Mille üle naerdakse Euroopas kõige enam? Eks ikka naabrite üle. Rootslastel on omad norra anekdoodid, aga täpselt samu nalju jutustavad prantslased, belglastest, inglased, iirlastest, poolakad, venelastest, tšehhid, Slovakkidest, hispaanlased, portugallased, test. Liikudes maalt, olen veendunud, et me kõik oleme kellegi jaoks norrakad. Sama lugu on neid kõikide Euroopa maade vahel kui ka sees. Vägikaikavedu Stockholmi ja Jötebori vahel käib niisamuti kui Hispaanias Madridi ja Barcelona elanike vahel. Vastastikune viha ulatub tagasi ajalukku ja on aeg-ajalt muutunud tõeliseks relvastatud verevalamiseks. Kuni Franco diktatuuri kiusasid Madriidiga stiilased taga Barcelonaga tallani. Aga Barcelona elanikud on need, kes pidevalt hoiavad rauda tules ja lasevad esimesena anekdoote lendu. Basselonalane ütleb näiteks. Ma tean ühte õudselt head nalja, Madriidlasest. Madri hiidlane segab vahele. Vabandust. Pean mainima, et mina olen Madridist pärit Barcelonale Pole viga. Majutust on aeglaselt. Prantslased on vaimustuses lugudest belglaste kohta. Tüüpiline anekdoot. Kõlabeli Parislame. Ma tean ühte head nalja, belglastest. Belglane, vaadete nina, olen belglane. Parislane ei ole häda, ma räägin kaks korda. Või selline lugu. Tead sa, mis pärast Belgia hotellides pannakse öökappidele kaks klaasi veega? Ei tea, miks? Üks on neile, kellel on janu, teine on neile, kellel ei ole. Tüüpiline nali, mida inglased räägivad iirlastest. Küsimus. Mitu iirlast läheb vaja, et kruvida elektripirni laelampi? Vastus 10. Üks kes hoiab pirni ja üheksa, kes keerutavad tooli, mille pealse üks seisab. Neil lugudel on oma loomulik ajalooline psühholoogiline seletus. Nad sünnivad alati maade ja rahvaste piirialal, mis omavahel on lähedased keele ja geograafilise asukoha poolest ja mis aeg-ajalt majanduslikult konkureerivad või on poliitilises konfliktis. Pilk Euroopa kaardile annab ülevaate igat laadi lahendatud ja lahendamata Ajalooliste konfliktide salatist. Aga üksteise üle veereda võib ju ometigi. Rootsil on oma variant pelmanni lood, mille abil antakse lastele juba lasteaias algõpetust rahvaste iseloomujoontest. Kuid kust alati Velmann, see tähendab kavale rootslane tuleb puhtalt välja. Tüüpiline Bellmani lugu, mis ei ole liialt primitiivne, kõlab järgmiselt. Sakslane, prantslane ja pelman alati nuttu, prantslasest norraldasest ja nii edasi sisenesid hotelli. Kõik toad on hõivatud, ütles hotelli peremees. Ahah, ütles prantslane. Sel juhul kõnnime edasi. Sakslane uuris külalisteraamatut ja leidis, et üks tuba oli tühi. Selle ma võtan sõnasta tuba sipelgaid täis, seletas peremees oma käsis. Sipelgaid kardab lauses sakslane ja sai toa. 10 minutit hiljem tormas ta metsikut kisendades välja. Nüüd kolism, pelman tuppa. 10 minuti pärast tormasid kõik sipelgad välja. Nad ronisid seinu pidi alla ja aknast välja. Mida pelman tegi. Veldman astus esimese sipelga laiaks, viskas aknast õue, kõik ülejäänud jooksid tema matustele. Euroopas naerdakse palju oma poliitikute üle. Meie seda ei tee. Arusaadav Pole mingit kunst olla tõsine, kui sa oled mõni aeg Rootsi riigipäeva rõdul istunud. Kui sa veel poole tunni pärast ärkvel oled, võid igal juhul nentida, et Rootsi poliitika on liiga ebahuvitav, et anda ainet, eriti paljudele anekdootides. Kuid terves Ida-Euroopas jutustatakse poliitikutest anekdoot iga päev nagu ka mingil määral Soomes, kus pelmanni asendas kaua endine välisminister karja lainen kes oli sadade heatahtlike naljade märklauaks. Nende naljade taga on peidus soomlase leebe maailmavaade. Karjalainel pidi sõitma liftiga kaheksandale korrusele, kuid ta ei osanud lifti teenijale öelda inglise keeles kaheksa. Seepärast ütles ta. Sellennap Onemoor. Ühel teisel korral oli karjalaine kutsutud lõunale. Ta pandi istuma kauni