Tere õhtust, mina olen Andres Metspalu ja räägin täna teile teadlastest ja ühiskonnast ja, ja teadlaste elust üldse. Ma arvan, et paljudele raadiokuulajatele on jäänud mulje teadlastest kui erakutest, kes tegelevad oma kitsa probleemiga kuskil elevandiluust tornis ja keegi neist palju ei tea, ei kuule. Ja ka ma ütleks, et teadlased on ise selles süüdi, et nad ei räägi oma tegemistest. Asi hakkas sellest, kui 100 aastat tagasi lugesin ühest Eesti päeval Ühest, kuidas Eesti gümnaasiumiõpilaste võistkond saabus ülemaailmselt ain olümpiaadilt, kus oli füüsika, matemaatika, keemia, nad olid võitnud seal hulga medalit, sealhulgas ka kuldseid. Ja uudis olles kõlas umbes selliselt. Tartu autobussijaamas ootas võidukatelegatsiooni võidunud pruunist barretis läikiva jopega professor, kes siis neid õnnitles ja ja võttis need siis vastu. Ja siis mul tekkis küsimus, et kui oleks olümpiamängudelt Ta polnud medalitega delegatsioon. Täitsa võimatu, et need oleks võetud vastu Tartu bussijaamas. Päevinäinud baretiga professori poolt. Oleks olnud alati kuskil välklampides tuhanded inimesed õlgadel kandmised, kallid kingitused ja nii edasi. Ja kui mõelda selle peale, et teadus ja sport mis on siis see vahe, siis ma arvan, et põhimõtteliselt on teadlaste elu sõnana sportlaste eluga, ainult et teadlase elu aktiivne periood kestab kauem kui sportlaseks. Ja ma arvan, et sellest sestpeale ma otsustasin, et et ma enam ütle, ajakirjanik lei, kui nad tahavad intervjuud. Ma olen nõus kirjutama ajalehtedele artikleid teadlastest teadusest ja tegema kõik selleks, et inimesed saaksid aru, millega teadlased tegelevad, miks nad seda teevad ja mis sellest kõigest kasu on. Et ümber lükata sellist suhteliselt siiski laialt levinud vaadet. Et teadlastest polegi kasu midagi, et nad lihtsalt raiskavad riigi raha. Ja ühiskond tegelikult talub neid teatud piirini, et noh, on tõesti vaja mingisugusele kõikide grupile anda natuke raha, et nad saaksid vabale rajal mõelda millestki. Aga et keegi nagu ei oota neilt midagi ja nagu keegi ka ei arvesta, et nad võiksid kuidagi meie elu muuta. Samas kui lähtuda nagu reaalsest elust ja faktidest, kui vaadata enda ümber ükskõik kus koha peal kas köögis või elutoas, siis ükskõik, mis te näete, olgu see televiisor või kohvimasin rääkimata nisust fundamentaalsete ste asjadest, nagu nagu elekter või siis igal pool on tagateadus. Isegi tapeediliim sisaldab hulga teadlast, inimesed on töötanud aastaid, et saavutada optimaalne. Sisu sellele asjale või seinale värv, et ta oleks püsiv, et oleks tervisesõbralik, et oleks Klekkimis kindel ja nii edasi ja nii edasi. See kõik sisaldab teadust ja seda teadust teevad inimesed üle terve maailma ja võib-olla üks labor kuskil avastan midagi pärast, terve maailm saab sellest kasu. See, kes hommikul küpsetab saia, seda saame juba kohvi kõrvale süüa. Kui teadlane töötab mingi liimi kallal, siis neid vilju maitsta, olles siin aastate aastakümnete pärast kui näiteks 48. aastal Kaks teadlast töötasid välja põhimõtteliselt kopeerimismasina idee ja said selle peale patendi. Siis läks veel mitukümmend aastat, enne kui kopeerimismasin on meie igapäevase elu. Aga ütleks nüüd lahutamatu kaaslane. Kui nad just möödunud nädal üks nendest suri. Nemad ei kujutanud ette kõike seda, mis on juhtunud tänapäeval arvutitööstuses, et me ei saa enam suhteliselt ühtegi sammu astuda, kui me ei kasuta mikroprotsessorit ja igal