Kuningas oli kaotanud oma peaministri tavalist sellele kohale sadigi. Babyloni kaunid daamid aplodeerisite kuninga valiku peale, sest impeeriumi rajamisest saadik ei olnud nii noort ministrit olnud. Õugandlased olid pahased. Kade sülitas, ver vieda, nina läks pööraselt. Paistan. Kui sa Tiigoli kuningate kuningannat tänanud, läks papagoi tänu avaldama. Kaunis lind, ütles ta papakoile. Teie päästsite mu elu ja tegite minust peaministri kõrgeausust ja koeri. Hobune tegid mulle palju paha, aga teie tegite mulle head henna, millest oleneb inimese saatus. Kuid kummaline õnn võib peagi kaduda, lisas ta. Papagoi ütles jah. See sona hämmastes tiigi. Et aga oli tubli füüsikaga uskunud, et papagoid võiksid prohvetid olla, rahunes ta ruttu ja asus oma ametikohuseid täitma nii hästi, kui oskas. Sa oled nii kandis kõigile tunde seaduste püha võimu ja ei andnud kellelegi tunda oma kõrge ametiraudset raskust. Taigitsendanud diivani hääleõigust ja Igalvesiiril võis olla oma arvamus. Ilma ette ma seda pahaks oleks pannud. Kui ta mõne juhtumi kohta otsuse langetas, siis ei langetanud otsust tema, vaid seadus. Aga kui seadus oli liiga karm, pehmendas ta seda. Ja kui seadust polnud olemas siis oleks sadigi otsuseid nende õigluse tõttu võinud pidada särat Hustra käskudeks. Temalt ongi rahvad omandanud ülla põhimõte. Parem riskida, päästa süüdlane, kui hukka mõista. Süütu. Tiigi arvates olid seadused tehtud samavõrra inimeste aitamiseks kui nende hirmutamiseks. Tal oli erakordne anne välja selgitada tõde, mida inimesed ähmastada püüavad. Oma peaministri ameti esimestest päevadest peale rakendas tiik tegevus oma erakordse ande. Üks kuulus Babyloni kaupmees oli Indias ära surnud. Tema kaks poega pidid võrdselt pärima tema järel pärast seda, kui nende õde oli mehele pandud. Ja lisaks pidi saama 30000 kuldtükki see poeg, kelle kohta kindlaks tehakse, et ta oma isa rohkem armastab. Vanem poeg laskis isale hauasamba ehitada, teine andis oma osast õe kaasavarale lisa. Kõik ütlesid, vanem armastab rohkem, isa noorem armastab rohkem. Õde 30000 kuldtükki kuuluvad vanemale pojale. Tiig laskis nad järgemööda enda juurde kutsuda. Ta ütles, vanemale. Isa ei olegi surnud, ta on viimasest haigusest terveks saanud ja tuleb Babüloni tagasi. Jumal olgu kiidetud, vastas noormees. Kahju, et hauasammas nii palju maksma läks. Siis ütles tiik sedasama nooremale. Jumal olgu kiidetud, vastas noorem. Ma annan isale tagasi kõik, mis temale kuulus. Aga ma tahaksin, et ta jätaks õele selle osa, mis ma temale andsin. See ei anna midagi tagasi, ütles Adig. Ja te saate 30000 kuldtükki, sest teie armastate oma isa rohkem. Üks üsna rikas neiu oli kahele maagile abielutõotuse andnud. Kui ta siis mõlema käest paari kuu vältel õpetust oli saanud, jäi ta rasedaks. Mõlemad tahtsid temaga abielluda. Ma võtan endale meheks selle, kes pani mind olukorda, et võin kuningriigile kodaniku kinkida. Mina tegin selle tubli teo, ütles üks. Minule langes osaks au, ütles teine. Hea küll, sõnas neiu. Mina tunnistan lapse isaks, selle, kes saab talle anda parema kasvatuse. Neiu sünnitas poja. Mõlemad maagid tahtsid teda kasvatada. Asi esitati sadi kileotsuse tegemiseks. Ta laskis mõlemad maagid enda juurde kutsuda. Mida sa õpetaksid oma kasvandikule, küsis ta esimese käest. Mina õpetaksin talle, vastas doktor kaheksat sõnaliiki dialektikat, astroloogiat, demonomaaniat, seda, mis on substants ja seda, mis on aktsidents, mis on abstraktne ja mis on konkreetne. Mis on monaadid ja ettemääratud harmoonia. Mina ütles teine, püüaksin temast kasvatada õiglase meelega mehe, kes oleks seda väärt, et tal oleks sõpru. Liigütles. Kas sa oled ta isa või mitte, aga sina abiellud tema emaga. Õukonda tuli iga päev kaebusi meedia maavalitseja Iraksi peale. Too kõrge isand