Tere õhtust. Mina olen Mihkel Mutt, töötan kultuurilehe sirp peatoimetajana ja olen vabal ajal kirjanike töö ajal ajakirjanik ja see, millest ma räägin see minu kinnismõte sõna otseses mõttes kaua aega olnud. Sest tulin See käib nagu inspiratsiooniga mõtled, mõtled, mis sind vaeva, mis sind painab ja siis järsku saad aru, et kõik need sümptomid kõik need hädad, mis sul närvidele käivad, need on kokku võetavad mõne ühe lühikese lausega ühe kindla mõttega. Tükk aega olen enda üle puurinud ja kriitikud on seda mulle ka ette heitnud. Miks ma kirjutan nii palju igasugustest vaimu ebarditest, kes kunstisfäärides tiirlevad, miks ma näen, et kõiki naeruväärsetena grotesksed tena, miks ironiseerinud nende üle? Oma viimases romaanis progressiivsed hiired, ma lähen lasen liiale, need on seal kõik mingisugused amokijooksjad koonud õieli, sabad seljas ja kõhud vaimses mõttes lahti, see kriitikute kamp ja ajakirjanikud nende järel, kes kappavad ühelt esitluselt teisele kellele see kappamine on muutunud eluviisiks, aga see kõik on üks suur tühikargamine. Ja ma mõtlesin ja mõtlesin, miks see mulle nii korda läheb, miks ma olen nii vihane nende peale ja siis ma sain aru, mis meil kõige rohkem elus praegu häirib, see on haritlaskonna eneseväärikuse kaotamine ja minu arvates see ongi selle aastatuhande alguse, selle sajandi alguse haritlaskonna kõige suurem probleem. Ma ei tea, kas ma olen romantik selles mõttes, aga mulle tundub ikka, et haritlastelt on läbi aegade olnud mingisugune eriline missioon ja mingisugune eriline väärikustunne, mingisugune autunne. Aga nii nagu kogu maailm on praegu muutunud mingisuguseks hedonistlikuks. Tarbijalikuks inimmassiks, nii on ka haritlaskonna sinna sisse sulanduma ja nad on lahustumas, nad on end end ära kaotamas 90-le, viiele või no ma ei tea täpset protsenti osale inimkonnast. Mul ei ole midagi selle vastu, kui nad niimoodi elavad, alati nimodi elatud Vikman vaja seda leiba ja tsirkust. Aga kui haritlaskond ka hakkab niimoodi elama. Niisiis mul on tunne, et see on nagu mingisugune lõpu algus, et et kala hakkab ikka peast mädanema. Tahan öelda, et see ei ole mitte minu isiklik probleem. Kuigi inimene ju alati endale kaika juurdleb ja näeb, et kuidas temagi hakkab oma väärikust mõnikord kaotlev kaotama. See ei ole mitte ainult minu, see on kindlasti meie leem ja noh, mina kui kirjanik, ajakirjanik olen seda enesenahal püüdnud ka avastada ja noh, jah, selles, kas kirjutada. Alustuseks ma natuke mõtisklen haritlasest ma kasutan seda sõna traditsioonilise intelligendi asemel, see tundub natukene natuke parem. Ütlen ka seda ette, et ma ei taha samastada nüüd haritlaste tingimata kunstiharitlased, loo haritlaste. Samahästi võib siin olla teadlane või miks mitte õpetaja või jurist või arst. Aga siiski. Nad on kõik tegelikult ühe nähtuse eri astmed ja kuna ma kunstnikkonda tunnen kõige parem, siis ma uurin rohkem neid inimesi. Haritlaste iseloomustab palju tunnuseid kõigepealt muidugi teadmiste hulk intellekt, aru siis kindlasti maailmavaade, eluviis ja eriline kohta minu arvates tema pool selles väärtuste hierarhias, mida haritlane peab väärtuslikuks väärtustaju, on nagu mingisugune kiirtekimp mis võib mis tahes asja läbi valgustada seda, mis jääb temast