Lugupeetud härrad akadeemikud. Te osutate mulle augu, paludes minut akadeemiana informatsiooni minu eelnenud ahvipõlve kohta. Selles mõttes Isama tee palvet kahjuks rahuldada. Mind lahutavad ahviks olemisest ligemale viis aastat. Võib-olla lühike aeg kalendriga mõõtes, kuid lõputult pikk läbi kloppida, nii nagu mina seda tegin. Ajuti suurepärast inimeste nõuannete, aplausi ja orkestrimuusika saatel n. Põhiliselt siiski üksinda. Sest kõik saatjad, kui püsida võetud võrdlusi juues, jäävad teisele poole barjääri. See saavutus oleks olnud võimatu, kui ma oleksin tahtnud isekalt oma päritolu ja loos mälestuste külge klammerduda. Just igast isekusest loobumine oli esimene kohustus, mille ma endale võtsin. Mina vabaahv, heitsin end selle ikke alla. Esimene, mis ma õppisin, oli käe andmine, käe andmine on avameelsuse märk. Lisandub siis praegu minu elutee haripunktil esimesele käeandmisele ka avameelne sõna. See jalle akadeemiale midagi oluliselt uut ja jääb kaugele maha sellest, mida minult oodatakse ja mida ma oma pahimagi tahtmise korral anda ei saa. Kuid siiski näitab see sihtjooni, mida mööda mina endine ahv inimmaailma tungisin ja seal joodusin. Kuid ma ei saaks anda isegi alljärgnevaid nappe andmeid, kui ma poleks endas täiesti kindel ja kui mul poleks kõigutamatu positsioon tsiviliseeritud maailma kõigil suurtel varietee lavadel. Ma pärinen kullarannikult selle kohta, kuidas mind kinni püüti, on mul ainult teistelt saadud andmed. Haagembeki, firma jahiekspeditsioon, selle juhigulema, hiljem tühjendanud mõnegi hea pudeli punast veini asus ankrus kaldapõõsaste varjus, kui ma õhtul teistega koos kolmele jooma läksin, meid tulistati, mina olin ainus, kes pihta sai. Ma sain kaks tabamust. Pesin pärast lasku. Ja siin algavad vähehaaval minu enda mälestused puuris aken, pekki, auriku vahetekil. Ainult kolm külgi olid võrredega, neljanda seina moodustus mingi kast. Kogu see kaadervärk oli liiga madal, püsti seismiseks, liiga kitsas, maha istumiseks. Ruumikus oleks mind kinni naelutatud, minu liikumisvabadusi oleks seetõttu kahanenud. Mispärast? Mispärast ratsi endal varbavahed veriseks, aga sa ei leia selle põhjust. Vajuta selg vastu puuri seina, kuni trellid sinu lihasse lõikavad, aga sa ei leia põhjust. Mul ei olnud väljapääsu, kuid ma pidin selle endale muretsema. Muidu ei saanud ma elada alati vastu kasti seina, surutuna oleksime paratamatult kõnelenud. Argembeki ahvide jaoks on ainult kasti sein. No siis ei tohi mõelda mahv olla selge ilus mõttekäik mille ma vist kuidagi kõhuga välja haudusin, sest ahvid mõtlevadki õugem. Minust täpselt aru saada, mida ma mõtlen väljapääsu all. Ma tarvitan seda selle kõige tavalisemas ja täielikumas mõttes meelegi ütlema, vabadus. Ma ei mõtle seda suurt tunnet olla vaba igas suunas. Afilma, võib-olla tundsin seda ja ma olen õppinud tundma inimesi, kes igatsevad selle järele. Ei, vabandust, ma ei tahtnud ainult väljapääsu paremale, vasakule, ükstapuha kuhu. Ma ei esitanud mingeid muid nõudeid. Olgu see väljapääs ka enesepettus. Nikerdan inimesi järele aimata. Sülitada oskasin ma juba esimestel esimene ütlesime üksteisele näkku. Ainus erinevus oli see, et mina oma näo pärast puhtaks lakkusin, nemad enda omaga mitt. Piipu tõmbasin ma varsti nagu vana meremees. Kui ma siis ka pöidla piibu Kahale paigutasin, hõiskas kogu vahetec ainult tühje ja täis topitud piiluma, et ei taibanud ma kaua aega. Kõige rohkem vaev oli mul viinapudeliga. Selle lõhk piinas mind küll, püüdsime ennast kokku võtta, kuid läks nädalaid, enne kui ma endast võitu sain. Huvitaval kombel võtsid inimesed neid sisemisi võitlusi tõsisemalt kui midagi muud, mis ma tegin. Kõigi nende näod mälestustes segi valgunud, kuid nende seas oli üks, see tuli ikka ja jälle üksinda või seltsimeestega päeval öösel igasugustel kellaaegadel, asus pudeliga minu ette ja hakkas mind õpetama. Ta ei saanud minust aru, ta tahtis lahendada minu olemasolu mõistatust. Aeglaselt võttis ta pudelilt korgi pealt ja vaatas mulle otsa, et proovida, kas matta pan. Mina vahtisin teda kogu aja metsiku üle pingutatud