Head raadiokuulajad, minu nimi on Andres Langemets. Raske on iseennast määratleda, üldiselt on nimetatud kord kirjanikuks, kord kirjanduskriitikuks, kord kolumnistiga. Täna ma soovin teiega vestelda ühel veidi kummalisel teemal, millele te ilmselt harva olete mõelnud, nimelt umbes poolteist aastat tagasi pedagoogikaülikoolist tehti mulle ettepanek, aga ta üliõpilastele lugema loenguid sellises õppeaines, mille nimeks on stilistika. Kirjanduskriitikuna loomulikult ma teadsin, mis on stiil ja Tartu Ülikoolis õppides oli ka vastav kursus aga mulle tundus kuidagi, et see on selline valdkond, mis ei oma tänapäeva nagu erilist väärtust, sest nagu me lehti lugedes raamatuid lehitsedes märkame ei ole seal noh, sellist väga selget stiililist noh, hierarhiat või, või, või nagu tänapäeval öeldakse paradigmat. Et võiksime kõnelda heast stiilist, halvast stiilist, nagu seda palju-palju sajandeid on tehtud. Aga selle loengute ettevalmistamise käigus rändasid mu mõtted ja ka raamatuid lugedes hoopis uutele radadele ja see ongi nüüd see, millest ma kavatsen teiega täna vestelda. Nimelt sellisesse mõistesse nagu stiil on võimalik tungida mitte nii-öelda rinnutsi, et istuda maha ja mõelda, et mis asi on stiil, noh tänapäeval me kõik teame, et see pigem puudutab moetööstust ja moeloomingut ja, ja isegi autode disaini ja korterite sisustust. Ja harva keegi mõtleb enam niisuguse kirjandusliku stiili või keelestiili peale. Aga kui lugeda ajalool raamatuid, uurida vanu kunstiteoseid, vanu tekste siis me põrkame kokku ühe väga omapärase tunnusega või, või olemusega nimelt kõik, mis on inimkultuuri poolt jäädvustatud olgu kunstiteoste kujul skulptuuride, ehitiste kujul olgu vanade tekstide kujul Nad on kõik. Oma varases vormis olnud stiilsed, tähendab me ei kujuta ette kaks-kolm 1000 aastat enne Kristust kunstiteost või, või, või kirjalikku teksti, mis meieni on säilinud, et ta võiks olla ebastiilne, tähendab kujutelmad sellest, et kui midagi hakatakse jäädvustama, et sellele peab eelnema mingi kindel vorm. Ja see vorm langeb kokku kogu ühiskonna sellise väärtushinnangutega. See on tekitanud siis sellise nähtuse nagu stiil sedavõrd oluliselt, et ta on väga suur abivahend näiteks arheoloogidele näiteks Eesti alal. Me räägime kamber raamikast, räägime vastavatest kalmudest, mille stiili järgi me saame neid dateerida, nende vanust määrata. Ja ka kõik varasemad kirjalikud tekstid on ühtlasi nagu kannavad endas oma aja pitserit ja nad võimaldavad meil määratleda mis ajast mingi tekst on pärit. Tähendab inimühiskonnas on väga oluline kohal olnud siis sellised väärtustesüsteemid, mis on üles ehitatud hierarhiliselt. Ühed väärtused on tähtsamad ühiskonnale kui teised. Neid hierarhiaid on teadus ajaloolase Toomas kuuni käsitlusest alates viiekümnendail aastail hakatud nimetama paradigmad. Eks paradigma on niisugune võõrapärane sõnaga, ta tähendab lihtsalt ühe ajastu ühe koha käibivaid, ühe ala, kõiki mõisteid koos nende süsteemi. Ja need süsteemid on enamasti nagu kuidagi korrastatud ja, ja kui toimub mingisugune ühiskondlik areng, muutus teaduslikus mõtlemises kunstilistes kujutlustes sisse paradigma vahetub ja ta vahetub, nii et vahetavad kõik olulised mõisted selles paradigmas. Ja, ja nende mõistete seletused ja isegi tekivad uued mõisted, mis vahetavad välja vanad mõisted. Niisiis kõige taga on see, et mis leiab nagu mingisuguse Sõnastuse jäädvustuse kultuuri tekstides kunstis. Ühiskonna seadustes moraalinormides. Usulistest tõekspidamistes kõige nende eel on tegelikult väga pika aja vältel Ühiskonnal kujunenud kindel väärtuste süsteem, neid väärtushierarhiaid me võiksime nii kujuta kui ütelda sellisele vertikaalteljele, kus need väärtused, mida ühiskond hindab, on nendest kõrgemal, mida ei