väljapoole elu, inimesi, igasugusi nähtusi, aga ka iseennast, see väärtustav kimp kiiri pöördub inimese enda poole. Ja sellega seoses ongi see see väärikus ja eneseteadvus, mida haritlane Endast mõtleb, kelleks ta ennast peab, kuidas ta ennast tunneb, milles ta näeb oma oma missiooni. Mulle on ikka see tunne jäänud, haritlane peab ennast, on alati endast spetsiifilised lugu pidanud. Et noh, mitte ta ei ole kogu inimkonnale vastandanud ennast talimitte, ennast hingute paremaks pidanud, aga ikkagi oma erilisust tajunud ja seda tasapisi ka rõhutanud. Alati, kui mingit asja vaadata, on tulus viia tundmatud tuntu alla katsuda midagi, mis on vähem tuntud seletada selle abil, mis on rohkem tuntud väärikuse puhul peaks ilmselt kasutama juurima identiteedi mõistet, mis on kellegi identiteet, mis on haritlase identiteete, kuidas väärikus seal sees asetseb. Identiteet on üldiselt see, kellena inimene ennast tunneb, kelleks ta ennast peab ja kelleks ta tahab saada, mille nimel ta nii-öelda töötab. Kuigi Nietzsche ütles ju, et, et saadakse selleks, kes juba ollakse, see tähendab, et noh, kõik on juba alguses olemas, nii et identiteet on selles mõttes nagu mingisugune pisut ebaselge vesi, mis saab järjest selgemaks ja selgemaks. Näiteks inimene saab aru teataval eluhetkel, et Ta tahab olla luuser, ta tunneb, et Ta on siiamaani heidelnud luuseri ja mitte luuseri eluviisi vahel. Aga lõpuks otsustab ja mõistab, et loosedus on talle kallim. Või ta tahab. Ta tahabki olla poliitik, ütleb jah, ma olen minule poliitik, poliitiku identiteet, ma olen nõus selle nimel loobuma paljudest muudest asjadest maailmas. Või ta ütleb, et jah, ma olen aru saanud, et ma siiamaani kõikusin gei hetero vahel. Aga ma olen aru saanud, et mul on gei identiteet ja, ja ma tahan seda olla. Või mis asi tahes see identiteet, võib-olla inimesel selgem ja vähem selge, ta võib olla teadvustatud ja mitteteadvustatud, enamikel inimestel loomulikult see ei ole teadvustatud. Saavad sellest teada siis, kui nad puutuvad kokku mingisuguse imeliku situatsiooniga eriolukorraga näiteks kui eestlane läheb välismaale või satub kokku Simone võõramaalase, kas ta saab aru, et ta on eestlane, siis saab aru, et tal on ka eestlase identiteet olemas. Hariduse puhul on asi muidugi teistmoodi. Saritena on just nimelt see, kes kogu aeg mõtiskleb enda üle pingsalt ta pidevalt uurib kesta on ta pidevalt peegeldab ennast, refekteerib ennast, see kuulub sõna otseses mõttes tema juurde. Nii et kui haritlane oma väärikuse minetab, siis ei saa ta mitte kedagi süüdistada, see täielik pat, sest tema, tema on iseenda peremees, tema peab enda eest vastutama. Mingis suhtes on identiteet sarnane säärase nähtusega, nagu oli tsunftivaim keskajal. Ainult see, see vahe on, et tsunftireeglid ei küsinud midagi otseselt iga üksikisiku enda käest. Need reeglid olid täiesti välispidised, kollektiivsed ja objektiivsed ja üksikisik ei saanud midagi valida. Eripära ei tulnud arvesse. Kui sa kuulusid näiteks kullaseppade tsunfti, siis sa pidid käituma nagu kullassepp mitte ainult töö juures, vaid ka eraelus. Sa pidid nii abielluma, pidid nii ülal pidama, riideid kandma. Seda nõudis kullasseppade tsunfti kollektiivne väärikus. Individuaalsed väärikust, kui niisugust