Tere jõudumööda kõike just kuldaväärt kuulajaskonnale, kes kuulab orgahtanudki sedasamust, Ki saadeti kellelegi, mis tahab kiiresti-kiiresti olete esitada kuldavad kuulajale tulevase tunni keskel ühte eksootilisevõitu ja kuldaväärt artisti, kelle nimi olgu lus Ratvate Alikaal. Ratvate on eelkõige suur mees, surmes päratu, suur mehemürakas, temal nõnda suur tükk asja nõnda vägeva ümber ja muude mõõtudega meesterahvas, et meie siin see tähendab meie ei keegi Tiit ja kus need, et kui meie kasvõi kõik kolmekesi Ratvate Alikaali üüratu selja taha ritta võtaksime ja, ja isegi kui Halles puldid ka tuleks, neljandaks, appi, isegi siis, kui me seal kõik niiviisi kõrvuti seisaksime. Isegi siis ei paistaks sattvatefanikaali selja tagant välja. Vot nii-nii suur mees on lossatwathaalikaal. See paistab välja niheski piltide pealt, mida me küll eikellegimaal täna arvestades saate spetsiifikat teile näitama ei hakka. Aga see kuuldub hästi heliplaatide pealt, mida meie tänases saates mängime küll, sest et muslatvadhaarikaan ei ole ainult suurmees, vaid ka suur e pärale argist. Väidetavasti usutavasti on tema jaoks originaalse Maide filigraanse maid laulja mehi, keda tänapäeva vokaalmuusikas ükskõik siis missuguses, kus skulptuuris ja üleüldsegi kuulda ja leida võib. Üritan tema isegi Pakistanist. Ja selle loo must must, mis saates esimesena tuleb Valdo, salvestanud Londonis mitmete muusikutega, kes lisaks siis tublile pakistanlasele esindavad veel mitmeid maid rahvaid Austraaliast, Põhja-Ameerika, nii välja. Lähed lugu käima. Pakistani kamm oli muusika, kauni laulu täht Ratwathaalikaania tema paati laulmas Pieter kee pidalistuudios kusagil Inglismaa saartel. Lugu nimega Mastmast, mis shot vaata haighon ja tema kaaskonna kohta seda kaaskonda on veel üks, üheksa muusikute tavalistel esinemistel. Too lugu aga on tema kohta üks euroopalik lugu, mitte eriti iseloomulik ses mõttes, et sa tahad teha kohaloleku sootuks teistsugust repertuaari. Sellist rohkem draid ja nende poolehoidvat Kaldvalit ehki, mis asi on ta kaugel, sellest maksab isegi eikellegimaal lühidalt mõne sõnaga paari reaga öelda sest see on muusika, mida suffide vennaskond üks islami hektel on kalliks pidanud ja viljelenud aastasadu. Ja tegelikult kõlaslatvadhaarikaani suguvõsa on selle muusikalise traditsiooni alalhoidmise ja edendamise ja tegelikult kaasajastamise juures läbi kõigi nende sajandite kõvasti tegev olnud. Rathaalikaali isa ustad Fothaalikaal oli ka muusik ning oma isa surres 1964. kas ta sai tegelikult lauljales Sothaadeehaarikaalist endast. Hiljem võttis ta üle tolle ansambli, mis tema isa oli kunagi saatnud ning nüüd on ta kaaskond, kuhu kuulub ka varuk sattvadhaalighani vend, saatnud teda mööda lavasid mitte ainult Pakistanis, vaid järjest rohkem ka Euroopas ja siin mujal Läänes maailmas, kuhu kaualist tänu suuresti Piitel kehiblevi toetatud stuudiotele ja samanimelisele firmale on leidmas oma oma auditooriumit. Ja 81.