Tere õhtust, tulen Kirjanike majast Tartust ja minu nimi on Hando Runnel. Ja sellega ma olen määratlenud võib-olla oma asendi ajas ja ruumis, kui ma ütlen, et olen kirjanduse majast, sest ma püüan oma mõtetega jääda tolle maja kirjanduse, maja võrku, ideestiku, need on selle koha mõtted, mitte minu mõtted. Kui ma oma tundmusi kirjeldaks, siis võiks öelda, et selle saate või jutuajamise Pealkiri võiks olla. Oi. See küll peaks olema naishäälele, sest nemad ütlevad oi, hoopis paremini kui mehed. Aga selleni jõuame isegi võib-olla lõpus tagasi. Ja oma probleemi, kui seda nimetada. Kinnismõtteks võiksime võtta aga lühidalt kokku juba alguses ja see on kuidas elada. Nii et mitte rääkida. Ja sellest pool tundi kõnelda on muidugi väga vastuoluline. Aga kogu selle mõte kinnismõtte sisu ongi vastuoluline. Kinnismõte on üks lihtne mõte, tavaliselt praegu me oleme harjunud suuremate dimensioonidega ja räägime punktidest. Aga tavaliselt ongi niimoodi, et inimese sees olev mõte on väga väikene. Ja kui ta hakkab selle juures tegutsema, siis võib juhtuda, et see areneb, võtab kaasa uusi inimesi. Ja uute inimeste liitudes just nagu matuks esialgne mõttekene ära ja sellest saab tänapäeval öeldut. Projekt projekt on alati seotud millegi kurjaga ja mingi kurja võimenduskinnis, et iseenesest ei pea olema kuri. Aga kui ma rääkisin, et ma olen mõelnud, kuidas saada elada ilma rääkimata, siis see tuleb sellest et ma olen kogenud, kui palju eksiti dusi. Tekib sellest paratamatust asjast, mida me nimetame sõna kasutamiseks või rääkimiseks sest iga öeldud sõna On ütleja kujutluses seotud mingi olukorraga või mingi tegevusega mingi pildiga. Ja kuulaja võib seda tõlgendada hoopis teistmoodi ja peaaegu alati teistmoodi. Ja siis tuleb hakata täpsustama, mida alguses öeldi, mis oli see esialgne mõte? Jaa, täpsustamised võivad minna lõpmatuseni ja sellest võib välja kasvada filosoofia, poliitika, majandussõjad, kõik selle ühe väikese äparduste tõttu, et üldse öeldi, esimene sõna. Selle ilustamiseks võiksid tuua ühe juturaamatu näite. See raamat on. Mati Sirkeli tõlgitud 1986 ilmus klassikaliste lugude seerias. On saksa kuulsa kirjaniku Eesti või õieti hääldatakse Clayst, tema raamat, fenovellikene Michael kool, Haas. See on lugu vabast mehest kellel juhtus äpardus, kui lossimehed, ehk võimuesindajad natuke naljatledes võtsid ära temalt hobused. Ja sellel kolhoosil oli ainukene mõte saada need hobused tagasi ja et tema ees vabandatakse. Ei, tal ei olnud muud soovi, aga tema soovi mõistetud. Ja ta alustas kättemaksmist väikese sõja käiguga. See sõjakäik läks järjest suuremaks, niikaua kui terve talurahvavägivabade meeste vägi võimukandjate vastu hakkas mässama. Ja loo lõpp on novellilikult õpetlik. Targad mehed hakkasid tõlgendama, jah, me ise oleme hõimu kandjatena sõnastanud selliseid seadusi. Kui ausalt tõlgendada, siis see kolhaas ei. Küsinud midagi võimatut, vaid ta nõudis ainult kirjutatud seaduse täitmist millest iiliti mööda ja loo lõpp oli. Ta sai oma Ding hobused tagasi, tema sai selle vabanduse tema ees vabandati ja kõige kurja eest, mis ta lisaks oma kinnismõtet taga ajades oli teinud. Kõik need põletamise linnade hävitamised. Inimohvrid Nende eest ta läks rõõmsalt karistust kandma, mis tähendas surma. Niimoodi võiks liikuda näidetega tänapäeva suunas ja vaadata, kuidas ühed lihtsad mõtted võivad kasvada vägevateks ja ka ohtlikeks projektideks. Alles täna ma lugesin jälle hiljutistest lehtedest nimetust geenivaramu projekt. See on mõne teadlase peas alguses olnud äikesemõttena sundmõttena. Mis oleks, kui, kui hakkaks uurima niisugust