Ükskord istusime oivalise pidulaua taga smokingut seljas, kärgeldatud lumivalgel lautinal asetsesid portselannõud, puhastatud lauahõbe, värsked lilled, kõrgetes klaasidest tõusid shampuse, mullid laisalt pinna poole. Me lõime pokaali kokku ja vaatasime välja, otse pungil täis linnalähirongiaknasse. Poole minuti kestel virvendasid näod mööda vagun vaguni järel täis väsinud, tüdinud nägusid. Kurnatud immigrandid teel vabrikust koju. Kulunud mantlitega, tülpinud emad, röögivad, lapsed süles. Keskealised mehed tühjal pilgul jänesed jälitamas. Mida nad nägid, seda ma ei tea. Aga nad ei oleks mingil juhul oma silmi uskunud. Me istusime orient Expressi restoranvagunis, selles veidras, elavas ja veerevase muuseumis. Maailma vahest legendaarse imas rongis olime teel Veneetsiasse. Inimesed, keda me nägime, olid teel Pariisi eeslinnadesse. Asetasime klaasid lauale, mõne minuti kestel hoidsid meie paralleelsed maailmad sama kiirust, siis kadus tegelikkus jälle. Me tormasime ühe ümbritsetuna orient Ekspressi luksusest. Pianist mängisin mustalt tiibklaveril šopääni ja mina võtsin välja reporter märkmiku. Mõned ülesanded on huvitavamad kui teised. Orient. Ekspress on lõbusõidulaevade maapealne variant. Väga tore reis, eriti kui keegi teine maksab. Ronge armastavad paljud, kuid mõned rongiarmastajad on pisut erilised, sest nad armastavad ronge, mida enam ei ole. Mida kauem aega tagasi liin suleti, seda tugevam on kirg just selle rongi vastu. On inimesi, kes iialgi ei pea midagi toredaks, põnevaks, ilusaks, huvitavaks, enne, kui see on möödas ja minevikku vajunud. Need on inimesed, kes istuvad pidulauas või reisil hapu näoga nagu haiseks kõik koledasti. Kuid kes järgmisel peol või reisil jutustavad suure soojuse ja nostalgilise innuga, kui tore oli eelmisel korral. Kuigi nad tookord ei söandanud seda välja näidata. Parim vahend Euroopas reisimiseks on rong. Kusagil mujal maailmas pole nii kiireid ja mugavaid rongiliine kui siin. Euroopa pealinnad asetsevad harva üksteisest rohkem kui ühe lennutunni kaugusel. Kõiki neid vahemaid on märksa parem läbida rongiga lennukiga. Rong viib sind südalinnast järgmisse südalinnasõidud OPA lennuväljadele ja sealt ära võtavad enamasti kauem aega. Nüüd ise selle asemel, et istuda teel lennujaama liiklusummikut, siis seista peale mineku järjekorras ja seejärel oodata turvakontrolli sabas et lõpuks olla sunnitud ootama äkitselt lennuvälja kohal tõusnud udu hajumist. Võiksite sõita lõunasse rongiga ning Brüsseli ja Pariisi vahel mõnusalt einet võtta. Koha saab tellida otse söögisaali. Lähed rongile. Rong hakkab liikuma ja sina hakkad söömata õelist prantsuse lõunat, kõigi tema käikudega. Laual on valge lina ja ehtne portselan. Sa sööd täielikus rahus ja jood, mida hing ihaldab. Ja just siis, kui oled lõpetanud kohvi konjakiga, oledki Pariisis vola. Istugu aga lennukil reisijad edasi sissepääsu väravate ees, oodates kannatamatult istumist vaik, üks kord lõpeks või tihe lennuliiklus Pariisi kohal lakkaks. Just nagu kohtuksid mitu kuud ette planeeritud lennud järsku personali suureks üllatuseks ühel ja samal ajal suure linna kohal, moodustades õhus tohutuid järjekordi. Ilmas on palju arusaamatuid asju, ent siiski istutakse, jogurt, võetakse pead ja nätsutatakse närviliselt oma pardapääset. Milleks ta ennast säärasesse olukordadesse, kui ometigi on kõikide linnade vahel käigus mugavad kiired ja mõnusad rongid eriti Prantsusmaal, Prantsusmaale ja Prantsusmaalt. Rongid, mis viivad sind mõne tunniga enamikku Euroopa suurematesse linnadesse. Korra sõitsin koos kaasaga Brüsselist Pariisi täiesti erilise asja pärast. Tõime ära kaks kastitäit minu raamatuid prantsuse revolutsioonist, mis olid trükitud Belgias uute raamatute üle õnnelikena ja peomeeleolus. Asetasime raamatukastid üles pagasiriiulile ja istusime rongi lõunalauda. Ime tabasesse prantsuse lõunalauda. Meil oli väga mõnus. Aeg-ajalt möödusid neist politseinikud ja tollitöötajad, vahel