-st aastast, mil World avaldas esimesel laiemalt läänes levinud ennustatavate Alikaanilt ongi nõnda, et nii hästi kummadi festivalid, mõnigi kord kui muud etnoüritused lasevad oma lavadele meelsasti nostatwatehaanikaanid. Kaaskonna kakskend mängib mitmeid trummi, pillisid tihtipeale mitte ainult Pakistani ja India päritolu vaid mujaltki maailmast pärit pillisid ja kindlasti mängitakse palju portatiivsed mooniumi neil, kel laual mitu tükki ning Sathotehhanikaani saadab see kaaskond ka vokaalselt. Kõige enam aga lööb välja too kaunikesti peenhääl, mis suure lehekoksist ja rinnast tuleb. Mõtlesin, et sattvate oli khaan suur mehemürakas, nagu ta all võib, ta vägagi kõrgeid vaatan, vaid see on ka väga peenlaulukultuur üldse. Selles mõttes, nagu eespool sai öeldud, et filigraanne ja kunst omaette kahtlemata laulan ammutanud muusikaliselt ainest nende mitmete sajandite vältel, mis tal püsinud Šatwatehhanikaal ilmselt on selle traditsiooni üks Uljevaid uuendajaid muide ammutanud mitmest allikast kauaris, justkui eristatakse kolme erinevat kihistust seal all klassikaline põhi mis seal mõneski mõttes sugulaslike india roogadega. Siis tuleb ta vahepealne kvaasi klassikaline kiht, kus lauldakse põhiliselt armuvalu, laulusid põhiliselt sellile aines ning siis seal pealpoolkoorele või vahukoorega kaunistuseks ja meelituseks. Kolmas kihistus, mis võiks olla nimelt, et lihtviisiliselt, et meeleolumuusikaks. Aga nagu öeldud, on kabeli laulutraditsioonide alalhoidjate hulgas ka üks neid, kes seda traditsiooni kaasajastanud ja tänapäeva toonud usinasti ja kartmatult. On teisigi tegijaid, loomulikult Pakistanist pärit, kes kaevurit on laulnud ja seda teevad traditsioonilisemad vormis. Saavride vennad, londe lande, suundade, tugevamad ja tuntumad esindajad. Aga noh, võtvate harikaal sellest ajast peale, kui 21.-le aastal sattus veel Worldi tegelaste kätte eesotsas Pietro Keidriad omas pruumaniga üks kassett, mis oli määratud moslemi kogukonnale kusagil, mis see oli sisse toodud Pakistanist ja pidin minema sinna poe muusikakaupade nurka riiulile, kui nad seda kuulsid. Sealtpeale on siis tasapisi tõusnud Šatwatehaanikaal Öeldi plaadifirma toetusel, aga samas on tema muusikat välja andnud ka mitmed muud Euroopa firmad. Natukene lähemale sinnas eliidile, kus pannakse tähele eksootilisi tegijaid läänemaailmas kuulajate poolt kuuldud lugusid. Mastmast oli pärit 90.-st aastast saalini, sealt plaadike tolle taadi todasama. Nimilugu kuulame meie edaspidi, saates ühes versioonis veel. Aga nüüd pika jutu järele saab kuulatud üht üsna pikka lugu ligi veerand tundi, mitte niivõrd enam populaarmuusikalise varjundiga kauarit populaarmuusikalise varjundiga inimese arusaamade järgi, vaid tegemist esinemisega Pariisis. 85. aastal rõhkus Sothaadeehaadikaalia tema paati. Mängivad-laulavad sedasorti muusikat, mis mis ehk rohkel kauboli vanemaid traditsioone esile toob ja ei kipu elama, tegema see ühti niivõrd lääneliku popmuusikaga. Niisiis meil seisab ees veerand tundi Pakistani muusikat, kus sätvatehaanialikaal laseb lennata oma vokaalsel akrobaat vaatelisel tulevärgil ja tema kaaskond on seda kõike rütmiliselt toetamas, asi võtab, võtab tempot juurde kasvatab väga järk-järgult välja veetud mõõdetult ja kusagil esimese kolmandiku peal võib hakata kuulma juba neid vokaalvigureid, mille kohta materjali, Khani muusika, üks produtsente, hilisemaid maid, plokk ja öelnud, et need sarnanevad juba kangesti hevi metali kitarrisooladega. Võib-olla see määratlus tiba ülepingutatud? No miks mitte, kui leid partiisid mängiks just nimelt too pill, siis ei oleks nende partiide puhul mitte midagi imelikku metal'i muusika kontekstis, aga see ei ole metamistele, see on Kamboli Ratwathaarikaania paarti. Pikalt oleme viibinud siin eikellegimaal, keset võõrast kultuuri aga seejuures, mis on eksootiline ja harjumatu, on loodetavasti olnud ka huvitav ja on andnud piisavalt palju piisavalt pikalt