Mina olen Leonhard Lapin. Ja kinnismõte, mis mind viimasel ajal on vaevanud, on seotud sellise inimest väga lähedalt puudutava mõistega nagu paikkonna identiteet. Inimene ju määratleb ennast alati kohaga, kus ta elab ja leiab ennast ruumis, on see siis nüüd linnaruum või looduslik ruum ja tegelikult isegi kui inimene tallab metsaraja, siis ta juba selle rajaga ennast määratleb ja kui keegi teine inimene satub, satub samasse paika ja aimab seal metsas mingit rada, siis ka selle raja kaudu leiab ennast ka selles metsas. Aga me muidugi täna ei räägi nii palju looduslikust ruumist paikkonna identiteedist, loodusesse sellega viimasel ajal väga palju tegeldakse, sellest räägitakse looduskaitsest. Kõneldakse pidevalt ja ma arvan, et see ökoloogiline kriis, mis meid kummitab, on inimeste pilgud pööranud rohkem looduse kui linna poole maa. Täna kõneleksin inimese määratlemisest linnas linnaruumis, on see siis nüüd suur linn suurlinnaosa või on see siis mingi väiksem linnake, alev, küla või mingi hoonete grupp siis kusagil looduses? Igal keskkonnal on oma koha vaim, seenius, lootši. See koha vaim on tegelikult ajalooliselt välja kujunenud, see pole ühepäevategevuse tulemus. Muidugi, erinevatel paikadele, erinevatele linnadele, erinevatel küladel, asulatel on see ajalugu olnud väga erinev, erineva pikkusega. Kuid isegi kui seda linn on juba kasutatud, ütleme seal kaks-kolmkümmend aastat, siis on tal juba kujunenud oma koha vaim, geenius, lootsi on see siis positiivne või negatiivne. Aga tõsiasi on see, et kui nõukogude ajal ehitati väga palju ise loomuta linnaosi kaunis suuri linnaosi, mis on aja jooksul saanud oma kohavaimu siis nende uurimustööde tulemusena. On tehtud nendes linnades elava inimese psüühilise seisundi, tervisliku seisundi üldse inimese elu kohta. Nendes linnades on väga palju meile ilmnenud negatiivseid, see tähendab ühesõnaga need imetatud linnad mis on loodud väga kiiresti arvestamata nii Nende suhet loodusega, nii ütleme seda arhitektuurset arhitektuurset keelt, tema esteetikat, selle hoonestuse suhet inimesega. Nende linnadega on tegelikult väga palju probleeme, nendes vohab kuritegevus, nendes levivad haigused, nendes levivad kõrvalekalded ja ainult neid linnu sageli päästab tegelikult lammutamine, mida on ka läänemaailmas tehtud. Sest ärgem unustagem, et tegelikult need nõukogude aegsed linnad, need ei ole ainult nõukogude ühiskonna produkt. Tallinnas nimetatakse neid mägedeks. Need on tegelikult sõjajärgse Euroopa ja üldse läänemaailma. Tehnoloogia ja ökonoomika saavutused, sest et pärast teist maailmasõda kogu läänemaailm oli küllaltki vaene linnad olid sõjas hävinenud. Osades riikides kiirenes ka pärast teist maailmasõda linnastumine seoses tööstuse arenguga ja tuli tõesti kiiresti ehitada elementidest linnaosi ja neid ehitati, kõike neid ehitati Ameerika Ühendriikides ehitati Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja hiljem muidugi ka Nõukogude liidus, sest Nõukogude Liit võttis tegelikult Need põhimõtted Läänelt üle. Ja hiljem on nendes Euroopa linnades nii Pariisis, Saint Louisis kui ka mitmetes saksa linnades on need linnaosad lihtsalt õhku lastud. Kui me nüüd läheme samasugusesse linnaossa mustamäel siis mis, mis siis mustamäel on toimunud? Meil pole vahendeid teda õhku lasta likvideerida ütleme, et see mustamägi kui liin, mis on loodud väga kiiresti mõtlemata just sellele kohavaimule, on saavutanud ise selle kohavaimu lihtsalt sel moel, et see linn on ise integreerunud loodusesse, niipalju kui teda on. Teda on haljastanud inimesed omaalgatuslikult, aga ka riiklike programmidega inimesed on kujundanud neid fassaade ühel või teisel moel. Isegi vahepeal pahandati selle üle, kui inimesed oma rõdusid või aknaid hakkasid kujundama omaalgatuslikult ja igaüks eri viisil. Tegelikult Neid hall igavaid magamistubasid, linn on tegelikult kutsutud ka magamistubasid tubadeks. Tegelikult