hinnata sellise vertikaaltelje olemasolu noh, alt üles, sellise kus noh, kõige üleval on, on noh, midagi niisugust, mida ühiskond nimetab õilsaks ja ülevaks ja, ja, ja kauniks ja nii edasi. See on väga universaalne noh, absoluutselt kõigis ühiskondades, sõltumata millisel arenguastmel ajaloos nad on olnud. Noh, näiteks me ei, meil ei ole andmeid Kristuse-eelsest ajast või, või ütleme ka kristlusejärgsest ajast selliste kultuuritoodete kohta, mis võiksid olla olnud tol ajal inetud stiilitud, sest kogu nende aastatuhandete vältel on inimkond jäädvustamiseväärseks pidanud üksnes seda, mida on peetud ilusaks, õigeks, heaks vooruslikuks, noh, üleüldse väärtuslikuks, väärtuste süsteeme uurib tänapäeval ka üks teadus, mille nimi on aktsioloogia. Ma ei sooviks siin hakata selle teadvuse tõdedesse süvenema. Neil on üks filosoof, ajaloolane Eero Loone Tartus, kes selle teadusalaga on ka lähemalt tegelenud. Jah, noh, asjahuviline võiks tutvuda tema artiklitega. Aga küll huvitab mind kui kirjandus, inimest ja keeleinimest. Selle juures üks niisugune asjaolu, et need väärtussüsteemid just see vertikaaltelg on jäädvustunud ka meie keelde. Me ei pane ju ise tavaliselt tähelegi, et me väga paljudest asjadest rääkides räägime teatavatest teatavast süsteemis teatavast korrastatusest, mis just nimelt niimoodi alt ülesse nagu on mõistet kirikud või, või vana sumerid, raadid, need astmikpüramiidid või egiptuse püramiidid või inimkond on kogu aeg asetanud endale need väärtused, mida ta Ta hindab iseendast kõrgemale kuskile sinna taevaste kõrguste suunas ja kujutleb neid olevat veidi kõrgemal kui maapind ja, ja mida maapinna lähedal. Ja noh, siis selliste madalamate väärtustega on tegemist, see on selline naljakas naljakas kujutelm, et miks, miks just nii, no teame, et tänapäeva poliitikas ju topitakse seda vasakult paremale skaalat meile vägisi peale. Et kurakäsi on kurakäsi, on midagi muud kui parem käsi. Aga, aga väärtussüsteemid, jah, on hierarhilised ja nad on niimoodi alt üles ehitatud, noh, eesti keeles me leiame tähelepanelikult jälgimisel terve hulga väljendeid, mis, mis nagu sisaldavadki sellist vertikaali. No me räägime, ütleme, et kõrged ja madalad väärtused, ütleme et kõrgkultuur ja madalkultuur. Me räägime isegi kõrgetest ja madalatest hindadest. Räägime kõrgetest saavutustest, kõrgest moraalist ja madalast rahalist. Meil on isegi sellised mõisted nagu ülemkohus ja alamkohus, kõrgklassid ja alamklassid, on kõrgharidus. On isegi ülevus ja ülemlaul piiblis, eks ole, enam. Aga noh, kui nüüd väga tänasesse päeva tulla, siis mida muud tähendavad ka need meil nii praegu populaarsed noh, modaalsust vesis, varjundit andvad, laenatud eesliited nagu super, ega ultra hüper nad kõik kirjeldavad millegi asja asetsemist kõrgemal kui niisugune selle asja tavavorm või siis hinnatakse ka selle asja suurust, nagu sõna mega puhul tähendab ka suurus on suur, asi on hea olnud, nähtavasti inimkonna ajaloos ja ja suurusele antakse suurusele, antakse inimeste poolt miskipärast kõrge hinnang, kogu sport on ju rajatud suuruse ja ja kõrguse, ja mis ta siis on veel tugevuse hindamisele. Nüüd kui nüüd me selle kujuteldava Vertikaalskaala või telje, maname oma silmade ette siis kuskile jääb selline tasapind, mida võiks nimetada nulltasapinnaks maapinnaks mingi veekogupinnaks ja sinna ülesse kõige kõrgemale jäävad siis meie meelest need väärtused, mis on väga kõrged ja väga väärtuslikud ja mis on vähem väärtuslikud siis selle kohta eesti keeles kasutatakse sõna madal. Nüüd päris see null pind ise tähendab seda, et seal me nagu ei määra, et kas, kas seal meie rakendage sellist väärtuste väärtushinnangud ja, ja samas me ei saa ütelda, kas see on nagu väärtusetu või stiilitu, ta lihtsalt on neutraalne tasapind. Kui