pool on arvutid. Kõige lihtsamaid ülesandeid täidavad juba arvutit, rääkimata väga keerulistest, mida üldse ei ole võimalik muidu teha kui, kui arvutite abil. Kui me mõtleme selle peale, et ameeriklased maandusid kuul 69. aastal, siis nende arvuti, mis juhtis raketikuuni ja maandumismooduli Kuu pinnale ja sealt ka tõi tagasi. See arvutimaht oli umbes selline nagu taskukalkulaatorid lon. Arvestades tänapäevaste arvutivõimsustega on see muidugi ainult mikroarvuti. Kuid kuid see oli vajalik, et seda ülesannet täita. Tagasi tulles nagu spordi ja teaduse võrdluse juurde ütleks niimoodi, et samamoodi teadlane peab õppima ja treenima nagu sportlanegi samuti teadlased käivad konverentsidel esinevad, kus tegelikult toimub väga äge võistlus erinevate laboratooriumite uurimissuundade maade vahel nii nagu olümpiamängudel ainult surm. Oluline vahe on selles, et kui olümpiamängudel, kui sportlased esindatud on ka sadu tuhandeid pealtvaatajaid, siis kahjuks teaduskonverentsidele pealtvaatajaid ei lastud. Siiamaani said ainult need, kes seal esinesid, isegi neid võeti sinna läbi tiheda sõela. Tuli saata oma ettekande teesid ja kui siis neid peeti nagu vääriliseks, siis alles kutsuti konverentsil. See oleks sama nagu olümpiamängud, peetakse ainult sportlaste omavahel ühtegi pealtvaatajat sinna lasta. See ongi vahe, miks Me teame sportlasi peast ja näeme nende pilte iga päev lehes, kuid teadlastest, mida mitte midagi. Ja viimasel ajal on hakanud asi muutuma, kus üha selgemalt tuleb välja see, et on tekkimas uus paradigmad. Teadlased peavad selgitama oma tööd rahvale ja hakatakse tegema üha rohkem ja rohkem. Ja üks nagu reaalne põhjus ja tegelik põhjus on selles, et tehnoloogiad arenevad nii ruttu ja mitte keegi ei suuda enam nendega kaasa minna. Inimesed lihtsalt ei suuda nii palju õppida, kõik on käinud koolis varem, kus seda litsi õpetatud. Kui ma töötan geneetika erialal, siis näiteks sellel hetkel, kui mina lõpetasin ülikooli 76. aastal alles avastati meetod, kuidas geenide järjestus näiteks määrata. Ja kui ma tulin ülikooli, siis oli. Ma arvan, et mõtlen täitsa täpselt, oli umbes 11 nukleotiidi ühest geenist järjestatud. Kui täna on olukord selline, et inimese genoom kõik kolm miljardit nukleotiidi on ritta pandud ja veel 50 organismi sinna otsa siis see kõik on juhtunud pärast seda, kui mina ülikooli lõpetasin ja ja need, kes tänapäeval töötavad arstidena või, või teadlastena või ükskõik kellena kooliõpetajana, nad ei ole koolis seda õppinud kõik ja ja millest ei, ei tea midagi, millest ei saa aru, seda on ka raske omaks pidada. Ja see ongi põhjus, miks me peame rohkem rääkima teadlastest ja teadusest ja teaduse sisust eelkõige nendest aladest, mis väga kirjutatud viimasel ajal arenevad olgu see siis infotehnoloogia või uued materjalid või geenitehnoloogia. Sest need on meie igapäevase eluga väga tihedalt seotud. Maailmas on tekkinud need konverentse, kus püütakse nagu teaduslikku informatsiooni arusaadavas keeles vahendada rahvale ja mitte ainult konverentsid, on ka teleprogrammid lehtede teadust lisad ja, ja nii edasi ja nii edasi, rääkimata ajakirjades populaarteaduslikest, ajakirjadest. Kuid reaalne elu on jällegi see, et ajakirjad on siiski suhteliselt Kallid tellida näiteks Eestis. Ajakirju tellitakse suhteliselt vähe, kui vaadata Tibraaži, siis sa näed, mõned tuhanded pealne meediavahend, mis Eestis siiski inimesteni jõuab, on ainult