need inimestealgatuslikud võtted, isegi see agenda erinev kujundamine rõdude erinev kujunda või üksikute fassaadiosade erinev kujundamine on tegelikult ainult parandanud, sest kõik linnaelanikud, ka Mustamäe elanikud, Õismäe elanikud, ka Lasnamäe elanikud otsivad tegelikult ka nendes linnades oma ideid, dieeti, otsivad iseennast ja tahavad ennast nendes linnades nagu määratleda. Neil ei ole vahendeid ühiskonnale vahendeid, kuid ajutiselt siiski, ühesõnaga kui ma võrdlen Mustamäe, kus ma elasin aastal, ütleme näiteks 1965 juba aastaga 2000, siis muidugi nende, ütleme selline ilmet, tuss või inimvaenulikkus, on muidugi muutunud selliseks mõnusaks, mõnusaks lagunevaks loodusesse, sukeldujaks, unustusse, unustusse langenud arhitektuuriks, mida siis inimesed oma jõudumööda on nagu lahendanud oma oma hingele. Kuid siiski peab ütlema seda, et kui me jätame kõrvale need Mustamäe tee ja üldse need uued linnaosad Tegelikult neid ajaloolisi linna, mida Eestis on terve hulk ajaloolisi asulaid. Neid tegelikult pole ju nõukogude ajal eriti palju ümber kujundatud, sest ja õieti mitte ainult nõukogude ajal, vaid kogu 20 sajandi jooksul. Pole ju olnud Eestis sellist totaalset linnade ümberkujundamist, seda pole toimunud isegi Tallinna ju väljaehitamine. Eesti vabariigi ajal jäi katki ja on ainult üksikud hooned, jupid, mis on 30. aastal ehitatud ansamblid Ena lõpuni, aga üldiselt linnad jäid totaalselt ümber kujundamata, see tähendab seda. Et kõigis nendes linnades Eesti ajaloolistes linnades on säilinud selline ajaloo jooksul kujunenud mitmekihiline koha vaim. Ja võib öelda, mida vanemad need linnad on, seda mitme kihilisemise koha vaim on, see tähendab seda. Et noh, et kui me võtamegi Tallinna, mis on üks vanemaid linnu siin siin regioonis üldse siis tegelikult miksid linnast väga erinevad inimesed on võimelised endale leidma elukoha erinevust rahvusest, erineva kultuuri erineva rahakotiga inimesed on võimeline võimelised siit leidma endale oma kodu või korteri või isegi isegi ajutise viibimise koha. Just sellepärast, et see linn on niivõrd mitmekihiline, temas on nii palju erinevaid koha vaime tegelikult läbi põimunud. Et siit lihtsalt võib leida endale sobiva sobiva elukeskkonna erinevalt mõnest moodsast, uuest ja isegi hästi ehitatud linnast, kus ütleme, valitseb üks kindel, ratsionaalne, hästi disainitud too noh, sellised linn või näha igal pool Euroopas eriti, aga ütleme siin meil lähedal Soomes kus on tõesti ehitatud välja väga korraliku arhitektuuriga ilusas looduslikus keskkonnas korraliku disainiga linnaosad, kuid sellele vaatamata, et seal on kõik nagu lähilisel korras. Paljudele inimestele ei meeldi seal siiski elada, sest seal puudub see ajalooline kihistus. Et selles mõttes ka Kaasaegses linnaehituses. On kujunenud välja nagu mitmeid erinevaid printsiipe, üks on see, et tõesti ehitatakse suuri terviklikult lahendatud linnaosasid, kuid teine printsiip on hoopis see, et tegelikult nagu poetaks olemasolevasse linna väikeste üksikute hoonete gruppidega üksikute struktuuridega tundub ja sõna aga et see suurte struktuuride superstruktuuride ehitamine on rohkem selline Ameerika mood. Et Euroopas siiski on tendents sinnapoole, et ehitatakse välja täiesti üksikute üksikuid hoonete gruppe või või saneeritakse olemasolevat keskkonda üksikute uute elementide paigutamisega sellesse keskkonda. Kuna Eestis, nagu ma juba ütlesin, 20. sajandil siiski dramaatilisi linnaehituslikku muutusi pole toimunud, välja arvatud muidugi sõda, sest sõda on hävitanud Eestis nii mõnegi linna, näiteks Narva. Siis suurem osa linnadest asustatud punktidest on tegelikult säilinud oma ajaloolises kihistuses. Miks ma olen murelik, ma olen selle pärast murelik, et need probleemid identiteediprobleemid on tegelikult kõige aktuaalsemad just tänapäeval just praeguses uues, kuues Eestis on selge see, et need nõukogude ajal ehitatud magalad