Tere õhtust, mina olen Aili Paju ja tegelen loodusraviga. Igal inimesel on oma elus sündmusi, episoode, juhtumeid ja tihti on nendes sündmustes oma info mis tegelikult mõjub kohe. Aga mõnikord juhtub nii, et isegi paljude aastate pärast isegi kümneid aastaid hiljem ilmneda alles selle sündmuse või episoodi hing sügavam osa, millest tegelikult algul ei ole nagu aimugi. Ma õppisin Tartu Ülikoolis arstiteaduskonnas ja arstiteaduskonnas alates anatoomiast ja lõpetades kliiniliste erialadega olid meil väga head õpetajad. Aga teatud ajal, kui me hakkasime õppima nii kliiniliselt erialasid, eriti teraapias siis tekkis niisugune olukord, kus me nägime, et tekkisid raviskeemid. Ja raviskeemide ajal hakati määrama näiteks kuuekümnendatel aastatel palju antibiootikume ja antibiootikume, määrati kaks tabletti korraga kolm korda päevas. Ja laste ligi küllaltki palju. Antide neid ja minus tekkis protest. Aga ma ei osanud kuidagi sellest. Protest tekkis, aga ma ei teadnud, kuidas võib see nii noh, mõju avaldada. Teadsin, et on mürgid. Aga et kuidas teistmoodi teha. Ma töötasin biokeemia laboris poole laborandi kohad tegime nagu ikka, tegime stipendiumile lisa. Ja kord juhtus niisugune olukord, et õhtuti ma pidin nõusid pesema, see on niisugune eriline kunst, see ei ole mitte tavaline köögikunst. Ja selles ruumis, kus ma töötasin, oli üks assistent jätnud oma eksperimendi, loomad, kassid sinna. Sellel kolm kassi puurides läbi traatvõre olid siis need uksed, aga assistent oli jäänud haigeks, tuli vist gripis. Ja esimesel õhtul need kassid olid seal laboris kahes puuris, ma ei näinud kedagi liikumas, eriti söök ja jook oli neil ees. Aga kolmandas puuris hunt, siis üks väike väike tiiger kogu aeg ennast vaatas vahepeal, mis mina teen, jällegi vuntsis ennast. Ja teise päeva õhtul läksin ma sinna tema juurde ja me vaatasime teineteisega läbi selle võre tõtt ja tema tegi suuga hääletu näo. Ta palus. Ja mina tegin mitte purjust lahti, vaid tegin hagist lahti ja ta jälgis mind väga hoolega. Ja kui ma järgmise päeva õhtul läksin jälle tööle, siis laborant rääkis. Ma ei tea mitmendat korda, et nii kui ma hommikul ukse lahti tegin, välgatas mu juurest ukse juurest välja, kas, kuidas tema küll välja sai, ei tea, läks mööda pikka koridori ja läks vabadusse. Ja mina mõtlesin selle miisu peale pikalt pikalt ja ma mõtlesin, et kui inimesega juhtub sama lugu, et ma näen temas soovi paraneda siis mul tuleb toetada teda just nimelt nii, et muuta tema elustiili, muuta tema toitu, muuta tema tööd, enne, kui ma hakkan panema sisse talle neid tablette. Et see oli mu esimene mõte, kus ma hakkasin nagu lähenema loodusravile. Möödus mõni aeg ja meil oli kohtumeditsiinis praktikum. Ja praktikumi oli toodud üks kodutu. Tali surma saanud purjuspäi oli auto ette jäänud. Ja kui meie õppejõud rääkima otsis põhjust, miks see inimene oli hukkunud ja meie kuulasime pealt, siis ta ütles ühe meeldejääva lause. Ta ütles, mu noored, vaadake milline näeb välja selle eestiaegse mehemaks. Me siis vaatasime ja see maks oli puhas, seal maksale ei olnud ühtegi verevalumid, see maksab, ei olnud rasvumiskorda. See maks oli väga ilus, hoolimata sellest, et inimene oli kodutu ja inimene oli tegelikult ka joodik. Ja siis ma mõtlesin, et kui see poiss, väike poiss, see eestiaegne poiss oli kunagi väikemees ja kui tema sõi seda eestiaegset leiba sõi ja jõi eestiaegset piima ja lei kartulit ja liha ja kala siis see pidi tähendama, et ta oli väga tervislik toit ja puhas toit. Et temal jäi ka veel vanupäevil, jäi veel alles nii ilus