loodusvara, mis on meie ihudes peidus inimihudes. Ja mis on. Voli piiridesse mahtuv asi ja kui arengut ja ja maailma ja inimkonna ajalugu silmas pidada siis see on just nagu nimetu ja omanikuta varandus. Peab kuuluma kõigil. Ja see sundmõttekene. Kui see panna uue ajakeelde värvata kaaslasi hakkab võtma rahalist ilmet ja seda nimetatakse geenivaramu projektiks, millega hakatakse. Värbama liitlasi kogu maailmast teatud gruppi inimesi kuulutab selle kõige õigemaks tehnoloogiliseks suunaks ja öeldakse rõõmsalt. Ameerika dollar ootab Eesti geene. Samal ajal kirjeldatakse, et Eestis hakatakse uurima kõigi maailma rahvaste, seda seni puutumata varandust. Aga uurijad hakkavad käituma omanikena. Ja see on näide, kuidas üks ilus mõttekene võib võtta sellised mõõtmed kus ilu ja võlu hakkab kangastuma ka kohutavates värvides. Me oleme 10 aastat olnud vabas riigis. Meie esimene rõõm oli vabaduse taastamisest. Aga me ei oska enam kirjeldada seda ühte sõna, mis on vabadus või mis on demokraatia. Ja tundub, et et lööksõnade või üksikute sõnade Mis on võrreldavad kinnismõtetega vabadussõnana on üks kõiki puudutav kinnismõte aga sageli on Läinud kaugele või ebamääraseks ja ma võiksin öelda, et et demokraatliku ühiskonna ehitamisel oleme liikunud väga suuresti orjandusliku ühiskonna poole. Tänapäeva maailm, demokraatlik maailm, kui sedagi, riieldada orjandusliku maa ilmana, võib-olla on paremini kirjeldada. Ma toon ühe näite, kui rõõmsalt pannakse lehte uudis mis vanasti oli võimatu, sest inimestega kauplemine oli keelatud. Aga nüüd pannakse rõõmsalt lehte. See sportlane müüdi maha ühe või kahe miljonini eest. Ja suurprojekt, geenivaramu projekt ütleb, et et see rahvas eesti rahvas, kelle kohta vanasti antropoloogid ütlesid, et kirev rahvas selle sellega ei ole õieti midagi peale hakata. Antropoloogilisele mõttes. Teaduslikus mõttes ei ole see ühtne. Aga. Hulga poolest üksusena on see just paras kompaktne koosseis suure geenivaramu projekti jaoks ja see on südav, tähendab sportlane on müüdav ja kogu meie ihudes olev aastatuhandeid või miljoneid kestnud varandus on müüdav, see on orjanduse ühiskonna valemitega kirjeldatav olukord. Noh, kui me juba riigi juures olime, siis võiks meenutada näiteks niisugust kinnismõtet kasvõi hüpoteetilist, kui tuleb vabadus meile kätte ja mis on meie kogemus, meie kogemus on olnud enne seda. Me oleme olnud paha riigi all. Me tahame vabadust tagasi või saada ja meie kogemus on, riik on olnud halb, me tahame luua oma riiki, aga kinnis tena jääb emotsionaalne lause meelde, riik on halb peremees ja nüüd me oleme jällegi selle paradoksaalse olukorra ees. Me ise peame ehitama riiki ja riigi ehitamine on kõige lihtsama, lööksõna tasemel, kõige lihtsama mõtte tasemel. Riik on halb peremees ja need vaevused, need sotsiaalsed protsessid, millel ei ole lõppu õieti näha, ongi sellesama ühe lihtsa mõtte tõlgendamise raskus. Ja sellega ma uuesti tulen tagasi oma jutu alguse juurde, kus ma ütlesin, et et kõige parem oleks elada vaikides, mitte kõneldes nägu. Laseme käiku ühe sõna siis hakkab see töötama omas suunas ja muutub suureks raskeks projektiks. Vanasti öeldi, et ajagi õpetlikku juttu, õpetlikku juttu on vaja ajada rahva harimiseks oli papa Jannseni ajal. Nüüd on siis ütleme poolteist sajandit või paar sajandit tagasi. Ja siiski saadi aru, et õpetlik jutt, pikk jutt ei kasvata kedagi, selle õpetav jõud on väga väike ja Hitleri agendid. Eelmise sajandi algupoole keskel jõudsid tõened et kui korrata ühte mõtet Üht lööksõna 300 korda, siis võetud seda omaks ja praegu me näeme, kuidas meedia