Viimastel aastatel on huvi nalja kunstnike vastu kõvasti kahanenud. Varem korraldati nalja kunstnike demonstreerimis suurt iseseisvat etendustel ja need tõid hästi, siis. Tänapäeval on see täiesti võimatu. Ajad olid teised. Tollel tegeles nelja kunstnikuga terve linn iga nälgimis päevaga kasvas huvi asja vastu, igaüks tahtis näljakunstniku, vähemalt arvan, et päevas näha. Välgimise lõppjärgus oli külalisi, kes istusid päevade kaupa väikese puuri, mõned ees. Demonstratsioonid toimusid isegi öösel mõju tõstmiseks tõrvikute valgel. Ilusa ilmaga viidi puu lahtise taeva alla ja need olid eriti lapsed. Need, kellele nalja kunstniku näidet. Täiskasvanuile oli ta tihtipeale siis ka ainult sensatsioon, mida nalja pärast vaadati, sest teised seda vaatamas käisid. Lapsed aga suu keset väga nii üksteisel käest kinni, et julgem oleks. Voodisid imestusega kahvatud mustas trikoos esileulatuvate hoiatega meest, kes isegi tooliste joolinud vaid laiali puistatud allküljel istudes vahel viisakalt noogutas, sunnitud naeratus ja küsimustele vastas käe läbi võre välja sirutas, et vaatajaid oma kõhnuses veenda. Paelaga endasse süvenenud istuse, millest ei hoolinud isegi mitte sellest, kui Kell tema puhui ainus sisustus tundi lõi. Kuigi oleks pidanud teda huvitama peaaegu suletud silmadega, põrnitses ta siis enda ette ja rööpas vahetevahel tibatillukesest klaasist lonksu mete tuuli niisutada. Peale vahelduvate pealtvaatajad olid seal ka püsivad publiku poolt valitud valvurid. Huvitaval kombel tavalised lihunikud alati kolm korraga. Minu ülesanne oli ööl ja päeval silmas pidada näljakunstnik mingil salapärasel viisil siiski toitu ei saaks. See aeg oli paljas formaalsus, mida rakendati ainult laia vaatajaskonna rahustamiseks sest asjasse pühendatud teadsid, et näljakunstnik jälgimise ajal mitte mingil tingimusel isegi sunniviisil mitte kõige vähematki, ei söönud. Tema ametiau ei lubanud seda. Tõsi küll, mitte igavalt. Mõned valverühmad valvasid väga lohakalt, koondusid meelega kaugemasse noorte, mängisid seal kaarded, võimaldada naljakunstnikul pisut keha kinnitada, milleks tal on. Nende arvates olid mingid salajased tagavarad. Miski ei olnud kunstnikule piinavam, kui niisugused valvurid tegid ta meele kurvaks. Tegid nälgimisega kohutavalt raskeks. Nõrkusest hoolimata võttis ta end vahel kokku ja laulis nende valvama seal, et näidata neile inimestele, kui ülekohtune on nende kahtlustus. Sellest oli vähe, abivalvureid imestasid siis tema osavusteta isegi lauldes süües suudab palju meeldivama tulitele. Hoolsad valvurid helistasid otse võre ääres, ei rahuldanud saali hämara öövalgustusega, vaid suunasid temale ka taskulambid, mis impreza aga nende käsutusse oli andnud lampide Revalgusi seganud näljakunstniku põrmugi magada ei saanud ka niikuinii pisut tukastada võista kalad iga valgustusega ja igal kellaajal ka täiskiilutud kärarikkas saalis. Meelega oli ta selliste valvurite seltsist vöö ilma magamata. Ta naljatas nendega, jutustas lugusid oma rändurielust ja kuulas siis valvurite jutustusi. Kõik ainult selleks, et neid ärkvel hoida, et neile ikka näidata, et tal ei ole puuris midagi söödavat. Ta nälgib nii nagu ükski teine ei suuda. Imelikum oli ta siis, kui hommik kätte jõudis. Siis toodi valvureile tema arvele rikkalik hommikueine. Hea isuga asusid mehed seda hävitama nagu terved inimesed ikka peast vaevarikast valvel oldud ööd. Me Mägilts küll, isegi selles hommiku eelnes valvurite lubamatut mõjutamist, kuid need läksid juba liiga kaugele ja kui neilt küsiti, kas nemad ise oleksid