tervemaks. Ja ma hakkasingi mõtlema, et mis võivad olla need kolm või need sambad, mis võiksid olla siis aluseks loodusravile. Esimene ongi see meie igapäevane toit. Me peame muutma teda tihti, kui inimene on haigestunud. Aga see igapäevase toidu puhtus ja tema tervislikkus on esimesel kohal ja ta jääb sellele kohale. Teiseks, ma nimetaksin just veeprotseduure ka igapäevane tegevus. Ja kolmandaks Mei liikumisteraapia, meil liikumine, liikumine, vet, meie eks paikseks. Möödus veel 10 aastat ja mul õnnestus minna Suurbritanniasse. Jõulude ajal ja ma küsisin nende käest, kes oli varem käinud, olid seal väliseestlastega kokku puutunud, et mida kaasa võtta. Ja Nad, ütlesid ta kaasa, Tallinna kilu ja võta kaasaks korralik rukkileib. Juhtuski nii. Ma võtsin siis kaasa need Tallinna vürtsikilu ja viljaveskileiva ja siis jõululaupäeval avasin rituaalselt, siis need karbid ja tegin, lõikasin siis rukkileiba ja inimeste hakkasid nutma. Sest toas levis vürtsikilulõhn. Toas levis koos segunes selle viljaveskileiva lõhnaga ja nad hakkasid nutma, sest see oli oma, see oli lõhnav, see oli meeldiv. Ja see pilt, mida ma nägin, siis kuidas nad Kaukisid seda shahti lõpuks sellest tühjast karbist, selle leiva koorukesega, et see oli midagi enneolematut ja nad kurtsid mulle, ütlesid, et siin, Inglismaal ei, isegi kui me võtame kuuseoksa ja paneme ta näiteks kasvõi küünlaleeki põlemas, ei lõhna. Et siin ei lõhna mitte miski. Siine ei toitun steriliseeritud. Me võime toppida neid maitseaineid nii palju kui kulub, aga toit ise on juba täiesti steriilne. Ja siis ma hakkasin mõtlema, kas meil ju kõik veel lõhnab. Meil veel kõik maitseb. Et meil on kõik väga-väga veel veel, on kõik veel olemas. Ja kui ma siis eelmisel nädalal lugesin maalehest tuntud geenitehnoloog ütles, et geeni geneetiliselt muundatud toit on täiesti ohutu siis tulid need kõik. Need kolm juhtumit, mida ma praegu rääkisin, tulid korraga meelde. Ja ma hakkasin mõtlema, et kas ikka saab nii? Kas tohib ikka nii? Ma ise olen töötanud samuti laboris, ma olen olnud molekulaarbioloogias töötanud ja Ma tean, mis tähendab täpsus, mis tähendab puhtus oma töös, mis tähendab ausus ja kui need andmed on tulnud, mida tähendavad ka need järeldused, mis ma sealt saan. Ja see arutelu, mis sealt tuleb. Kuid ma teadsin ka seda, et kui ma töötan selles laboris, siis ma olen selle eriala spetsialist ja tunnen seda ala, kuid ma ei lähe mitte ja sinna valdkonda, mida ma ei tunne, eriti siis, kui ma hakkan veel ütlema, et üks või teine asi on ohutu. Ma usun, et mitte ükski geenitehnoloog ei ole ravinud ühtegi ennast lõpmatult kratsivad last, kes on allergia kukleid täis. Ei ole ükski geenitehnoloog pidanud aitama ema, kes on unetuid, öid üleval olnud. Ma olen inimene, kes tegelikult on söönud geenitehnoloogiliselt muudetud tomatit, maisi ja ka sojatooteid. Kui ma lõin oma hambad sisse sellele tomaatile geneetiliselt muundatud tomaatile, siis see oli nagu tallanahk. Nahk oli hästi kõva talikaubanduslik taliilus, ta välimus oli ilus ja kui ma oleks selle tomati jätnud näiteks kuuks või kaheks sinna kuskile köögitaldrikule seisma, siis ta oleks tolmunud seal ära. Tema ei oleks muutnud ennast ja teate, miks? Sellepärast et geneetiliselt muundatud tomat tisse on pandud lestakalageen. See tähendab seda, et ta on vastupidav, ta on hästi säiliv, aga ta on kalageen. Ja kui inimesed ei tea, et see on geneetiliselt muundada antud ja ta on allergiline kala suhtes siis see võib anda väga tugevaid allergilisi reaktsioone. Võib anda astmaatiliste reaktsioone, kuidas