reklaami, majandusreklaamifilosoofia ja praktika kasutavad seda kõige rumalam üksiksõna-. Kui teda korrata 300 korda 3000 korda saab rahvaõpetajaks kasvatajaks rohkem kui, kui minu praegune pooletunnine jutt. Ükskõik kui targasti ma räägiksin, ma peaksin rääkima ainult üht sõna ois näiteks kordama siis sellel oleks kasvatav jõud. Ja veel üks mõttekäik. Mõtisklus sajandeid läbiva loosungi üle juhtmõtte üle kinnismõte üle loeme oma kirjandust, Eesti elu käsitlevat kirjandust, siis näeme, et kogu aeg on inimesed õpetanud 11 eriti noori. Et meie elu on olnud raske. See on olnud must vaevarikas ja me oleksime õnnelikud, kui teie uued inimesed saaksid puhta elu peale. Puhtama elu peale saamine on olnud üks suur käivitav jõud. Aga huvitav on see, et jällegi tekib üks imelik vastuolu et inimese Kehas või tema konstruktsioonis on mingi Lägi, mis tahab endale suurt Vastuseisu ta tahab oma jõudu kusagil jõuliselt rakendada ja need lihtsad töömehed või maamehed või talupojad või sõjamehed, kes kurdavad. Rõõmsalt, kui raske on ta töö olnud, kui raske anda elu olnud ja ütleb, et peaksime jõudma puhtama elu peale kui see puhas elu tulebki mingil põlvkonnal, nagu meie põlvkonnal juba on linnastunud põlvkonnal elu on näiliselt puhas, aga ühiskond tervikuna hakkab tootma uusi raskusi, uusi mustusi. Ja põhiliselt. See koondub, see raskus ja mustus ja ränkus koondub inimeste enda keskele inimeste suhted. Inimese kõlbelised võimalused muutuvad järjest rangemaks raskemaks ja see on inimühiskonna enda loodud. Ma tooksin ühe piltliku näitekunstinäituste põhjal või kunsti arengu põhjal. Kaua aega liikunud loosungi all, et kunst on seotud eluga. Ja nüüd Vabaduse tulles näeme Eestis, kuidas kunstinäitused on muutunud, inetud asjad, vanas mõttes inetute asjade panipaigaks, mina olen seda kirjeldanud niimoodi. Nagu kõik kunstisuunad on Eestisse tulnud kusagilt mujalt, kus nad on arenenud mingi loom loomuliku või peaaegu orgaanilise protsessina. Kui Läänes linnakud kultuuris elu muudeti nii puhtaks, nii steriilse, eks siis hakkasid kunstinäitused ruumidena muutuma nendeks kohtadeks, kus inimkond püüdis meenutada seda musta ja räpast, mis inimese olemuse ja olemise juurde kuulub. Meie paradoks, kuidas Eestis? Et me tulime räpasest vene reisist WCd, koolimajad, haiglad oma elumajade elumajade ümbruses, kõik olid räpased. Ja meil püsis kunstimuuseumis või kunstinäitusel piltide kujul see taotlus ilusa järele, aga nüüd me võtsime mehaaniliselt steriilsest puhtast läänest moe ja panime ka oma näitustele selle, mida me võisime kogeda. Ja võime siiani kogeda oma elu ümbrusest, näituse ja reaalelu vahel kunsti ja reaalelu vahel justnagu ei olegi vahet ja see on meie kunstinõrkus ja see tuleb sellest. Nii et, et omaks on võetud lihtne lööklause mis nõuab vaat sellist kunsti või sellist vaba lähenemist kunstile. Ja selle vaba lähenemise sisu on tegelikult sunnitud olukord ja rippuma jäämine mingisse sõnalisse nõiasilmusesse ei saagi vabaks. Sellega ma vaikselt olen jõudnud kunsti kaudu ja riigi kaudu. Kõige kodusem teema juurde minu jaoks see on. Üldse mõista sõna- ja kunsti ja sõnakunsti ja jõuan ikkagi vana mõtte juurde, millega ma alustasin. Kui ma kirjandusega tegelema hakkasin mõnikümmend aastat tagasi, ütleme kuuekümnendatel aastatel elades väljaspool kirjanduslikke ringkondi maainimese elu. Püüdsin hakata omal käel uurima meie Jooksvat kriitikat märksõnade kaupa. Sel ajal oli sotsialistliku realismi esteetika oli norm ja see oli ka pealesunnitud ja loov vaim püüdis kuidagi avardada. Seda seda vetikad ja tuua tasapisi sisse. Seda arusaamist kunstist, mis