televisioon ja. Televisioon nagu võtab enda peale mingisuguse populariseeriva rolli, siis see on vast kõige niisugune. Efektiivsem. Teadlastel on omavaheline konkurents väga tihe, ütleks niimoodi, et ilusaid, tarku ja häid on kõik koht täis. Maailm on suur ja lai, ülikoole on palju ja mis iganes, eriala me ei vali. Sinna tippu jõuavad ainult need, kes on andekad, kes suudavad töötada maksimaalselt pühendumisega, kes loobuvad paljust, et et saavutada oma eesmärke täpselt nagu spordis. Ja lõpuks selgub, et võitjaks jäävad need ja kaugemale jõuavad need, kes lihtsalt suudad päevas rohkem tunde välja panna. Nii nagu nagu uuritakse ajaloost põhjusi, miks üks või teine riik võidab sõja ja siis selgub, et et põhiliselt sõltub see sellest, kui palju keegi suutis terast toota. Mitte sellest, kui palju kellelgi oli võib-olla moodsaid, relvi või mis iganes. Küsimus on siin. Loobumises, et teha oma tööd peaks pühenduma ja aga pühendumine tuleb ainult loobumishinnaga, peab loobuma, hobidest peab väga palju aega võtma, perekonna arvelt, peab, peab pühenduma sealse sõna. No tõendamiseks on vaja sihikindlust ja, ja sellel on väga kallis hind ja paljud ei ole selleks valmis. Ja, ja nii on ka spordis. Osa inimesi rahuldub sellest, et nad on esimesed Kapa-Kohilas, kuid teisi tiivustab see, et nad oleksid esimesed kuskil maailmatasemel. Ja vastavalt sellele siis ka pannakse jõudu sellesse protsessi. Nüüd teadlasele on siiski tekkinud uus funktsioon, kui varem oli olukord selline, et enamus teadlasi arvas ja võib-olla väga palju ka neid täna, kes niimoodi arvavad, et töötab mingi teadusliku probleemi kallal, ma leian seal mingisuguse lahenduse. Ma kirjutan teadusliku artikli ja avaldan selle teaduslikus ajakirjanduses teaduslikus Journalis kuskil. Et sellega on minu töö tehtud, et las nüüd teised loevad seda ja nemad töötavad sellega edasi. Tuttavad seda ideed mingisuguse uue kauba või teenuse või mis iganes tegemiseks. Tundub, et see ei ole enam piisav teadlase teadlane peab vaatama ka edasi sest ainult tema suudab kõige kiiremini sellest avastusest. Luua mingisuguse uue kauba või teenuse, millest on inimestel kasu, mis viib elu edasi ja ainult niimoodi ongi teadusel üldse mõtet. Teadust ainult teaduse pärast teha ei ole minu arvates ka mõtet, on muidugi kasulik tegeleda niisuguse intellektuaalse gümnastikaga ka, aga see ei saa olla nagu väga laialt kasutamist leidev ajaviide. Asjal peab olema ka mingisugune konkreetne eesmärk. Nüüd tuleb küsimus alusteaduste ja ja rakendusteaduste vahekorrast. Mõnedele võib jääda mulje, et ma nagu väga hakkan toetama rakendusteadlasi, ma ütleks, kõige rakenduslikum, kõige kasulikum teadus on fundamentaalteadus. Sest nagu keegi kunagi tsiteeris, et niikaua kui me tegeleme ainult rakendusteadusega, ei ole varsti enam teadust, mida rakendada ja selles on sügav. Tõsi, kõige tähtsam asi on. Avastamisel seoste tundmaõppimisel ja fundamentaalteadus on see, mis viib elu edasi. Saab probleem on selles, et teinekord on vaja töötada aastakümneid ennem kui sellest mingi nähtavat kasu tekib, kuid. Kuid Nathan lugesin kuskilt just hiljuti Ameerika endise presidendi John Kennedy kõnet, mis ta pidas kujum teisel aastal California ülikooli, see inimestele ta tõi niisuguse näite et kui lõppes esimese maailmasõja, kuid lõppes esimene maailmasõda, siis üks prantsuse kindral kutsus oma aedniku, ütles, et ta tahab vahete istutada uue puu