praktiliselt ei olnudki. Ja selle isikliku väärikuse pidi inimene pigem alla suruma kollektiivse väärikuse huvides, aga see oli keskajal, see oli siis. Praegu on uus aeg ja kogu inimkonna ajalugu senisest peale on arenenud selles suunas, et isiksus muutub järjest vabamaks. Ta on järjest enam valikuvõimeline ja kõik, mis ta teeb, see on tema enda otsustada. Ja haritlane peab seega kõige rohkem seda otsustama ja ja valima. Enne kui ma usun, et päris asja juurde ma enne kummutaksin veel mõningad väärarvamused mis selle teema puhul võivad ette tulla. Kõigepealt mõned negatiivsed määratlused mida ma haritlase väärikuse all mitte mingil juhul ei taha käsitleda ja mis ei ole sellega seotud millest lihtsalt ei huvitu. Näiteks ei ole sellel teemal mitte midagi pistmist vaimse töö ja mingi muu töö vastandamisega võiks ju arvata, et, et haritlane tegeleb rohkem vaimsete asjadega, siis see oleks nagu primaarne ei ole haritlasi, väärikus on haritlaste omavaheline asi, haritlane, kellel on seda väärikust ja haritlane, kes lasknud, kes on lasknud selle kes on minetanud väärikuse nagu öeldakse, kes on lasknud oma väärikuse uulitsele minna siis ei ole sellel midagi pistmist haiglase au mõistega mille haavamine justkui laseks edasi elada. Sain ülitundlikkus näiteks vanasti aristokraati, teil oli säärane erakordne aumõiste ja väärikustunne just nimelt nendele, mida lihtsurelik ei saanud üldse mitte riivata, ainult teine, teine aadlik sai või näiteks noorukitel on tihtilugu puberteedis säärane haiglane tundlikus kuritegelike kampade liikedelas, Alcažidena niisugune üle ülem, säärane autunne. Mõningatel rahvastel on mõningates situatsioonides säärane väärikustunne nonsense etnosemiootiline aspekt. Näiteks liigselt alkoholi tarbinud venelane käitumine ja USA ees ajab naerma ja selle üle ei taha ma rääkida. Ka ei taha ma vastandada vaimu ja liha aspekti seedis seda ristiusu vastuolu alates Paulusest. Ei piisa üksnes vaimuvaimust vaimu vaimupanemisest selleks et olla väärikas, niisamuti nagu lihapanemine ei takista mingil juhul väärikaks jäämist. Mõlemad asjad on jumalast antud ja mõlemad toime tulla. Ka ma ei tahaks eriti välja mängida majanduslikku jõukust ja vaimset rikkust selle teema puhul mitte kummaltki poolt vaadatuna sest kohtab mõnikord rikkamate inimeste ühiskonna nii-öelda koorekihi seas sellest arvamust, et kunstnik peabki olema vaene ja näljas, et ainult siis ta loob midagi korralikuid, muidu ta muutub laisaks ja kaotab oma tundlikkuse ja imepärase loomisviisi. Ja samasugust suhtumist kohtab teinekord kunstnike endi seas. Kes arvavad, et ainult see, kellel pole naistega torekondega korralikku sissetulekut, ainult need võivad luua midagi väärtuslikku ja need ainult keldris või katusekambris sünnib tõeline kunst ja et, et huh, sülitame teiega Cadillaci kapottidele. Säärane vastuolu kuulub ka mingisugusesse romantilisse paradigmasse. Meenutaksin, mida selle kohta eelmise sajandi alguses Anna Haava kirjutas, oli kuidagi umbes niimoodi, et, et puhus mu katusekambrisse tuul allkorrusel Secost kostus luule, see tähendab, et see, kui kunstnik külmetab ja näljas on, siis tema õiged, justkui oleksid need, mis teeks tõelise kunsti. Aga Anna Haava kirjutas seda irooniaga, tegelikult ta sai aru, et