need ühel või teisel moel integreeritakse, nendel on juba oma ajaloo ja ma olen veendunud ka selles, et osa neist lammutatakse ja osa hoonest, sest asendatakse uue hoonestusega, sellepärast et linnades on olemas infrastruktuur. Ja milleks hakata ühte lagunevad paneelelamud iga 10 aasta järel uuesti renoveerima, kui on võimalik, kui ühiskonnana ressursse see hoone lammutada, kasutada lammutusest saadud materjal mingi täitematerjaliga kusagil teedeehituses ja ehitada asemele selle sellel vanale infrastruktuurile uued uued hooned, see protsess ei pea olema väga kiire, totaalne, see võib toimuda ju ka tasapisi vastavalt sellele, kui palju linna või asula riigile ressurss on. No näiteks, kui me võtaksime Tallinna, siis ütleme, Eesti vabariik loodi, kuuesti taastati, ütleme 10 aastat tagasi. Ja kui näiteks Tallinna linn oleks, ütleme, esimestel aastatel ehitanud kas või ühegi maja selles vanas infrastruktuuris uue arhitektuuriga uuel esteetilistel tasandil iga aasta oleks lisanud veel ühe maja, see tähendab, teisel iseseisvusaastal kaks maja, nüüd 10. 10 maja, siis kokkuvõttes meil oleks juba terve hulk korraliku arhitektuuri nendes linnaosades ja me ei oleks ühel päeval sellise lõhkise küna ees, et et väga suur hulk hooneid tiseerumas. Aga meediale ressursse korraga ütleme ehitada näiteks sadama ja 20 aasta pärast, kui meie linn või riik ehitaks iga aasta näiteks kasvõi viis uut maja. Mustamäel oleks seal juba 50 maja, kuid see on ainult, ütleme, nende uus linnade probleem, palju tõsisem probleem on nende väikeste linnade asulat ja linnaosade identiteediga just selles mõttes. Et nüüd on hakatud just neid linnaosi nende hoonestust nende keskkonda totaalselt muutma. Ja see näiliselt toimub külla sõnaga pisikeste muutuvustega ühes või teises kohas, kuid protsess ise on kõikehõlmav. Ja see protsess põhineb sellele, et meil on nüüd uued omanikud. See tähendab isegi need inimesed, kes on saanud tagasi oma esivanemate majade, nad on uued omanikud, sest need esivanemaid üldiselt enam ei ole. Nad ei tea sõnaga, millises paradigmas need hooned, loodid, milline sageli, milline oli tolleaegne arhitektuurne keskkond, esteetiline maailm ka milline oli tolleaegne ökonoomika, millised väärtused sel ajal olid, seda teavad põhimõtteliselt ainult spetsialistid asjatundjad, kelle poole sageli üldse nende hoonete ümberehitamisel ei pöörduda ja kõik linnad ja üksteise võidu praegu tellivad endale uusi planeeringuid korraldatakse pidevalt ja väikelinnade asulate ka linnaosade uusi detailplaneeringute võistlusi. Ja tegelikult üleüldiselt Eestis see uus omanik on ta siis endiste omanike järeltulija anda täiesti uus rikas inimene, kes on saanud endale uued või vanad hooned ja, ja kes kunagi pole võib-olla selle valdkonnaga kokku puutunud või on ta siis tõesti lausa mujalt siia sissesõitnud inimene, kes on omandanud. Hooneid või terveid linnaosi, kõik need on hakanud need ümber kujundama keskkonda vastavalt oma rahakotile ühed rohkem, teised vähem. Kuid see protsess on pidurdamatu, see tähendab seda, et see, kellel on täna vähe raha, see tasapisi lähima 10 aasta jooksul kogub seda raha ja kujundada ikkagi selle keskkonnasele hoonestuse ümber. Ja ausalt öeldes ei aita ka selle keskkonna säilitamisele kaasa kuigi palju. Need arhitektuurivõistluse, et seda, et ütleme näiteks linnade planeeringuid teevad spetsialistid, sest arhitektuuri paradigma on totaalselt muutunud, see tähendab võistlused on väga lühiajalised. Valdav osa noori arhitekte töötab tänapäeval arvutitega. Need linna plaanid prügistatakse kiiresti sõnaga umbes noh, nii nädala-kahega valmis. Ja sageli nende linnade planeeringute Võistluste puhul üldse tegelikult mõelda selle linna ajaloolisele identiteedi identiteedile. Mul on väga hea näide tuua selle kohta sellises väikelinnas nagu räpina, sest asi on selles, et ma sündisin selles väikelinnas lõpetasin seal ka keskkooli