kahednikatesto, et mis te nüüd kindral, et et see puu kasvab 100 aastat ennem, kuidas saab niisugune ilus puu, mis on näha ja selle peale ütles kindral uhi, et siis me peame selle juba täna istutama, sest et muidu läheb selle puu kasvamiseks veel rohkem aega. Ja ma ütleks ka niimoodi, et aeg on muutunud ja ja paradigmad tulevad sisse. Ja ma arvan, et see, et Eestis toimub näiteks geenikonverents, kus on publikuks mitte ainult teadlased, vaid tegelikult väga paljude ühiskonnaalade erinevate ühiskonnaliikmete esindajad, ka lihtsalt inimesi, huvilisi, kes ei tegele üldse, teadis iga päev. See näitab, et on tekkinud uus olukord. Kui ma õppisin arstiteaduste ülikoolist, siis mitmed sõbrad kunstikoolist ja ja humanitaarerialade Seast väitsid, et arstid on kaotanud juba niisuguse tundliku ilumeel, et nad näevad igas inimeses patsienti ja vaadates lillepadi, näe seda ilu vaid ainult nad ei suuda nii sügavale tungida. Oma ettekujutuses kui võib-olla kunstnikud. Kuid ma ütleks niimoodi, et et minu silmad kui loodusteadlase silmad näevad võib-olla isegi sügavamale kui, kui kunstiinimese silmad vaadates inimest, ma tõesti näen mitte ainult seda ilusat kuju, kuid ma näen läbi ma näen, kuidas on kulgevad veresooned ja ma näen, kuidas närvid Lihasraku ma võtan seda raku ette, ma näen rakutuuma, kuidas läbi tuumapumbatakse joone, kuidas need propellisi sarnaseid molekule klaarsed, mootorid töötavad, kuidas nukleotiidid liiguvad, kuidas sünteesitakse valku ja, ja nii edasi ja nii edasi ja siis ma kujutan ette, kui seal on kuskil üks, üks viga, kuidas sellest tekib defektne valk ja siis ma jõuan jällegi inimeseni välja. Ma näen siis on minu ees nagu patsient või vaates mingit ilusat punast lille ei näinud seda, et et seal on võib-olla seitse kroonlehte, kuid näen ka seda, et ta on punane ja ma tean, et ta on punane, sellepärast et ta tõmbaks ligi putukaid, kes aitavad tal tolmune öelda. Ja see viib mind kohe, mõttel tahavad putukad, järgult näevad värvilised ja, aga kuidas on, kas kilpkonnad Kanevad ja nii edasi ja nii edasi, nii et niisuguste seoste leidmine võib-olla on loodusteadusliku haridusega inimesel palju lihtsam. Ja aga samas ma pean ütlema, et sellest üksi jätku olles teadlane ja nagu läbides selle nii-öelda aktiivse sportlase faasi, kus ise tuli võistelda jõudest nagu teise faasiga, kus juba oled nagu võistkonna kapten, ehk võiks öelda ülikoolis professor, kus tooriumiks on leppisi vaja juhendada ka kraadiõppureid ja kus tõesti tuleb nagu juba laboratooriumite vahel võistelda ja võistlus on karm. Kuna teaduse tegemiseks on vaja, aga siis kõik kirjutavad raha saamiseks taotlusi seal anud komisjonid, kes vaata need läbi ja teinekord iga 10. saab selle raha et 90 protsenti jääb juba kohe kõrval ja need 10 protsenti, kes siis saavad selle raha hakkavad tööle ja need saavad siis konverentsidel kokku ja vaatavad, kuidas siis kellelgi on välja tulnud, kas kas keegi on suutnud ka oma ideed nagu ellu viia. Ja, ja see viib ükskord sellisele olukorrale, kus tuleb hakata rääkima juba inimestega üldisematest, probleemidest, kus enam ei, ei arutata konkreetselt selle teadusele, vaid vaadatakse laiemalt filosoofilisi ja eetilisi küsimusi. Ja, ja äkki tuleb välja, et et ei olegi nagu midagi rääkida, kuna teaduse tegemise kõrval ja ja eriala artiklite lugemise kõrval ei ole üldse jäänud aega lugeda teisi raamatuid ajaloost või esteetikast või ja, ja need inimesed