 10 saamas. Ta otsustas kohvi keeta ja tee moonagi võtta. Tegi männi laastudeste risust tule üles ja tõi mäe alt lättest vett oodates vee keemahakkamist, põgista silmadega suurt mändi ja selle tüves olevaid auke. Siis ta seier lüpsis musta kohvi peale, suitsetas ära piibutäie tubakat ja asus ida poole teele.