oli Eestis olla kuni 40. aastani või ütleme Euroopas enne seda kogu aeg koos tõusude ja mõõnadega, aga alati oli seal mingi hulk kategooriaid. Kunsti või esteetika tõlgendamisel esteetilise tõlgendamisel, mis olid püsivad ja neid varieeriti. Aga sotsialismi ajal see põhivisati ära ja ehitati löök sõnadest sotsialistliku realismi lihtne teooria ja range teooria. Ja see oli päris huvitav katse ja kogemus teha märksõnade põhjal endale piltlikumaks see salamõtest pikk või, või salajasem esteet, sellise tunde taust, mis eesti kirjanduskriitikutel tol ajal siiski oli, kuigi seda ei tohtinud väljendada, kuidas püüti seda sotsialistliku realismi skeemi laiendada. Ja noh, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel oli see Üleilmse ja ajaloolise esteetilise aru saama tagasitulek üsna tugev ja tuli tagasi või tuli sisse ka see mõte, mis Euroopas ja maailmas mujal oli liikumas. Praegu vabaduse tulles Eestisse juhtus jällegi tagasilangus, kus kriitikud ehmusid sellest nõukogude aegsest elust ja sellest, mis nad tol ajal kirjutasid ja ütlesid ja tulid uued jõud, kes püüdsid ehitada uute väheste kategooriate märksõnade abil uut omanonit esteetilise tamiseks kunsti kirjanduse fenomeni seletamiseks. Ja see oli küllalt küllalt vaevaline ja praegu oleks mul ka huvi, kui jõudu oleks võtta viimase viie aasta. Märksõnad, mida kriitikud on kasutanud ja see vaesus langeb kokku 50.-te ja 60.-te aasta vaesusega, sest on loobutud ühest põhilisest vundamentaalsest hoiakust ja teadmisest ja on püütud läbi ajada ise targana või. Kinnismõtete. Tasemel ma võiksin jutustada oma eluloost näite kui ma 66. aastal sellesama esteetilise ja reaalelulise konflikti nägin ja püüdsin seda ka omamoodi kirjeldada. Seal kunstilise kujundi ja reaalelu segamise olukord, see on se nõutu olukord, millega peavad kokku puutuma kõik seaduse tõlgendajad. See on kas avalikult öeldud sõna on reaaleluline ja kannab vastutust. Või on ta poeetiline kujund. Ja miks selline olukord tekkis? Minu meelest reaalelulise ja kunstilise mõiste segamine, tasapindade segamine. Tuli sellest et. Ei rääkinud sõnakunstist ja kunstiteosest kui kujundist vaid läksid veel kaugemale ja ütlesid, et nemad füüsilised isikud, kogu oma olemisega kui nad kuulutavad ennast kunstnikuks või luuletajaks või kirjanikuks. Kogu nende elu on kunstiline objekt ja kõik, mis nad räägivad, ei allu juriidilisele tõlgendamisele. Vaidan vabakunsti väljendus. See on see olemise reaalelulise olemise ja kunstilise kujundi tõlgendamise konflikt. Ja siin oli tegemist vargusega, kui elavad inimesed sõna kasutades ütlevad, et nemad on kunstiline kujund, kõik, mis nad teevad, nad võivad ükskõik mis asju teha, see on kunst. Ja see oli kõige sügavam tagasilangus meie päevadel kunstilise sõna ja üldse kunsti tõlgendamisel. Nüüd on see murrang murrangupõhi läbitud ja hakatakse uuesti liikuma. Selle. Arusaamise poole, et kunst on kunst ja reaalelu on reaalelu, kus tuleb Samasugust vastutust kanda nagu selles raamatus klasti raamatus kolhaasi kohta kus tõlgendati sõnu seaduse läbi reaalelus. Näiteks veel üks ilus näide on näide raamatust, mille tõlkis Peeter Tulviste kahes trükis ilmunud. See on Peeter piksel raamat. Ameerikat ei ole olemas. Kui juttude juturaamatu pealkirjaks on Ameerikat ei ole, ma ei ole olemas. Siis me võtame seda vastu just selle kujundina. Mis kunstilises keeles tahab neile midagi öelda. Kui see oleks geograafia raamatu pealkiri, siis öeldakse, et see on võltsing. See on vale. See on rumalus, lollus ja neist asja ei tohi avaldada. Teadusega vastuolus või reaalse elupraktikaga vastule. Ja