ja kuigi ma olen hiljem elanud põhiliselt Tallinnas, siis ma külastasin kuni sajandi lõpuni oma vanemaid, kes seal elasid ja ma tunnen seda lendava linna väga põhjalikult ja juust Räpinale korraldatigi. Selline planeeringu. Nii nagu teised Eesti suured ja väikesed linnad, Räpinas ehitati ka nõukogude ajal uus linnakeskkond ja see tavaliselt ehitati ajaloolisest keskkonnast eraldi, sellepärast et nõukogude võim tahtis näidata, et ta on võimsam, tan tugevam. Ta on tähelepanuväärsem kui kõik, mis enne ajaloos on toimunud Nõukogude võimu jaoks hakkas ajalugu, ju algas ajalugu. Sõjajärgsete aastatega. Kõik kõik, mis oli enne seda, sellesse suhtuti küllaltki irooniliselt, isegi vaenulikult, no näiteks kirikute või mõisate arhitektuuri eriti armastatud enne seda, kui spetsialistid, asjatundjad kunsti, Haallased, ühiskonna tähelepanu sellele juhtisid aastakümnete jooksul. Nii et näiteks kui ma õppisin omal ajal arhitektuuri, siis eesti mõisaarhitektuurist ja eriti palju ei räägitud ja ütleme kuuekümnendatel aastatel kuuekümnete aastate lõpus, õieti saavutati selline. Saavutati see, Tallinna vanalinn võeti kaitse alla ja koostati tema regenereerimise, mis tähendab tema kaitsmise projekt. Aga mõisahoonetest kadunud Helmi Üprus, kes tegelikult alustas seda mõisahoonete päästmise aktsiooni, rääkis mulle alles seitsmendana aastate alul, nii et enne seda tuli teha tegeleda teiste Eesti väikelinnade ajalooliste linnade samalaadse pääst esimesega, nagu seda tehti Tallinnasse, see oli küllaltki pikaldane protsess ja mõisahooneteni uutele, siis aga kui võtame jällegi sellesamase Räpina näite, siis tegelikult Räpina keskel paisjärv siin paisutatud ümber poolsaare, millel asub sisse mõisahoone, mis on üks põhilisi väärtusi ja ümber selle paisjärve asusid kõik keskelt objektid asusid sõnaga Paberi manufaktuur vabrik, mis tegi omal ajal vene tsaaririigi rahapaberit ja teeb ka nüüd uuesti päris head paberid. Kirikud, turud, kauplused, raadion, isegi pritsimajad, vallamajad, kõik absoluutselt olulised objektid olid ehitatud ümber selle kauni paisjärve. Kui tuli nõukogude võim, siis Räpina servale ehitati absoluutselt uus nõukogudekeskus, millel pole ei tegu ega nägu, mis koosneb sellistest hallidest silikaattellistest kastidest. Ja seda kroonib baarselist stalinistliku klassitsismi ka kuid mitte eriti õnnestunud siukest kesist kesist majakest. Kui nüüd korraldajate räpina planeeringu võistlus, siis kahjuks ei linna ametnikud, kes seda korraldasid, kui ka need kutsutud spetsialistid, jutumärkides, ma ütleksin ei mõelnud absoluutselt sellele, milline on selle väikese kohaidentiteet, kus domineerib tegelikult klassitsistlik arhitektuur nii mõisahoonetes kui kirikuhoones, kui ka veel mitmetes teistes hoonetes, mis annavad sellele linnale ilme. See planeeringukeskuse planeeringu võistlus korraldati just sinnasamasse paika, kuhu nõukogude ajal loodi see niinimetatud pseudokeskus, millel ei ole tegu õela nägu ja millal minu meelest ta pole mingisugust õiget perspektiivi. Sest ta ei ole kuidagi seotud selle identiteediga, mis on, ütleme, Räpinal läbi sajandite välja kujunenud ja naljakas. Ühesõnaga ühe linna uut keskust ehitatakse kohta, kus pole isegi jõgi jõgedest, Võhandu jõgi enne selle väikelinna üks põhilisi elemente. Sebay paisjärv on just seesama, aga mis annab sellele linnale just tema tema tema sellise ruumilise omapärasest selle paisjärvega seonduvad veel ka kosed selle paberimanufaktuuri ja mõisa juures, mis, mis on kaunis ju köitvad, käituvad kui, kui seal vesi siis alla alla tormab. Ja sellisel moel, ühesõnaga Eesti uued võimumehed on jätkanud seda nõukogude ajal tehtud viga ja on valmis nüüd kujundama Räpilad ümber ümber selle keskuse ümber selle ala, millel ei ole mitte mingisugust kohavaimu millel ei ole mitte mingisugust ajalugu, mitte mingisugust iseloomu. Jah, tõesti iseloom on, kuid see, selline troostitu hall