kunagi, täpselt samuti on näiteks maisiga stan, link on sõna otseses mõttes allergiat tekitav. Nii et geneetiliselt muundatud toit ei ole sugugi mitte ohutu. Meil on praegu olukord meie toiduainete tööstuses on tekkinud olukord kus, kuidas me ka ei püüa, kui me tahame Euroopa liitu minna, siis me peame kindlasti tehnoloogiliselt väga palju muutma. Ja tehnouus, tehnoloogia on tulnud meil sisse. Meil on tekkinud täiesti uus töökultuur, meil on tekkinud uued inimestevahelised suhted, see puhtus, mida nõutakse, see on kõik hädavajalik. Kuid kui huvitaval kombel on tekkinud meil selle uue tehnoloogia ja uue töökultuuri juures seesama Eesti skeptiline ja väga vaimukas mõte, mis on pannud näiteks terve Eestimaa jooma hapupiima Habsi või näiteks praegu Tallinna külmhoonest tuleb meil praegu järjest parem jäätis, mis on tõrjunud Soome ja, ja samuti Poola jäätised, mis on sünteetika täis ära. See tähendab meie oskame oma puhtas toiduaines teha väärtuslikku kraami, mis sobib meile kõigile. Miks nüüd tekib küsimus, täpselt samuti on geenitehnoloogid toonud sisse muide väga väärt metoodikat, neil on täiesti uus aparatuur ja, ja samuti ka tehnoloogia. Nüüd tekib küsimus. Kui geenitehnoloogid tahavad mehis nüüd hakata ja ütlevad, et geeni geneetiliselt muundatud toit on meil ohutu siis tegelikult mul on hoopis parem ettepanek. Järjest, me teame, tema kõrgus, prints Charles külastas Eestit ja koht, kuhu ta läks, oli meie mahepõllumajandus. Tähendab majandusega tegelejad. Öeldakse, et praegu on Eestis mahepõllumajanduse peale all on kõigest 4000 hektarit. Ma olen täiesti kindel, et lähema nelja-viie aasta jooksul on see kindlasti kümnekordistanud see maa ja mahepõllumajanduses ja tegelikult me kasvatame oma aiakultuure, oma põllukultuure. Ja nüüd mul tekib küsimus, miks peaksime meie hakkama muutma neid vilju, mis kasvavad meie puhtal maal. Miks tuleks meil tuua geneetiliselt muundatud seemneid nende tomati või, või maitsi või mõne teise Toiduaine kartuli kasvatamiseks, kui me võiksime oma geenitehnoloogide ajusid kasutada selleks et mahepõllumajandussaaksime kasutada vastupidi just näiteks neid vahendeid, mis tegelikult tugevdavad, mis on vitamiinid eest mahepõllumajanduses me tugevdame oma aedvilju näiteks kõrvits, kõrve, kõrvenõgese vürdiga, kõrvenõgese tõmmisega, raudrohu tõmmisega, tubakalehtedega, samuti näiteks tomatil pealsetega. Me võiksime praegu tuua sisse täiesti uue mõtlemise. Võiksime tuua sisse, et me hakkaksime tugevdama just neid vitamiine, mis vajab meie Aegrili. Me võiksime tugevdada just neid vahendeid, mis putukkahjureid kõrvaldavad. Et meie ei hakkaks mitte vilja rikkuma, vaid vastupidi, me hakkaksime tugevdama just nimelt neid aineid, mis tegelikult seal on. Ühel päeval ma seisin kaupluses järjekorras ja minu kõrval võrdlemisi lähedal on meil Raatuse kool ja seal koolist oli tulnud just need esimese teise klassi lapsed. Ja nemad ta oli üks neist oli teine, ootas ja teine siis oli ostnud endale midagi ja ta siis maksis parajasti oma arvet ja ma nägi, mida ta ostis. Need olid kõikvõimalikud värvaineid, kõikvõimalikud sünteetikat, täiskütt, võimalikud pulga kommikesed, kõikvõimalikud nätsud, kõikvõimalikud sünteetika. Ja kui ma vaatasin seda pilti ja ta vaatas järsku mulle ootamatult otsa, ilmselt ta tundis, ma teda jälgisin, vaatas mulle otsa ja oleksin nii väga tahtnud teha talle pai ja öelda talle, et kallis laps. Et me võiksime ju hoopis teistmoodi tähendab süüa, aga ma mõtlesin, et ilmselt peab ta selle kogemuse omandama. Sest ega meie ka tegime ju nii, et kui