vaadata neid vanu ajaloolisi tekste siis lugeda vana filosoofiat, kirjandust, uurida vana kunsti siis me märkame, et kõik see pikk ajalugu inimühiskonna ajaloo vältel kuni uusaegadeni välja on peamiselt püütud mõtestada seda, mis on need väärtused. Ja noh, paraku on see käinud just nimelt nii, nagu ma siin alguses ütlesin, et eesuksest sisse murdmisena, et istub tark mees maa Talon ees, üks mõiste, näiteks mõiste ilu. Ta hakkab nuputama, mis asi on ilu, oleme lugenud kümnete ja sadade filosoofide tõlgendusi, mis asi on ilu ja me ei ole eriti palju sellest ikkagi targemaks saanud. Või istub maa, hakkab mõtlema, mis asi on tarkus. Me teame, tarkused ei ole tarkust, ei ole ühiskond alati samastanud teadmisteharidusega. Targaks on peetud inimesi, kellel mõnikord ei olegi kuigi palju teadmisi ja ei olegi nagu haridust, et, et see on nagu mingisugune noh, kokkuvõttev omadus. Ja mis räägib rohkem sellest, et targaks peetav inimene on suuteline mõistma kuulama ära vanemat tähele ja andma õiglase hinnanguid. Ta ei pruugi seal kuigi Kõva teaduskraadiga inimene olla, targad inimesed olid teatavasti maa peal, enne kui tekkisid teadused ja kui nendest hakati järke paguneid kraade andma. Nüüd selle jah siis sellise väärtuste, kujuteldava skaala ülemise otsaga on sajandit tegeldud ja üritatud siis nuputada ja meile pakkuda. Definitsioone, mis on siis nüüd seal ülemises otsas pikki sajandeid on see kõik toimunud niukse religioosse või usuteadvuse mõjul, et, et nagu usulised kujutelmad on ühtlasi määranud ära selle, mis on õige, mis on hea, mis on ilus, mis üldse on väärtuslik. Ja noh, ütleme, kuigi nendes ilusas mõistetes on väga palju vastuolulist sõltuvalt nendest autoritest, kes on andnud oma tõlgendusi, on meil siiski nagu noh, kujutlus, et meil on see väärtuste skaala ülemine ots üsna arusaadav, kuna nii palju definitsioone sajandite jooksul kujunenud. Näiteks õigusteaduse üks, üks vanimaid näiteid on 18.-st sajandist enne Kristust pärit Babüloonia kuninga hammurapi seadused, mis on raiutud basalt kivisse. Aga kummalisel kombel see tekst, mis basalt kivisse on raiutud, on väga stiilne tekst sest ehk kirjaajalugu nõudis ka mingisuguse stiili väljakujundamist ja ja eriti vaevaline oli see vanade materjalide puhul, kui tuli oma tekst kassa raiuda kivisse. See pidi olema ökonoomne ja ilusse pidi jääma üle aegade püsima. Või tuli ta vajutada savi tahvlitesse ja siis need savitahvlid ära põletada või, või noh, mõnevõrra hiljem papüürusele kirjutada v hiljem pärgamendile ehk sellisele toredale vasikanahale maalida dušiga. Niiet kogu aeg on jah see käinud niisugune kujutelm, kuidas midagi öelda selle ees, mida öelda noh, kuni tänase päevani kõiki kunstialasid puudutav teos on nähtavasti vana kreeklase Aristotelese luulekunstist, mis 1000 981. aastal on tõlgitud ka eesti keelde ilmunud ajakirjas keel ja kirjandus. Nii et kas me tahame või mitte, me elame pidevalt ka tänasel päeval väärigasuguste väärtuste kummalises süsteemis. Aga nüüd midagi juhtus, ütleme uusajal midagi mõnevõrra enneolematut kõige jäigemalt oli just ennem seda noh, niisugust kunstiväärtused ja iluettekujutused jäädvustatud klassitsismi ajastu teoreetikute töödes ja, ja kust akati väga jäikasid vahesid tegema. Kõige väärtuslikum kirjandusžanr oli tragöödia, siis tuli luule ja nüüd sealt madalamast otsast üks kole asi oli komöödia ja, ja täiesti mõeldamatu oli näiteks proosakirjandus proosakirjandus oli midagi nii jõledat, et see oli peaaegu et mitte kirjandus, mul tuleb meelde. Millalgi seitsmekümnendatel aastatel kirjanike liidus selle asja üle vaidlesid kaks sellist soliidset tõlkija härrad nagu Ain Kaalep ja ott, ojamaa ott, ojamaa oli vist see, kes selle väikse vaidluse algatas ja ütles, et ah, mis asja. Luule, see