nõukogude arhitektuur, triviaalne tööstuslik toodang, mida siis püütakse üksikute puude, põõsaste ja selliste tagasihoidlike sfääridega ilmestada, sest Trapido teatavasti on ka aianduse linn, seal on läbi terve eelmise sajandi olnud selline aianduse kool aiandusekeskus ja selle selle ilu. Nende iluaedadega püütakse seda uut linnaosa parandada, aga samal ajal oleks võimalik tegelikult kogu see uus keskus need uued objektid kujundada ümber sellesama jõe, sellepärast et see vanakeskus, kuna sealt on viidud ära terve hulk funktsioone mujale, nii ka sinna nõukogude ajal ehitatud keskusesse on hakanud kiratsema, seal on külg keegi kirik ja nüüd uuesti taastatud turg ja bussijaam nõukogude aegne, kuid samal ajal vana staadion On kaotanud oma tähenduse, sest et ehitati nõukogude ajal ka uus staadion. Vana pritsimeestekeskus on viidud teise kohta ja kõik need sõnaga vanad manufaktuuri elamud, mis on elamiskõlbmatud või amortiseerunud. Need on loonud seal sellise keskkonna, mis ootab tegelikult osaliselt lammutamist, renoveerimist ja kujundamist. Ka see Räpina paberivabrik, mis asub seal koskede kõrval kaunite koskede kõrval on nõukogude ajal tegelikult täiesti käest ära lastud. Tema arhitektuur on Pletserdatud sõna otseses mõttes nõukogude ajal uute elementidega üle. Ja ma ei usu, et praegu üldse on sellel tööstusel ressursse teda taastada esialgsel kujul, sest tegemist on Eesti, ütleme vanima paberivabrikuga, et ta tegelikult vääriks seda ümberkujundamist, kuid tasapisi, kui linnavalitsus võtaks õige suuna, hakkaks Sannaga jällegi taastama linna ümber selle traditsioonilise paisjärve ja hakkaksid taastama traditsioonilises maastabis, siis peab ütlema ka seda, et need nõukogude aegsed ehitused, näiteks kool millegipärast linnas, kus põhiline hoonestuse kõrgus on üks korrus või poolteist koorus, on ehitatud näiteks töögne Nõukogude koolimaja viis koorustas on aega, mis on absoluutselt ebamastaapne ehitus ja selline väike paikkond ei vajagi tegelikult kõrgemaid hooneid, kui ütleme näiteks üks, kaks, kaks, kaks poolvoorust. Ja sellise hoonestusega võiks paigutada sellesse väikelinna, kus ei ole tegelikult mingeid erilisi investeeringuid, kus pole ka kuigi palju raha võiks tasapisi ehitada välja linnavalitsuse hooned ja kõik need keskuse funktsioonid ka erakapitalile, põhinedes sinna keskusesse, kus nad on kättesaadavad kus on kõige rohkem ka, ütleme külastajaid, kauplustel või kohvikutel või muudel sellistel teenindusettevõtetel. Ja ma ei näe üldsegi, et küsimus oleks nii palju vahenditest, sest et noh, teatavasti eelmine linnapea, kes selle võistluse korraldus on antud kohtu alla paari miljoni kõrvaldamises. Nii et tegelikult ressursse tasakesi sõnaga hakata renoveerima, ehitama välja seda keskust, protsessid võivad toimuda natukene aeglasemalt. Küsimus pole siiski jah, siin raha hulgas vaid kultuuris ja ka ideoloogiasse, tähendab, kui linn ikkagi räägiks tõsiste asjatundjatega, räägiks nendega, kes seda linna tunnevad, seda linna armastavad tunnevad tema seda hinge ja tema seda kohavaimu ja töötaksid nende kogemustega kohalikke elanikke. Kogemuste põhjal välja oma ideoloogia, kus linna arendada töötaksid välja ka põhimõtted, kuidas seda realiseerida, kuidas ressursse jagada. Siis oleks võimalik suhteliselt väikeste vahenditega suhteliselt lühikese ajaga kujundada linn täiesti teistsuguseks. Väga hea näide on siin Valga Valga, mis on tegelikult ju meie silmis nõukogude aegse sellise räämas piirilinnana, kus isegi poes käidi Lätti, Valga poolele restoranis käidi Läti Valga poolasesse, Eesti pool oli täiesti käest ära lastud. Kuigi väga põnev, mitmekihiline samuti ikkagi teatud ajalooga linn siis nüüd 10 aasta jooksul 10 iseseisvusaasta jooksul on Valga linnas, kus ei ole ka tegelikult erilisi ressursse, kus on tööpuudus, kus pidevalt kaotatakse töökohti ja on väga palju sotsiaalseid probleeme, on üks arhitekt nimega