langevad jälle välja nagu edasi, sest. Ma ütleks käibest ja nii ongi, et kuigi ilusaid ja, ja tarku ja häid jutumärkides on kõik kohad täis. Tõesti, andekaid inimesi on tuhandete kaupa teaduskonverentsil siiski tõeliselt läbi löövad ainult väga vähesed, kes peale oma erialase suutlikkuse suudad ka laiemalt asjadele vaadata, kes suudad esitada ka eriteadus lade eri eluvaldkondadevahelisi seoseid ja kes suudavad vestelda ka humanitaarsetel teemadel. Nii et lõpuks ikkagi koondub sinna tippu väga väike arv inimesi ja need, kes on siis sellel pika tee läbi teinud, sinna jõudnud, näevad, et majandus polegi tegelikult väga palju inimesi, kes suudavad näiteks geeniteaduses või, või materjali teaduses või mis iganes muul erialal nagu vabalt vestelda ka laiemalt kui ainult konkreetne, oma eriala ja, ja ma ütleksin, teaduse tegemise nagu suur pluss on see, saabki rääkida kogu aeg intelligentsete inimestega. Saab, kolleegid on tihtipeale targemat kui sa ise ja seal on alati midagi õppida ja, ja see on see, mis hoiab ühtemoodi nagu värske, teistmoodi teda seal ülikoolis, kus igal aastal tulevad uued andekad üliõpilased, kes eriti viimastel aastatel lausa janunevad uute teadmiste järele, enam keegi ei, ei. Olen rõõmus, kui loeng jääb ära, nagu oli tihti siis, kui mina käisin ülikoolis seitsmekümnendatel aastatel vaid nad küsivad kohaga, millal on long ja, ja see näitab, et suhtumine muutunud. Absoluutselt ja teiseks inimesed tahavad õppida, tunnevad konkurentsi ja teavad, et haridus on tähtis ja see aitab neid elus edasi. Need muidugi, õpetamise töö on ka raskete ja vähemalt Tartu Ülikoolis son õpetamine seotud teaduse tegemisega. Siin jällegi on üks probleem. Kui teha maailmatasemel teadust, siis tuleb kontsentreerida väga kitsale alale suured ressursid. Samas ei ole võimalik õpetada ülikoolis andmata laiaharidust. See tähendab seda, et tuleb kuidagi lahendada vastandlik probleem. Aga ma tooks niukse lihtsa näite, et ei saa ju koolitada automehaanikut, kes tegeleb ainult süüteküünlaprobleemiga ja millegi muuga ei saa tegeleda, ta läheb kuskile auto töökotta tööle, siis ta ei saa lihtsalt hakkama. Teades on sama asi, et ühelt poolt võite anda küll maailmas olulise panuse. Ma ei tea süüteküünla elektroodi kuju modelleerimisel, kuid samas terviklik pilt jääb saamata. Kuid see ei ole hariduseesmärk, see tähendab seda, et me peame samal ajal et olla edukas, tegelema väga spetsiifilise probleemiga, kuid hoidma käigus ka teisi projekte, kus ellips laiabaashariduse, mis on eelkõige vajalik ja on vajalik neid õpetada mõtlema. Ja ma arvan, et see on üks kõige suurem probleem viimasel ajal, kuna informatsiooni tuleb niivõrd palju. Ma arvan 95 protsenti sellest informatsioonist, mis täna, et seal saada ei olnud 100 aastat ta 100 aastat tagasi üldse olemaski, siis lihtsalt on väga raske veidi aega mõtlema ja ka mõtlemine on see, mis tegelikult viib elu edasi. Ja see ongi praegusel hetkel nagu suur puudus, et et selle informatsioonitulva all kuidagi jääda ikkagi iseendaks ja leida aega. Üks niisugune hea viis siiski mõelda sundida inimesi kirjutama, sest kui ta kirjutab, siis ta võtab natuke hoogu maha ja mõtlemiste kirjutab ja ja see aitab ja seetõttu üritan teha oma üliõpilastega nii, et nad ikka kirjutaksite kas või iga nädal sellest, mis nad nädala jooksul tegid. Kui ta mõtleb läbi, mis ta tegi eelmisel viiel päeval, siis siit võib-olla leiab kav