tähelepanelikkusega. Nihoolest inimõpilast ei leia ükski inimõpetaja kogu maakeral. Pärast seda, kui kork oli ära võetud, tõstis ta pudeli üles. Mina saadan teda pilguga. Ta noogutab minuga rahul ja tõstab pudelisuu juurde. Meeno vaimustatud mulle koitma, hakkas arusaamisest piiksumine, saatsin enda üle kogu keha. Ta rõõmustab, kallutab pudelid ja joob lonksu täis meeleheitlikku kärsitust talle järele jõuda, teeninduma pois mustaks, mis talle väga suurt rahuldust pakub. Ja nüüd pudelit endast eemale sirutades, suures kaares jälle tagasi suule tõstes. Oota seal. Peab pedagoogilistele kaalutlustel rõhutatult tagasi, kallutades ühe sõõmuga tühjaks. Mina väsinud liiga suurest pingutusest ei suuda enam jälgida, jahipud lõdvalt võre küljes temaga teoreetilise õppuse lõpetuseks silitab endal kõhtu ja veab, jääme näole. Nüüd alles algab praktiline harjutus. Kas ei ole ma juba liiga kurdetud teoreetilisest osast ja liigagi kurnatud. Aga see kuulub mu saatuse juurde. Ja ma haaran nii hästi, kui suudan mulle ulatatud pudeli, võtan sellel värisedes korgi pealt. Õnnestumine annab mulle vähehaaval uut jõudu. Madestan pudeli originaalist juba vaevalt tehaldata peensoole jai jälestusega, kuigi pudel on juba tühi ja siis pole muud kui ainult lõhn jälestusega viskama pudeli põrandale. Minu õpetaja kurvastuseks minu enda veelgi suuremaks kurvastuseks ei teda ega mind ennast ei lepita seepärast pudeli minema viskamist endale eeskujulikult kõhtu silitada. Sealjuures irvitab. Liigagi tihti läks õpetus nii jao minu õpetajale ta ei olnud minu peale, kui. Kui mind Hamburgis esimesele presseerial üle anti, mõistsime peagi, et minu ees on kaks võimalust. Loomad või varietee? Ma ei kõhelnud. Ma ütlesin endale võtta kõik jõud kokku EParreteesse saada. See on väljapääs. Loomaaed on ainult uus puu. Kui sa sinna satud, oled sa kadunud. Ja ma õppisin minu härrased. Ime õpime või me peame, õpime, kui väljapääsu on vaja. Õpime millestki hoolimata. Siis on igaüks iseenda piitsa, vihistab ülevaataja, nuhtleb end ise vähimagi kange kaelduse puul ahvi loomust samas kukerpalli tehes minust välja ja kihutas minema, nii et minu esimene õpetaja sellest peaaegu ahvistus. Ta pidi varsti õpetamisest loobuma raviasutusse. Õnneks tulid sealt peagi jälle välja. Ma vajasin palju õpetajaid ja isegi mitmeid õpetajaid üheaegselt. Kui minu võimed juba kindlaks olid kujunemas, avalikkus minu edusamme jälgis minu ees juba hiilgav tulevik avanes, siis valisin ma iseendale õpetajaid. Panin need viide kõrvuti asuvasse tuppa ja õppisin kõigi juures korraga vahetpidamata ühest toast teise karrates. Eduda muutuma see teadmiste igakülgne tungimine ärkamas ajusse. Naisalge see tegi mind õnnelik, kas need olgu kohe öeldud, ma ei ülehinnanud oma edu juba tookord mitte seda, vähemalt praegu. Pingutus milletaolist maa peal seni ei ole kordunud, andis mulle keskmise eurooplase haridustaseme. See, see ei oleks palju väärt, kuid tähendab siiski midagi, sest see aitas mind puurist välja ja andis mulle selle erilise väljapääsu Väljapääsu inimeste sekka, sest vabadust maa valida ei saanud. Oma arenguteele senistele saavutustele vaatamata Isama kohta kuigi tunneb erilist rahuldust. Veinipudel laual istub mulle sakile oma kiiktoolis ja vaatan aknast välja. Kui külalised tulevad, võtame neid vastu nagu hea toon nõuab. Minu Impressaaril istub eestoas, minu helistamise peale tuletad minu soove ära kuulata. Õhtul on peaaegu alati etendusi ja mul on edu, mida vaevalt üldse võimalik ületada. Kuma hilja öösel bankettidelt teaduslikest ühingutest intiimselt koosviibimistel tulen, ootab mind kodus, väike pooldas jälitusšimpansid ja mulle meeldib, kas temaga ahvi kombel ööd veeta. Päeval ei taha teda näha. Tal on presseeritud looma rahutu hullumeelsus, pilgus. Märkan ainult mina ega suuda seda taluda. Üldiselt olen ma igatahes saavutanud, mida ma saavutada tahtsin? Öelda, see vaeva väärt ei olnud. Mind ei huvita ühegi inimese arvamine. Ma tahan ainult teadmisi levitada maa, ainult informeerin ka teid. Lugupeetud härrad akadeemikud, tahtsin ma ainult informeerida.