ei ole üldse kirjandus. Prantslased ütlevad ikka, olid ja töö, et see on siis ikka kirjandus ja poe siia, et see on midagi niisugust, et seda ei peeta panda kirjanduse hulkagi, selle eest ei maksta prantsuse kirjastad isegi mitte honorari. See on nagu selline vaba lõbu, tehke, mis tahad, sellele vaidles jälle Kaalep omakorda vastu. Ohoo, ei, hoopis vastupidi. See proosa on ikka klassikaliselt täiesti madal žanr ja üleüldse, miks peaks neid lugusid kirja panema, raamatutena välja andma, võiks nagu muistsel ajal käia ringi sellised jutlustaja vanamehed, kes jutustavad neid lugusid, inimesed kuulavad, läheb ühest külast teise ja ja ei mingit vaeva nende raamatute trükkimise ja, ja, ja siis veel suuremat vaeva silmade kurnamist, nende lugemisega, nii et see on nagu Kaalep esindas, siis ütleme niisugust klassitsistliku veendumust, et on kõrged žanrid on kõrged väärtused ja on siis nagu madalamad. Nagu ma ütlesin, midagi toimus uusajal, kui seisuste ühiskond lagunes kui hakkas tähtsust kaotama sinivereline kõrgklass, aadlikud, kuningad, kes tegelikult enam-vähem kujundasid kõigi Euroopa rahvaste jaoks omad kirjakeeled peaaegu diktaatorliku moel nagu Prantsusmaal see toimus. Kui võim ja, ja elujõud ühiskondades läks nagu kodanluse kätte. Kodanlus ei tundnud väga suurt huvi nende kõrgete väärtuste vastu, sest noh, kuna ta ise ei kuulunud kõrgklassi, siis kõrge oli mõnevõrra diskrediteerinud. Ja ja kunstid kultuur, aga taevas hoidku ka majanduselu ju juuraala tegevus, see kõik muutus liberaalsemaks, noh, ütleme lähenes nüüd sellele madalale tasemele sealt ülevalt ja, ja, ja mõnedki asjad sealt ülevalt kukutati ära. Nimelt kodanlus seadis nagu eesmärgiks demokraatia, aga demokraatia ei saa olla hierarhiline, demokraatia on võrdlemisi tasapinnaline nähtus, kus, kus ei ole ülemaid ega alamaid, kus kodanik oma riigi suhtes, eks ole, on, on nagu võrdne teise kodanikuga ja, ja see päeval nii meie poolt hinnatud demokraatlik ühiskond seab väga suure kahtluse alla selliste muistsete vertikaalsete hierarhiat rajamisega kõikvõimalike väärtuste süsteemis. Seevastu tekkis huvi hoopis uue suuna vahele sellel samal teljel. Kui me hakkame sellelt null teljelt, tõmbame seda joont nüüd allapoole, sinna, kus miinusmärk on, siis me süveneme sellesse, mis on üksikisikupinna all ühiskonna pinna all. Ja sellest huvist pinnaaluse elu vastu. Seal eesti keele pool tulevad jälle vastu sellised toredad sõnad, et alguses on jällegi madal. Me räägime noh, veekogude puhul madalast veest, kus on vesi kus ei või ära uppuda, kõik on läbipaistev ja me näeme, mis seal toimub. Aga seal lähedal on siis sellised sügavikud, võrrendikud ja Kuivõrd see väärtusskaala ülemine ots oli sajandite jooksul? Ta oli muutunud väga normatiivseks noh, eriti kiriku mõjul, eriti siis sellise klassitsistliku kunstiteaduse mõjul väga normatiivseks. Kõik, kui oli teada, kuidas peab olema, kuidas on õigesti käituda, milline inimene saab õndsaks milline kunstiteos peab, on ilus ja milline ei ole ilus, ühesõnaga see kuidagi hakkas sellele noorele kodanlikul ühiskonnale närvide peale käima ja võib-olla kõige kuulsamad nimed, kes, kes nagu sellist vana veendumust õõnestasid on pärit 19.