valmis ainult asja huvides ilma hommikueinet öö otsa valvama jäid nad vait. Kuid oma kahtlustustest ei loobunud nad siiski. Niisugused kahtlustused olid nälgimisega paraku lahutamatult seotud. Keegi ei oleks suutnud kõik need ööd ja päevad vahetpidamata näljakunstnike juures valvata. Järelikult ei võinud mitte keegi omaenda tähelepanekutest teada, kas nälgimine toimub pidevalt ja õigesti või mitte. Ainult näljakunstnik isem, ainult tema isa võis olla ühteaegu kauba nälgimise rahuldatud. Pealtvaataja. Temaga oli alati rahuldamatu, teisel põhjusel. Võib-olla ei olnud ta üldse nälgimisest nii kõhn, et mäletada, vaadatagi võinud oma kurvastusest etendusest eemale jääma. Vaid ta kõhnus tuli sellest, et ta endaga rahul ei olnud. Mitte keegi talle nalja, kunstniku enda ise ka asjatundjad mitte ei teadnud, kuid järgi oli nälgida. See oli kõige kergem asi maailmas. Ei varjanud seda ka teiste eest, kuid teda ei usutud. Võib veidi paremal juhul tagasihoidlikuks, enamasti aga daami Maiaks või koguni petuvõiks. Kõiki neid jutte pidi nalja kunstnik taluma aastate jooksul oli ta sellega harjunud, kuid südamepõhjas tähistada ikka rahulolematus. Veel kunagi. Pärast ühtki näljaperioodi, mis sa pidid kõik tunnistama, juhatab puhist vabatahtlikult lahkunud nelgimis ülempiiriks impess Haavio nõudel 40 päeva. Kauem ei nälginud ta kunagi, ka maailma linnades mitte. Ja selleks oli oma põhjus 40 päeva, nii näitasid kogemused Meis pidevalt kasvava reklaami abil huvi järjest rohkem üles kruvida. Siis aga ei pidanud publik enam vastu. Külastajate arv hakkas märgatavalt langema. Loomulikult olid selles suhtes väikesed erinevused maade linnade vahel, kuid 40 päeva oli ülem. 40. päeval avati lilledega kaunistatud puuri uks. Vaimustatud pealtvaatajaskond täidis. Amfiteatri sõjaväeorkester mängis kaks arsti, astusid puuri nalja, kunstniku juures avalikke mõõtmisi läbi viia. Opoi kaudu teatati saalile tulemused ja kaks noort daami õnnelikult, et loos just neil oli langenud tulidelt viia nalja kunstniku puurist välja. Paar aastat annab poole, kus teda väikesel lauakese loovutas hoolikalt valitud dieet, söömaaeg. Just sel hetkel hakkas nalja kunstnik alati tõrkuma. Küll pani ta veel vabatahtlikult oma koondisega tema kohale kummardunud daamide abivalmilt välja sirutatud kätesse, kuid üles tõusta ta ei tahtnud. Miks pidi ta järele jätma just 40 päeva pärast? Ta oleks võinud veel kaua piiramatult kaua vastu pidada. Miks pidi ta järel ja ma just nüüd, kui ta oli alles hoogu sattumas isegi polnud veel õiges nälgimi soos, miks see võimaldatud tal edasi nälgida? Ta saaks olla mitte üksnes kõigi aegade kõige suurem näljakunstnik, sest seda ta arvatavasti juba oligi, vaid ka Ennast piiramatult ületada, sest ta ei tundnud oma jälgimisvõimel mingeid p. Miks oli rahvahulgal, kes tegi näo, et teda nii väga imetleb temaga nii vähe kannatust kui tema vastu peab? Raha pidasin jälgida, miks ei tahtnud siis nemad vastu pidada. Pealegi oli ta väsinud, nii seoli õlgadel istuda ja need pidid end täies pikkuses püsti ajama ja minema söögi juurde, kui juba toidust mõtlemine ajastada iiveldama. Millestki pessaariuminestuse taolises poolunes viibivale nalja kunstnikule pisut suhu toppis ise sealjuures nelja kunstniku olukorrale tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lõbusalt lobistades. Siis lahusus impessaariunelja kunstniku nimel toosti publiku terviseks. Katkesta, kinnitas seda kõike suured dušiga. Rahvas. Laiali ei, mitte keegi ei võinud nähtule nuriseda. Ainult näljakunstnik üks ikka ainult tema.