võimalust veenduda selles, kuidas rohkem kui veerand tunni vältel Zlatvadhaanikko Pakistani kaevuritäht tuntud tegija ja koostööpartner ka mitmete lääne staaride jaoks viimastel aastatel laulis koos oma üheksaliikmelise paavstiga millest laulis, loomulikult võiks küsida. Kauaris lauldakse väga tihti ikkagi endast ja tema enda ustavamast prohvetit Muhamedist. Suuresti laudigi sellest ka viimased 15 16 minutit. Nonii puhul, kes, nagu öeldud, on üks uuenduslikumaid kauali muusikuid. Tema lugudes on juttu tihtipeale igasugustest muudest asjust kahtlemata armuvaludes, loomadest ja, ja millest iganes, sest kaevurit ei laulda ainult sellistel. Usulistel rituaalides tähtpäevadel kontekstides vaid juba mitmeid aastakümneid ka muudel pidustustel tõepoolest pidudel ja rahvas, kes seda kõike elab, elab kuid on pärit sealtsamast kultuurist, kust esineja isegi äärmiselt kirglikult kaasa esineja kirglikuna esinemisele. Nagu teavad kroonikud kirjutada Pealtnägijat väita juhtunud nende esinemiste kestel tihtipeale seda, kui ekstaas kirg muusikalise esituse. Eriline reaalsus on jõudnud oma ülima tipuni, kus rahvas sarnaselt külvab esinejad rahapilvega üle. Me võtamegi ette ühe nendest kollavoratsioonidest, kus mustatwathaarikaal on partneriks leidnud endale esmapilgul üsna ootamatu tegelasena. Ja vägagi kuulsast grunge bändist pöördjälle laulja Heidy veder, nagu selgub val ufod, Haadeehaalikaanid talendi austaja olnud aastaid ning lugu, mis nad koosnevad lood on pärit 95. aasta lõpul linavalgust näinud Ameerika režissööri kilutööst nimega Teedmann Vooking. Seda nagu siis kõlab see lugu ja sedaviisi just nimelt kõlas see versioon tänu, mida õelustatwatehaanikaal, staažikas govori, laulja ja traditsiooniliste Pakistani muusika väärtuste hoidja jäähallides sai kuulsaks maailmas kuuldori, mitte lihtsalt tema 90. aasta plaadi must must nimilugu mida ühes versioonis juba saate algul kuulatud sai, vaid see oli remix. Niisiis vana hea ära proovitud tantsuReniks ja tantsu leviksi oli teinud Šatwatehhaalikaanist lausa ära taabinud. Ei keegi teine kui Bristoblaste mässi võtak sel aastal 1900 üheksakümmend-mussad Hothaanikaani puhul on tulnud neid kol laboratsioon Ida-Lääne muusikalisi ühendusi, tema plaatidel ette mitmesuguseid. Sai kuuldutada pöördžemi liidriaidi vederiga lauldud lugu, mis seotud Tim Robinsoni filmiga teemioloogu. Niimoodi muidugi. Monika on teinud koostööd mitmete nende muusikutega, kes kuulduvad lähemasse või kaugemasse Piitel piibli kaaskonda tiirlevad niimoodi festivalidel ja teevad samuti koostöös plaadifirmaga Royal World taseme. Plaat, kust must must pärit oli sai tehtud produtsendi Michael pruuki käe all. Kanadalane, kes väidetavasti on leiutanud kummalise instrumendi sound'i nagu infinitkitaar, lõputu kitarr, lõputut kitarri all saatvat ehaanikaali 90. aasta plaadil, kuulda üsna tihtilugu ka 96. aasta märtsis ilmunud järjekordne album Real Worldi all, sest tolle plaadifirmaga teeb musta materjali kaal koostööd jätkuvalt. Ehkki traditsioonilisem kõlaga kaevurit ilmutab ta mitmete teiste traditsioonilise mast muusikast lugupidavate firmade märgi all talongiplaadil on Maiken Brock taas platsis produtsendi rollis ning päris mitmed lood, mille puhul Maicel plokk ei olegi lihtsalt produtsent, vaid koguni ühe või teise loo kaasautor on leida ka toll 90. aasta läbimurdeplaadil. Sellist me võtame ära kuulata, oh talanderina, kus kauboi tõstnud saatvate Alik haal lööb jällegi