-st sajandist. Need on niitse sopenhower, Dostojevski, Froid kelle uurimistööde ja huvi mõjul oleme tänapäevaks pigem siirdunud uurima just neid hauakohti võrendike inimloomuses ühiskonnas. Mille kohta neil definitsioone ja mõisteid peaaegu et ei ole need mõisted, tuli alles luua, nagu Freud seda tegi. Ja, ja nende Huvi nende vastu on nagu võiks ütelda, jätkunud neil tänase päevani. Kinnis. Niisiis võime öelda, et kuigi tänasest päevased nüüd veidi konkreetsemalt midagi öelda Osa selliseid väärtus hierarhiaid või jadasid või süsteeme ei ole oma tähendust kaotanud näiteks õiguse alal valetamine, varastamine, tapmine, sellised hukkamõistetavad teod on meil ikka ka tänases ühiskonnas jätkuvalt. Mitteväärtuslikud nähtused ja, ja, ja seda väljendavad ka meie tänased sead, lapsed küll on aga asi vastupidi hoopis näiteks kunstialadel vastupidi moraalis vastupidi, keelekasutuses keelestiilide kasutuses. Ja mingil määral võiks öelda, et meid huvitab tänasel päeval kummalisel kombel jah, just selle väärtussüsteemide Se pinnaalune ala, palju rohkem ja, ja mingil määral on nagu oleme pööranud need hierarhiad pahupidi mida sügavam, mida pimeda, mida arusaamatum, seda väärtuslikum, seda, seda rohkem tundub ta meile kummalisel kombel tänapäeval väärtusliku olevat. Noh, eks me kõik ole märganud, et kõigepealt eesti keeles pole küll mingit kõrgstiili olnud, aga siiski ka eesti keelekasutus on ütleme sellisest normeeritud kirjakeelest järjest enam lähenenud kirjandusteostes, aga ka ajakirjanduses tavalisele rahvakeelele, isegi slängi-le, ehk siis sellisele argoole ja ja me ei tunne, et meid see nii väga häiriks, pigem vastupidi, noh, kirjandus näiteks lausa võistleb nende kunagiste ebaväärtuste kasutusele võtmisega keeles näiteks kõnekeeli Robe kõnekeelt ropendamist. Väga kõrge hinnangu käitumise valdkonnas on ühiskond tegelikult andnud ka jõhkrale ja agressiivsele käitumisele. Seda parimini kajastavad noh, väga populaarsed igasugused massikultuuritooted, põnevusjutud televisiooni programmid. Nojah, on muidugi neid, kes nurisevad, aga need, kes nurisevad, need ei ole enamasti ostujõulised ja neid on hästi vähe. Me peame ikka arvestama ühiskonna tervikhinnanguga ja kui tervikhinnang sellisel kujul, et ma olen valmis seda toodet ostma, on, on just seesugune, et mind huvitab hämarus mind huvitavat. Noh, see, mida Freud nimetas ala või mitte, teadvuseks. Need instinktid, meid huvitab, seksuaalsus, mis ju pikki sajandeid oli ikka küllalt, eriti kristlikus maailmas põlu all. Seda mitte ei saanud uurida, vaid, vaid sellest ei tohtinud üleüldse rääkidagi. Nüüd me nagu tegeleme jah, väga palju just selliste. Kunagi pinnal hoida tud Ebaväärtustega ütleme sellise saatana või, või, või, või ma ei tea kelle kelle kunagise valdkonna riiki kuulunud valdkondadega ja, ja me teeme seda ilmselt täie mõnuga ja ja me märkame, kuidas ei lähe. Kuidas läheb peale üksikute muralistide hüüatused, nende manitsused noh, olla eetiline ja olla ilus ja käituda hästi. Need lihtsalt jäävad hüüatusteks, nii-ütelda, rahvahulgad. Ja eriti nooremad põlvkonnad nagu ei võta neid neid hüüatusi mitte kuidagi omaks selle huvi üks tekitajaid ütleme, mis Froidismiga mingil määral sünnitas ja, ja ja noh, näiteks keeleteaduses on tekkinud või tekkis viiekümnendatel aastatel ja, ja Viljandi kuuekümnendatel väga hoogsalt oli ehk lause süvastruktuur tuurida uurimile juba see sõna ise ütleb, et et tavalise lause puhul lauset ennast nimetati pinstruktuuriks ja uuriti neid keelemehhanisme süvamehhanisme, mis siis sõnu omavahel kokku kõlama panevad teid grammatilisi reegleid, mis on siis sellise lause kui sellise süga sügavuses. Nii et see, no igal juhul on siin kummaline jah, see, et meie pilk on palju enam keskendunud allapoole. Me ei vaata ülespoole meid nagu jätab see suund, kuhu osutavad kirikutornid, see suund jätab meid märksa jahedamaks kui inimesi, noh nii 150 200 aastat tagasi. Sellele aitas kindlasti kaasa tarvinismi, kui, kui ühe sellise filosoofilise loodusteadusliku vaate võidukäik. Tarvinism nimelt seletas meile, et me oleme siiski rohkem looduse kui jumala lapsed ja, ja, ja kui me ka oleme oma vaimu ja hinge poolest jumala lapsed, siis see vaim asub ikkagi ahvilaadses kehas ja, ja meid juhivad väga paljus needsamad tungid, huvid ja mehhanismid, mis, mis meie