algul tulid need vahendajad ja kui nad tõid neid säilitusaineid täis kõikvõimalikke keekse meile siia, siis maitsesime nad ärasime, tundsime tegelikult saepurumaitset ja need keeksid. Me võime kõike seda tähele panna, need seisavad, seisavad ja nad jäävadki seisma sinnasamma. Kuid tegelikult lastel puuduvad need kohanemismehhanismid. Lapsed ei tea veel, mis on hea. Talle meeldib see, mis on värviline, see meeldib see, mis on magus. Kui me kiidame näiteks praegu siin kõikvõimalikke neid magusaid limonaade, kus on 30 35 protsenti on siis tegelikult suhkrut siis tegelikult temal, lapsel puudub see jällegi see kaitsemehhanism. Ja me tegelikult hakkame niimoodi soovitades neile neid magusaid limonaade me tegelikult vaikselt juba loomefooni varjatud diabeedi-le, varjatud suhkur haigusele. Nii et minu arust järgmine etapp, kui me saaksime oma mahepõllumajandusega oma toiduained ja omad viljad, aedviljad, saaksime tõepoolest kasvama nii, et nad oleksid tervislikud, lõhnavad maitsvad siis järgmisel etapil kindlasti me peaksime maast madalast õpetama emasid, et tema lasteaednike õpetama lapsi õigesti ja tervislikult toituma, see temale tõepoolest makaks maitsema maitsma näiteks kõrvitsasalat või puuviljad. Me oma armas piim muidugi jogurtid ja leib, sai-sepik, kõik see, mis on tegelikult tervislik ja niimoodi maast madalast. Sest see, mis tõepoolest ta õpib, diferentseerima, see, mis tõepoolest lõhnab, et mitte ainult see, mis on värviline ja mis on kirev, vaid see, mis on tegelikult sisuliselt ikkagi toitev ja maitsev. Ja see töö on meil tegelikult praktiliselt tegemata. See väike tüdruk, keda ma nägin ja kelle sõbranna ootas teda seal, see näitab seda, et tegelikult see asi on meil veel alles poolel teel. Et me elasime läbi nüüd selle aja, kus meil tegelikult kuhjati meisse need ilusates pakendites toodavad asjad. Me oleme elanud selle kõik läbi, aga nüüd, kui tõepoolest me peaksime hakkama selles uues tehnoloogias elama ja liikuma, siis tegelikult säilitage ikkagi seesama. Peale selle toimib tervislik toit ka meie hingele ja vaimule. Kuidas nimelt, kui inimene sööb tervislikku toitu, siis tegelikult on, säilib tema sisemine tasakaal ja me ei ole midagi rohkemat praegu, kui me näeme selles kiirustavas maailmas tegelikult, et me näeme selles kiirustavas maailmas tohutut tasakaalunihet. Me näeme seda tohutut agressiivsust. Ja kui pole midagi teha tegelikult see on just nimelt selle tervislikku toitu veel kord, selle alus on tervislik toit. Nii et see annab meile kõigepealt meile jõu. See annab meile sisemise tasakaalu, see annab meile otsustamisvõime ja veel tähtsam, mis kõige tähtsam on. Ta annab meile võimalus kasutada oma elujõudu sest elujõu annab meile meile ema ja isa. See elujõud on meil vaieldamatult olemas, kuid see, kuidas me seda elujõudu kasutama hakkame, siis ma ütleksin, see tuli, mis selle elujõudu põletab ja mis see tuli, mis tegelikult seal elu ja aluseks on. See ongi tegelikult just nimelt see igapäevane toit. Kindlasti on olemas väga ilus aforism, suu on kõikide haiguste värav. Ja et suu on kõikide haiguste värav seal, tänu sellele on nemad välja töötanud ka väga ilusad toidu dieedid, näiteks mida, mis kuulub, on kuulus makrobiootiline toit ja see on just nimelt mis tugineb tegelikult just sellele, et meie kuulume loodusesse. Me oleme üks osa loodusest suurest loodusest ja see, kui me toitume just nimelt looduslikult ja vastavalt sellele, mida pakub loodus, puhas loodus. Vastavalt sellele saame mega siis hoida oma hingelist tasakaalu, vaimu tasakaalu ja mis