daami kõrvale, kes temast suurt huvi äratas. Pärast pingelist mõtlemist ütles karja lainen. I laviu. Naine oli meelitatud ja vastas kohe. I love you do. Nüüd oli karjalaineni pigis. Kogu sõnavara oli ammendatud, ta mõtles ja mõtles need higi nirises mööda laupa. Lõpuks ütles ta i Lavjuusrii. Prantsusmaal, kus poliitikud on nagu oma ilust ja särast vaimustatud paabulinnud naerdakse rahva väljavalitute üle kõvasti. Endine president siis kardest näen, on näiteks tüüpiline prantsuse poliitik, pärit heast perekonnast rikas ja paljude akadeemiliste kraadidega parimatest koolidest. Temast räägitakse nõnda. Pater üks vana preester ja hipi istusid kõik samas lennukis. Ühtäkki teatas piloot, et mootorid ütlesid üles ja nüüd peavad kõik lennukist lahkuma. Aga kahjuks leidub viie reisija peale ainult neli langevarju. Brežnev tõusis otsekohe püsti ja seletasid teema, kui mitmesaja miljonilise riigijuht peab iseenesestmõistetavalt saama langevarju. Ta võttis via, hüppas karter kargas püsti, seletas sama juttu, võttis langevarju jagadus. Nüüd tõusis riskaarja, teatas, et tema kui mitte ainult Prantsusmaa kõige intelligentsem poliitik, vaid kogu maailma kõige intelligentsem poliitik, vastutab kogu inimkonna eest. Loomulikult peab ta saama langevarju. Ta haaras ühe pauna ja hüppas nüüd lauses vana preester hipile. Mu poeg, mina olen juba vana mees. Evinud kutsutakse peagi issanda juurde langevarjuga või ilma. Võta sina see, mis järele jäänud. Sa oled veel noor ja sul on pikk elu ees. Hipi vastas talle pole põhjust paanikaks, isa, meil on kummalgi oma langevari. Maailma intelligentsi poliitik hüppas just minul seljakotiga. Euroopas ka unistatakse, palju unistatakse romantilisi unelmaid aga sel juhul on unistuste paik kusagil kaugel. Teispool piiri. Roigi on teatavasti seal teisel pool rohelisem. Seal on romantikat ja põnevust kui Rootsi televisioon teeb saadet romantikast ja armastusest on taustaks ikka Pariisi miljöömoon Maarja Eiffeli torn. Kuid Pariisis prantsuse vaatajate jaoks sisse mängitud samasuguses telesaates on tegevuspaigaks alati Veneetsia. Veneetsia on kõige romantilisem paik, kuhu prantslane ennast kujutleda oskab. Meie keerleme oma lõbustuspargis Pariisi rattaga. Pariislased sõidavad Viini rattaga. Viinis leidub mingisuguseid viini saiu, seal süüakse Kopenhaageni saiu. Ja kuidas kutsutakse tivoli tivoli linnas Itaalias, kust meie lõbustuspargi nimi pärit on? Seal minnakse Ameerikasse. Ega mujal, ainult romantilisem ja lõbusam ole. Seal on muidugi ka palju paha süüdistada kõiges halvas Teisjon, vana euroopalik fenomen. Võtame näiteks kas või häbiväärsed haigused, need pärinevad alati vaenlastelt. Süüfilist levitasid 15. sajandi Euroopas peamiselt sõdurid kuid haigusel oli palju erinevaid nimesid, sõltuvalt sellest, kes sellesse nakatusid. Nii võis olla. Itaallased avastasid järsku, et nad on saanud midagi, mida nad nimetasid prantsuse haiguseks. Prantslased, see vast olid nakatunud Naapoli Rõugetesse. Portugallased läksid arsti juurde Travida Kastiilia tõbe. Samal ajal otsisid araablased ja indialased abi Portugali haiguse vastu, mis neid oli tabanud. Türklased, kes olid korralikud moslemid, haigestusid ühtegi kristlaste tõppe samal ajal kui sõdalased teispool bosporuse väina vastasid oma suureks kohkumuseks. Et nad olid saanud türgi haiguse. Sakslased olid saanud lihtsalt Franz ööseni ja vaesed venelased, neid piinas Poola haigus. Nõnda võis asi olla Rootsis põeti valskus, rõugeid, valsk oli kõik, mis oli prantsuspärane ja arusaamatu. Inglismaa ja Prantsusmaa on Euroopa ühed vanimad rivaalid. Pole siis imeks panna, et inglased nimetavad kondoome prantsuse mütsideks samal ajal kui Pariisis minnakse ja ostetakse inglise vihmakeep kapuanglee mis tähendab sedasama. Nii on see alati.