neid sugulasi. Isegi nii et siin on, siin on nagu tarvinismi kaudu võiks öelda, nagu teaduste areng on toonud nagu vähendanud neid vaimseid väärtusi kõvasti ja, ja sellised nahk mida me inimkond oletas mitusada aastat tagasi jumalikku päritolu, kasvõi 10 käsku või midagi niisugust on siiski märksa nõrgemad väärtused kui, kui, kui kasvõi Marxi tuvastatud majandustõed, mis ühesõnaga räägivad, et majandus, sellest baas tekitab pealisehituse ehk ühiskonna vaimse elu. Noh tänapäeval ei ole ju Marxi mainimine kuigi populaarne tegu, aga ega selles majanduslikus vallas ei ole marksiga. Nüüd, mis puutub kapitalistlikum, majanduse analüüsi, keegi ka kunagi ümber lükanud, seda ikkagi nagu tänase päevani ka uusaja majandusteadlased vähemalt arvestavad Oma jutu lõpu poole tulla nüüd tänasesse Eestisse siis siis. Mis meid siin kõige rohkem huvitab erutab ja mille pärast oleme mures. Kõik need kümmekond värsket taasiseseisvusaastat on lakkamatult poliitikute ja ja muude ühiskonna tuntud inimeste poolt räägitud eetikakriisist, räägitud sellest, et meie õigussüsteem ei suuda tagada inimesele sellist õigluse tunnet, nagu ta sooviks, et ta tunneks, et noh, ega pätid on kinni ja õiged inimesed käivad vabalt vaid, vaid kõik on natukene sassis. Paistab, nii et. Me jäime oma vabaduse saavutamisega ja nende ideedega noh, mõnevõrra ajaloos hiljaks, tähendab omariiklus see, mida me 88 89 taotlesime see eeldas ühiskonnaliikmetelt seda, et me seame mingit kollektiivset ühisväärtused kõrgemale üksikisikuväärtustest. Et me tahame ehitada üles oma Eesti ühiskonna. Me kõik armastame eesti rahvast, eestlane olla on uhke ja hää ja mis me kõik laulsime tol ajal. Tegelikkus osutus midagi muu midagi muud olevat. Kui nüüd laia maailma ringi vaadata, siis me saame rääkida pigem pigem just vastupidisest. Peaaegu kõikjal on sellised kollektiivsed väärtused lagunemas või lagunenud, kui välja arvatud siis ehk ja mõned väga niinimetatud traditsionaalse ühiskonnad Kaug-Idas, võib-olla ka Aafrikas, võib-olla veel kuskil mujal, aga neid on ka väga hõredaks jäänud. On, võime ikka kõnelda sellisest individualismi? Läbimurdest 20. sajandil, sest 20. sajand oli väga valus sajand paljude riikide ja rahvaste jaoks kus just nimelt üksikisik rakendati nii esimeses maailmasõjas kui ka teises maailmasõjas võrdlemisi hullude kollektiivsete tol ajal hinnatud väärtuste ette nagu natsionalism või, või nagu šovinism või, või, või, või, või, või, või noh, ütleme sotsialism ja kommunism ja, ja, ja see viis ikkagi ainult selleni, et üksikisik muutus nende suurte ideede justkui õilsate ideede käsilaseks, tõmmati veretöödesse ja ei andesta seda nendele üldideedele nähtavasti enam kunagi või igal juhul läheb, läheb vaja väga palju aega, et neid nagu uuesti väärtustada ja kui uue iseseisvuse alguses üritati nii-ütelda seda ühiskonda rajada, siis sellele vanale teise maailmasõjaeelsele väärtusskaalale, kus seal kõige kõrgemal troonesid sellised kollektiivsed väärtused nagu rahvuse ühtsus rahvusmeel, rahvusriiklus, siis tegelikult me oleme siin ühiselt ju kogenud, et need ei ole täide läinud ja selle täide läinud, sest ümbritsev maailm neid väärtusi ei hinda. Ja, ja samas ega meie oma ühiskond ka ei ole nüüd 10 aasta jooksul ilmutanud väga suurt sümbolit, mõtlesin, et nende nende kollektiivsete väärtuste suhtes. Eks ta ju mäleta, kunagi Gustav Naan rääkis noh, niisugune Me, kelle nime nüüd võib-olla on nagu pat meelde tuletada, mainis, et eestlase meelisroog on teine eestlane. Juba see oli tegelikult sellest selles lauses, muuseas on nagu kokku võetud see individualismi võit kollektiivsuse üle, et et eestlane peab Ma üksikolemist oma isikuvabadust, oma isiku, oma tahtevabadust, sellistest kollektiivsetest asjadest olulisemaks ja, ja, ja