põhjusi, miks need asjad ei läinud nii, nagu ta lootis, esmaspäeval reedel ei ole midagi kirjutada, siis järgmine nädal aitab. Aga kui seda kirjutamisoskust ei tule ja ma näen, et see tegelikult jääb muudkui vähemaks ja vähemaks kuigi teadlase elu on praktiliselt kaks kolmandikku kirjutamist, algul tuleb kirjutada need uurimistaotlusi pärast kirjutada need artiklid ja raamatu peatükke, kuid töö on tehtud ja kõik kirjutada ei oska, siis jällegi selles tihedas konkurentsis läbi ei löö. Nagu ma ütlesin, et teadlase Ansensuna elu jaapanud mitmeks etapiks põhimõtteliselt ka nagu sportlasel on mingisuguse aktiivse spordiaeg ja siis võib-olla saab temast treener ja lõbuks, ta kirjutab mälestusi, raamatuid, nii, ka teadlased on mingi. Laua ääres Tipeteerivad teevad mingid katsed ja siis osad nendest saab ise laborijuhatajaks ja professoriks. Ma olin just suvel koos oma endiste kolleegidega iili ülikoolis, kus mul kaks nädalat tagasi töötasin ja tol ajal, kui me olime kõik noored teadlased, tegime katseid. Ma ütleks, et see sõprus kestab terve elu ja kui me saime nüüd 20 aastat hiljem kokku üle maailma, kõik lendasid sinna kus nad tol ajal töötasid, siis oli väga meeldiv näha, et enamus nendest oli nüüd juba ise oma labori saavutad omad professuurid, omad õpilased. Ja, ja niimoodi tekibki network. Ma ütleks, et sidemed on igal alal tähtsad, mitte ainult. Mitte ainult teaduses, aga teades, et nad on väga olulised, kui loota ainult selle peale, mida ajakirjadest lugeda või raamatutest lugeda lootusetult hiljaks jäänud. See on kõik kaks-kolm aastat vana materjal, mis ilmub. Tähtis on rääkida inimestega, kes need katsed planeerivad ja saad aru, kus maailm on, mis nad plaanivad homme teha. Ja niimoodi saab püsida konkurentsis, saat. Uute asjadega, mitte restoran ressursi selle peale, mis seal teisiti kui kuskile ära teinud ja korduvalt ja jälle jalgratast leiutada. Et see oleks nagu teine faas, nüüd. Inimene saab vanemaks ja noored andekad tulevad peale, siis vanad professorid tõesti võtavad igale poolete mingite õpikute kirjutamise, hakkavad pidama loenguid ja on asju, mida ei ole võimalik raamatust õppida, mida õpetab ainult elu ja kogemus. Ja kuigi aga nad ei taha seda tihtipeale nagu tunnistada, nad arvavad, et see on kõik vanaemiste niisugune. Tühi jutt ja moraalilugemine. Kuid ma siiski pean ütlema, et tagantjärgi tundub. Vanematel professoritel oli tihti õigus, kui ma mõtlen selle peale, mis nad rääkisid mulle 20 15 aastat tagasi siis see täpselt nii oligi. Elukogemus on selline, mida raamatust ei õpi, mida saab õppida ainult oma vigadest. Ja seda tuleb ainult elu ja üks väga tähtis komponent nüüd on selline, et ise enam kapselduda ainult oma keskkonda. Elasime terve minu noorus, läks kõik selle nahka, et möllasime Nõukogude liidus, kus me ei saanud olla osalised maailma teadusprotsessis, kus kord viie aasta jooksul reis Poola oli nagu suursündmus, mida valmistati kuu aega, mis kuu aega pool aastat ette, siis nüüd me tunneme ennast hästi osalisena maailma teaduses. Ja meid võetakse sellisena seal ei loe, kus sa oled tulnud, seal loeb see, mis sa näitad ette, mis on tehtud eriti Ameerikas ei huvita, keegi, ei huvitu su paberitest, kõik huvitab resultaat, kuidas see on saavutatud ja, ja mis seal on näidata. Ja ja see on nagu praegu tähtis ja see viib meid nagu maailmateadlaste ühtsesse perre ja, ja on väga niisugune hea tunne sinna kuuluda ja ma