see niimoodi ei ole. Nii et pole üksühest seost tarkuse ja, ja väärikuse, vaimsuse ja varanduse suhtes. Praktikas tundub küll, et targad on tihti vaesed ning et rikkad on sagedasti lollid. Ainult et see on selle pärast nõnda, et iga asi torkab meile silma kontrasti põhimõttel. Suure rikkuse puhul torkab selle valdaja lollus lihtsalt rohkem silma. Ning me ei pane tähelegi, et suur osa väga vaeseid on ka väga rumalad, sest alati rumalust on rohkem kui tarkust. See ei ole kõige tähtsam, see rikkus ja vaesus, aga ometigi sellest aspektist peale midagi. Midagi hakkabki hargnema, mis viib mu põhiteema juurde? Ühte aspekti, rõhutaksin veel eraldi vaimuinimestele, kes tegelevad nii-öelda kõrgemate mateerijatega kes on sajandit vältel harjunud ennast defineerima, kui jah, kõrgemates sfäärides, tiirlevate olenditena. Neil on olnud suhteliselt raske võib olla harjuda sellega et meie ajastul otsitakse eneseteostust ka tarbimise kaudu asjade kaudu asjade keskel olemine, nende omandamine. See on täiesti respekteeritud filosoofiline lähtekoht eluks. Ja see sai alguse. Ma arvan, kusagil 19. sajandi teisel poolel, kui algas massi tootmine kui asju ei hakatud enam tegema selle eesmärgiga, et see kestaks võimalikult kaua. Vadja hakati tegema sellepärast, et ta ära kuluks, et saaks uue osta. Ja kui juba inimene saab uue osta, ostab selle, mis vastab tema isikupärale, nii et sellest kindlasti ka inimese isikupära võib avalduda. Ja ma ei taha üldse öelda, et seal midagi halba oleks. Et tarbimine midagi halba oleks, pole kaugeltki tarbimise vastane. Ma tahaks korrata Viivi Luigega, kes kunagi kirjutas, et, et tahaks minna linna ja kulutada raha kui kaua aega maal oldud. Ja ma kordaksin kohashakespiriga, et mitte miski ei ole halb ega hea enesest, vaid ainult meie mõtlemine, meie mõistus teeb ta selleks tarbimisega. Kui seda selge peaga teha, mitte leili minna endale aru anda, mida sa tegelikult teed, siis on ju kõik korras, et küsimus on prioriteetides haritlasi, asi pole mitte ära põlata selle maailma hüvesid kaasa arvatud neid, mida saab raha eest osta. Haritlane on ajaloos harva seisnud ühiskonna redeli ülemistel astmetel. Eks ole, roomlased pidasid õpetatud Kreeka orje kuigi orie orjad heitsid nalja oma rumalate isandate üle, aga ikkagi tõid orjad, neid võis müüa, vahetada ükskõik mida teha nendega. Kes rüütleid ei pidanud oskama kirjutada, seda peeti alandavaks, öeldi, et mikser, mis jaoks musis õpetatud orjad on, kui ma ise lugema ja kirjutama. Koduõpetaja staatus oli ka väga madal. Kunstnikele ei kaetud tavaliselt teiste külaliste juurde lauda, vaid ikka kööki teenijate juurde. Ometi neil kõigil oli oma teadmine oma erisustest, oma oma teatav uhkus. Ja ma ei suuda millegipärast uskuda, et see on mingisugune romantiline ettekujutus, et mingisugune illusioon Kinnis. Tänapäeval on kõik ühiskonnas segunenud, ei ole enam midagi puhast, ei ole enam mehi ega naisi, ei ole vaimse ega füüsilise töö tegijaid, ei ole siniseid ega valgeid kraesid. Kõik on üks suur suur segunemine, sense. Postmodernistlik ühiskond. Haritlased on võib-olla kõige rohkem sellega kaotanud, sest liha on paraku niisugune. Öeldakse, liha angu lillekene, õudselt raske on vastu panna kõikvõimalikele ahvatlustele, mis ühiskonnast