Eikellegimaa. Tere, see malbe, meloodiline meelepete, tänas, ei kellelegi, ma saate alguses on just täpipealt see, milleks seda just nimetatud ka sai. Malbe, meloodiline, meelepete ja meelt petab see mahe võisidki selle kandi pealt, et armsast pillikeeli äpiv Ameerikamaal, Halonen raikuudel, kelle sõrmede alt need helid nillivad põre teps mitte. Seekordse saate muusikaline pea, atraktsioon on ta tore, tubli ja teretulnud kõrvalosaline. Selle tunni peamine põhjus ja peamine tegelane, sootuks keegi teine keegigi mõneti eksootiliste hõrkude munadega hetkel alles ootab oma järge, mis varsti ka peagi kätte jõuab. Inimesete kuulate muusika ja sõna saadeti kellelegi, ma, mina olen tiit, kus nats jäi kellelegi ma väljavalituks on sedapuhku aafriklane Malist pärit kõrgest soost mehe poeg alifarca ture. Lääne-Aafrika aladelt pärit rahvaviis, miine molli kitarristi oli Farkad three ühtaegu traditsiooni gruusia söandan öeldut moodsaski seades ning alifarko enda ja tema saateansambli esituses kui musta mandrikirevuse ajaloos suuri tegusid teinud ja oma rahvast suulistes kroonikates siiani austusega meenutatud. Väljapaistvate suguseltside kohta sobiks tarvitada euroopalikke sõnu nagu aadel või aristokraatia. Siis peaks Manima must mees, reforgatureem. Pea peaks oma tituleeritud aadlimeheks täpselt, mis tiitleid kandsid kauges minevikus oli eelkäijad, kelle perekonnanime mustal mandril tänini päris ere aupaiste ümbritseb. Aga tänu usaldusväärsetele maailma muusikalistele allikatele võime raporteerida, et alifarcature kaugem suguselts on täis kuulsaid sõjamehi ja, ja suuri ülikuid kelle juured juhatavad sajandite taha Marokosse tollesse Põhja-Aafrika punkti, mida täie õigusega on peetud maailma muusikamagistraalide üheks põnevamaks sõlmpunktiks läbi aegade. Valifacatovee ei kellelegi järjekorras neljakümnes- äravalitu on arvatagi muusik laulja, laulude autor, ansambli juht ja suure tõenäosusega üks omapärasemaid huvitavamaid kaasaegseid kitarrist. Muusikuks on tänavu 50 viieseks valifakature olnud vaatamata sellele, et taolise ameti vastu ikka muusika ometi vastu oli tugevalt kogu tema famiil. Pillimehe elukutse ei klappinud kohe mitte kuidagi seal maiste tavade kohaselt alifarca kuulsusrikka suguseltsi mainega, mõnuga tõekspidamiste järgi poleks tohtinud tulla kõne allagi, et üks kuulsate kangelaste järeltulija võiks valida seesuguse eluala. Aliforca suvatses, aga traditsioone selle koha pealt siiski rikkuda tema enda ja ma söandan öelda, kogu muugi maailm, õnneks ehki muu maailm sellest õnnest suurt vist miskit ei tea. On oli Arko ture anne väärinud tõsisemat lugupidamist vähemalt maailma muusikast lugupidajate silmis ja kõrvus. Manifarca teed mööda maailma suhteliselt harvu turneesid annab aeg-ajalt välja heliplaate ja nagu teadjamad inimesed arvavad sobivaks võrrelda peetakse teda Aafrika mandri Johnly Huckeriks. Selle viimase võrdluse koha pealt on tegelikult asjalood pisut keerulisemad ja võib-olla isegi vastupidised. Talifarca muusika pole niivõrd ameerika maise bluusi järeltulija, kuivõrd esindab valdavalt bluusieelse muusika tänapäevaseid ja üdini aafrikalike jooni. Kand Haatide von pluus, lahke südamega naisterahvapluus esitaja, autor, kadunud Robert Johnsoni salvestus on pärit aastast kaheksa ja siis tehtud uhke olla kaks aastat enne seda, kui Sindi silmale aliforkad, sure, kelle muusika päämiselt täidab, tänas tegelegi maad. Aga