kõige tähtsam vananemine ei toimu nii kiiresti, kui tegelikult me oleme harjunud. Ja vastupidi, tänud tervislikule toidule püsib meie nisugune vaimu selgus erksus tõesti kuni lõpuni mis on omane muide, huvitaval kombel, nagu me teame ka vanadele eestlastele sest ei ole, oli väga vähe neid eestiaegseid taluinimesed, kuigi nad tegid rasket füüsilist tööd, oli nende toit väga tervislik Pole midagi teha ja nad püsisid tervetena. See, mis juhtus vahepeal meie eestlastega, need tohutud seljavalud ja see, mis juhtub meil nõukogude ajal, see on kõik nende põldude mürgitamise, põldude mürgitamise raske füüsilise töö ja inimesega arvestamist ja mis kõige tähtsam, toidu. Sest neil oma toiti kadus ära. Nad läksid tuginema kolhoosi sööklatele ja, ja oma toidunad ei jõudnudki sinna tegelikult nii, et see omad õitses, traditsiooniline toit kadus ära ja kui ma olen vaadanud, siis tegelikult Hiina traditsiooniline toit ei erine eestlaste vanast traditsioonilisest toidust. Vahepeal tuli meile sisse, eks ole sealiha ja see enne varem ei olnud. Et vana, traditsiooniline toit. Kui me võtame moora raamatu hiljem oral, siis tegelikult see väga palju sarnaneb muide hiina toiduga leib piim, kala, aedviljad, Senime, põhitoidus, palju meil teha siis tegelikult said. Inimesed, kes on kihutajad ja kellel on alati kiire varem või hiljem jõuavad nad arsti juurde, sinna ei ole midagi parata. Ja tegelikult, et, et mitte jõuda arsti juurde siis kui mõnikord hakkab inimene tundma, et ei ole, ta ei taastu. Esimene märk ongi see, et ta ei taastuda, jääb väsinuks. Ta on väsinud ja siis oleks kõige parem lülitada telefon välja. Võta kõik, pigistavad kohad ära, kingad jalast ära ja olla omaette kas või veerand tundi ja mõelda rahulikult läbi, mis ma võiksin ära jätta ja mida ma võiksin teha. Ja esimene moment, mida ma jällegi ikkagi rõhutan, see on seesama toiduküsimus, seesama igapäevane toit. Sest kui me sööma sööme mööda, siis see tähendab praktiliselt seda, et kui me sõime mööda, siis juhtub see, et me jõuamegi ühel päeval arsti juurde. Needsamad, armsad maohaavad, mis võivad tekkida seedehäired, süda, isegi süda, muide südame südamehäired, kõik need on muide, tuginevad kõik põhiliselt igapäevasele toidule. See on äärmiselt. Ja kui siis juhtub niisugumentide, leiate tõepoolest, et neile on teie toidus on mõningaid vajakajäämisi, on olemas ja konsultandid on olemas toidu kondade, vestelda inimestega, praegu on kõik need või see võimalus on ju tegelikult olemas, ainult me peame aja maha võtma, kui ma alustasin sellest, et ma ütlesin, et igas sündmuses ja episoodis, kui juhtumisi on olemas oma info siis samaaegselt see info alati tükeldab, me võtame ühe või teise osa välja. Me tõstame seda esile. Ja Me hakkame isegi mõnest asjast kinni. Üksikust asjast. Ma tahaksin öelda veel kord, et et igas sündmuses sündmusele on olemas oma hing. Aga hing ei ole kunagi isoleeritult, ta on alati kompaktne. Tähendab, tähendab, tal on alati terve kompositsioon, et see, mis ma täna rääkisin. Et toit peaks olema tervistav, see, et me ei tohiks muundada seda toitu, et me peaksime hoopis teistsuguste vahenditega aitama, et inimene saab iseennast vahendada. See on kõik üks kompaktne ja me ei tohi ühte või teist momenti välja kiskuda ühest või teisest sellest situatsioonist. Nii et kui me hakkame lähenema ise endale terviklikult maailmal terviklikult, siis me tavamääraga hinge. Ja siis me võime ka edasi elada. Terve keha ja terve vaimu üle mõtles kuuldavalt loodusravitohter Aili Paju. Nädala pärast kordame saadet Mihkel Mutiga.