tulevad. See skeem on ju väga tavaline. Oletame, et keegi kusagil elanud agulis külma vee peal ta saab ükskord sooja vee endale tuppa, saab vannitoa, ta on algul rahul sellega. Siis ta hakkab tahtma järgmine ülejärgmine aasta, et et nemad tahaks juba, tahaks juba sõita soojale maale. Ja see läheb lõpmatuseni lõpmatuseni. Ta veel soojematele maadele. Mulle meeldib see muinasjutt kuldkalakesest, kelle kalur püüdis ja kes muudkui täitis tema soove. Lõpuks oli ju niimoodi, et see kalur õigem ütleme, naine ja, aga noh, meil ei sai niimoodi rääkida, et naine seda tahtis. No ütleme, et lihtsalt kahe peale tahtsid, nad tahtsid kaebel jumalaks saada ja tagajärg oli see, et nad lõpetasid ikkama onnis tagasi nullpunktis. Olen mõelnud, mida see kalur ja tema naine siis mõtlesid, kas nad olid rahul sellega, kas neis tekkis mingisugune filosoofiline selginemine? Ma kardan, et ei. Ma kardan, et nad hakkasid need hästi hoogsalt uuesti mere straali mahetseda, Kulkale uuesti kätte saada. Nad leiutasid väga palju uusi kalapüügiviise ja riistu. Hakkasid dünamiidiga meres plahvatusi tekitama, et ehk saaks selle kalale kuidagi kätte v midagi soovida. Seal raha magus lõhn, mis meile kõigile ninna lööb ja mis paneb kõik oma kohustused vaimu ess unustama. Mul on meeles koogoliloniks jutt portreest, kus on tegemist noore andeka kunstnikuga kes maalib pilte ja on väga andekas. Aga tal on ootamatu edu, ta saab nii-öelda rea peale. Ja siis ta hakkabki maalima aina, kiiremini ja kiiremini hooletumate hooletumalt ja ta kordab pidevalt ühte väga kõnekat väljendit tänapäeva suhtes. Kunstnikukoht ongi seltskonnas. Noh, see on tore väljend, sest tänapäeva kunstnik on järjest rohkem seltskonnas. Miks ta seal seltskonnas on, eks ikka sellepärast, et seal saab sidemeid, seal saab uusi kontakte, seal saab uusi tellimusi. Kunstnik peabki ennast reklaamima. See on sulatõsi, ta peab olema internetis ja tegema shousid ka heade tõsiste asjade puhul ka selle vastu midagi ei ole, aga ikka ainult selle piirini, kui kunstnik endale aru annab, mida ta tegelikult teeb, kui tal pea segi ei ole läinud. No võtame kirjatöö, ma tean sellest pisut rohkem kui maalimisest. Tänapäeval on kaks võimalust minusugusel endale head elatist teenida, kas reklaamitekstid, kopirait, eritöö või siis lihtsalt Jonalismi virutada iga päev kuskile lehte, mingi artikkel 2000 3000 märki sellega elab, elab päris hästi ära. Ühel juhul, et need lollid slõuganite pesupulbrist dist teisel päeval iga asja kohta midagi arvata, mida arvab kirjanikuhärra sipelgatest, mida ta arvab seksist kõigest kõigest, kõigest on tänapäeva trend? No hea küll, ka seda võib teatava piirini teha, noortel inimestel on ju vaja perekonda luua, on vaja raha liisingute maksmiseks ja nii edasi. Aga mis on tagajärg? Tagajärg on 90-l protsendil ikkagi see, et ühel päeval, et noored kopi Raitterid hakkavadki rääkima, et see reklaamitekstide tegemine, see ongi täiesti tavaline kunst, kunst, see ongi suur kunst ja et see on täpselt sama tähtis kui hunt. Juristi kivi. Surnalistid hakkavad rääkima, et et absoluutselt igat mõtet saabki ära väljendada 2000 tähemärgiga. See ongi niimoodi, et kõikidel nendel meedia gurudele on jumala õigus. 