nagu te olete? Ma arvan, et võtame siin aeg-ajalt ette ka ettekavatsetud ja asjakohaseid hälbime siin alifargaturee muusika juurest sootuks mujalegi. Valifakature koduks muide on tänini Väike-funke külake Timbuktu lähedal koolis kus kitarrivirtuoos on eelistanud elada peaaegu pidevalt, mängides pilli, hoides põldu ja kasvatades karja noore mehena kuuekümnendatel puutus ta esmakordselt kokku ka afroameerika, see tähendab siis mustlane tavaliste ameeriklaste muusikaga näituseks meeldisid talle vägagi souli lauljad Roachealsotis reading. Ent alifarca ture praegusi vokaalmaneer kuulates küll eriti tema Ursa lemmikute jäljendamist ei suuda nagu märgata. Mis alifaga kitarri mängu puutub, siis selles osas on lood veidi keerulisemad. Samamoodi asjad kaalifarko arusaamadega bluusi, aafrika muusika vahekordadest ja samuti tema enda stiilisuhetest Ameerika võrratu bluusitaadid John Lie Huckeri omadega. Siis tehke andekas maalinane omaksed ta oma muusikutee alguses, see on siis peaaegu 30 aasta eest. Ooperit üksjagu imetles ja tema mängust midagi kindlasti õppis, kinnitab ta ometi, et ameerikamaa pluusi suurused alates ennist kuuldud Robert Johnson'ist ja lõpetades kasvõi seal Ungariga pole tema arust sugugi tingimata need kõige keskmisemad maailmalabad. Ka pluusi koha pealt mitte veendumust mööda on Ameerika maine bluus justkui mõneti teisejärguline ilming. Vähemasti Aafrika muusikaga võrreldes ja tema orustan, bluus pärit peamiselt olemuslikult eelkõige ikkagi Lääne-Aafrikast. Mis tema enda muusikasse mängumaneeri puutub, siis olevat seal kõige täna on ikkagi võimalik leida Tamašiki nimeliste Lääne-Aafrika rändhõimude muusikatraditsioone mitte aga Ameerika bluusi. Jäljendasin mõne aasta eest mängitalifarkale Briti muusikaajakirja toimetuses ette mitmesuguseid kitarripalasid mitte ainult valasid nii läänest, idast kui igalt poolt ja paluti, on neid kommenteerida. Taolise tegevuse nimi on blinfoltest ning pakutavate lugude hulgas oli ka too ennist kuuldud Robert Johnsoni Kanhaatide woman knows. Valiforca hinnang oli järgmine. See ei ole, ei saa iialgi olema Ameerika uusika ohvikalik, läbinisti aafrikalik. Sealsamas mängitavalifarcaletega üks Henrik sib ala, see konkreetne Henrik, see oopus, mis alifarkale ette mängiti ning mis tema maitse jaoks olla veidi liiga ränk. Hevi, ütles valifarkatuure. See saab nüüd kõlama kõige kellelegi maal. Puudutšael. Taaskord on eikellegimaa võtnud nõks kõrvale keelata oma saate algul välja hüütud aafrika maistelt radadelt jällegi selle hälbe ettekäändeks taas rai kuule sellega, kui meil on kõrvaga katsutav põhjus otsesõnu just Anda rai kuuderi aliforkature muusikalisest Refunksist. Üks väike, vaat aastast 92 oli harga, Turelt on väga oluline väljad, tore, et meie, aafriklased ei mängiks koos eurooplaste ameeriklastega. Sest nagu me seda teeme, nii tuleb kohe pööratult probleeme. Liiga kergekäeliselt taolistesse projektidesse säästes võib hõlpsasti juhtuda, et unustatakse oma traditsioonid ja hälbitakse sellest olulisemast, mis aafrika muusikast üldse aafrika muusika teeb. Seda tsitaati kuidas tahes, aga 94.