üle veel jäänud lühikese ajaga loonud täiesti meeldiva keskkonna ja on seda keskkonda täiesti teadlikult kasutades nii oma isiklikke, arhitekti kogemusi kui ka ilmselt kohalike põliselanike. Kogemust on on kujundanud selle linna küllaltki tagasihoidlike vahenditega täiesti meeldivaks kaasaegses keskkonnas ja kujundab seda edasi muidugi mitte üksinda. Aga tema kui Harritit, kui linnaehitaja on suutnud välja koolitada, ma ütleksin linna praeguse juhtkonna selles vaimus või, või on saavutanud usalduse, sest ta on teinud ühesõnaga seda tööd täiesti omakasu püüdma püüdmatult ei ole läinud sinna Valga linna näiteks selleks, et endale endale kokku ajada majasid ja, ja maad vaid just selle eesmärgiga, et nagu realiseerida oma kui looja elu unistuste sõnaga kujundada oma käe järgi oma soovide järgi ühte ühte keskkonda, pidades silmas muidugi selle keskkonna enda väärtusi. Erinevalt näiteks sellest Valgast ma tooksin jällegi sellise negatiivse näitena Tallinna Jaani seegi kiriku ümbruse, sellepärast et mis toimus keskajal ja hiljemgi. Jaani seegi kiriku ümbrusesse on kõige vanem ja tegelikult ka säilinud osaliselt hoonestusega kirikuga näiteks ala keskaegsest Tallinnast kust voolas läbi härjapea jõgi, millele rajati siis hiljem manufaktuuris. See ala oli sõnaga ümbris ümbritsetud vanadest monofaktuuridest, millest on mälestusmärkidena olid veel ütleme paarkümmend aastat tagasi tehaste korstnad, vanad paekivihooned. Ja sealt voolas läbi ka Tallinna ainukene jõgi, seegi muidugi suleti juba pärast esimest maailmasõda, sellepärast et tol ajal oli kanalisatsioonisüsteem niivõrd vilets selles piirkonnas, et lihtsalt sinna jõkke lasti solk ja ja ta muutus inimeste tervisele ohtlikuks. Selle asemele saan aga nüüd, kui ütleme enam ei ole probleeme heitvete ja, ja ütleme ka kanalisatsiooni ärajuhtimisega, kus tegelikult oleks võinud kujundada täiesti erakordse keskkonna, avades näiteks selle härjapea jõe kas või osaliselt ja kujundades selle keskkonna hoopis, ütleme, Jaani seegi kiriku maastamis ka osaliselt uute hoonetega, kasutades neid vanu paekiviehitusi ja, ja, ja seda vana hoonestuse ja linnaehitusstruktuuri kas või osaliselt selles piirkonnas uue struktuuri kujundamise siis me läksime Tallinna vanalinna kõrvale teise keskaegse identiteedi hõnguga miljöö. Mis võib-olla oleks muutunud selliseks tõeliseks luksusliku uksed läheb, ega siis elu või või ütleme, vaba aja veetmise keskuseks vahetult Tallinna südames. Ja need kõrghooned ja sõnaga, mis ju niimoodi keskkonnast sõltumatult polegi arhitektuursete sõnadega midagi halba. Need need kõrghooned oleks võinud ju paigutada näiteks kas või tselluloosivabriku vastas olevale alale, kuhu praegu on ehitatud siuksed, kahekorruselised, auto, automüügikaubanduse putkad, moodsad putkade sõnaga kus sõnaga need kõrghooned oleksid sisuliselt olnud Tallinna kesklinna territooriumil väga lähedal linnaduumale, noh, ütleme raekoja platsile samal ajal on seal lahendatud IFRS tuurse, tähendab, seal on lahendatud ja teedevõrk. Sina oleks saanud lahendada ka väga hõlpsasti parkimisplatsid ja samal ajal oleks nad toiminud need kõrghooned, kõrghoonete grupp oleks toiminud tegelikult maamärgina, kui me tuleme Tartust Tallinnasse eriti silmas pidades Tallinna Tartu tulevast magistraali, oleks nad juba mitme kilomeetri ausalt töötanud sellise aga märgina ja muidugi nad oleks saanud Tallinna siluetti ka ühe võimsa võimsa vertikaalse elemendi, mis tegelikult praegu üldse ei tõuse esile sellepärast et need kõrghooned on ehitatud lohku endise jõe jõesängi sängi kohale. Et tegelikult jällegi linnajuhid absoluutselt konsulteerimata spetsialistidega hakkasid lihtsalt, et ainuke huvi tegelikult kasumi saamine hakkasite sõnadega kujundama seal uut keskust, kõrghoonetest, mida nüüd kujundatakse edasi, sest Mangeronenud veerema teda peatada enam ei saa. Ja loobunud ühest erakordsest elemendist, kus me