2000 märgiga saab kõik ära öelda. Ja peadki kirjutama järjest suuremates paksemates ajalehtedes, et tühje nendes kultuuriväljaannetes, kes neid loeb ja nad räägivad tõesti siiralt ja tõsiselt, see ei ole enam mitte mingisugune poos. Nad hakkavadki seda kõike uskuma. Ja selle kohta ma tuletaksin meelde Artur Alliksaare kunagist ja et nad hakkavad pidama paska pasteediks, ise hakkavad seda pidama, vaat see on juba hirmus asi. Kui nad irvitaks selle üle, säilib see kriitiline suhtumine. Ma olen, ma ütle ühtegi sõna, aga kahjuks see läheb käest. Mõni sõna konkreetsemad eestlastest maailma rahvaid saab mitut moodi liigitada selles suhtes, kuidas suhtutakse haritlaskond, ta kunstnikusse. Ühes äärmuses on venelane, kes peab kunstniku jumalaks. Kusagil mujal maailmas ei ole peetud kunstnikke kirjanike kodudesse palverännakuid nagu Venemaalt. Kusagil keskel on inglane, siuke tervemõistuslik suhtumine ja teises äärmuses ameerikalik suhtumine. Ameerikas on säärane mentaliteet, et kunst on täpselt samasugune asi raha tegemiseks, nagu igasugune muu asi, kui kaks ka väga head kirjanikku kokku saavad, räägivad ikka sellest, noh nii vähemasti öeldakse, et, et kui palju sa selle jamaga seal kokku endale pil õid. Umbes säärasel tasemel. Eestlane oma loomu poolest võiks kuuluda sinna kuskil kahe vahepeal ikkagi inglasel liini, aga sõltuvad meie minevikust, nüüd kui me olime nii kaua mingis eriasendis ja kui see eesti haritlane oli ka eriasendis see raske seda keskpositsiooni säilitada vene ajal oli ju opositsioon võimuga ja siis haritlane sai, ta võttis küll ühe käega selle võimu käest raha vastu, ta oli ju niimoodi ambivalentses situatsioonis, ta maksti kinni, ometigi ta säilitas kriitilise suhtumise võimu suhtes. Nüüd tuleb välja, et, et raha suhtes on palju raskem säilitada seda kriitilist meelt kui võimu suhtes. Rahaga ei saa topeltmängu mängida nii nagu sai võimuga. Seoses sellega tuleb mulle meelde, mil kombel vene ajal käisid siin mõningad soomlased, väliseestlased, ühesõnaga meile sümpaatsed inimesed, kes meie haritlaskonna läbi käisid ja, ja vaatasid, mismoodi meie elame. Mis moodi meie läbustame nagu nagu mingit kärbsed, sääsed mingisuguses loigus ei teinud tööd nädalate kaupa, kul lakkusime ja olime rõõmsad ja uhked sealjuures ja tegime näo, et raha meid ei huvita, me oleme üle kõigest. Raha tõepoolest eriti ei huvitanud, sest raha pole midagi peale hakata. Polnud ju midagi teha. Anett Lääne inimesed rääkisid, et nemad küll niimoodi kodus ei saa ja, ja nemad olid väga punktuaalselt kõikides oma rahaküsimustes ja õpetasid ka meile seda sisendasid, et tuleb ka haritlasi iga oma töö eest täpselt teha. Lepingut 30 50 lehekülge pikad ei saa niisamuti mitte midagi. Ja nad õpetasid ja see õpetamine oli muidugi õige, ma olen tänulik neile selle eest ja eestlased on ka õppinud eesti kunstnikkond Nadoniga pool autoriõigustes igal pool liikmed ja nad on väga kiivad iga oma kunstniku Nibatiivas igama suletõmbe peale ja kirjanik ka ei taha mitte midagi mitte midagi enam ilma millegita teha. See on ju ilus omal kombel, aga teiselt poolt see hakkab mulle vastu ka juba iga rahvale mingisuguse väljend, mida raske tõlkida. Venelastel on üks selline väljend nagu kultuurne, ehk ma olen küsinud venelaste käest, mida see tähendab üks selle