nüüd hoolimata sellest, et Gustav Naan oli väga punane ajaloolane ja põlatud tegelane oma elu lõpupäevadel, aga ma olen ka temaga kohtunud ja mõnede asjade üledamaga ajakirjanduses vaielnud, isiklikult vestelnud. Ja tundus, et tal oli väga head teadmised Nõukogude aegses eestlaste spordiala kohta. See spordiala oli pealekaebamine. Okupatsioonivõim andis nimelt hiilgava võimaluse. Noh, võimalike kubjas, diakiltrite õitsinguks, ühesõnaga selliste nuku ülemuste õitsenguks ja mida siis ühel vaesel inimesel oli teha? Tal oli siis võimalus kirjutada palvekirju kõikide astmete tsaaridele ja pealekaebusi ja seda ka ohtralt tehti. Nüüd see tänane ühiskond, kus me elame, see on nagu selle võimaluse nagu peaaegu kogunisti ära võtnud ja, ja seda on väga tore. Minu jaoks lõbustav jälgida ajalehtede kirjade rubriik idest, kus inimene lihtsalt kirjutab, et kellelegi, et kedagi sõimata. Ja, ja ta ei saa nagu peale kaevata, ei ole enam kellelegi peale kaevata. Praegune võim on noh ei, ei, ei, ei reguleeri enam kogu ühiskonda nii totaalselt nagu okupatsioonivõim. Ja seetõttu on paljude inimeste hingeelu väga segamini löödud. On, on, ei, ei saa nagu nüüd ütleme, kaaseestlast nii edukalt õgida, nagu sai okupatsioonivõimu ajal. Noh, mõnevõrra muidugi saab nagu siin värsked värsked sündmused poliitikas just seda väga hästi näitavad. Nüüd mida siis nüüd teha tähendab? Probleeme ei ole ju selles, et, et me kõike seda teame, et ajaloos on olnud Väga pikad perioodid, kus need mingid väärtusskaalad on püsinud paigas. Nad on püsinud sedavõrd paigas, et on muutunud ühiskondade elu laadiks, ütleme vaestelt talupoeglik elulaad, see, mis nagu ütleme, meie maarahvas siin Eestis on kaua aega juhtinud see koosnes teatavatest, kommetest, teatavatest, asjadest, mida noh, peeti õigeks peeti õigeks. Vot just niimoodi rukist külvata, vot just niimoodi kartulit võtta. Vaat just sel ajal alustada heinategu. Mitte minna seeni naabertalu väravasse, korjama, mitte käia üle, noh, ütleme teise mehe heinamaa ja nii edasi, nii et ühesõnaga terve hulk selliseid kujutelmi, elu, laadilisi, kujutelmi, mida see talupojaühiskond oli sajandite jooksul väärtustanud ja noh Parimine väljendab eesti keeles ehk see umbmäärane tegumood, et nii tehakse. Nii ollakse, tavaliselt isegi jäetakse defineerimata, et mispärast siis nüüd niimoodi tehakse või ollakse. Kui üks ühiskonda stabiilselt kaua aega elanud ühtede väärtuste kütkes siis see väärtussüsteem ise muutub kuidagi eemalolevaks kõrgeks ja, ja, ja säilib siis selliste tavade kommetena toimimis, viisidena, mismoodi on õige käituda, mismoodi on õige rääkida. Ja kummalisel kombel inimene võib olla. Ja see on ka stiil, elu, laadasiil, inimene võib-olla tänapäeval väga stiilne, ta võib olla väga hästi-meigitud, tal võib olla stiilsed rõivad seljas, stiilne auto, stiilne korter. On paar valdkonda, kuhu see, kuhu see ei ulatu. Näiteks. Me oleme ju väga kriitikavabad inimese rääkimisviisi, inimese keeletarvituse suhtes. Me ei ole nii tundlikud nagu klassitsistliku rajal Prantsusmaal näiteks, et kuidas inimene räägib, et see määrab ära, et kust ta on pärit ja ja ühiskond on väga kihistunud ja ütleme ka tänapäeva Inglismaal veel säilinud, et kognioniga Kokli ja, ja on teada, et mis päritolu on inimene, kui ta räägib kognite, ei räägi mingisugune oks pritsi inglise, et. Eestis ei ole nüüd nende keeleni kihistumine väga suur olnud, aga aga küllat noh, lõt suhtumine keelekasutusse. Nii kui inimene on ilus, kui ta all on kõik asi väga stiilne ja ja kõik on väga väärtuslik, rahalises mõttes siis see, et ta räägib mitte väärtuslikku eesti keelt, see meid nagu ei häiri me nagu andestame selle vea, et noh, üks mis räägib lolli juttu, tähendab ühesõnaga ka ka nagu tarkus ja rumalus, mis võiksid