-na vastav ilmub alifarcature ameerika mehe raikuudel, ühisplatoobub Timbuktu mis on arvatavasti üks paremaid nõndanimetatud World Music albumeid üldse, mis tehtud, on arvatestiks paremaid plaat teenimisest, et aastast ja ma ei saa siinkohal jäta välja ütlemata May kellelegi mõist isiklikku arvamust. Ilmselt üks paremaid plaat yldse, mida ma kunagi kuulnud olen. Siit pealt läheb lugu Jaraabi Parifarko, Tre rai kuuder, manifarca saatebänd. Sedapuhku veel üks väike muusikaline hälvimus. Loo pealkiri on seega aga pilli, mida mängib aliforkate püree tänane kellelegi mainin äravalitu viljonil enam kitarr, vaid ühekeelne keelpill nimega njorkam üks Lääne-Aafrika rahvaste rahvaville. Meil on see palaga pärit samuti aliforgatule rai kuuderi heliplaadilt dogma Timbuktu aastast 94. Lisaks tulele ja kuuderile kuulaks sellel plaadil mängimas tegelikult veel päris mitut. Küll Tšassist, küll pluusis, küll rokist tuntud tegelast ameerika mõist tegelast. Need on Texase pluusi meesklarns kiitma trummar Chingeltneria bassimängija põhiliselt Chessist tuntud Jombodytutšim. Timbuktu plaat meisterdati valmis Los Angeleses kõigest nädalal ojaga raikuudel, kes peale pillimängu tolle albumi juures ka plaadi produtsendi rolli täitis. Mul tagantjärele öelnud, et muidugi neis algul olevat ahvatlev minna hoopis Aafrikasse ja salvestada see plaat seal kusagil alifargatud kodumail Timbuktu lähedal. No vaevalt oleks asi tehnilisest küljest seal sama hästi nii kvaliteetselt. Ta võis välja kukkunud Nierotkuuder ning tõepoolest kõlapilt sele kilkus, ehedusi, ilustamatus, aliforkaturee-suguse mehe puhul ülimalt olulised. Seda ilustamatustan stuudios teinekord võrdlemisi raske läbi viia ja lihtsust kenasti kõlama panna. Raikuudel, kes seda kohtumist oli Forgatuleega plaanis juba vähemasti kolm aastat tagasi arvavad, et varasemad alifarca plaadid on iseenesest küll põnevad aga kõlalisest küljest pole nad ehk pooltki niivõrd erilised kvalifarca muusika, seda vääriks kuuder jõduree kumbki var oriet tollest nädalasest stuudiosessioonist 93. aasta lõpus Los Angeleses üle veel üksjagu salvestasime põhiliselt veelgi improvisatsioonilised iseloomuga alasid, mis võiksid tulevikus samuti avalikustatud saada. Päris kindlasti väärivad need ka seda. Hälbime nüüd veel ühe korra, rai kuuderiaalifarkad 94. aasta albumit hobutimbutu juurest oli varasema plaadi juurde. Too plaat kandis pealkirja live ning sealt on tulemas pala, mille nimi tõlkes oleks parasiit. Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Saade, nagu te aru saate, mis varsti otsa saab, ära läheb ja alles nädala aja pärast samal ajal samas kohas tagasi tuleb, on eikellegimaa kliendid, kus need Odot natuke aega olen ma tiik, kus need veel, sest mul tuleb üks aasta vanune uudis teile ära rääkida. Mullu suid juunikuus pidi tänane ei kellelegi äravalitu aliforgatureen jätkama oma maailmaturneed Ameerika mõiste kontseritega. Need jäid ära, sest oli Forca andis oli läinud tõsiseks löömaks kohalike põlluharijate vahel ühelt poolt ja sealtkandist läbirändavate ränkarot kasvatajate vahel, teiselt poolt oli Harku, tühistas Ameerika turi turneed, kiirustas koju tagasi mitte küll niivõrd selleks, et kuulsa suguvõsa järglasena sistama autoriteediga tüligiskuvate hõimude vahel vaid rohkem selleks, et kolida oma pere tapruste keskelt kuhugi rahulikumasse kohta. Ja see aasta tagune uudis, see aasta tagune uudis on peaaegu viimane asi isegi kellelegi olen jõudnud vene näpulisi ja kiirejalgse kõrgest soost aafrika kitarristi Halifolka ture kohta. Ja need, mis kohe tulemas on alifarcadore pala viimased noodikesed, selle saate muusikaline lõpp. Ja mina tikkus, nüüd jään teiega kohtumiseni. Kui hästi läheb, siis jälle nädala pärast.