teadvustati midagi valjuhääldi kaudu. Meid see ei häirinud. Olime täiesti teises maailmas. Tähistasime uue raamatu ilmumist. Siis jõudsime Pariisi kui esemete koos raamatukastidega, neid ei olnud riiulil ahastuses, otsisime läbi kogu vaguni ja jõudsin vaguni esikusse. Või mis ta nimi raudteekeeles ongi seal täiesti ukse all olidki lahti kistud kastid. Surusin neid õrnalt vastu rinda, kui ilmus konduktor. Millal te siis oletegi, hüüatas ta. Politsei tahtis juba kastid välja visata. Me hõikasime omaniku, aga kedagi ei tulnud. Julgeolekupolitsei oli märganud riiuli kahte märgistamata kasti. Me elame ebakindlas maailmas. Paljud prantsuse rongid on olnud pommi atendaatide märklauaks. Nad olid ju hõiganud omanikku, kuid kuna kedagi ei tulnud, siis avasid nad pakid ja esimene asi, mida nad nägid, oli sõna revolutsioon. Sest nii-öelda raamatu pealkiri. Arvatavasti tahtsid nad kastid juba siis välja visata lamaid akent avamata. Kuid nende parim pommiekspert lohistas karbid ettevaatlikult ja tasakesi ukseni. Uus läbiotsimine. Nad tõdesid, et kastid sisaldavad suurt hulka täpselt ühesuguseid raamatuid tõenäoliselt hollandikeelseid prantsuse revolutsioonist. Kuna seda konflikti peetakse üldiselt lõppenuks, jäid kastid sinna keegi teine neid ka ei tahtnud. Nõnda siis olid kõik raamatud alles, kui meie kohale jõudsime. Vedas, mõnikord õnnestub enda teadmatagi pomm meisterdada. Rootsis on kahtlemata kõige kirjenduslikuma rongiliin Stockholm jätte por Stockholm päev enne ja päev pärast iga-aastast raamatulaata. Rootsi Literaadid, eriti raskemeelsem, mõtlev osa neist ei ole nägulite raadid mujal maailmas. Nemad on vaiksed, loovalt vaiksed. Oletagem. Selles rongis istudes võib näha, kuidas Rootsi Barnassi suured nimed on vaimult täielikule tarrijasse kirjanduslikule targiasse. Muidugi nad ei vestle ega vaidle, nagu nende Euroopa kolleegid. Nende vagunis on kuulda ka see, kui keegi vaid kalendermärkmikku avab. Arvatavasti kisklevad need suured nimed hingelisest ahistuses. Neil tuleb Jötebori sõita ja ilmselt kohtuda silm silma vastu oma lugejate ja muude inimestega. Rahvaga, kes neid vaatab ja mine tea, äkki koguni kõnetab. Kojusõit on veelgi vaiksem. Siis ei istu Barnassi suurkujud mitte enam letargia, vaid külitavad koomas. Sageli täiesti promillides mõõdetavalt. Ja selle poole, kes üritab köhatadagi, saadetakse tappev pilk tuleb välja kannatada, sest mine tea, äkki sünnivad niisugusesse sumbunud ja pingsast õhkkonnas just kõige suuremad teosed. Miks muidu kõhkleks hoolekanne. On olemas ronge, kuhu saab auto peale panna. Sel juhul pääseb rooli taga istumisest suurepärane mõte. Korra me kasutasime seda võimalust lõuna poole sõites. Istusime koos lastega vagunis rahulolevalt ja mõnusalt kõik madistasid, naersid. Kellelgi ei olnud autosõidust, süda paha, mõelge vaid, kui tore, ütles pereisa. Istume siin kenasti, tormame kohutava kiirusega üle maa ega pea muret tundma liikluse pärast. Auto sõidab meiega kaasa ja meiel on ta olemas, kui me teda vajame. Eks olnud hiilgav idee. Hüüdis üks lastes, seal ta ongi. Vaatasime kõiki välja ja seal autovaguni ülemisel korrusel sai siis meie vana Volvo, mille me ise olime siit ja sealt ära mõlkinud. Volvo ja kogu autorong möödusid meist hirmsa kiirusega, tormas meie auto tundmatule saatusele vastu üksi. Meie rong pööras vasakule, Volvo rong paremale, vuh. Ja läinud ta oligi. Lapsed puhkesid õõtsudes naerma, nad näitasid näpuga eemalduvale rongile ja naersid, nii et silmad märjad. Rahvas vagunis ei saanud millestki aru, mõned tõusid püsti ja kiikasin aknast välja. Nad naeratasid pingutatult, noogutasid ja teesklesid, et ka nemad saavad naljast aru. Seejärel vaatasin sõiduplaanist järele, et kõik peaks nagu klappima. Volvo ei sõitnud üldse meiega kaasa, temal oli oma rong. Kohtume lõppjaamas, kinnitasin mina, ehkki mitte täie veendumusega. Sest ma polnud ise sugugi selles kindel. Pärast mõnevõrra rahutut ööd saabusime Bruva.