oleks võinud Tallinnas taastada jõe eksponeerida nii keskaegset arhitektuuri kui ka hilisemat peent, rafineeritud, hästi haljastatud vee ja, ja puudega ja haljastusega seotud kaasaegset elukeskkonda. Nii et tegelikult küsimus ei olegi siin ainult sõnaga ühes või teises väikelinnas, vaid küsimus on ka suurlinna mingisuguses piirkonnas, mida, millele on oma identiteet välja kujunenud ja mida me võiks ühesõnaga säilitada, kujundada ja ka edasi arendada. Noh, sama lugu on ju mäekalda tänavale, kus oli kunagi loomaaed, mis oli erakordselt võluv, romantiline tänav. Nüüd on see täna täiesti käest ära lastud. Ja kui nüüd sinna sõnaga on planeeritud kunstimuuseumis tegelikult taastaks selle tänavaelu ja ei kahjustaks tema identiteeti, siis kerkiv jällegi jätkuvalt küsimusi just linnavõimude poolt. Kas seda sinna ikkagi on vaja? Sellepärast et mõned isikud on kujutanud ette, nad ehitavad sinna endale võib-olla mäenõlvale luksusvillad, kus on head vaated merele, Tallinna vanalinnale unustades seda ära, et tegelikult Meil on ka olemas sellised üldised huvid isiklike huvide kõrval ja neid probleeme. Keskkonnaidentiteedi probleeme neid kohavaimu säilitamise, Klaureerimise või edasiarendamise probleeme me kohtame Tallinnas igal sammul, me kohtame seda nii kalamajas, kohtame seal köie tänava piirkonnas, ma arvan ka nõmmel praktiliselt igal pool, kus ikkagi on tegemist mingi mingi ajaloolise keskkonnaga, mis on juba kuidagiviisi välja kujunenud, kuid mis on jäänud võib-olla ühel või teisel moel kiratsema ja vajab tõesti, investeeringud vajab korrastamist. Kuid ma arvan, ühesõnaga, praegu on meil kujunenud olukord, kus ütleme, muinsuskaitsjad, kunstiajaloolased, arhitektid, inves investorid ei ole mitte sõbrad ega kolleegidega ega kaasvõitlejad, vaid vaid vaenlased ja väga paljud arhitektid. Rääkimata muidugi investeerijatest ehitajatest, kui neile nimetatakse sõna muinsuskaitsja või kunstiajaloolane. Haaravad tegelikult niimoodi parafraseerides Kööbelsi kabuuri järele. Aga tegelikult iga arhitekt, iga ehitaja ju, kui ta ehitab täna siis ta peaks silmas pidama seda, et tema see täna me ehitus on Johanna ajalugu. Ta on 10 aasta pärast ajalugu. Ja sisuliselt ühesõnaga luues täname, tegelikult kuulume sellesse, sellesse igavesse ehitavasse, projekteerivasse, loovasse keskkonda, kujunevasse ringi, mis algas juba ammu muistsetel aegadel ja kestab ka tulevikus edasi, kui me praegu propageerime mentaliteeti, et kõik, mis me praegu teeme, on ainuõige ja uus parem kui varasem, siis Me propageerime ka sellist mentaliteeti, ka meie ehitused lammutatakse, olgu nad siis head või halvad ja, ja see protsess on juba hakanud toimuma. Eestis on väga palju praegu ümberehitatud ka lammutatud, hävitatud arhitektuuri, head arhitektuuri, mida ehitati ka kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, 80. aastal, mitte küll palju, kuid ühesõnaga. Võib-olla suhtumisest Nõukogude arhitektuurinõukogudeaegsesse ehitusse, kui läbinisti harvasse on, on ka põhjuseks sellele, et et lõppkokkuvõttes ka nendel aegadel elas ju meistreid, elas häid ehitajaid ja häid arhitekte. Et kõik, mis sel ajal on ehitatud ja loodus, on aga tõesti juuni ilmetu ja halb, et ka seal on oma pärleid, oma saavutusi ja. Me peaksime kriitiliselt vaatama ka sellele perioodile ja leidma sealt need saavutused tegelikult asjatundjatele teada arhitektidele, kunstiajaloolastele, kes aktsepteerivad ajalugu, on see kõik teada ja tegelikult investeerija ehitaja ja see uus tarindeid peaksid ühesõnaga lihtsalt olema natukene kõrgema kultuuriga. Sõnajalad peaksite sõnaga nagu oma töösse võtma sisse ajaloomõõtme. Sest sageli see ajaloomõõde on unustatud. Sest muidu on ju ka nii, et kõik, mida ehitatakse täna see hävitatakse 20 aasta pärast ja näiteks Ameerika Ühendriikides on ju terved firmad olemas, kes ongi orienteerunud sell, et ehitusi iga 10 aasta järelümber kujundada, sest