ka, ütleme, olla selles väärtuste hierarhias noh, samamoodi vertikaalskaalal nats, intrid alati ei ole nii üldrahvaliku hinnangus, et ega, ega, ega tark inimene ei ole. Kummalisel kombel ühiskonnas mitte alati nii väga hinnatud vastupidi nii omarohkest, rahvaluulepärandist ja vanasõnade arsenalist me teame ju, et tegelikult on meie esisad liigset tarkust väga hukka mõistnud ja nina peale visanud. Tähendab, eesmärgiks on püsida olnud sellisel talupoja ühiskonnal ja mõnes mõttes ka tänasel kodanlikul ühiskonnal selle nulltasapinna lähedal, mitte ikka väga sinna kõrgele ronida ei oma peene keelekasutusega, ei oma liiga moraalse eluga, see käib muule seltskonnale närvide peale. Sest selles kõlab nagu läbi mingi etteheide ja öeldakse, trügi ja, ja, ja tahab silma paista ja liiga edev ja, ja ütleme variiser ja kui keegi üritab veenda teisi, et ta on väga aus ja väga aus ja väga aus siis see tekitab juba kohe kerget kahtlust, sest me oleme selle oma kõvasti madaldatud skaaladega. Chladest teinud niukse iseäralikku kontrollmehhanismi, et keegi nagu liiga palju meist ei hakkaks erinema, ei kerkiks liiga kõrgele, see puudutab isegi noh, seesugust ilmingut, mida kirjeldab Eduard Vilde tabamata imes, et see ta eestlane hästi ei usu, et keegi kuskil väljamaal hästi klaverit mängib. Et võtame ta ikka kodus ette ja paneme kodus päikesenaise kuulama, et kas ta ikasse Leosaleppika mängib nii ilusasti või, või on tegu mingisuguse võltspärlitega ja no eks me seda ole ka tänapäeval siin kogenud, et kui ka mõni interpreet, et mõni meie koor või mõni dirigent või on noh jah küll väga kuuldavasti maailmas väga tunnustatud, igavene seda ikka päris hästi ei usu, me tahaks ikka nagu seda oma ühiskonna kontrollmehhanismi seda oma skaalat talle peale panna ja loota ära mõõta, et kas ta ikkagi seda väärib. Niisiis nüüd ah jah öelda, et me oleks nüüd kuidagi väga unikaalne ühiskond ja meie just niipidi käituma ja teised rahvad seda ei tee, oleks ka väga egoistlik ja, ja nähtavasti. Me läbime siin teatud ajaloo ajalooetappi, mis mõnedel rahvastel on teistel aegadel läbitud. Meie teeme seda peaaegu et ajaloos teist korda uuesti läbi. Ja ja seetõttu on mõned asjad ka Nende väärtuste jaotamisel ja väärtuste paigutamisel valulisemad. Arvata võib, et väga raske on tänases hariduses koolis. Keset sellist müstiliste. Maagiliste pinnaaluste väärtuste keskel noh kuidagi lastele nagu teha selgeks, et ikka natukene olulised ka need ilusad ja ausad ja õiglased. Jaa jaa. Head head omadused, kui noh, kogu muu keskkond töötab nagu sellele vastu. Eeldused on koolis praegu väga raske pedagoogidel töötada, mitte siis teadmiste edasi andmisel, vaid just kasvatuse alal didaktika. Ja, ja eks me näe ka Vabas Eestis meie luteri kirik või muud konfessioonid mis olid nagu okupatsioonivõimude poolt maha surutud võinuksid nüüd nagu ühiskonda kuidagi oluliselt mõjutada, ei ole seda ometigi teinud, tähendab siin siin see muu globaalne maailm, tänapäeva tänapäeva need huvid, suundumused ja väärtused ikkagi sedavõrd mõjutavad. Et nüüd selle skaala kogu täie järgime ei ole enam nii palju ühiskonna asi, vaid see on nüüd nüüdsest alates ja ilmselt veel pikka aega iga üksikisiku, iga minu, sinu asi, tähendab minul üksinda on küll võimalik arvestada selle skaala mõlemaid otsi teada oma alateadvust või seda arvestada, aga järgida ka mingeid vanu väärtusi, selle väärtus talade sealt ülemisest otsast, mida, mida nagu ehk tänapäeval kõik ei taha teha. Mul on tunne, et selliseid inimesi siiski ühiskonnas on ja ja nende eeskuju näitav roll ei ole ka päriselt kadunud. Kordasime tänavu veebruaris kavas olnud saadet kirjaniku kolumnisti Andres Langemetsaga. Nädala pärast on kinnismõte stuudios Eesti Rahvusraamatukogu direktor Tiiu valm.