polnud loomult halb, kuid edevus ja lõbujanu olite ära rikkunud. Haruharva, lubada endale midagi öelda ja endale vastu vaielda ei lubanud takk kunagi. Paabu Lindki pole nii edev tuvi nii meelas ja kilpkonn, nii laisk. Ta sai hingata vaid võltshiilgusest ja tehisnaudingutes. Sa liig, võttis nõuks tema meelt parandada. Soliik saatis kuninga nimel Iraksi juurde õuemmuusiku 12 laulja ja 24 viiuldajaga ning ülemkammerhärra kuue kokkaja nelja kammerhärraga, kes pidid kogu aeg tema juures viibima. Kuninga käsu kohaselt tuli kindlaid etiketinõudeid kõrvale kaldumatult täita. Kuulake, kuidas lood kujunesid. Esimesel päeval kohe pärast lõbujanuliste Irakse ärkamist tuli siis õuemuusika lauljate ja viiuldajate saatel. Nad esitasid kantaadimis, kestis kaks tundi ja kus iga kolme minuti järel kõlas refrään. Kuis leida vastetseks sõnus, kõik veetlused, hiilgus on tall. Ah, kuisime valitsejal, peaks endaga olema mõnus. Pärast kantaali esitamist pidas üks kammerhärra kolmveerandtunnise kõne milles iseäranis ülistati kõik Iraksi voorusi, mis tal puudusid. Kui kõne oli lõppenud, juhatati Iraks muusika helide saatel lauda. Lõunasöök vältas kolm tundi. Niipea kui Iraks midagi ütlema hakkas, sõnas esimene kammerhärra. Tallanud kindlasti, õigus. Vaevalt sa Iraks paar sõna öelda, kui teine kammerhärra hüüdis. Tal on õigus. Kaks ülejäänud kammerhärrad naersid valju häälega teravmeelsuste üle, mida Iraks oli öelnud või oleks pidanud ütlema. Pärast lõunasööki esitati kantaat uuesti. Esimene päev tundus Iraxile oivaline tõuskused, kuningate kuningas austab teda tema teenete kohaselt. Teine tundus vähem meeldiv. Kolmas päev oli tüütu, neljas, talumatu, viies lausa piin. Lõpuks oli ta täiesti endast väljas, et pidi vahetpidamata kuulma, kuidas lauldakse. Ah kuis Me valitsejal peaks endaga olema mõnus vahetpidamata kuulma, kuidas öeldakse, et tal on õigus iga päev kuulma kiidukõnesid ühel ja samal tunnil ning nii kirjutas ta kuningakotta kuningale, et see suvatseb tagasi kutsuda oma kammerhärrad, muusikud ja ülemkammerhärrad. Ta tõotas edaspidi olla toimekam ja tagasihoidlikum. Ta laskis ennast vähem ülistada, pidas vähem pidusid ja oli märksa õnnelikum, sest nagu ütleb Sadyr. Alaline lõbu ei olegi lõbu. Dispudid ja audientsid. Nõndaviisi ilmutas Saliid päev päeva kõrval vaimu peenusti hingeheadust. Teda imetleti ja sellest hoolimata armastati. Teda peeti kõige õnnelikumaks inimeste seas. Tema nimi oli kuningriigis kõigil suus. Kõik naised heitsid talle silma, kõik kodanikud ülistasid tema õiglast meelt. Teadusemehed pidasid teda oma Oraakliks. Isegi preestrid kinnitasid, et ta teab rohkem kui peamaag. Jebo. Kellelgi ei tulnud mõttessegi kaevata tema peale krüpside pärast usuti vaid seda, mis temale uskumisväärne lähis. Babülonis kestist olla. Suurt tüli, mis olid uurinud juba 1500 aastat ja oli jaganud kuningriigi kaheks kangekaelseteks usuleeriks. Üks väitis, et Niitra templisse tuleb astuda alati vasaku jalaga. Teine jälestus seda tava ja astus alati parema jalaga. Oodati püha tule pidupäeva, et teada saada, kumba leeri pooldab sadig. Kõigi silmad jälgisid seda tiigi kahte jalga. Kogu linn oli ärevil, jakk kahe vahel. Tiik hüppas templisse, jalad koos ja tõestas hiilgavas kõnes, et taeva ja maa jumala ei eelista ühtegi inimest ja talle on üsna ükskõik, kas tema templisse astutakse vasaku või parema jalaga. Kade ja tema naine, väitsid ta Tiigi kõnes oli kujundeid kasinalt. Eta polnud mägedel ja Kinkudel küllalt keps ida lasknud. Ta on tuim ja andetu, ütlesid nad. Tema tähed ei lange taevast maha ja meri ei põgene ja päike ei sula, nõnda kui meevahatiigil ei ole head idamaa stiili. Rahuldus aruka stiiliga, kõik olid tema poolt, mitte sellepärast, et ta oli õigel teel. Mitte sellepärast, et ta oli arukas. Mitte