oma oma oma kõik registrid lahti ja näitab ülestada vokaal muusikalist tulevärki. Aga samas on kuulda ka sellist teelt udu-mudu seal taga, mis ongi ei miski muu, kui ma ikka pruugi infinitiiv kitarr, talandarin, lei saksa tehaanikaal, ma ikkagi tüdruk ja Alikaalik kauboli paardi, osaliselt vähemalt tollel lool esindatud. Ei kellelgi on see saade siin, kus on kuule eksootilist vokaalmuusikat küll populaarsemaks, küll kaugemate ja võõramate traditsioonide järgi tehtud laulja mees on olnud läbi selle saatana saatva tehaanikaania küll endale siis teen nii Christian, laste trip-hopi ja klassijuhataja. Kui hästi Kui loomulikult muslatvodekali eni ta paati üheksaliikmeline, teinekord ka vist suuremaarvulise liikmeskonnaga saateansambel, kes usinasti hormoonimisid, mängib käte plaksusid, läheb ja saad vate Alikaani kõrge lennuga Kaalu trajektoori taha. Oma mitme häälsusest vaipa ja, ja kõiksugu muid kujundeid koob. On olnud niisiis üks neid ida poolt pärit väga pikkade traditsioonidega muusika suuna esindaja kes ei ole kartnud, vaid teinekord üsna õhinal liitunud Lääneporterit muusikutega selleks, et vaadata, mis tuleb välja, kui leitakse ühine muusikaline platsdarme, kokkupuutepunktid. Teinegi kord, mitmel puhul seoses tolle 90. aasta plaadi mitme muugi plaadiga, mis Real Worldi all on ilmunud ja mille produtsendi rollis on tihtipeale olnud ka Maicel bluuk, Kanada kitarrist stuudionupukeeraja, on leitud, et need muusikalised abielud ida ja lääne vahel ei ole võib-olla alati õigustatud või vähemasti kergitavad mitmeid küsitavusi. Tollegi must, must mari puhul oli Maikel pruuk tihtipeale stuudiosse üksi jäetud ning oma parema äranägemise järgi. Eks siis lõikus sättis ta ümber vokaalpartiisid minemast, Sathaarikaal oli sisse laulnud ja tema muusikat muusikud mänginud ning pärast sai Maicel Khani käest päris kõvasti kurjustada sest olgu peale, et sattvate Paul kaub oli laul oma vokaaltehnika poolest sarnaneb suuresti džässitraditsioonis tuntud sket laulmisele ja tundub, et tegemist on silpidega, mil õigupoolest erilist tähendust justkui ei olegi. Nendega võib oma tahtiga stuudios mikseripuldi taga magnetlindil ümber käia. Päris nii lihtne see asi ometigi olevat. Nii juhtuski, et mitmel puhul pidi see ida ja lääne muusikaline ühendus jagu saama sellest tegelikult küll ühestainsast põhilisest probleemist. Et fosfaat, Fathaalik, Hani vokaalpartii saaks ikka salmiti lõiguti häälikuti sellesse järjekorda pandud minnes artist teab, et see aastasadu on olnud kõige sobivam laulda. Saate lõppu jääb jällegi tükike sellest sellest ehedamast osast, kui nii võib öelda alustatvate muusikalisest tegevusest. Ja sellest, kus ta oma kaubapaati ka ilmarahva ees tuleb laulma, mängima ja laulab, mängib sedasorti muusikat, mis vanema Kavoli traditsiooniga ehk pisut paremini kokku käib. Igal juhul ei ole see selline läänelik ja popilit nagu mõni muu lugu, mis selles saates on kõlanud. Taas Pariisi kontsert 80.-te aastate lõpust sattvadhaarikaania tema paati. Ja sedakorda laulavad nemad üht sellist pala selleks ja millest natukene siia saatesse mahub ja mille nime vaatama kohe plaadi endiselt järele, milles lauldakse ikkagi muidu muidugi temast endast ja tema sõbrast Muhamedist. See lugu all homod, mina lindid, kus need saade oli ja on veel mõned minutid, ei kellelegi. Kahe nädala pärast oleme Pakistanist kindlasti üle kolinud kuhugi mujale ja kuulame muutsugust muusikat. Seniks kuulmiseni.