arvan, et see teeb teadlase elukutse tõeliselt nauditavaks, et on tegelikult pikka aega võimalik olla. Sellises keskkonnas ja ja näha arenguid. Uta inimeste kujunemist ei ole mulle midagi niisugust mõnusamat, kui, kui vaadata, kuidas niisugusest Uiedast Üliõpilasest, kes esimestel kuudel Kubamisi laboris liigub. Viie-kuue-seitsme aasta pärast saab keskendunud teadlane, keskendunud noor edasipüüdlik, doktorikraadiga teadlane, kes läheb juba ise välismaale järeldoktoriks mitmeks aastaks, kus ta peab lööma läbi ja ja, ja Eesti teadlased löövad läbi maailmas. Vähemalt meie erialal on nad väga otsitud ja saavad väga häid kohti parimates menüüdes. Arvan, et kui minna välismaale, siis tuleb minna ainult headesse kohtadesse ja pole mõtet Ameerikas kuskil maisipõldude vahel olla. Tuleb minna. Esimesse paremasse 10-sse ülikooli ja sinna saavad meie inimesed alati sisse, ei ole probleemi. Ja, ja siis tagasi tulles on, ma arvan, et nendest sidemetest ja sellest kogemusest küll, et oma sõltumatut teadlase elu siin alustada ütleks niimoodi, et elu viib edasi mitte niivõrd raha kuivõrd unistus kriim. Vaat Eestis, kes on olnud edukad. Tulin just eile Frankfurdist, ostsin lennujaamast viimase Voogi, Carmen kass on kaane peal. Meil on üksikutel erialadel olnud olümpiavõitjad. Võtame kas kümnevõistluse kiiruisutamine või tõstmine on väga erinevate erialade, ükski nendest ei ole niisugune massi sport. Kuid meil on üksikuid inimesi, kellel on unistus triiv, kes tahad selle ellu viia ja nad viivad, sellel. Siin on palju, on Eestis niisugusi, kes hiiud oma unistusi ellu ükskõik kui kui teostamatuses esimesel pilgul ka ei tundu. Ma ei näe ühtegi põhjust, mis suudaks neid inimesi peatada, kui nad tahavad oma unistuse ellu viia. Ja nad viivad nendel ja ma ütleks, et see on põhiline liikumapanev jõud. Et praegusel hetkel on maailmas selline tendents, et niipea quics teadlane avastab midagi, saab sellele patendist tihti, lahkub ülikoolist ja astab firma hakkab seda ideed muutma paks või, või mingiks teenuseks. See ei ole mitte sellepärast eelkõige, et nad tahaksid saada ja teenida palju raha, nad näevad lihtsalt seda erastruktuurid suudavad finantseerida selle arengut, seda edasi minekut kümneid kordi rohkem kui kui avaliku raha eest tehtav õppe- ja teadustöö. Ja niimoodi nad suudavad oma unistuse viia ellu veel oma eluajal mitte oodata võib-olla aastakümneid, kui, kui sellele tasemele jõutakse. Kuigi see teema, teadus- ja äri on väga tundlik ja siin on väga palju huvide konflikte on lõpptulemus siiski see, et tekib midagi uut ja, ja valmistatakse mingi uus kaup ja, ja seda hakkavad inimesed kasutama ja ja ma arvan, et see ongi see, milleks me üldse teadust teeme. Välismaalt töötlemine iseenesest paljudel inimestel ei tundu, et oi kui tore, et mina saan ükskord siin sõita võib-olla kuskil Soome või Rootsi ja teie elate kohe aastal kuskil välismaal. Ma pean kohe nende inimeste optimismi jaotama. Välismaal töötamine ei ole mingi meelakkumine. Eriti kui aeg on lühike ühe aastaga, seal on surve suur toota, tulemusi ennist töötavad nagu öeldakse, pulsi kaotamiseni ja mingite mingiks muuks asjaks praktiliselt aega ei jää. Samas on tihti seotud sellega, et et tasu on suhteliselt väikene võrreldes nende kohal ehk inimestega. Sest me kasutame tihti kas mingid stipendiumi või igal juhul me samuti makstud oleks see ka ära seda, et me oleme Ida-Euroopast. Eks, Ameerika