komponente tingimata see, et, et see kultuur, neid väikesi on tõesti heas mõttes öeldud, see on kas see, kes teeb midagi mitte millegi eest, see teeb lihtsalt vaimustusest ja missioonitundest ta teeb seda, mitte raha tahtes seened täiesti ära kadunud, seda enam ei ole üldse olemas. Mul tunne eesti haritlasi juures veel mõni eriti vastik asi. Näiteks loosung, kõik on ostetav. Asi on ainult sinna suuruses, küll seda armastatakse praegu rääkida. Ei ole kõik ostetav rikutuse tunde märku, nii arvatakse. Mingi asja hind ei ole objektiivne, suurus sõltub ühes otsas inimesest. Tsen turu küsimus on kokkuleppe küsimus. Kui inimesed on õhus kõike müüma, siis küll. Kui ei, siis ei ole kõik ostetav. Teine vastik loosung millest toitub kogu see hedonistlik asjade kulutamise elufilosoofia. Väljendub lauses, elatakse vaid üks kord. Võtame kõik sellest ühest elust ei elata ykskord. Ma ei ütle seda mingil määral religioosses tähenduses vaid mingisuguses üleüldises ilmalikus tähenduses, täpselt niisamuti nagu nagu Jon ta on kunagi ütles, et et ei maksa küsida, kellele hingekella parajasti lüüakse, alati lüüakse sinule. Ja ma arvan ka, et kõik need, kes on kord sündinud, ikka elavad, elavad lõpmatuseni edasi. Valt rehkendame alateadlikult sellega, mis, mis saab, kuidas meid hakatakse hindama. Loeme vaatame, filme puutume kokku kogu aeg selle ideede maailmaga, nendega, keda noh, ütleme, materjali materiaalses mõttes enam olemas ei ole, aga, aga ometigi. Nii et selles mõttes me ei ela mitte mingil juhul üks kord. Me elame kogu aeg ja pidevalt tuleb, sellega tuleb sellega arvestada. Ja raske vastu panna sellele elule praegu. Kuidas sa paned vastu, kui sa oled kogu aeg olnud sunnismaine? Söönud makarone, kartuleid, nüüd vaene haritlane, vaatad, igas ajalehes on liisingupakkumised. Igal pool on turismifirmade pakkumised, sõida sinna maale, tänna, maale, haritlane, vaeseke, põhjendabki Endlane. Et näed, mul on vaja seda liisida, et ma saan sõita ühest vabariigipunktist teise, vaadata ühte provintsiteatrietendust ja siis teise provintsiteatrietendust ja ma pean reisima hästi palju, et vaadata maailma ja oma silmaringi laiendada ja laiendada ja v kord laiendada nende põhjendabki endale seda, et nii peabki. Aga kust kohast see põhjendamine, mis on tegelikult vajalik sulle enese avardamiseks, enese täiustamiseks, kust see läheb üle selleks, et sa lihtsalt oled harjunud oma mugava eluga. Et su ajud ja süda hakkavad rasva kasvama? Seda on väga raske selgeks teha. Haritlane elab praegu paremini, kui ta kunagi varem on elanud. Kogu ühiskonna elatustase on niivõrd palju tõusnud ja haritlane ei kuulu teps mitte kõige vaesemate hulka. Nii et selles mõttes tal oleksid praegu justkui ka kõige suuremad võimalused ennast täiustada, ennast arendada, oma silmaringi laiendada oma missiooni täita ja olla tõeline vaimurüütel. Seni teoreetiliselt praktiliselt on oht oma senisest rollist välja langeda veel suurem kui kunagi varem ja sellest tema eelistest praegu ja tema ohtudes. Selles väljendub tegelikult ka kogu Lääne demokraatia ja kogu turumajandusliku ühiskonna nõrkus ja voorused. Kordasime saadet Mihkel Mutiga. Nädala pärast on kinnismõte stuudios jõulusõimede näituse tegijad Ene Mellov, Jaana Jüris ja Risto Paju.