Ameerika ühendriikidest on tulnud see pakendiarhitektuur ja ehitatakse valmis hooneski vett ja vastavalt ajastu moele trendile vahetaks seda siis Kastoria või Joonia sammastega. Läheb aeg mööda, kaetakse ta mingisuguse rohelise klaasiga, läheb aeg mööda, siis ta kaetakse jälle mingi kiviplaadiga vastavalt sellele, milline valitsev trend, milline on moodusena, aga, ja seda hoonet või linna müüakse nagu mis tahes kaup. Aga nagu me teame, võime osta mis tahes kauba mis tahes kaunis pakendis. Varem või hiljem selle pakendi viskame ära, hakkame tarvitama seda kaupa, aga mitte seda pakendit. Pakend võib olla kui tahes kena. Ja seetõttu seetõttu Eestis on tegelikult veel aja väga palju teha selleks et me neid väärtusi, mis meil on olemas väärtusi, mis on võib-olla sageli saastatud väärtusi, mis on võib-olla lihtsalt räämas või unustatud. Et me neid väärtusi hävitakse, et meil neid väärtusi üritaks jõudumööda taastada, säilitada, edasi arendada ja mitte ainult ütleme, ehituslike ja arhitektuursete meetoditega on ju isegi Tallinnas näiteks Tõnismäel kujundatud mõnedes käärid väga lihtsalt haljastuse paekivimüüridega ja on taastatud selline mõnus mõnus keskkond, sest küsimus ei ole ju ainult ressurssidest, küsimus on kultuuris ja kui me räägime ka kaasaegsest kunstist, siis tegelikult tänapäeva kunst mis on tiine, see tähendab, ta on niisugune ruumiline, ta kasutab ju väga palju erinevaid vahendeid ja kui näitusesaalis ütleme, inimest võivad šokeerida muld ja, ja kivid ja mingi raua, raua ja siis tegelikult sõnaga, kui sellelaadne kunst tungib näiteks keskkonda ja see on tegelikult läänemaailmas Euroopas, ka meie lähedal Soomes üldlevinud protsess, et keskkonnakunsti vahenditega, kus kasutatakse mitte kunstikunstina sõnaga pronksi valatud skulptuur luure või siis või siis mingeid suuri seinamaale, vaid kasutatakse sedasama mulda, kasutada sadamakivi puid, põõsaid, ühesõnaga ka metalliga siluda dist. Et see kunsta sõnaga võiks lõbus tungidega meie Lillo keskkonda ja tegelikult väga lihtsate vahenditega anda mingisuguseid uusi kihistusi sellele keskkonnale, millel pole, ilma et samamoodi võiks ju maastikuga kujundada ka neid paneelelamute liin. Me võiksime vahele ehitada sõnaga mingeid mägesid, mingisuguseid orgeti ajasid ja nii edasi ja nii edasi on, aga kõik küsimus on ainult meie heas tahtes, mitte alati surssides, kuigi ka ressursside, aga aga noh, ressursside paigutamine on juba selline poliitiline probleem, tähtis on see, et mitte ainult sõnaga loojad ise, vaid ka poliitikud saaksid aru sõnaga, et keskkonnal on oma väärtuskeskkonnal on oma mõju ja vähe sellest ta sõna. Kui me võtame meie linna linnapea positsiooni, siis keskkond müü. Et me võiks ikkagi mõelda sellele, et ka keskkond mööbesena keskkonnaga kapital, keskkond on seega, mis sisse toob, mitte ainult, ühesõnaga seal keskkonnas paiknevad objektid ei ole tuluallikas, vaid keskkond ise, see tähendab seda. Kui meil on erakordne keskkond, siis on meil ka turiste, on külalisi. Kui meil on inimsõbralik keskkond, siis inimene istuma kodustada tulevad välja, ta hakkab tarbima, hakkab suhtlema. Ja seda me näeme ju kõigis nendes maailma köitvates, linnades on, aga Veneetsias inimesed ei istu omakorda Ta võitis või, või noh, kuna seal enamus on turiste, nad ei istu oma hotellihoonetes vaid nad on väljas, nad käivad seal kunsti kultuuriüritustel, nad käivad restoranides kohvikutes, nad käivad tänaval suhtlevad, tarbivad lisaks sellele, et nad naudivad keskkonda. Nii et tegelikult asi palju mitmekihilise ja selle tõttu ma olin täna sunnitud kõnelema sellest sellest väga tõsisest probleemist, sest kui me jätkame samas vaimus, nagu me oleme siiani teinud sõnaga siis me lihtsalt sõnaga kaotame ära need väärtused, mida sugupõlved on siia aastakümnete aastasadade jooksul loonud. Eesti arhitektuuri. Kanna identiteedi ja kohavaimu pärast valutas südant Leonhard Lapin.