professor mulle ütles, et tal on alati, kui ta võtab inimesi tööle, tal on kolm varianti, kas ta võtab kolm hiinlast, kaks idaeurooplast ühe ameeriklase ja see ongi see sisu. Kolmas on see, et tihti võib-olla perekonnast eemal, kas on see stipendium nii väike, et ei võimaldagi perekondadega tuua või või abikaasa isa tulla oma töö tõttu või laste kooli tõttu või siis probleeme on palju ja olen elanud kaua kodunt ära ja ma tean, kui kui kui raske see tegelikult on, kui terve õhtu nagu vaeva, et võiks nüüd lugeda ja õppida, kuid absoluutselt ei suuda midagi teha, sest et mõtlen kogu aeg kodus ja ja telefonikõnede arv on sama suur kui lennukipiletiarve varsti. Nii et see ei ole mingisugune mingisugune kerge elu jällegi ilma selleta. Teadlase haridus jääb poolikuks nagu kadalipp tuleb läbi teha. Work varem mõtlesin, et võib-olla läks majakavahina väga hea, töötatakse ka palju aega saaks lugeda maad, tule põlema majakas ja lähed ja loed siis kustutada tule ja jälle loed. Kuid inimese võib-olla inimesed on erinevad, kuid niinimetatud siskist karjaloom ja, ja üksikul saarel üksikuna elada võõras keskkonnas. Tegelikult ei ole kerge ja. Ja nõuab üliinimlikke pingutusi, et sundida ennast loovale tööle sellises tingimuses, kus. Toetamas, ja seetõttu ma ütleks, et Eestis töötamine on eriti nüüd on lihtsalt suurem asi, mis ma armastan ja naudin igat päeva, kui ma saan teha täisväärtuslikku erialast tööd siin ja muidugi see eeldab, et tihti vaja käia ja nüüd eriti kutsutakse väga palju konverentsidel ja ja kõik seda on vaja teha, kuid töö toimub ikkagi Eestis ja ja selle eest, et meil see võimalus on, ma arvan, et peame olema tänulikud, et et asjad on ajaloos niimoodi läinud. Ma ei usu, et keegi põlvkonnast lootis, et asjad nii hästi lähvata, nagu nad on meie jaoks läinud ja tulles tagasi nagu põhilise sõnumi juurde, siis ma tahaksin siin raadiokuulajatele jätta on see, et teadlased üritavad, et selgitada, et probleem, millega nad tegelevad ja näidata, et, et see on osa meie igapäevasest elust. Et, et see on ka kasulik ühiskonnale ja loodame ka, et inimesed mõistavad seda. Ja kui käivitub selline dialoog, teadlased seletavad ja inimesed küsivad ja teadlased jälle seletavad, siis ma arvan, et oleme saavutanud selle, mis tegelikult On vaja, toimuks avalikkuse teavitamine, et avalikuks saaks selle informatsiooni, mis nad tahavad saada. Et ei juhtuks mitte nii nagu hiljuti Inglismaal, kus üks. Et geneetiliselt modifitseeritud, toit tapab ja järgmine päev oli suur maailmakompanii Monsanto praktiliselt likvideeritud. Kümned tuhanded jäid tööta, kusjuures sellel sõnumil ei olnud mingit teaduslikku alust. See näitab seda, et vähe oli firma pannud rõhku avalikkuse informeerimisel. Me võime ju kassilehes trükkida, kuid kui inimesed teavad, et see ei ole õige, siis nad ei. Ajaleht seda kirjutab, siis nad hakkavadki seda uskuma, et informatsioon, haridus ja haritus, need on need sõnad, kõik sõltub haridusest siin maailmas, isegi maailma terviseorganisatsioon on uurinud laste suremust ja ainuke asi, millega see korreleerub, on emade haridus. Mida rohkem on emad koolis käinud, seda vähem neil lapsi sureb, sealhulgas ka Somaalias. Nii et haridus, haridus ja veel kord haridus, see on võti, ükskõik millega me ei tegele. Tuleb rohkem kooliski. Teadlaste elust jagas kuulajaga mõtteid geneetik Andres Metspalu. Nädala pärast on kinnismõte stuudios folklorist Arvo Krikmann.