niimoodi Oma põhilise probleemi juurde, mis siis on kunst või mis on Eesti selline, mis on kunstiline kujund, võiks väga huvitavaid väljakirjutusi lugeda. Näiteks viimane sellesarnane kõne tuleb mulle meelde son Erni kruusteni. Mälestus Ants Laikmaast, väikene mälestused gene Sterni klustel kirjanikuna, lapsena tookord nägi, kuidas tema vanem vend Otto krustel, keda me teame andeka väga andeka karikat turistina hilisemas elus, kuidas käis, läks laikmaa kooli ja tal jäi meelde kaks asja, see, et kunst, et on seotud lõhnade ja, ja värvidega. Aga ta ei osanud kaua tõlgendada laikma ütlemist, et et seda meest, seda Ottod, seda poissi ei saada iialgi kunsti juurest eemale, sest kunstis on jõud, mis seob ja paljudesteetikud on püüdnud ka ära seletada, mis, mis on see jõud või vägi, mis loob kunstiteose. Mis vägi see on, kui üks sõnakunstnik paneb kokku tavalised sõnad ja see muutub? Meile kõigile nähtavaks, mõistetavaks uueks reaalsuseks. Ja me ei saa seda enam iial purustada ja jääme selle vangi. Ja see vangistus on üsna avar vangistus, mis on mitmevalentne. See avarus on erinevalt inimese subjektiivsest kinnismõttest võimaluste rohkem. Iga lugeja. Võib sellesse kujundisse panna erineva pildi panna oma elulookogemuse ja kõik need on kehtivad. Üks oluline mõiste ongi kunsti puhul. See võib-olla ta koore puhul kirjeldatud Et kunstnik või inimene üldse kui ta teostab ainult oma huvisid, siis ta niisama kitsapiiriline ja tähenduseta nagu üks täht alfabeedis. See tähendab, et me tunneme küll oma tahet aga kunsti kaudu see subjektiivsus muutub. Kõikide. Kui on püütud tõlgendada kunsti tippsaavutusi, siis on jõutud erinevad esteetikud või tõlgendaja on jõudnud ühe äratundmise juurde. See on kunstniku või kujundi looja, absoluutne juuresolek või absoluutne lähedalolek. Ja kui me vaatame praegust kirjanduse suunda, millega minutaoline on natukene riius või eriarvamusel siis ma näen, et viga ongi selles oma isikliku tahte mülistamises. Lähedaloleku vähesuses kui mitte öelda puudumises. Sotsiaalses plaanis räägitakse sotsiaalsest empaatia või üldse empaatiast tähendab võimest kaasa elada tantsu tantsukunstis tuntakse seda kahe inimese ühte sulamisena liigutustes aga ühtesulamine hinge liigutustes. See on kunsti ja kunstilise kujundi sügavam sisu, mille suunas püütakse liikuda. Ja kui anekdootlikult räägitakse idama kunstnikest, kes on vaikinud 100 aastat või kümmekond aastat või mõnikümmend aastat või tühja pildi ees tühja paberi ees seisnud. Kaua see iseenesest võtab kokku selle püüdluse, inimkonna püüdluse läbi kunsti väljendada olemise kõiki võimalusi. Ma lubasin lõpus jõuda selleni, et miks võiks. Pealkiri oi ja ütlesin ka, et, et see oleks naishäälele. Aga kuna mul ei ole naishäält, siis ma loen oma häälega ette ühe luuletuse, kujulise mõtiskluse, mille pealkiri võiks olla hoi öelda ja see võtab siis kokku selle mure. Et sõna on mitmeplaaniline. Oi öelda on ohutum. Kui ütelda ei tohi. Hoi öelda on korraga keeld ja meelitus. Kes ütleb, ei tohi. See surmatakse pilguga. Tule minu kooli, ma õpetan ütlema sind oi-oi. Oma kinnismõtteid jagas Hando Runnel. Järgmisel pühapäeval teeb saate Kerttu Soans kuni südaööni kuuletajaga tänase esineja soovil ansamblit kollaaž. Vanad. Kus on meesi mullad, hinga. Ta ei saanud Roos on roos, et. Me ei ole veel. Liiga raske. Kasutage. Nojah, ta seega. Suure noored, need näen, ma. Head. Ju ei ju kössi kössi ju käänly lapsu geenmaaga suur mari ja nii kasva suur kari ja nii. Unidule oni tuule Uiga käes Tugdule teede. Rõdul uksest-aknast sisse tulemede laps kiigu siis tule meede lapse silme sisse.