sellepärast, et ta oli armastus järgnevaid sellepärast, et ta oli esimene vesiir. Niisama õnnelikult viis ta lõpule suure sõnasõja valgete maagide ja mustade maagide vahel. Valged väitsid, et on usu teotamine jumalat, paludes talvetõusu poole pöörduda. Mustad kinnitasid, et jumal jälestab inimeste palveid, kes suve loojaku poole pöörduvad. Saadig andis käsu, et igaüks pöördugu nii nagu heaks arvab. Nõnda leidis sadig saladuse, kuidas hommikupoolikul nii era- kui ametiasjadega kiiresti toime tulla. Ülejäänud päevadel pühendas ta Babüloni kaunistamisele. Ta laskis mängida tragöödiaid, kus sai nutta ja komöödiaid, kus sai naerda. Kõik see oli juba ammugi moest läinud, aga tema elustas selle taas. Sest tal oli hea maitse. Ta ei arvanud, et teab rohkem kui näitlejad. Ta tasus neile heade kude ja tunnustusega. Ja oma südames ei olnud nende ande peale kade. Õhtuti lõbustas ta hoolega kuningat ja eriti kuningannat. Kuningas ütles Suurminister. Kuninganna ütles armastusväärne minister ja mõlemad lisasid. Oleks väga kahju olnud, kui ta oleks üles poodud. Kunagi varem polnud ükski tähtis isik pidanud andma nii palju audience daamidele. Suurem jagu tuli ajama asju, mida ei olnudki, et saaks temaga asju ajada. Esimeste hulgas ilmus kohale kadeda naine. Ta vandus sadigile miitra nimel ja senda vesta ja püha tule nimel, et ta jälestab oma mehe käitumist. Seejärel pihtis ta tiigile, et tema mees on armukade. Jõhker. Ta andis sadigile mõista, et jumalate karistus on ta mees tabanud sest ta on ilma jäetud püha tulehinnalistest Aaretest, mis üksi võivad inimeses surematute taoliseks teha. Lõpuks laskis ta oma sukapaela langeda. Saadik tõstis sukapaela talle omase viisakusega üles, aga ei kinnitanud seda daami põlve ümber ja see tühine viga, kui see üldse viga oli, sai kõige hirmsamat piinade põhjuseks. Sa ei mõelnud sellele sugugi, seda enamaga, mõtles kadeda naine. Päevast päeva käisid daamid sadigi juures. Babyloni salajased aja raamatud väidavad, et ühel korral olevat sadig langenud kuid olnud ise väga imestunud, et ta kallistab kuidagi avameelselt ja nauding talle mõnu ei paku. Daam, kelle vastu sa tiik peaaegu tahtmatult tähelepanu oli osutanud, oli kuninganna Astarte kammerneitsi. Tundeküllane pabiloonitar lohutas ennast sõnadega. Sel mehel peab olema imestamapanevalt palju asju peas, sest isegi armumängu juures mõtleb ta neil hetkedel, kus mõni inimene sõnagi ei lausu. Mõne suust ainult pühad pudenevad. Lipsas saadigi huulilt hüüatus. Kuninganna pabiloonita Ruskused Sadie on parajal momendil tõelusse tagasi tulnud ja hüüab temale mu kuninganna. Kuidas tiigi mõtted olid ikka veel hajali ja ta lausus, Astartenime. Daam tõlgendas ses meeldivas olukorras kõik enda kasuks ja kujutles, et see pidi tähendama. Te olete ilusam kui kuninganna starte. Ta lahkus sadigi säraiilist kaunite kingitustega. Kohe tõttas ta jutustama oma seiklusest kadeda naisele, kes oli tema hea sõbranna tooli teravalt puudutatud, et sõbrannat oli temal eelistatud. Mul ei võtnud vaevaks isegi sukapaela põlve ümber kinnitada, ütles kadeda naine. Ma ei taha seda paela enam kasutadagi. Oh, hüüatas õnnelaps. Te kannate kuningannaga ühesuguseid sukapaelu. Kas te lasete nad ühe tegija juures teha? Kadeda naine vajus sügavalt mõttesse, ei vastanud sõnagi ja läks oma mehe kadedaga nõu pidama. Saadikaga panid tähele, et audientside ja kohtupidamist ajal on ta mõtted hajali. Ta ei teadnud, mis võiks selle põhjus olla. See oli tema ainus vaev. Sadism nägi und. Algul lebas ta kuivanud rohul ja mõned teravad kõrred torkisid teda siis lammast pehmel roosidest asemel kust lipsas välja madu ja salvas teda oma terava mürgise keelega. Taevas halasta, hüüdis ta. Kaua lebasin ma teravalt, torkiv rahul? Nüüd olen roosidest tasemel. Aga kes on madu?